Esmaspäev, 30. mai 2016

Bali liikuvas pildis


Enne Singapuri ja Bangkoki linnadžunglisse sukeldumist tuleks ära vaadata ka meie vast valminud Bali video.
Pam-pa-ba-baaa, siin ta on!!!




PS: Gili saarte video varsti tulemas ;)

Esmaspäev, 2. mai 2016

Miljonäride saar

Esimene peatus oli paradiis nimega Bali. Sinna sattudes peab arvestama sellega, et igaühest saab miljonär. Rahakoti vahel miljoni nägemiseks piisab vaid 67 eurost. Kohal olime pool päeva varem kui meie reisisellid, niisiis saime kõik esimesed jagelemised ise ära teha. Rendiauto onu otsimine lennujaamas oli esimene. Kui see käes siis oli paras katsumus meie külalistemaja üles leida. Sellega sai kena mitu tundi sisustatud. Seal oli aadress rohkem nagu suunanäitamiseks, sest täpselt sama aadressiga maju oli linnas kolm ja täiesti erinevates linnaosades. Lõpuks kohale jõudes saime korraks lebosse visata kui oligi aeg semudele järgi sõita. Liiklus siin maal oli ka täiesti omaette teema. Kes kunagi siia satub siis saab aru millest räägin. Lõputud rivid rollerisõitjaid kes voorivad autode vahel nagu sipelgad ja kes koguaeg signaalitavad, et end teistele kuuldavaks teha. Ja no anna teed märguanded siin ei kehti. Tahad rida vahetada, siis pane suund sisse ja lihtsalt suru end vahele. Seda, et keegi sind vahele laseb, ei juhtu.


tee hotellini
Järgmise päeva olime planeerinud naiste spa päevaks. Võtsime tänavalt suht suvalise spa, sest see mida väga soovitati oli täiesti täis. Naiste päevast sai hoopis meie kõigi spa päev, sest ka mehed tahtsid veidi hoolitsust. Nii meid sätiti neljakesi massaaži laudadele rivvi, vaid kardinad meid eraldamas. Esimene round  oli väga mõnus. Tüdrukud võtsid kuumakivi massaaži poisid Bali massaaži. Järgmiseks olime valinud Liisuga näohoolduse, Argo pediküüri. Äl läks aga all-in'i ja võttis bikini wax'i. Tuletan meelde, et meie vahel olid vaid õhukesed kardinad. Minu ja Liisu näohooldusest väga midagi välja ei tulnud, sest enamus ajast me naersime Äl-i kilgete ja kommentaaride peale, mis kostusid teiselt poolt kardinat. Tädi ei olnud vist väga pädev meeste alal. Muudkui küsis häbelikul häälel, kas nii sobib või võtaks siit ka, kuni Äl-il kõrini sai ja teatas, et käib kah.

Uue ööbimiskoha bookimisega panime jälle kümnesse. Vähemalt nüüd said ka Liis ja Äl meiega seigelda mööda linna ja seda otsimismängu kaasa teha. See aadresside majandus on seal ikka uksumatult keeruline. Üldiselt on tänavanimi ja järjekorra number ala Posti 1, Posti 2 jne. Point selles, et need järjestikused tänavad enamasti ei ole järjest. Et õige asukoht leida, siis aadressis on tavaliselt märgitud ka lähedal asuv "suurem tänav". No ja aegajalt on kaartide peal märgitud teed, mida tegelikult olemas pole. Kuna me teist korda asukoha leidmisega jänni jäime, siis küsisime abi kohalike käest. Kolm korda küsisime abi ja kolm korda anti kätte erinev suund. Lõpuks kui ühest hotelli retseptsioonist küsisime saime ka õige suuna, aga aega võttis see oma 3 tundi. Vahepeal oli juba pimedaks läinud ja pärast asjade tubadesse panemist võtsime laua mõnusas restoranis, kus oli hea  Alari juudilõikuse üle nalja visata. Võin etteruttavalt öelda, et seda nalja jätkus reisi lõpuni.

Hommikul saime kokku kohaliku Henriga, kes on ka ühtlasi minu armas klassivend. Panime koos paika kerge reisi kondikava ja millal oleks parim aeg temaga sukelduma minna. Saime ka siseinfot parimate surfi outlet'ide kohta Balil. Ja sinna me peale hommikusööki kohe suundusimegi.
Edasi sõitsime sisemaale Ubudi linnakese suunas. Seekordne ööbimiskoha mure sai lahendatud umbes viie minutiga. Märkasime parklast üle tee ühe majutusasutuse silti, astusime sisse ja diil tehtud. Saime enda käsutusse armsad majakesed vaatega riisipõldudele. Jalutuskäigu kaugusele jäi meist üks kuulus ahvimets, kuhu me väga napilt ka jõudsime. Anti kuskil 20 min aega uudistamiseks, sest oli juba sulgemis aeg. Väikesed ahvid olid päris nunnukad, aga suured suht hirmuäratavad. Äl sai ühega eriti sõbraks ja tüüp turnis ta otsas päris tükk aega. 





Järgmine hommik algas mitte just eriti meeldivalt. Mingi plin-plänn kill-koll tramburai hakkas pihta, nagu magaks amatöörorkestri proovisaalis. Voodist välja ajades selgus, et kohalikud koolilapsed otsustasid meist üle tee autoparklas mingit marsivärki harjutada. Hapu äratus läks ruttu üle kui kohalik hommikusöök lauda toodi. Puuviljavaagen oli ülim, aga banaani-röstsaia osas jäime paaridega eriarvamusele (meile meeldis!).


Ubud oli iseenesest väga armas linnake ja kuuldavasti paljude lemmik Balil. Meil oli aga plaan edasi liikuda sisemaa poole, et sealt ringiga ida kaldale sukelduma minna. Google Mapsi andmetel oli läbi mägede otsetee mida mööda peaks kohale jõudma umbes kahe ja poole tunniga. Teel peatusime Ubudi ümbruses olevatel riisipõldude ja mõnel vaateplatvormil, aga mitte kauaks, sest ei tahtnud ju Henril oodata lasta. Aina kitsamaks muutuvad teed ja hõredam asustus andis teada, et oleme jõudnud päris kohaliku elu keskele. Tee ju iseenesest oli olemas, nii et panime aga edasi. Sildid teatasid eesolevast järsust tõusust, kuid meie kui kogenud rändurid sellele suuremat tähelepanu ei pööranud. Üks kohalik onu tuli ka kätega vehkima ja üritas vist selgitada, et see ikka päris-päris järsk. Enesekindlalt ja jonnakalt rühkisime üles umbes paarsada meetrit, kuni meile kohalik rollerivend vastu kihutas. Tee oli kitsas ja rollerijuht ei kavatsenudki koomale tõmmata ja me pidime ennast tee serva tõmbama. Kuna teeperv oli kruusane, siis sai see meie üles rühkimisele saatuslikuks. Õige pea käisid rattad ringi ja hakkasime tagasi libisema. Pidurdamine ega gaasi andmine ei aidanud ja nii hakkasime kõik oma füüsikaoskusi demonstreerima, et mis oleks kõige targem lahendus auto peatamiseks. Mõned pakkusid välja, et osa hüpaku autost välja. Teised, et mõistlikum oleks siiski auto raskem hoida. Otsustasime viimase variandi kasuks ja vaevalt enne kalju serva saimegi auto pidama. Uhh! Esimest korda elus tean, mis tähendab väljend - mul jooksis terve elu silme eest läbi. Tagasi tasase maa peale jõudes oli mõnda aega täielik vaikus ja õige pea kui kojamehe vahele pandud õnne andev korvike minema lendas vaatasime teineteisega tõtt. Edaspidi otsustasime kohalike hoiatusi järsu tõusu osas tõsisemalt võtta ja närvide rahustamiseks tegime pausi kohvikus ning mekkisime kohalikku kohvijooki kopi. Äli näost võite lugeda mismoodi see maitses.


tee peal pidas meid kinni kohalik naine, pistis käe aknast sisse ning õnnistas meid kõiki näputäie riisiga otsaette


sõbrad ja kopi
Teine Google Mapsi poolt pakutud tee osutuks võitjaks ja olimegi mitu tundi hiljem Tulambenis. Henri oli ilmselt juba ammu ootamisest kõrini, aga ta on teadagi nii tsill, et ega ta seda välja ei näidanud. Õhtusöögil sai proovitud üht Henri soovitatud kohalikku jooki, mis oli täitsa meeldiv. Argo sai ka natuke lugemismaterjali, et homne sukeldumiskoolitus oleks lihtsam. Mina olin sukeldumise osas endiselt päris skeptiline, pärast Türgi ebameeldivat kogemust. Aga vaatame mis saama hakkab.


Soda genbira ehk Happy Soda - siirup, kondenspiim ja soodavesi
Vara valges basseiniääres varustust ülevaadates selgus, et üks voolik lekib. Ei tekitanud just väga palju kindlust mu niigi ebakindlale suhtumisele sukeldumise vastu. Basseinis esimesi harjutusi tehes oli veits värin sees, edasi läks aga julgemaks. Argol polnud aga mingit probleemi. Ta tegi kõikvõimalikud harjutused vabalt ära ja saigi juba merre. Mulle aitas sukeldumisest üheks päevaks ja viskasin bassu äärde pikali. Liis ja Äl, vanad sukeldujakalad, käisid meie hotelli kaudu suurema grupiga sukeldumas. Lõuna ajal rannabaaris kohtusime ka Henri tüdruku Tickaga (nüüdseks abikaasa), kes on inglise keele õpetaja. Kohe näha, et kohalik, sest kui söögid lauda toodi oli tema toidu kõrval kauss kuivatatud chilliga, mida ta ohtralt oma söögile puistas. Vürtsika sõber nagu ma olen mõtlesin, et no proovin siis kah. Uhh, see oli ikka paar levelit kõrgemal minu taluvuse astmest.
Need paar päeva ühes hotellis olid päris mõnusad, eriti pärast kerget närvikõdi siia sõidul. Sai kenasti jumet kogutud ja teised oma sukeldumisvajadused rahuldatud. Mõni meist oli eriti tubli ja on nüüd ka ametlikult Open Water Diver. Minul on veel pikk maa sinna jõudmiseni...

vaade hotelli restoranist, taustal Bali kõrgeim vulkaaniline mägi Agung


tugevad Bali naised








Ega kaua ühe koha peal passida ei suuda, kui suurem osa saart veel avastamata. Esialgu sisemaale väga ei kippunud. Suurem tee jooksis kenasti mööda ida ja põhja kallast Lovinani välja. Väike kosele viitav sildike püüdis meie tähelepanu kuskil Tedjakula kandis ja sinna me järgmiseks pöörasimegi. Tee kulges pisikesest külast läbi suurde tühja parklasse. Kose juurde jõudsime alles kusagil 20-30 minuti pärast, sest vahepeal pidi läbima tõelise džungli. Nägime pea kõiki kohalikke puuvilju vabalt looduses kasvamas. Kosk ise oli ka päris muljetavaldav, kui kohalikud eputajad seda elamust poleks ära rikkunud. Üritasid kõigest väest meie riietumist piiluda, kuna kabiine seal ju polnud pidime põõsas hakkama saama. Lisaks sellele ei tahtnud nad pärast kosest välja tulla, et meid sinna pildistama lasta. Pimeda saabumisega otsisime öömaja Lovinas, mis õnneks osutus päris lihtsaks. Hotellis broneerisime ka varahommikuse delfiinivaatluse oma päris isikliku paadiga. 

tee nimetu koseni

Jackfruit igal pool






Neid korvikesi näeb Balil igal pool. Henri rääkis, et kohalikud torumehed parandavad isegi torusid andamikorvikesi välja pannes.

Ega ma väga palju ei oodanud sellest delfiinivaatlusest, tundub ju suht turistikas ja tunglemine seal paari delfiini pärast. Tegelikkus oli aga suur üllatus. Juba see päikesetõus mägede taustal oli lummav ja ma ei suutnud rahus istuda ning muudkui aga pildistasin. Olime ringi tiirutanud umbes pool tundi nägemata ühtainumast delfiini. Lootus delfusid näha oli kadumas kui üks hetk eikusagilt nad siiski välja ilmusid ja neid oli ikka meeletult. Igas suunas võis näha mõnda parve. Meie paadi onu oli silmnähtavalt teistest kavalam ja suutis alati ette aimata, kus nad võiksid veest välja hüpata. Nii saime neid armsaid loomakesi väga lähedalt imetleda  ilma, et nad kusagil akvaariumis kinni oleks. Oli tõesti äge!




Delfiinidest vaimustuses olles võtsime suuna sisemaale. Seekord teega joppas - ei mingit mäest alla veeremist. Nägime veel ühte palju kuulsamat koske, mis oli meie meelest suht sama eelmisega võrreldes. Ainult džungli seikluse asemel oli turistilõksudega takistusrada, mille läbimine võttis täitsa võhmale. Äl oleks seal peaaegu ühe eriti nunnu tüdruku ära lapsendanud :D. Mõnikümmend kilomeetrit edasi nägime mäest alla sõites päris head vaadet ja otsustasime kiire pildipeatuse teha. Peale vaate sattusid pildile ka teeserval vedelevad ahvid. Kohalik mutike jagas paari kopika eest peotäie pähkleid, mida ahvikestele anda. Jällegi olid suuremad agressiivsemad ja üritasid kogu söögi endale krahmata, aga tädike õpetas, kuidas kiviga vastu maad koputades neile koht kätte näidata.
Astusime veel läbi ühest kauni järve kaldal asuvast templist Pura Ulun Danu Beratan. Tempel oli päris suur ja vaated ilusad, ümber oli ka suur lilleaed. Turiste oli palju ja ilm nii palav, et kauaks me sinna ei jäänud.

kohalik naine näitas kuidas Jackfruiti lahti lõigata, puhastada ja pakkida

võluv kohalik neiu ja potentsiaalsed vanemad talle






Pura Ulun Danu Beratan tempel



Esimestel päevadel olime palju sõitnud ning aeg oli puhkuseks puhkuses. Selleks sobisid ideaalselt Gili saared.  Laevasõit sinna oli väga palav ning praam ülerahvastatud, aga vähemalt kosutuseks jagati vett. Õnneks ei pidanud kaua loksuma, sest meie saare peatus oli esimene. Vesi oli seal tõesti sinisem ja majakesed armsamad kui Balil, just nagu sõprade poolt lubatud. Liivaga kaetud tänavaid mööda lohistasime oma kohvreid järgmise öömaja suunas. Järjest hädisemaks muutuvad tänavad viitas sellele, et meie hütid pole päris need, mida me lootsime. Viskasime majakestele pilgu peale ja otsustasime midagi muud võtta. Mõtteid koguma läksime peatänaval asuvasse kohvik-restorani. Eine kõrvale võtsime oma reisi esimesed mojitod. Kamba peale leidsime järgmise öömaja suurema vaevata. Teine koht oli umbes poole kallim, üleüldse kõige kallim kogu Balil viibimise aja, kuid paar päeva luksust tasus ära. Sisustus oli väga cool, alustades baldahhiinvoodiga ja lõpetades lahtise katusega vannitoaga. Just nagu paradiisis olema peab. Enne päikeseloojangut ruttasime randa, et proovida kuidas siinne helesinine vesi ka ujumiseks kõlbab. Vesi iseenesest oli ju imeilus, kuid liiva asemel sattus talla alla enamasti kivid ja korallitükid. Aga kui ruttu pikali visata siis oli täitsa mõnus.









Järgmise päeva plaanid said tehtud eelmisel õhtul. Saime päris hea diiliga omale privaatpaadi ja giidi snorgeldamiseks pooleks päevaks. Esimene snorgeldamine siiski nii lilleline polnud, vesi oli täis kõrvetavaid millimallikaid ja nähtavus üsna kehva. Ronisime tagasi paati, lootes, et ehk järgmises kohas on parem. Nähtavus oli parem küll, kuid Lääne-Austraalias asuvas Ningaloo Reefiga ei anna hetkel midagi võrrelda. Nägime paari kalaparve ja ka kilpkonna, kuid ei midagi ülemäära muljetavaldavat. Lõunasööki nautisime kõige väiksemal saarel, Gili Meno. Selle asustus oli veel hõredam kui Gili Airil ja palju vaesem. Söögikoha leidsime alles saare teisest otsast sadama lähistelt, kus söögi kõrvale käis meid tüütamas kohalik ehtemüügimees. Kuna ta meile kõigile juba närvidele käis siis pakkusin talle naeruväärset hinda käevõru eest, millepeale ta nina krimpsutas ja minema läks. Kuskil viie minuti pärast oli ta tagasi ning oli mu hinnapakkumisega ikkagi nõus. Sain ühe dollari eest päris armsa korallide ja kivikestega käeehte. Oma paadi juurde tagasi jõudes saime kapteni käest sõimata, miks me nii kaua olime. Aga ise ta tõi meid teisele poole saart, kus asustust oli null. Edasi sõites andis ta teada, et varsti on aeg juba tagasi pöörduda, mille peale meie mässama hakkasime. Pressisime talt siiski välja veel ühe sukeldumise meie saare lähistel. Seal oli vesi madalam ja koralli rohkem. Vürtsi lisasid ka paarikümne meetri kaugusel murduvad lained, millel kohalikud surfipoisid lustisid. Õhtu lõpetasime seekord mereäärses restos kus sai endale valida grillvarda. Nägid välja nagu eestimaine šašlõkk ja sellest meie meelitamiseks piisas.

Paadisõidule lisaks saime proovida põnevat kohalikku vilja Snake fruit, mis sai meie absoluutseks lemmikuks


koht, kuhu üksikud plätud lähevad

tuleb välja, et Gili Menol on internet kiirem kui mujal







Kui ma algul arvasin, et laevareis Gilidele oli raske, siis tagasi tee oli umbes sada korda hullem. Seekord lainetas meri nii, et akendest pritsis sisse, ja mina püüdsin koguhingest oma sisikonda sees hoida. Kaldale jõudes kestis lainetus mu peas veel päris tükk aega. Järgmine hotell oli meil Uluwatu kandis, kus tahtsime veeta oma viimase õhtu surfareid ja merevaadet  nautides. Ühe vahepealse päeva veetsime Tanah Loti mereäärses templis ja hiljem spas, mida Ticka ja Henri meile soovitasid. Kui teisel päeval olime enda arust hea diiliga spa leidnud, siis see kümmekorda ilusam ja privaatsem spa mere ääres maksis eelmisest veel kordi vähem. Küll on hea kohalikke teada. Õhtu lõpetasimegi nagu lubatud seal restoranis, kuid surfarite nautimiseks jäime veidi hiljaks. Juhuslikult olid samasse kohta sattunud ka minu teine klassikaaslane Mari oma poisiga. Ühendasime jõud ja nii meie viimane õhtu mööduski suurema seltskonnaga maailmaasju arutades. Järgmine sihtkoht - Singapur!

Tanah Lot



Oot-oot, päris nii ruttu me sinna ikka ei jõudnud. Saime ootamatu lisaseikluse Bali lennujaamas, kus meid mitu korda lennukisse ja välja solgutati. Lõpuks jõuti järeldusele, et lennuk siiski katki. Passisime seal õhtuni, mille vastu minul isiklikult polnud midagi , sest olin saanud viimasest restoranist toidumürgituse. Parem ikka seda ravida lennujaamas kui lennukis. Poisid sisustasid oma aega lennufirma töötajatega jageledes ja toidupakke nõudes. Esialgu lubati meile restoranide voucherid, millest said paari tunni pärast hoopis toidupakid. Selleks ajaks kui meie lennuk sõidukõlblikuks kuulutati olid minu mured juba kadunud ja saime kõik rõõmsalt teele asuda. Lennuk oli tõesti korras ja maandusime õnnelikult öises Singapuris.

lennujaama hõrgutised