Idablokki eksinud

Asukoht: väike pererestoran Makedoonia lõuna osas

Aeg: 16. Juuli 2014

Ilm: vahelduva pilvisusega, umbes 18 kraadi

Ungarist välja jõudsime õige kiirelt. Ilm, õnneks, oli ilus ning vihma ei lubanud. Mõnus 30 kraadine leitsak. Teel tegime nii mõnegi peatuse, et kojameestele asendus leida või vähemalt hinnaklass teada saada. Eeldasin, et pigem odavad kui kallid, aga kuna meile sobiva kinnitusega kojamehi leida polnud, siis tekkis juba kahtlus pigem kallima klassi kasuks.

Serbiasse sõites ootas esimene üllatus. Seekord puudus tavapärane Euroopa Liidu märk ning aeg oli passib kotist välja noppida. Kontrollpunktidega läks libedalt. Inimesed on sõbralikud ja naeratavad. Vaatavad imestusega passe ning lisavad juurde Estonia, Estonia. Uurivad meie plaanide kohta ning teevad suured silmad meie inglise numbrimärkidega auto üle. Lõpetuseks küsivad deklareeritavate asjade kohta ning soovivad head teed. Nii peakski üks piiriületus välja nägema. :)

Esimene plaan Serbias oli sõita välja Belgradi ning sealt kojamehed sebida. Ilmselgelt ei läinud kõik päris nii libedalt. Sattusime mitmesse väikelinna, kust ilma korralike teeviitadeta välja saada polnud sugugi nii lihtne. Tiirutasime ringi tunde. Esimest korda jõudsime kuhugi agulisse, kus tee peal jooksid kuked, kanad. Üksik vanem mees karjatas kitsesid ning inimesed kes parasjagu tee äärsetel aladel päikesepaisted nautisid vaatasid imestusga meie auto möödumist. Aru saades, et see tee kuhugi ei vii pöörasime otsa ringi ning naersime inimeste veel suurema imestuse üle. Teisel katsel jõudsime juba natuke kaugemale. Saime linnast välja ning sõitsime põldude vahel. Aegajalt nägime isegi mõnd teeviita, mille peal ilutses meie poolt taga aetava linna nimi. Esimesed kahtlused meie vale teevaliku osas hakkasid tekkima siis, kui iga järgneva pöördega tee kolmandiku võrra kitsam oli. Lõpuks jõudsime mingisuguse suuremat sorti kaardi juurde, mille pealt oli aru saada, et tegemist on rahvuspargiga. Ise mõtlesime, et järjekordselt oleme eriti laheda tee leidnud. Igalpool tee ääres võis märgata hoiatusmärke kitsed teele hüppamise kohta. Vahtisime mõlemad punnissilmi aknast välja, et mõnda looma kohaga, aga ei midagi. Natuke peale hetke, kui hakkasime loomade arvukust juba Kanada parkidega võrdlema kohtasime esimest metsalist. Väike siga teine. Korra ja vilksamisi nii, et ei jõudnud kaameratki välja võtta. Saime natuke lootust ja sõitsime aga edasi. Õige pea hakkasid asjad toimuma. Sigu jooksis puudevahelt välja igasse ilmakaarde ja nii mõnigi otse meie eest üle tee. Mõni vahtis meiega niisama tõtt. Teised suplesid lähedal asuvas veekogus. Täielik sigade paradiis. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsime tõkkepuuni, mis keelas edasisõidu ning seal sai selgeks ka iga teeviida peal olev ratta tähis. No vähemalt nägime metssigu. Keerasime otsa ringi ning hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Kaugel eemal paistsid meie poole liikuvad äikesepilved, mis tegi tuju eriti morniks. Õnneks saime napilt nende eest minema ning peale mõne tiba ei tulnud midagi. Super, sest kojamehi meil endiselt polnud.

Sõitsime pool teest tagasi ning jõudsime järjekordse teelahkmeni ning otsustasime tagasi sõitmise asemel viimast järele jäänud varianti proovida. Kuhugi peab see tee ikka välja viima. Järjekordne pooltund möödus üsnagi nukralt, sest endiselt olime põldude vahel ja tee muutus ikka ja jälle ainult kitsamaks. Lõpuks jõudsime ühe suurema majani ning kogu piirkond hakkas üha enam kujutame ühte aegu näinu kolhoosi. Ainult lõputud põllud, mõne üksikud majad ning ei ühtegi hingelist. Otsus kiiremas korras tagasi viimasesse linna sõita ei oodanud kaua ning sõites lootsime, et kõik ikka hästi kulgeb, sest olukord kujutas natuke juba mingit filmi, kus paarike kuskil maakohas kadunuks jääb. Asjale ei aidanud kaasa ka põldude vahel passiv politseiauto, kes kohe meile sappa võttis. Õnneks ta vilkureid siiski tööle ei pannud, aga küsimus miks ta seal põldude vahel passis jääb endiselt õhku. Põldude vahel tiirutamine oli meid parasjagu linnale nii lähedale toonud, et õige pea olime jõudnud juba õigele teele tagasi ning suundusime Belgradi poole.

Sellega Serbia seklused polnud veel kaugelti läbi, sest seesamune äikesepilv, mis ennist endast ainult märku andis, oli praeguseks juba meie kohale jõudnud. Õige pea sai meie hirmsaim unenägi tõeks, sest vihma hakkas sadama kui oavarrest. Hirmsalt silmi pingutades sõitsime läbi paduvihma. Aegajalt kostus rõvedat kriginat, sest ilmselt igal autojuhil on käe sees kojamehed tööle panna, kui mitte midagi enam välja ei näe. Mõnda aega sõitsime edasi ning aegajalt tegime peatusi, kui olukord eriti hulluks läks. Lõpuks otsustasime juba ööbimiskohta otsima hakata, sest jalgpalli finaali vaatamiseks meil kohalikku raha nagunii polnud ning Belgradi oli veel tükk maad minna. Lootuse sel aastal finaali näha olime juba maha matnud, aga siis hakkas asju juhtuma. Ööbimiskohta otsides sõitsime üle mõne madalama mäe ning nagu tavaliselt pole kunagi teada, mis ilm on teiselpool. Vihmapilved kadusid ning kohe pärast seda leidsime bensiinijaama, kus valuutat vahetati. Belgradi suunas paistis ka taevas selge olevat, seega vajutasime pedaali põhja ja sõit finaalmängule algas.

Belgradis oli natuke probleeme kesklinna leidmisega, kuid lõpuks see meil õnnestus ning klaasid kohaliku külma õluga laual saime rahulikult mängu nautida. Pärast mängu liikusime edasi lõunasse, et enne hommikut ikka magama saaks.

Ärkasime ühes paljudest bensiinijaama parklatest. Õhtupimeduses sõites trügis väsimus vägisi peale ning otsus peatus teha tuli kergelt. Vähemalt ei pea kojameest varguse pärast muretsema. Samas paneb mõtlema mis järgmiseks. Katuseboks? Rattad? Vähemalt on suur osa bensiinijaamadest väga korralikud. Tavaliselt suure puhkeala, väikse kohviku ja pesemisvõimalustega. Kuuma hommikupäikese tõttu olin juba varakult üleval. 8.30 või midagi sinnakanti. Kasisin end kiirelt, parkisin auto varju, et Mari-Ly vähe mõnusamalt edasi saaks magada ning kolisin kohvikusse hommikuteed jooma.

Õige pea oli Mari-Ly'gi ülesse saanud ning pärast mõnetunnist arvutitega häkkimist olime valmis uueks päevaks, mille peamiseks ülesandeks oli uute kojameeste leidmine. Kuna sellist kojameeste kinnitust polnud varem näinud siis iga suvalist komplekti bensiinijaamast ei tahtnud osta. Üldiselt pakendid meie autole sobivust ka ei kinnitanud. Lõpuks jõudsime ühe kohaliku varuosade poeni, kus järjekordselt pidime oma pudikeele koos käeviibetega kasutusele võtma, et lõpuks keegi aru saaks mida meil vaja on. Inimesed olid küll sõbralikud, aga mida pole seda pole. Kojamehi polnud ei neil ega ka ühelgi teisel töökojal kellele nad helistasid. Lõpuks andsid juhised ühe teise poe leidmiseks. Seegi kord pidime pettuma, aga saime uued juhised. Sedakorda juba Renault esindusse. Natuke kartsin seda hinda, mis seal pakutakse, aga ilma ka ei saa. Esinduse leidsime kergelt ning töökojas läks samuti sujuvalt. Üks tore noormees rääkis perfektset inglise keelt ning õiged kojamehed olid neil ka olemas. Viimaseks küsimuseks jäi hind. Õnneks nad olid nad väga abivalmis ja painutasid meie kõvera kinnituse ka sirgeks ning kokku tegi see 2650 RSD, mis võrdub umbes 22 euroga. Polegi midagi hullu. Kui enne mõtlesime, et peame kojamehi iga õhtu salongi peitma hakkama, siis päris nii äärmusess pole siiski vaja minna. Näod naerul sõitsime edasi, aga seda vaid kümmekond kilomeetrit, sest olime oma auto registreerimispaberid Renault esindusse unustanud. Hea, et nüüdki meelde tuli. :) Kiire põige tagasi ja seekord juba päriselt teel.

Õhtuks oli plaanis sõita ühte Lõuna-Serbia rahvusparki mille üles leidmisega läks järjekordselt natuke keeruliselt. Kuna olime otsustanud järgmine kord Makedoonias tankida ja Serbia dinaare polndud piisavalt alles, siis sõitsime edasi ja asendasime rahvuspargi Devil's Town'iga. Viimane jäi rohkem meie teele ette ning enne seda oli kaks suurt järve, kus olime plaaninud ööbida. Mõlemad järved olid keset väga mõnusa vaatega mägesid ja kaldad polnud puupüsti täis ehitatud. Tundus täpselt selline koht, kus me öö plaanisime veeta. Leidsime kena koha oma autole ning kinnituse kohalikelt, et seal parkimisega probleeme ei tule. Kala aga püüda ei tohiks. Järv pidavat suurt karpkala täis olema ja seda ilmestas ka arvukas kalameeste järve ümber. Üritasin oma vigases vene keeles mõne sõna juttu puhuda, aga tüüp ei pidavat vene keelest midagi aru saama. Mõne sõna siiski sai ning mulle jäi mulje, et hommikul pidime koos kalale minema. Ilmselt siiski

kehva ilma või valesti aru saadud sõnumi tõttu jäi püük siiski ära. Ega ma väga pettunud ka. Saigi rahulikult kauem magada, et Devil's Towni jõudes uni peale ei tuleks.

Devil's Town kujutab endast kivist torne millest enamus on 2-15 meetrit kõrged. Nad on tekkinud kõva erosiooni käigus, mis kõrge vulkaanilise aktiivsus aegu miljoneid aastaid tagasi. Igat torni katab suurem või väiksem kivikamakas, mis kaitseb torni edasise kulumise eest ning on ilmselt üks põhjus miks selline asi võimalikuks sai. Ilma valisime muidugi hästi ning matk vaatamisväärsuseni kulges vihmavarju all, mille üks helde kohalik oli meile laenanud. Õnneks sel ajal kui vaadet nautisime oli ilmataat vihmale puhkust andnud ning väga märjaks me ei saanud. Lõpuks olime rahul ning vaade oli seda 350 dinaari (3 euri) inimese kohta väärt. Tagasi sõites hakkas jälle vihma sadama, aga õnneks meil on nüüd kojamehed olemas, hihihii! Teel viimasesse peatuskohta ehk Niši linna leidsime terve hulga kreegipuid, mille marju omale teepeale kaasagi noppisime.

Mari-Ly'le jäi silma kohalike komme puude ja oma aia väravakaarte külge riide-ja kilekoti ribade sidumine...huvitav kas see peaks õnne tooma või midagi?

Niši jõudsime peale lõunat ning põhjalikud otsingud Serbia vimpleid ning mõnda ilusat postkaarti leida ebaõnnestusid täielikult. Niš pole just väga turistidele suunatud linn ning kahjuks jääb Serbia lipp meie kottidele õmblemata (vähemalt esialgu). Samuti jäävad postkaardita Mari-Ly vanavanemad, kellele siiani igast linnast ühe saatnud oleme. Nišis oma turisti kaarti uurides kõnetas meid head inglise keelt rääkiv noormees, kes uuris ega me eksinud pole. Kohe selgus ka tema hea keele oskuse põhjus.  Nimelt teeb  ta Soomes magistrikraadi. Ta juhatas meid hea meelega ühte heasse kohalikku restorani. Kuna meie kõhud olid juba ammu väga tühjad, tellisime kohe hulgim. No ikka niipalju, et päris kõike ei jõudnud äragi süüa. Arve oli üllatavalt väike. 1200 kohalikku ehk ~10 eurot. Kõhud punnis üritasume liikusime juba Makedoonia suunas. 

mini Viru hotell Nišis

Hilisõhtul enne piirile jõudmist leidsime järjekordse bensiinijaama. Et mitte öösel piiri ületama hakata jäime sinna. Parkisime auto võimalikult maja lähedale, et internetiga ühendust saada ja otsisime infot Makedoonia kohta. Pole just ideaalne ööbimiskoht, aga seekord ajab asja ära. Hommikul juba vilkuva bensiininäidikuga Makedooniasse,kus diisli hind vaid ~1.10 eurot!