Helesinine järv ja õnnetud kojamehed

Asukoht: Belgradi kesklinn, välikohvik, MM finaal
Aeg: 13. Juuli 2014

Ilm: äsja lõppenud äike, tuul, kraade umbes 15

Ungarisse jõudsime me hilisõhtul, läbi pisikese linnakese Esztergomi. Vaade linnale on parim Slovakkia poolselt kaldalt, kus kahe riigi vahel voolab jõgi ja taustaks mäed. Jalutasime seal veidi ringi, aga kuna kiskus juba pimedaks siis otsustasime ruttu ööbimispaika otsima hakata. Ja ei pidanud väga kaugelt otsima, juba mõned kilomeetrid hiljem leidsime väikese pargi või loodusraja parkla, kuhu otsustasimegi oma koduga üheks õhtuks kolida.Parkla kõrval oli väike tiigike ja piknikulaud, kus sõime taskulambivalges kiire õhtusöögi.Hommikul otsustasime teha väikese mikro matka pargis asuva künkakese otsa. Vaade ülevalt oli päris ilus, arvestades tema väikest kõrgust.

Edasi liikusime pealinna suunas, kuhu jõudsime juba pärastlõunal. Parkida saime õnneks tasuta kuna oli pühapäev. Läksime kohe linnapeale, et leida üks mõnus ungaripärane restoran ja lõunat süüa. Loomulikult olime valel pool jõge, kus oli rohkem elumaju ja muud jama kui restosid aga lõpuks kogematta-meelega koperdasime ühe päris kena restorani otsa. Restoranist oli kena vaade uhkele Ungari parlamendihoonele. Kõhud täis otsustasime minna Buda lossi juurde, kust avanes imeline vaade linnale. Edasi liikusime üle silla teisele poole kallast, kus asus põhiline osa linnast. Jalutasime seal kuni palavus võttis võimust ja otsustasime haarata poest pudeli vett ja kodu poole liikuda. Tegelikult oli plaan võtta rendijalgrattad, mis on olemas igas suuremas linnas. Kuni pool tundi sõitu on tavaliselt tasuta, kui jõuad õigeks ajaks järgmisse parkimispunkti võidki tasuta ja kiirelt linnaga tutvuda. Kahjuks oli Budapesti rattasüsteem veel poolik ning rendiautomaadid veel ei töötanud. Rattad olid loomulikult meelitamiseks juba välja pandud. Seda, et süsteem veel ei tööta saime teada ühe kohaliku käest pärast 15  minutisilist rataste ning automaadi näppimist. :)

Ungari parlamendihoone

taustal Buda loss

Edasi suutsime mõelda vaid jahutamisest ja ujumisest, järgmiseks sihiks saigi kesk-euroopa suurim järv – Balaton. See on imeilus helesinakas-valge veega ja mõnusalt pehme põhjaga madal ja hiiglaslik veekogu. Järve ääres asuv linn Siofok meenutas mulle Hispaania, Itaalia, Türgi tuntud kuurortlinnu ja tegelikult Balatoni ääres pidigi olema Ungarlaste ja ka teiste lähinaabrite lemmik suvituspaik. Plaan oli järve äärde puhkama jääda vähemalt mõneks päevaks. Jõudsime sinna hämaras ja selleks hetkeks olid mõtted ujumisest juba läinud (minul, mitte Argol) ja pigem liikus see jalka MM 3-4 koha mängu vaatamise poole. Kuigi me leidsime ühe päris hea ööbimisplatsi kesklinnas otsustasime me veidi privaatsemat järveäärset kohta otsida, et hommikul oleks mõnus ujuda ning päevitada. Meie kahjuks oli terve see osa järvest, mille meie läbi sõita jõudsime (lausa 1/10  järvest!), täiesti paksult maju ja hotelle täis. Mõne väikese parkimisplatsi leidsime, aga ei midagi ideaalset. Kohta otsides möödusime väikesest külarestoran-baarist, kus oli väljas suur katusealune ja telekas kohe-kohe algava jalkamänguga. Otsustasime auto ära parkida ja kohalike sekka istuda jalkat nautima. Kuna olime viimati söönud Budapestis siis üritasime resto omanikule selgeks teha oma pudru vene-saksa-inglise seguga, et oleks vaja natuke snäkke, friikaid või midagi jalka kõrvale aga me ei olnud väga edukad, menüüd olid kõik ungari keelsed ja mees rääkis võõrkeeltest vaid saksa keelt. Lõpuks tuli appi keegi noormees, kes oskas ka inglise keelt. Ta üritas meile enamuse menüüst tõlkida aga kuna kõik kõlasid nagu suured praed siis ei saanud me midagi (hiljem kusagil järgneval maal tegime järelduse, et selle kandi inimeste jaoks ei ole friikartulid mitte fries vaid fried potatoes, mis oli menüüs täiesti olemas). Niisiis leppisime krõpsupaki ja õllega, ega jalka siis söögi pärast vaatamatta jää. Lõpp oli minu jaoks juba päris unine, oleme harjunud viimasel ajal üsna vara magama minema, et varakult edasi seigelda. Otsustasime siis ööbima jääda viimasele parkimisplatsile, mis lähedal silma oli jäänud. Kuna vihma sadas, jooksime ruttu autosse, et ruttu sinna sõita aga autot käivitades kõlas iga natukese aja tagant väga kõva ja krigisev hääl. Veidi lähemalt uurides selgus, et keegi kavalpea oli meie auto kojamehed ära varastanud. Päris tore oli pimedas vihmase ilmaga null nähtavusega sõita. Mõlemal väike värin sees ei suutnud me väga vara magama jääda ning arutlesime erinevaid stsenaariume, kuidas see juhtus ja mis meiega veel selle tripi jooksul juhtuma hakkab. Sellel õhtul magasime vaid üliväikese akna praoga, ei tahtnud oma õnnega rohkem mängida.

Järgmisel hommikul ei olnud sinna jäämisest kummalgi juttu. Käisime hommikul vaid korra ujumas ja vaatasime üle varaste kätetöö ning selgus, et geeniused olid suutnud meil ühe kojamehe klambri kaasa võtta ning mis kõige halvem, ühekojamehe kinnituskoha 90 kraadi ära painutada. Enam ei olnud meil kummalgi Ungaris olemise isu ning ilusat (vihmata) ilma ja paremat homset soovides põrutasime otse Serbia suunas.