Puhkus saapasääres

Asukoht: puhkeala Frejus linna külje all Lõuna-Prantsusmaal
Aeg: 12 August 2014
Ilm: pilvitu taevas 34 kraadiga

Itaaliasse jõudsime hommikul vara ning esimeseks olulisemaks sihtmärgiks pidi saama Veneetsia. Kuna sinna oli ikka veel päris pikk maa siis enne seda tahtsime ühe pikema internetikülastuse teha. Interneti külastuse vahepeale jõudsime ka oma veevarusid täiendada. Poes selgus, et seljakottidega sisse ei lasta ning hoiule võtmise asemel pandi neile hoopis kilekotid ümber. Ju siis on parim lahendus varastamise vastu :). Üllatuse osaliseks saime ka Trieste linnas, mis internetikohvikut otsides ja hilisema läbisõidu tulemusena tundus olevat päris ilus. Nii ilus, et ööpimeduses otsustasime veel tagasi kesklinna suunduda ja parkimiskeelu märke trotsides natuke ringi jalutada. Esimeseks ööks jäimegi Trieste äärelinna parklasse, kus hilistundidel leidsime eest hunniku autokaravane ning ööseks jäämine tundus päris turvaline. Hommikul leidsime eest kena üllatuse, kui meie kõrvale oli jäänud veel vaid üks masin ning eemal parkimisputka juures toimetas mingi tegelane. Sekundimurdosa jooksul olid püksid jalas ja tald mudis gaasipedaali, et enne parkimisalasse lõksu jäämist vehkat jõuaks teha. Mees, kes parkimismaja juures toimetas vaatas väga kahtleva näoga, aga õnneks ta midagi tegema ei hakanud. Lõksust pääsedes tegime kohe peatuse, et uni silmist pühkida ja midagi hamba alla saada. Edasi juba Veneetsiasse.

tükike Veneetsiat Trieste linnas

Mõlemad olime ootusärevust täis, kuni me polnud näinud hirmuäratavaid lugusid võimatust parkimisest ja hulludest parkimishindadest. Kuna Veneetsiasse autoga minna polevat mõtet, sest ainuke asi mida seal autoga teha on ta hirmkalli hinna eest kohalikku parklasse paigutada, otsustasime meiegi jätta auto üle lahe asuvasse Mestre linna. Sealt edasi peaks saama rongi või bussiga. Esimeseks plaaniks oli päeval Mestre linna kaeda ning parkimiskoht otsida. Hinnad linnas pidid erinevad olema, aga me sooviks üldse tasuta või siis võimalikult odavalt. Teiseks oli kindel nõue, et enne Veneetsiasse minekut tahaks pesta. Plaan paigas kihutasime Mestre suunas ning teel astusime läbi paarist telkimiskohast, et pesemisvõimaluste kohta uurida. Kahjuks saime kindlad eitavad vastused. Kui ca 30 eurot ööbimise eest välja käia ei soovi, siis pole lootust ka pesta. Üle jäi vaid enda ehitatud dušiaparaati kasutada, aga selleks on vaja leida varjuline koht. Vähemalt saime oma pesemismure kaelast ära ning keskendusime parkimiskoha otsingutele. Rongijaam oli esimene asi, mis linnas silma jäi ning selle ümbruses tiirutades tekkis tunne, et parkimiskoha leidmine polegi nii lihtne. Rongijaama ümbruses oli enamus kohti tähistatud märgiga, mis lubab seista vaid 60 minutit. Olles eelnevalt mitmeid kordi tasuta parkimiskoha leidnud teadsime, et kesklinnas meil lootust pole ning peaks äärelinnas katsetama. Meie üllatuseks ei pidanud me üldse palju sõitma, et jõuda elamupiirkonda, kus teemärgised parkimist ei keelanud. Umbes kümneminutilise jalutuskäigu tulemusel sai selgeks ka see, et edasi-tagasi rongipileti saab 2.50 euro eest. Naerulsui jalutasime tagasi auto juurde ja olime üliõnnelikud, et seekord läks kõik kuidagi eriti libedalt. Kui keegi kunagi oma autoga sama tee ette võtab, siis tasuta parkimiskohti on lademetes Mestre jaamast lõuna suunas Marghera elamurajoonis. Rongile jõudmiseks kulub jala umbes kümme minutit. Ausalt, ei saa aru miks see parkimine Veneetsia ümber nii suureks on puhutud. Ilmselt paljud pimesilmi usuvad kõike, mida loevad või kuulevad ning pargivad tasulistesse parklatesse. Edasine plaan paigas asusime ööbimiskoha otsingule, mis osutus eriti keeruliseks.

Kõigepealt sõitsime mõnda aega mööda rannikut lõuna suunas lootuses, et mõni tee viib mereni. Pooletunnine sõit ei andnud mingeid tulemusi, väikest lootuse tekitas vaid üks suuremat sorti jõgi, aga jõega paralleelselt kulgev tee oli  kahjuks täis parkimist keelavaid märke. Aeg oli juba hiline ning hea tuju vaikselt kadumas võtsime suuna jälle Mestre peale, et ööbimiskohta põhja pool asuvatest parkidest otsida. Esimene väiksem park oli samuti tupik, sest autoga sisenemine oli võimatu ja pargi äärsed parklad polnud sellised, kus pesta oleks võimalik. Sõit teise parki ei paistnud ka tulemusi andvat. Teed millel sõitsime olid ümbritsetud majadega. Silma ei hakanud ühtegi pikniku ala ega midagi muud, mis natukenegi sobiks. Nördinutena olime juba pargist välja sõitmas, kui silmasin kahtlast teemärki. Kahtlast seetõttu, et me päris täpselt ei saanud aru, mida viit tähendama peaks. Tee, mille suunas teeviit näitas, oli vana konarlik kruusatee ning igakord, kui järgmise teehargnemiseni jõudsime, leidsime eest kaks veel arusaamatumat viita. Seda senikaua, kui lõpuks viidad üldse ära kadusid. Vaatasime arusaamatult teineteisele otsa ning otsustasime auto parkida teele, mis viis täielikku padrikusse. Vähemalt olime igalt pool puudega ümbritsetud ning tundus, et piirkond pole kohalike hulgas üleliia populaarne. Vahepeal noppisime tee kõrvalt ka natuke maisi, sest kogu tee oleme nendel lõpmatutel maisipõldudel silma peal hoidnud ja lõpuks leidsime vilja, mis oli piisavalt suur ja tundus valmis. Lahti koorides selgus siiski, et täitsa valge veel. Ööpimeduse saabudes loputasime end külma veega, mõnnamõnna, ja tegime süüa limukate keskel, kes meie toidust osa tahtsid saada.

Mainiks ära veel selle, et Sloveeniast kaasa haaratud must plätu aitas mu katkise jalavarju uuele elule. Lõpuks ometi ei pea nende ketsidega ülikuuma ilma taluma. Jeeeei!

Hommikune äratus oli meie mõistes päris vara, umbes kaheksa. Pakkisime oma pikniku asjad ära ning tegime kaasa mõned võileivad ja õige pea olimegi teel Veneetsiasse. Mestre linnas oli parkimiskoht endiselt alles ning rongipiletid samuti 2.50. :)

Sõit Veneetsiasse polnud väga pikk ning ainukesed vaatamist väärivad tegelased teel olid paadimehed, kes rongitee kõrval Veneetsia ja mandri vahet kihutasid. Rongijaamast läbi jõudes olimegi kohe keset kanaleid ja sildu. Meile kohaselt ei olnud me kaardist huvitunud ning võtsime suuna kanalite rägastikku, et loodetavasti üllatuslikult mõne toreda koha otsa koperdada. Ja kui aus olla, siis kõik kaardiga ringi jooksvad inimesed tundusid rohkem eksinud, kui meie. Kuna meil oli aega terve päev, siis võtsime vabalt ja läksime kohe suurele ringile ümber ja läbi linna. Ainukeseks kurnavaks faktoriks oli lõõmav päike, mis olemise kohati tapvalt palavaks küttis. Selle vastu astusime poest ostetud jääkülma 3 eurose veiniga, mille varbaid vees sulistades ja mööduvaid gondleid vaadates, ära jõime. Enne Veneetsia kohta uurides saime teada, et gondlisõit on umbes 80 eurot (35-40 minutit), mis meile üle jõu käib, seega pidime nende hõljumist kõrvalt vaatama. Silma jäi see, et päris palju heast sõidukogemusest sõltub kaptenist. Mõned sõudsid klapid peas nutitelefoni näppides, teised rääkisid lugusid majade kohta ning laulsid kõva häälega itaalia keelseid ballaade. Kunagi paksu rahakotiga tagasi tulles teame millist valida. Lõpetuseks kõndisime veel ka Veneetsia kaugeimasse otsa, mis inimtühjade tänavate, haisva vee ja lagunevate majadega ei jätnud kõige paremat tunnet. Sellegipoolest oli kogemus hea ning tegu on ühe tõeliselt omapärase ja huvitava linnaga. Päeva lõpuks olime kõndimisest päris väsinud, aga heast emotsioonist pungil. Üks neist kordadest selle reisi jooksul, kui see päris õige puhkusetunne peale tuli. Infoks niipalju, et 24h pilet ACTVga (ühistranspordi liiklus laevadel) maksab 20 eurot ning kui päevasel ajal tundusid paadid nii pungil täis, et pole nagu tahtmist sõitagi, siis õhtul oleks paatidega liiklemine väga mõnus olnud. Tagasi rongijaamas olime seitsme paiku ja valmis koju sõitma. Sõit tagasi venis rongi rikke tõttu poole tunni võrra pikemaks, aga õnneks naerutas meid hulk rõõmsad hiinlasi, kes olid rongi vahetuse üle eriti ärevust täis.

Esimene pilk Veneetsiale rongijaamast välja astudes

kohalik delikatess...kui nad vaid eesti aedasid näeks :)

Parkimiskoha juurde jõudes leidsime eest tulikuuma õhku täis auto, kuhu kohe üldse ei tahtnud sisse ronida. Selle asemel läksime üle tee asuvasse parki ning leidsime kaevu, mida kohe veepudelite täitmise näol kasutama hakkasime. Itaalias on hea see, et peaaegu igas pargis on kaev, millest kohalikud julgelt joovad. Seepärast tegime seda meiegi. Loodetavasti ei pea me enam iga päev vett ostma hakkama. Järgmine sihtmärk oli San Marino ja koitma hakkas tõsiasi, et Rooma me ilmselt välja ei vea, vaid peame San Marino juurest risti üle Itaalia Pisasse suunduma, et järelejäänud kütusega Prantsusmaale jõuda. Itaalias on diisli hind 1.6 euro kanti liitri kohta. Hind kõigub väga tugevasti olenevalt piirkonnast. Odavaim hind oli umbes 1.57 ning kallim 1.75 eurot. Peale Veneetsiat suutsime mõelda vaid magamisele ning suundusime kohe esimese pargi esimesse parklasse, et silm looja lasta. Jällegi uinutasid meid kauguses sähvivad äikesenooled.

Hommikul oli ainuke mõte rannamõnusid nautida, sest ilm tõotas tulla järjekordselt väga kuum. Eelnevalt olime välja vaadanud, et edasisel teel on ridamisi kuurortlinnu, mille suunas sõitma hakkasime. Peatuse tegime lõpuks Bellaria linnas, sest kilomeeter kilomeetri järel polnud paremat kohta leida. Paremat kohta selles mõttes, et kogu rannik oli kohvikuid ja hotelli privaatrandu täis. Sellist avalikku randa nagu meie otsisime ei paistnud kuskilt. Rannamõnusid nautida tahtsime me igal juhul ja viimaks kõndisime ühest kohviku moodi majast läbi otsemaid mere kaldale ja haarasime enda valdusesse kaks rannatooli. Ilmselgelt olime hotelli alal, sest kohe seal kõrval paiknes kitsas umbes 30 meetri laiune rannariba, mis tundus olevat rohkem avaliku ranna moodi, kui see millel meie lebasime. Kohe vaatasime enda ümber päevitavaid inimesi ning jäime siiski paigale, sest kellelgi käe ümber midagi ei paistnud ning vahele jäämise tõenäosus tundus küllaltki väike. Ilm oli rõvedalt kuum ja ainukeseks jahutuseks oli vesi, mida pidevalt külastasime. Lõpuks see siiski juhtus. Raamatut lugedes nägin silmanurgast, et mingi tüüp kõnnib otsemaid meie suunas ning kohale jõudes ütles itaalia keeles paar kurja sõna. Me vastu, et ei saa aru ja räägime vaid inglise keelt. Lõpuks ta seletas meile, et asume alal, mis mõeldud vaid hotelli külalistele ja kui tahame edasi olla peame hotellis toa võtma. Vabandasime viisakalt, pakkisime asjad vaikselt kokku ja lahkusime. Ilmselt keegi kuskil kaebas meie peale, sest mu peas oli see ainuke võimalus, kuidas meie omavoliline sealviibimine välja sai tulla. See selleks. Rannas olime vedelenud juba mitmeid tunde ning selleks korraks oli küll, samuti oli kõht tühjaks läinud. Enne olime silmanud linna kaarti, mille peal ilutses suur park pikniku aladega. Otsisime pargi üles ja endalegi üllatuseks avastasime, et seal kõrval asus muruplats, kuhu autokaravanid ja muud matkasellid olid oma kodud parkinud. Nii ideaalset kohta pole veel reisi jooksul leidnud ning võtsime nõuks auto ära parkida ja ööseks paigale jääda. Rand oli 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel ning linna, kus internetti saaks kasutada, oli minna umbes 15 minutit. Tegime pargis süüa, võtsime päikest ja lugesime raamatut. Puhkus missugune. Õhtul nautisime ühes pubis, kus lõpuks internetti kasutada saime, pudelit vett, mille olime ostnud kohe pärast toidu- ja joogihindade teada saamist. Nii umbes 30 vs 3 euri.

linnapeal jalutas meile vastu räsitud paabulind

Hommikul ärkasime pesunööride keskelt, sest ühed tundsid end eriti koduselt ja olid varahommikul kohe pesu pesema hakanud. Lisaks sellele olid nad meie auto kinni parkinud nii, et meil minna polnud kuhugi. Ega tegelt polnud plaanis ka. Ilm, üllatus üllatus, oli jälle super ja marssisime kohe randa ning veetsime seal järjekordselt tunde. Lõpuks, kui tühi kõht enam olla ei lasknud, suundusime auto juurde ja avasime kaasa võetud kalakonservid ja supid. Tegu pole just väga rikkaliku söömaga, aga kõhu saab täis ning seda enam naudime neid kordi, kui väljas söömas käime. Õhtul pidime San Marinosse jõudma ja enne seda tahtis Mari-Ly käia kuurortlinnas Cattolica, kus ta tädi ja emaga kunagi ammu, umbes 10 aastat tagasi, puhkamas käis. Cattolicas otsisime üles nende hotelli ja põhilise ranna ning käisime viimast korda Itaalia ida kaldal ujumas. Edasi suundusime San Marinosse.

Cattolica rand

Ronisime mööda käänulisi mägiteid, kui kauguses võis näha tumedaid vihmapilvi kiiruga meie suunas liikumas. Ja muidugi sel hetkel, kui autole ideaalse parkimiskoha leidsime, hakkas sadama. Mõnda aega ootasime vihma möödumist, aga lõpuks võtsime oma kodinad ja sammusime San Marino märgadele tänavatele. Õnneks oli vihmasadu mõnevõrra nõrgemaks jäänud ning õige pea seiskus täielikult. Vihmapilvede tagant hakkas paistma jälle ere päike ning tingimused ilusate piltide tegemiseks olid ideaalilähedased, kui vaid fotoka aku oleks kauem vastu pidanud. Sellegipoolest saime GoProga San Marinost mõned kenad pildid ja videod. Meid üllatas enim San Marino leebe relvaseadus, sest kõikvõimalikke automaatrelvi müüdi seal igas teises poes ja seda peatänavatel. Ei tea, kas turistidele ka vabalt müüakse, aga kui jah, siis ma ei näe ühtki põhjust, miks keegi, kellel on vaja, ei saaks sealt ükskõik millist relva näiteks Eesti pinnale smuugeldada. Meid pole terve reisi jooksul politsei poolt kordagi peatatud ega üheski piiripunktis auto sisu kontrollitud. Rääkimata Schengeni olematutest piiridest. Relvad kõrvale jättes peab mainima, et tegemist on ühe kauni riigiga, mille seadustest ja põhimõtetest aru saamiseks tuleb natuke ta ajaloo kohta lugeda.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Pisa ja selle kõver torn. Tee sinna oli pikk ja käänuline ning läbis mitmeid linnu, millest üks oli Firenze. Esialgu võtsime vastu otsuse, et pikemat peatust ei tee, aga kui kogemata-meelega internetti juhtusime, siis sõitsime tagasi, sest linn on üks tuntumaid vaatamisväärsusi Toscana maakonnas. Linn oli ilus ja pizza, mida proovisime äärelinna võrdlemisi tagasihoidlikus restoranis, oli väga maitsev. Jalutasime ja pildistasime linnas hiliste tundideni ning lõpuks auto juurde jõudes oli aega vaid magamiskoha otsimiseks. Kui nüüd natuke norida ka, siis need turistilinnade lõputud rahvamassid muutuvad juba tüütuks. Õnneks, meil on võim valida oma järgmisi sihtmärke ja peatuskohti jooksupealt ning pärast inim-massides sagimist võime end vabalt mõnda privaatsesse metsatukka magama sättida.

tee Itaalia läänekaldale

Arno jõgi

tüüpiline Itaalia auto

Basilica di Santa Maria del Fiore

Palazzo Vecchio - Firense raekoda

Ponte Vecchio sild

Ponte Vecchio sild seest poolt

Pisasse sõitsime kohe järgmise päeva hommikul ning kahjuks peale tuntud torni ja katedraali seal midagi uudistada polnud. Tegime mõned kohustuslikud turistipildid ja sõitsime edasi Cinque Terre suunas, koht, mida Mari-Ly üle kõige näha soovis.

lõunasöök Pisas

Pisa katedraal

Arno jõgi voolab ka läbi Pisa linna

Enne seda tahtsime leida veel viimase mereäärse koha Itaalias, kus laternad õhku lasta. Järjekordselt pöörasime suure tee pealt maha ning siirdusime väikse poolsaare tippu teadmata, kas me sealt midagi leiame ka või mitte. Tee vaikselt jälle ronis ning lootus mõni ilus koht leida hakkas kaduma. Oleme tähele pannud, et kõik mägistes piirkondades mere äärde viivad teed on tavaliselt eraomand, aga täpselt sel hetkel, kui mõtlesime ümber keerata, nägime suplemist tähistavat silti. Tee lõppes väikese kruusaplatsiga ning sealt edasi pidime minema jala. Õige pea võttis käänuline jalgtee suuna allapoole ning kümneminutiline jalutuskäigu järel jõudsime väiksesse lahesoppi, mis ümbritsetud kaljudega. Üllatus missugune. Otsus sinna jääda tuli kergelt. Kuigi meie üritus laternad õhku lasta luhtus kõva tuule tõttu, nautisime äsja avastatud kohta täiel rinnal. Parklast mõnesaja meetri kaugusel leidsime kena platsi lõkke jaoks. Tähistaevas, lõkkekartulid, vein ja Tripledevi kolleegide poolt kingitud rumm oli just see, mille isu pikemat aega vaevas. :) Hommikul, kui meie väike rand oli inimestest juba pungil, jõudsime meiegi vette. Seda umbes 2.5 meetrise kaljunuki pealt hüpates. Me arvasime, et terve Kreeka on selliseid randu täis, aga viimaks leidsime ühe hoopis Itaaliast.

Sõit Cinque Terre poole jätkus mööda kitsaid mägiteid, mis meie tühjenevast kütusepaagist viimast välja pigistasid. Cinque Terre oligi viimane koht Itaalias, mida külastada tahtsime ning seejärel viis tee otsemaid Prantsusmaale, kus saab kütust hinnaga 1.26 eurot liitri kohta. Lõpuks ühte väiksesse külla jõudes avastasime, et oleme Cinque Terre linnast, kus piltide pealt nähtud värvilised majad peaks asuma, juba mööda sõitnud. Kaardi pealt paistis ka teine väiksem tee, mille pealt saaks häid pilte teha, sest ta läheb ranniku äärest ja läbib kõiki linnu. Jõudes esimesse linna pidime pettuma, sest linna ümber tasuta parkimine oli võimatu ning tasuline parkimine liiga kallis. Samuti oli mereäärne tee tõkkepuuga kinni ning igal pool peatumist ja parkimist keelavad märgid. Lõpuks sõitsime tagasi suuremale teele ning lootsime, et leiame selle tee pealt mõne parkimiskoha ja sealt jala linna lähedale kõndida. Koha küll leidsime, aga head vaadet polnud sealgi, sest linn jäi osaliselt mäe varju. Mari-Ly läks siiski väiksele matkale, et mõnigi pilt nendest linnadest saada. Ma jäin maha ja mugisin kahe suupoolega põldmarju. Mari-Ly naasmisega muutus minu meel eriti kadedaks, sest tal oli näpus väga ahvatlev kobar viinamarju. Minu õnneks jagas ta neid mullegi. Viinamarjad olid nii head ja magusad, et neid oleks võinud kilode viisi süüa. Oleks pidanud mõne kobara veel näppama.

kiivi varjualune

Edasi sõites kadus viimanegi lootus mõnest Cinque Terre linnast mõni pilt saada, sest tee eemaldus rannast üha enam. Jällegi pidime tõdema, et oleks pidanud reisile rohkem raha planeerima. Kahju. Ööseks jäime mägedesse ühte varjatud peatuskohta, kus saime veelkord oma isiklikku dušši nautida. Kuna asusime päris kõrgel siis oli öösel ainult 16-17 kraadi sooja ning saime korralikult magada. Hommikut mägedes nautisime pikalt ja edasi viis tee juba Prantsusmaale. Huvitaval kombel ei ajanud meid seekord äikesepilved taga. Ju Prantsusmaa tõotab head.