Neljapäev, 25. september 2014

Kallis lõbu ehk Prantsusmaa osa 2

Asukoht: Whalley Range, Manchester
Aeg: 17 August 2014
Ilm: vahelduv pilvisus, 18 kraadi sooja


Järjekordselt saatsid meid ummikud ning kohale jõudsime alles päikeseloojanguks. Lisaks kulutasime korralikult aega ka parkimiskoha leidmisele, parkimiskohad tänavatel olid vaid elanikele, hotelli külastajatele või muidu rikkuritele, kes endale seal parkimist lubada suudavad. Olime peaaegu loobumas, kui märkasime linnast väljuva  tee väikesel ristmikul suletud lillepoe esist platsi. Hõivasime külastajatele mõeldud parkimiskoha pikemalt mõtlemata. Esimese asjana liikusime hoogsal sammul mere suunas, mis oli meist vaevalt minuti kaugusel. Teel sinna leidis Argo kiviaia peal istuva purgikese, mis lähemalt uurides osutus täiesti kinniseks suveniir karamelli kreemiks. Eks näis, kas ja millega seda maiustada saab. Haarasime selle kaasa ning edasi nautima päikeseloojangut ja vaadet jahtidele.
Ega kaua nautida saanudki, kuskil minuti-kahega oli päike juba silmapiirile vajunud ja meil aeg kesklinna poole vaadata. Kuigi päike oli kadunud oli õhk ikka veel kuum ja 10 minutine jalutuskäik linnasüdamesse võttis täitsa läbi. Esimesed tänavad, millelt end leidsime, olid üsna inimtühjad ja surnud, niisiis mõtlesime, kas selline ongi see kuulus Saint-Tropez, millest on lausa samanimeline teleseriaal tehtud? Loomulikult me eksisime! Mõned minutid veel ja olimegi jõudnud täiesti teise atmosfääri - meeletu sagimine, värvilised tuled, kirevad suveniiri putkad ja loomulikult viimse piirini läikima löödud luksusjahid, mida iga mööduja suu ammuli vahtis. Kõige uhkemad neist olid üles rivistatud otse linna kesksesse sadamasse. Inimmasse ja uudishimulikke pilke mitte tähele pannes (või neid just nautides?) sõid perekonnad jahtidel rahulikult õhtusööki või nautisid klaasikest kangemat. Meie jaoks tundus olukord veider ning liikusime väiksemaid tänavaid mööda edasi. Linn peitis endas palju armsaid restorane, kokteili baare ning tänavate viisi luksuskauplusi, millede vaateaknad ka öösel möödujaid oma kaubaga meelitasid. Tänavate vahel seigeldes leidsime ennast äkitselt keset suurt valgustatud väljakut, kus inimesed ringidesse olid koondunud, et millelegi kaasa elada. Läksime meiegi uurima, mida seal siis tehakse. Selgus, et on käimas mingi suuremat sorti petanque'i mängimine või võistlus. Vähemalt kümmekond punti olid erinevas platsi otsas mängu nautimas, mitmel korral oleksime peaaegu mänguplatsile astunud, sest polnud päris selge, kust üks väljak lõppes ja teine algas. Pidasime targemaks seekord mitte jalgu jääda ning auto poole tagasi liikuma hakata.








Uueks sihtmärgiks peale Saint Trope'd sai du Verdon rahvuspark, mis asub meist kahe tunni kaugusel sisemaa suunas. Kuigi Prantsuse riviera oli piirkond, kus me kõige pikema aja oma reisist enam-vähem paigal veetsime, siis jäi sellest ikka väheks. Aga olgu, jäägu siis kõik uhked château-d,  veinikeldrid ja lõputud viinamarjapõllud järgmiseks korraks avastamiseks.
Üritasime sõita võimalikult pargi lähedale, et hommikul vara oleks seda hea uudistama minna. Tee siiski nii lihtsalt ei läinud kui lootsime, üks põhi teedest oli nimelt remondis ning ajutine soovitatav tee läks mööda pisi-pisikesi mägi- ja külateid. Vaevalt pargi piirile jõudnud märkasime parkimas mitmeid karavane ning minibusse ning leidsime endalegi ideaalse tasuta ööbimiskoha.

Hommikuseks äratuseks oli seekord naaberautos tülitsev keskealine paarike. Niisiis ajasime end sirgu, tegime kerge hommikusöögi ning pakkisime end ärevusega kokku, sest ees tõotas tulla põnev päev. Ega väga palju selle pargi kohta uurida jõudnudki, teadsin vaid seal asuvast suurest Verdon kanjonist. Oli teine tõesti pirakas, üks suuremaid mida mina näinud olen. Argo väga silma ei pilgutanud, tema on ka ägedamaid näinud nagu USA-s asuv Yellowstone kanjon. Verdon kanjonist oleks veel vägevama vaate saanud kindlasti kevadel, kui mäed sooja päikese käes sulama hakkavad ning kanjoni põhi veega täitub. Meie nägime vaid väikest vee nirekest kanjoni põhjas vulisemas. Kahjuks andis mu kaamera aku just seal samas jälle otsad (me ei ole seda korralikult täis saanud laadidagi reisi jooksul), nii et edasist uudistamist pidime jätkama vaid GoPro jäädvustamisvõimalustega.

Nii suur kanjon on!

leidsime sõbra







Kui mõlemal kanjonist ja kõrvetavast kuumusest kõrini sai otsustasime leida lähima järve ning sealt jahutust otsida ja autot veidi kasida. Järv, mille me aga leidsime, oli täielik helesinine unistus. Tegemist oli hiiglasliku helesinakas-rohelise paradiisijärvega, täis kilkavaid suvitajaid. Sainte-Croix'i järv on tegelikult veehoidla, mille põhjas peitub ka endine Verdoni jõe ääres asuv küla.
Otsisime ainukese varjulise parkimiskoha ning tormasime ruttu veeäärde. Mis tegi selle koha veel imelisemaks oli järve voolav jõgi Verdon, samuti helesinine ning ääristatud kõrgete kaljudega, kust ei puudunud ka hulljulged noored. Nendega ühines kiiremas korras ka Argo, kes esimese nuki otsa ronis ning pea ees vette sukeldus. Kohalike julgustavate hüüete saatel suutsin minagi end kokku võtta ja paar hüpet teha, siiski mitte pea ees. Helesinine vesi järves ei paistnud üllatuseks üldse läbi, vaid oli pigem valkjas savi-kriidi purune. Kui see vesi vaid läbi paistaks, saaks järve keskele ujudes/aerutades/sukeldudes nautida vaadet järve põhjas lebava linnakese peale ülalt poolt, oleks see vast vaatepilt! Sulistasime ja nautisime järve nii tunni jagu, kuni üks meist tunnistas, et oleks aeg edasi liikuda. Vahel on ikka tore ka, kui kõike ette välja ei uuri, muidu poleks see järv üldse niiii vägev ja ootamatu olnud :).



järv juba paistab!



kanuu järjekord


lendorav Argo


kohalikud
wuhuuu!


Juba varsti peale helesinist järve leidsime pisikese asustamata järve ning otsustasime seal auto puhtaks pesta, et ta hiljem piltidel oma parimad küljed ette saaks näidata. Pesime teda käesolevate vahenditega, milleks olid pisikesed nõudepesu nuustikud - jah, see võttis ikka oma jagu aega. Ega me nüüd üleliia vaeva ka ei näinud, lihtsalt peaasi, et suurem mustus maas oleks, kes ikka +35 kraadiga rapsida viitsib. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka viimane päike, mida me Prantsusmaal saime.

Edasi liikusime pargi lääne serva poole, et sealt edasi juba Pariisi suunas veereda. Kuna polnud veel jõudnud kohalikku Prantsuse kööki nautida, siis hüppasime läbi paarist linnast, kuid enamus kohti oli kinni või üle meie eelarve. Üks sellistest oli poolel teel Lyonist Pariisi asuv Bourges'i linn (kui sa väldid kiirteid ja lähened Pariisile lõunapoolt). Jällegi otsisime hubast väikest restorani või kohvikut, kuid midagi eriti toredat silma ei hakanud. Just siis, kui olime juba alla andmas ning linnatiiru lõpetamas, ilmus meie ette üks hiiglaslik katedraal. Linn ise tundus üsna pisike ja vähe asustatud, kuid katedraal oli tõeliselt pirakas. Tabasime isegi pruutpaari trepil pulmafotosid jäädvustamas.

Bourges'i linn

Bourges katedraal


Pea iga saja kilomeetri tagant temperatuur aina langes ja vihma hakkas üha rohkem ja rohkem sadama. Õnneks olime oma annuse Päikest juba kätte saanud nii, et vihm ja jahe õhk tundusid üsna kosutavad.
Kui rääkida veel Prantsuse teedest, siis kiirteed on enamasti maksustatud, nii siis meie üritasime leida kõike muud peale nende. Oli küll omajagu susserdamist ja otsimist, et lühemad teed üles leida, kuid üks kord juhtusime ikka tasulisel lõigul sõitma, Lyoni linna ümber asuval kiirteel, aga see oli õnneks ka ainuke apsakas. Jõudes Pariisile parajalt lähedale otsustasime tee kõrval asuva tiigikese äärde ööbima jääda, et hommikul oleks hea paari tunniga Pariisi välja sõita.
Ärgates olid tiigi kaldad kalamehi täis, üks oli ennast isegi meie auto ette sättinud. Imestunud nägudega meie hammaste pesu ning hommikusi toimetusi vaadates olid külamehed kalastamise sootuks unustanud. Ju siis pole väga tavaline seal ääres ööbivaid matkalisi kohata. 



Pariisi eeslinnades sõitmine võttis omajagu aega, üldine ilme suhteliselt üksluiselt hall ja tavaline. Hüppasime läbi supermarketist, et teha lõunaks mõned võileivad ning osa ka linnapeale kaasa võtta. Selleks hetkeks olime otsustanud loobuda Prantsuse roogadest hindade ja kokkuhoiu mõttes ning leppida tassikese kohvi ja koogikesega mõnes mõnusas Pariisi kohvikus.
Kesklinna me nina toppima ei hakanud vaid otsisime endale mõnusa tasuta parkimiskoha äärelinnas. Olime eelnevalt välja vaadanud Pariisi kõige lõunapoolsemad rattarendi kohad ning sihtisime ennast nende lähedale. Pariisis on populaarseim ratta rentimise süsteem Velib'. Valikus on paarist tunnist kuni nädala pikkused piletid. Kuid parimaks osaks on pool tundi tasuta sõitu, kui pargid õigeks ajaks järgmisse Velib' parklasse. Rentida saab krediitkaardi põhiselt ning kahjuks peab seal olema üle 100 euri tagatisraha, mille nad ratta rentimise eest kinni panevad ning tagastades uuesti vabastavad. Kahjuks sellepärast, et meil oli enamus raha deebetkaardil ning ei olnud aega seda üle kanda pidime rattamatka teiseks korraks jätma. Proovisime ka oma inglise kaarti kasutada, aga selle peale vastas masin veateatega. Kuigi olime ka teistes linnades ratta rentimise peale mõelnud jäi see siiski sellel reisil tegemata. Hea küll, lepime siis seekord jalgsi linna avastamisega.
Kuna rattad langesid plaanist välja pidime valima muu transpordi, millega kesklinna saada.Õnneks olime parkinud metroo jaama vahetusse lähedusse, niisiis otsustasime selle kasuks. Peatuseks oli Laplace. Sissepääs oli pisike ning puudusid piletimüüad. Nende asemel seisid seal kaks piletimasinat, kus pidid valima piirkonna, peatuse ning piletitüübi, sisestama täpse raha ning vastu saama kaks pisikest paberitükikest, mis väravates asuvatesse piludesse tuleb toppida ja uuesti enda kätte võtta. Soovituseks võib mainida, et neid ei tasu hoida magnetite läheduses, nagu raha klambrid või mobiili kotid, sest muidu ei pruugi te soovitud metroojaamast hiljem välja pääseda kuna pilet on rikutud. Nii juhtus Argo piletiga, aga õnneks oli selles jaamas ajutine lisaväljapääs, kust me kiiresti välja lipsasime.
Maa alt väljudes olime sattunud Pariisi tuksuvasse südalinna, Notre-Dame katedraali vahetusse lähedusse. Veidike suuna tajumist ning liikusimegi üle silla katedraali poole. Asub ta pisikese saare peal, keset Seine jõge. Ümbritsetud tuhandetest inimestest, oli raske leida vaba kohta katedraali ees oleval platsil, et mõnigi pilt kiirelt klõpsata. Sissepääsemiseks ootasid viisakamad platsi pikkuses sabas, meie pätid, aga läksime missa järjekorrast sisse, mis oli paari inimese pikkune ning saime vaikides pühakojas ringi vaatama hakata. Nimelt oli parasjagu käimas jumalateenistus. Mind köitsid kõige rohkem värvikirevad vitraažid ja katedraali võimsus, kuid usust hullunud, kujukesi paitavad ja nutvad inimesed hirmutasid meid veidi ning ebamugavust ja natuke klaustrofoobiat tundes liikusime kiiremal sammul väljapääsu poole.








Tagasi värskes õhus otsustasime liikuda jõe äärt mööda endise kuningapalee, praeguse ühe maailma suurima muuseumi, Louvre'i poole. Jõe kaldad olid täis kaupmeeste kioskeid ning uudistavaid turiste. Peale selle hakkasid silma veepiiri lähedusse ehitatud liivarannad päevitustoolide, palmide ja rannabaariga. Kahjuks oli ilm aga pilvine ning päevitamisest ei oleks midagi välja tulnud. Ranna äärest leidsime veel ka pisikese punase Eiffeli torni, mille peale hakkasime kaugusest tema suuremat õde otsima. Torn paistis päris pisike, järelikult oli veel pikk maa minna. Kui meie ette pruudid, peigmehed ja fotograafid hakkasid ilmuma, teadsime, et peame olema Pont des Arts'i või mõne teise armulukkude alla mattunud silla lähedal. Vaba ruumi veel ühe luku jaoks minu silm ei suutnud leida.

Rand keset Pariisi?


beebi Eiffel




Silla lähedalt leidsime ka Louvri muuseumi ning ees platsil seisva klaasist püramiidi. Sisse polnud meil plaanis minna, kuna pole kumbki suuremat sorti muuseumi huvilised. Küll aga vaatasime väljas ringi kuni pilved meid edasi liikuma sundisid.
Järgmiseks sihiks sai kauguses ilutsev Eiffeli torn ja triumfikaar, milleni oli ikka veel tükk maad minna. Sinna kõndimine võttis terve igaviku, nii et lootsime vahepeal ühe kohviku leida ja jalga puhata. Kahjuks ei hakanud silma ühtegi väga ahvatlevat kohvikut ja need, mis ka meeldisid olid väga kallid. Tassi kohvi eest küsiti kuskil 5 euri, rääkimata 8 eurisest koogitükist. Kuna tee oli pikk ja ilm kiskus vihmaseks siis kriipsutasime triumfikaare oma vaatamisväärsuste listist maha, ning liikusime kindlal sammul torni poole. Saime enne sinna jõudmist ka väikest jahutust tunda, mitte et me seda vajanud oleks.
Eiffeli torni juures  olles tekkis päris sipelga tunne, torn oli oodatust vägevam. Klõpsutasime mõned pildid, üritades seda hiiglast kuidagigi pildile mahutada, ning võtsime istet muruplatsil, et teda kaugemalt imetleda. Sõime ära kaasa tehtud võileivad, samal ajal turistinänni müüjaid kahekäega eemale ajades. Vaevalt olime jõudnud oma võileivad ära süüa, kui hakkas uuesti sadama ja seekord see pidama ei jäänud.





Terve tee tagasi oli võitlus vihma ja tuulega, mõlemal puudus ilmselgelt ka vastav varustus selliseks ilmaks. Pisikesi tänavaid mööda edasi liikudes üritasime leida lühimat teed oma metroojaamani, aga seda ei paistnud veel kusagilt. Kiikasime veelkord mõne kohviku hinnakirju, kuid jällegi pidime tõdema, et sellist hinda me tassikese kohvi eest maksma ei hakka. Korra isegi võtsime ühte kohvik/restorani istet, kus hinnakirjad tundusid peaaegu mõistlikud, aga kohvi ja kooki tellides tuli välja, et iga tellimus peab sisaldama vähemalt ühte pearooga inimese kohta, mida meie hetkel ei soovinud.
Jäi üle vaid sall kõvemini üle pea tõmmata ja kiiremini liigutada, et vähegi soojem oleks. Lohutuseks võtsime ühest teepeal olevast minimarketist kaks pudelit prantsuse veini, et õhtul möödunud päeva muljeid selle kõrval mõnus jagada oleks. Natuke enne meile tuttavat metroo sissepääsu leidsime pisikese maistuste poe, mille aknal ilutsesid värvide kaupa jaotatud isuäratavad makroonid. Vihm, märg- ja tusane olek ununes koheselt, ning sammusime rõõmsalt imedemaale. Peale makroonide oli seal kõikvõimalikke komme, šhokolaadimaiustusi ja väiksemaid pagaritooteid. Meie silmad aga särasid vaid makroonide pärast, niisiis unustasime kohvikus käigu ja lubasime endale mõned käsitsi valmistatud makroonid. Haarasime Mc Donald's-ist kaasa tassikese Pariisi odavaimat kohvi ning põrutasime rongile. Muideks Prantsusmaa Mc Donald's-ites oli meie jaoks täiesti uudne süsteem, kus sa pead tellimuse esitama spetsiaalsesse masinasse ning oma soovitud kraami said kätte leti äärest. Ärge nüüd öelge, et oleme Eestist nii kaua eemal olnud, et teil on ka juba selline süsteem?



tellimis automaadid Mc Donald's-is
Rongisõit läks oodatust põnevamalt - kohtasime seal üht toredat paarikest, kes meiega hoogsasti jutustama kukkusid. Noormees oli kohalik, neiu sakslane. Jutustasime maast ja ilmast ja reisimisest, kuni märkasime, et oleme oma peatuse maha maganud. Jätsime noortega hüvasti ja hüppasime rongilt maha, et järgmise rongiga  tagasi sõita. Tuli välja siiski, et me üksi polnud süüdi peatuse maha magamises, vaid osad rongid jätavad lihtsalt teatud peatused vahele (nö. kiirrongid), ja meie oma oligi üks neist. Tagasi oma kodujaama jõudes saime teada, et olime kogematta ostnud vale tsooni pileti ja kuigi me siiani saime sellega, siis jaamast välja saab pileti masinast läbi lastes ja see meil mitte ei õnnestunud. Päeva alguses jaama sisenedes ja piletit ostes märkasime kohalike noorte viisi, kuidas odavama tsooni piletiga koju välja sõita, nimelt pugesid nad väravate vahelt pressides jõuga läbi. Hakkasime juba kaaluma seda varianti kuni tuli kamp noori, kes vilgutasid oma metroo kaarti ratastooli väljapääsule ja väravad avanesid ning kõik soovijad said sealt läbi lipsata, nii ka meie.
Lõpuks rampväsinutena auto juures kella vaadates hakkas meil mõlemal järsku kole kiire. Olime broneerinud odavaimad praamipiletid Inglismaale (38 naela kahele) ja meie ööpraam väljus juba nelja tunni pärast, kell 4.00. Algas üks suurem kihutamine ja teede otsimine, et õigeks ajaks sadamasse jõuda. Kuna meil oli endiselt all varurehv, siis ei saanud me nii kõvasti gaasi vajutada, kui oleks soovinud. Lähemale jõudes, saime aru, et läheb päris tihedaks rebimiseks, et kohale jõuda, niisiis otsustasime lõpu osa läbida kiirteel ja jällegi bensiini tule vilkudes. Proovisime, mis me suutsime, aga jäime ikkagi praamist maha. Suur süüdlane meie hilinemisel oli kiirtee toll, mis ei tahtnud meie pangakaarti tunnistada. Peale mõningat proovimist helistasime abinumbrile ja saime ühendust sõbraliku klienditeenindajaga, kelle abiga meie krediitkaardi andmed lõpuks sobivaks osutusid, aga sellegipoolest olime juba niipalju aega kulutanud, et edasine rallitamine polnud enam otstarbekas. Olime mõlemad päris pettunud, sest kogu meie kokkuhoidmine kulub nüüd uute piletite peale lihtsalt niiviisi ära. Marssisime mossitades terminali, et uued soetada, kuid meie üllatuseks teatas teenindaja, et muudab lihtsalt meie piletite aja ära, ning saame minna järgmise praamiga. Oii kui õnnelikud me selle uudise üle olime! Siinkohal mainiks ka ära selle toreda praamifirma DFDS Seaways, kes meid nii lahkelt ja seal juures sama hinnaga, kuigi hilisemad piletid olid mõnevõrra kallimad, vastu võttis.
Praamisõit ööpimeduses möödus rahulikult filme vaadates ja võõraste norskeid kuulates. Üsna peagi jõuame tagasi maale, kus meid tervitavad kriitvalged kaljud ning mälestusi selle maaga on üle pooleteise aasta jagu. Ja tundub, et tuleb veel lisa ;)!