Aeg: 18. Juuli 2014
Ilm: mõnusalt soe, kuskil 30 kraadi
Piiriületamise suutsime endale ise päris põnevaks teha, kuna auto sõitis selleks ajaks juba vaid aurudel ja meie tahtejõul. Et natukenegi kütust säästa lülitasime auto iga kord välja paariks minutiks, kuni järgmine auto jälle edasi liikus. Jõudis kord siis lõpuks meie kätte ja naeratuse saatel piirionule passe ulatades küsis ta ka "Green card"-i meie käest. Andsime talle oma kindlustus paberid, kuid onu ei jäänud rahule, ning saatis meid nende kindlustusputka juurde ja palus hiljem tagasi tulla õigete paberitega. Meie üllatuseks, mis läheb meie puuduliku eeltöö kaela, tuli välja, et Makedoonias (ja nii mõneski teises riigis) ei kõlba tavaline liikluskindlustus, vaid on vaja Green Cardi. Kindlustusonule oma pabereid näidates ja seletades, et see pidi kehtima üle terve Euroopa ütles ta, et ikkagi on vaja Green Card teha. Maksis see 50 euri, mis tegi meie säästureisieelarvele arvestatava augu sisse. Lühim aeg kindlustuseks mille sai võtta oli 14 päeva, meil aga oli plaan seal veeta max 3 päeva. Hiljem meenus Argole, et Inglismaal kindlustust vormistades oli võimalus võtta ka tasuta Green Card, aga ta otsustas mitte jamama hakata, arvates, et seda enam ei ole tänu Schengeni viisaruumile. Järjekordne õppetund reisil olles.
Jälle targematena liikusime edasi Makedoonia pealinna Skopje suunas. Ei jõudnudki väga kaua sõita kui meid peatas esimene tollipunkt - küsiti umbes 1 euro. See ei jäänud ka viimaseks, tuli kuskil 2 tolli veel. Huvitav oli see, et sai maksta nii eurodes kui denarides, kusjuures denarides oli palju odavam.
Lõpuks pealinna jõudes parkisime auto esimesse ettejuhtuvasse parklasse (umbes 2 euri tund) ning läksime linna uudistama. Skopje põhilisteks vaatamiväärsusteks olid hiiglaslikud purskkaevud suurte kujudega, mille ümber hüples, tossas ja purskas lõbus veevaatemäng. Linnamüra sees kostus aegajalt halisevat häält, mis viitas mošeedele meie ümber. Eelnevalt internetist Makedoonia kohta uurides selguski, et seal on palju moslemeid ja kristlasi, kes kõik rahulikult külg külje kõrval elavad. Sellest hoolimata sain ma korduvalt teravaid pilke kohalike poolt oma veidi lühema seeliku ja pitsilise pluusi suunas. Eks me eksisime ka vahepeal suure turumöllu sees turisti radadelt eemale, ning leidsime ennast üsna õnnetutelt tänavatelt, kus kõndisid vaid mehed. Siis olid need pilgud ja nooled veel eriti teravad, hea, et keegi neist mulle ise mingit burkat selga toppima ei hakanud. Õnneks pääsesime eluga ja jõudsime isegi väikese kohaliku söögi seal möllu sees ära proovida.
Varakult ööbimiskohta otsides ja kiirteid vältides sõitsime mööda kümnetest nektariini, virsiku ja viinamarja istandustest. Märgates kaardil ühe sellise tee lähistel olevat järve otsustasime uurima minna, kas sellest saaks meie järgmine ööbimispaik. Tee oli looklev ja käänuline ja vaade aknast lummav. Nii lummav, et oleks äärepealt teepeal olevast valgest karvakerast üle sõitnud. Peatasime koheselt auto, et minna uurima millega tegemist. Teepeal vaatas meile vastu väike valge kurbade silmadega ja räsitud ilmega koerapoeg. Tõstsime ta ruttu tee äärde, et temast järgmist asfaldipannkooki ei saaks ning uurisime natuke ümbrust, et teada saada kelle koerake see olla võiks. Lähedal asuvad üksikud majad ei näidanud elumärki, nii siis olime nõutud. Samal ajal aga tatsas koerapojake oma hädisel sammul jälle tee peale. Tal oli vist väga kindel plaan täna auto alla jääda. Meie ei suutnud seda pisikest enesetapjat pealt vaadata ja tõstsime ta teisele poole teed viinamarja põllu äärde istuma. Tema aga piuksus hädisel häälel edasi ja puhkas natukeseks oma väriseva tagumiku mullale. Uurisime teda siit ja sealt poolt ja otsustasime talle oma külmikust midagi söödavat otsida. Kohe kui karbi avasin ja pasteet noa otsast maha prantsatas oli koerake seda endale sisse ahmimas. Vaatasime nõutult valget pallikest ja üksteist (minul nutt kurgus ja nägu vingus), et mis nüüd siis edasi teha. Meil mõlemal käis korraga peast läbi mõte, et võtaks ta endale, kui meil just poleks plaan peale reisi edasi Austraaliasse minna. Nii kahju oli teda sinna järgmist enesetapukatset sooritama jätta. Möödus auto ja minu kurva, nõutu pilgu peale jäi vanem meesterahvas tee äärde seisma ning küsis, kas olen siin üksi või olen eksinud (Argo oli sellel ajal ümbrust ja koera võimalikku omanikku otsima läinud). Seletasin mehele oma kurva loo ära, kuid mees vastas üsna hoolimatul häälel, et las loom jääb siia, mis temaga ikka teha. Selleks ajaks oli Argo juba tagasi ning uurisime kohalikult, kas tohib ja kus tohib selle järve ümbruses ööbida. Kõigepealt pakkus ta enda õe juures öömaja, aga kuna meil on voodikoht olemas ja vaja ainult mõnusat kohta auto parkimiseks, siis ütlesime ära. Selle peale haaras mees telefoni ja hakkas ruttu mingit numbrit valima. Kõne lõppedes teatas ta, et teab kohalikku restorani omanikku, kelle juures saame mõnusa järveäärse ööbimiskoha. Tänasime lahket meest ning lehvitasime talle hüvastijätuks, ise mõeldes, mis ikkagi koerapojast saab. Eemalt paistis arglikul sammul lähenevat suur must koer, mille peale valge koerake piuksatas ning hakkas emme poole tuigerdama. Kergema südamega oli meilgi aeg oma uue ööbimiskoha poole liikuda.
Hommikul põrutasime juba läbi tapva kuumuse Kreeka jumalate poole.
Varakult ööbimiskohta otsides ja kiirteid vältides sõitsime mööda kümnetest nektariini, virsiku ja viinamarja istandustest. Märgates kaardil ühe sellise tee lähistel olevat järve otsustasime uurima minna, kas sellest saaks meie järgmine ööbimispaik. Tee oli looklev ja käänuline ja vaade aknast lummav. Nii lummav, et oleks äärepealt teepeal olevast valgest karvakerast üle sõitnud. Peatasime koheselt auto, et minna uurima millega tegemist. Teepeal vaatas meile vastu väike valge kurbade silmadega ja räsitud ilmega koerapoeg. Tõstsime ta ruttu tee äärde, et temast järgmist asfaldipannkooki ei saaks ning uurisime natuke ümbrust, et teada saada kelle koerake see olla võiks. Lähedal asuvad üksikud majad ei näidanud elumärki, nii siis olime nõutud. Samal ajal aga tatsas koerapojake oma hädisel sammul jälle tee peale. Tal oli vist väga kindel plaan täna auto alla jääda. Meie ei suutnud seda pisikest enesetapjat pealt vaadata ja tõstsime ta teisele poole teed viinamarja põllu äärde istuma. Tema aga piuksus hädisel häälel edasi ja puhkas natukeseks oma väriseva tagumiku mullale. Uurisime teda siit ja sealt poolt ja otsustasime talle oma külmikust midagi söödavat otsida. Kohe kui karbi avasin ja pasteet noa otsast maha prantsatas oli koerake seda endale sisse ahmimas. Vaatasime nõutult valget pallikest ja üksteist (minul nutt kurgus ja nägu vingus), et mis nüüd siis edasi teha. Meil mõlemal käis korraga peast läbi mõte, et võtaks ta endale, kui meil just poleks plaan peale reisi edasi Austraaliasse minna. Nii kahju oli teda sinna järgmist enesetapukatset sooritama jätta. Möödus auto ja minu kurva, nõutu pilgu peale jäi vanem meesterahvas tee äärde seisma ning küsis, kas olen siin üksi või olen eksinud (Argo oli sellel ajal ümbrust ja koera võimalikku omanikku otsima läinud). Seletasin mehele oma kurva loo ära, kuid mees vastas üsna hoolimatul häälel, et las loom jääb siia, mis temaga ikka teha. Selleks ajaks oli Argo juba tagasi ning uurisime kohalikult, kas tohib ja kus tohib selle järve ümbruses ööbida. Kõigepealt pakkus ta enda õe juures öömaja, aga kuna meil on voodikoht olemas ja vaja ainult mõnusat kohta auto parkimiseks, siis ütlesime ära. Selle peale haaras mees telefoni ja hakkas ruttu mingit numbrit valima. Kõne lõppedes teatas ta, et teab kohalikku restorani omanikku, kelle juures saame mõnusa järveäärse ööbimiskoha. Tänasime lahket meest ning lehvitasime talle hüvastijätuks, ise mõeldes, mis ikkagi koerapojast saab. Eemalt paistis arglikul sammul lähenevat suur must koer, mille peale valge koerake piuksatas ning hakkas emme poole tuigerdama. Kergema südamega oli meilgi aeg oma uue ööbimiskoha poole liikuda.
Pisike äbarik teeviit Lule restoranile ei tundunud just palju tõotavat, kuid kohale jõudes olime täitsa üllatunud. Restoran asus täiesti järve ääres pisikese kohalike kalameeste paadisadama juures. Astusime siis sisse, et peremeest tervitada, kuid terest kaugemale me oma inglise keelega ei jõudnud. Ei restorani omanik ega tema kambajõmmid osanud ühtegi sõna inglise keelt. Nii siis käsi, jalgu ja kogu keha appi võttes üritasime selgeks teha, kes meid siia saatis ja kas tohib ikka tema platsil peatuma jääda. Tundus, et saime loa sinna jääda , niisiis kolisime sisse ning võtsime klaasi kosutavat kohalikku õlle. Mõne tunni möödudes olime tähele pannud, et restoranis käivad vaid mehed ning mul tekkis mõte, kas mul sobib siin ikka olla. Hiljem tuli õnneks kamp noori üliõpilasi (ei kujuta ette, kuidas nemad sinna mägede ja põldude vahele sattusid), kelle seas ka mõned naised ja mul hakkas kohe kergem. Sellel õhtul oli ekstra planeeritud live bändi esinemine, mida oodates pidin ma juba magama vajuma. Õnneks suutsime ära oodata ja pettuma ei pidanud - see oli elamus omaette. Populaarne muusika siin maal, ja ka mujal lähinaabritel, on heledal häälel halisev meeshääl, taustaks tavaline süldimuss. Eelmisel sügisel Türgis oli kuulda umbes sarnast muusikat. Laulja ja bändi poisid ise olid väga kelmikad ja endaga ülirahul.
Enne esinemist panime tähele nende laual midagi huvitavat söödavat ning palusime kelneril (kes inglise keelt endiselt ei rääkinud) meile ka seda tuua. Hõrgutiseks oli suur lahti lõigatud tomat sibula viilude ja oliiviõliga kaetud ning kõrval suur tükk fetajuustu. Päris mõnus värske õhtune snäkk õlle kõrvale.
Hommikul põrutasime juba läbi tapva kuumuse Kreeka jumalate poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar