Mägede rüpes

Asukoht: Kesklinn, Budapest, Ungari

Kuupäev: 12. Juuli 2014

Ilm: Lauspäike, 30+ kraadi

Poola mäed valmistasid kergelt öeldes pettumuse. Mitte sellepärast et nad väikesed oleks, vaid just ilm oli väga pettumust valmistav. Pilvine, vihmane ning pidevad äikesepilved pea kohal lasid meil kaks päeva tühja oodata. Lõpuks, ootamisest ja vihmast tüdinud, vajutasime pedaali põhja ja sõitsime Slovakkia suunas. Mis seal Poolas ikka nii kaua passida, kui teiselpool piiri samuti mäed ootamas.

Sõit Slovakkiasse kulges libedalt mööda kitsaid mägiteid. Kohati, kui pilvede vahelt sinakat tooni kumas võis nautida vaadet mägede vahelistele orgudele ning mõnele madalamale tipule.

Mitte eriti hoolikalt sõites võib vabalt juhtuda, et riikide muutumisest annavad aimu ainult erikeelsed teemärgistused. Järsk kurv algab teeviidaga Poola kõige kõrgema tipu suunas ning kurvi lõpuks oled juba Slovakkias. Tegelikult on seal väike Euroopa Liidu lipu ja Slovakkia kirjaga märk ka, aga ei mingit närust maha jäetud piiripunkti.

Parkimine, Parkimine, Parkimine

Kohe Slovakkiasse jõudes nägime turisti infot. Tekitas kohe tunde, et siin maal teatakse kuidas külalisi vastu võtta. Peab veel mainima, et asusime mägedes ning meiega samas parklas viibis veel vast ainult üks auto. Polnud veel jõudnud autost väljagi astuda, kui juba silmanurgast märkasime, et mingi kollase vestiga tüüp kiirustab meie suunas. Ilmselgelt küsis ta raha. Arvata on, et me ei tahtnud maksta ning ei maksnud ka. Siit idee, et Eestis peaks ka vanad head ajad tagasi tooma, kus linna absoluutselt iga parkla juures passib üks vestiga mees ja ainult pistab raha tasku. Selline süsteem toodaks kindlasti ka nii mõnegi uue töökoha. Seda nähtust oli palju ka Poolas ja olgem ausad, polnud väga lihtne tasuta parkida. Arvestades seda, et neid trahvikviitungeid me oma Inglismaal registreeritud autoga ei pelga. Pikk jutt lühikeseks. Slovakkias oli ikka väga raske tasuta parkida. Kesklinnas parkimise eest maksmise vastu poleks midagi, aga igas väiksemas mägikülas 15 minutiks seismise eest raha välja käia pole ka päris õige.

Mäed, orud ja päevalillepõllud

Otsustasime, et igas riigis prooviks poole päevast veeta pealinnas ja Slovakkiaski võtsime suuna Bratislava poole. Esialgu kulges tee suures mitme mäeaheliku vahelises orus, aga kaua sa ikka kaugelt neid mäetippe jõllitad. Keerasime kiirtee pealt maha ning otsustasime väiksemate mägiteede kasuks. Põnevam sõita ka kui aegajalt peab ikka piduripedaali talluma, et mitte kaljust alla sõita.

Valitud tees ei pidanud pettuma. Kõigepealt kostitati meid nii mõnegi kena vaatega ning ühe eriti kena vaatega restorani juurde jõudes hakkas nälg väga näpistama. Järgmine pikniku ala pidi olema see koht, kus meiegi oma keha kosutame. Kaua ei pidanudki ootama. Leidsime oma pikniku laua ning seal kõrval ka puhta vee allika, mis kohalike seas osutus eriti populaarseks. Iga kümnekonna minuti järel täitis keegi oma veepudeleid. Meilgi oli ainult üks alles jäänund. Täitsin kõik pudelid ning võtsin maitsmiseks ühe lonksu ka. Vaatasin Borjomi pudelit ning mõtlesin, et kas ma ikka päris vanaks jäänud ning ei tee enam täis ja tühjal pudelid vahet. Täitsa Borjom noh. Tuli välja, et juhuslikult olime loodusliku mineraalveeallika otsa sattunud ning Borjomilik maitse ning kerge gaas tuli otse maa seest. See on see, kui keerad kiirtee pealt maha, et sõrme otsaga põnevust saada.

Peagi leidsime end jällegi kiirtee pealt, sest kahjuks katavad mäed Slovakkiat ainult osaliselt ning Bratislava

ümbrus on võrdlemisi tasane. Sellegi poolest oli mida vaadata. Pidevalt üritasime ära arvata taimi, mida ümbruses olevatel põldudel kasvatatakse. Mari-Ly'd köitsid kõige rohkem põllud täis päevalilli, mille lõppe kohati ei näinudki.

Ööpimedusega saabusime Bratislavasse ning asusime puhkeala otsingutele. Asukoht oli meil Google Mapsi märgitud, aga kohale jõudes leidsime endid hoopis kuskilt remonditöökodade vahelt. Lühike põige McDonaldisse ning ligikaudu õige koht oli teada. Teadsime ala, aga mitte sissepääsu asukohta. Lõpuks küsisime ühe kohaliku mehe käest, kes kohe käega viipas ning meid suure metallist aia juurde vedas. Kuidagi kahtlane tundus kogu olukord, aga kui ta aia lahti vedas, siis teiselt poolt paistsid karavanid, telgid 

ning kõik muu telkimisega seonduv. Ju siis on õige koht - mõtlesime me ning sõitsime sisse. Kuna meil Inglismaal oli telkimisega päris palju erinevaid probleeme, siis otsustasime kõike eeskirjade järgi teha ning suundusime kohalikku baari, et retseptsiooni leidmiseks juhiseid küsida. Ingliskeelt seal keegi suurt ei rääkinud ning ilmselt pidasid nad mind päris otuks, et kuidas ma telkimisalale sisse sõites mingit tõkkepuud ei näinud. Juhatasid nad mind hoopis teise suunda kui see kust meie sisse olime sõitnud. Lõpuks peale pikka pusimist me selle sissepääsu ka leidsime ning olime natuke pettunud, et me kohe oma suurest õnnest aru ei saanud. Olime just tagant kaudu maksmatta sisse saanud ning läksime ise otsima, kes meie raha tahaks. Noh, järgmine kord oleme targemad. Rahakotti saime kergendada pea 13 euro võrra. Pole päris Euro Tripi Bratislava, kus mõne kopika eest villa saab.

Viimane väide kehtib ka üldisemalt. Parkimine, toit ning turisti nodi on kõik ühtemoodi kallid. Seda siiski vist 

pigem Bratislavas, sest enne Slovakkiast lahkumist leidsime mõlemad omale Tom Tailori ketsid, mis maksid

3.74€. Samas õlle, veinid ja muu söögikraam on pigem ikka odav.

Bratislava kohta võiks mainida veel seda, et midagi väga meeldejäävat polnud. Võrdlemisi tavapärane Ida-Euroopa stiilis pealinn, millest väga väike osa on vanalinn. Mõni loss ja uhkema arhitektuuriga maja. Linnast voolab läbi ka üks korralik Pärnu jõe mõõtu jõgi.

Slovakkiast lahkusime ühe Megasuure tormi saatel. Kõike oli: vihm, äike, tuul ning tänavatel voolavad ojad. Kahju oli vaadata neid memmesid, kes linna vahel poekottidega üritasid kuidagi koju pääseda. Me mõlemad ikka hella hingega ning tekkis tahtmine nad kõik järgemööda peale võtta ning koju vedada. Sellist sadu pole ikka tükk aega näinud. Endalgi tekkis korra mõte seisma jääda ning hiljem edasi seigelda.

Viimaseks linnaks Slovakkias oli Ezstergom, mis pidavat olema ilus ajalooline linn. Kohale jõudes leidsime eest üsnagi tuima väikelinna, mis tundus palju lahedam just Ungari poole pealt. Sealt paistis ka Ezstergomi basiilika. Kiired pildid ja lühike jalutuskäik Doonau kaldal ning edasi juba Ungarisse oma võlude ja valudega.