Neljapäev, 26. veebruar 2015

Tunneli lõpus paistab valgus või viinamarjad?

Ei jõudnud asju tuppagi viia kui Bill juba Argo enda jutule kutsus. Külm ja ametlik jutuajamine kestis kümmekond minutit. Argo üritas teemat siluda öeldes, et läksime talle uusi tööpükse ostma. Tuim manitsemine jätkus. Autosid ei tohi väljaspool tööd kasutada, sest kellegil teisel võib seda samal ajal vaja minna ja kui ongi tööasju soetada vaja siis tuleb kindlasti luba küsida. Lisaks veel selgitas kui väga meil vedas, et just Bill meid nägi ja mitte Dave (hosteli omanik), sest muidu oleksime siit juba täna välja lennanud. Ja kui Argo julges talle veel väita, et raha, mis autode eest kamba peale maksame on kohutavalt suur, siis andis ta vaid teada, et kui midagi lepingus ei meeldi, midagi autode juures ei meeldi, või midagi tööl ei meeldi võime siit iga kell minema jalutada. Ei mingit respecti ühesõnaga. Ilmselgelt hotell ja Bill väga tihedalt töötajate teemal ei suhtle, sest jõulud olid ukse ees ja juba paari inimese lahkumsega oleks meie armas luksushotell omadega ummikus olnud. Aga sellest juba hiljem.

Varsti-varsti, 24. Detsembril, oli kätte jõudnud meie hosteli esimene jõulupidu. Restorani rahvas ei teadnud sellest aga midagi. See pidi olema ka mu ainuke vaba päev üle paari nädala, aga otsustasin siiski Lindsay pakutud hommikuvahetuse endale võtta. Loomulikult ei jäänud hommikune ka ilma õhtuseta - töölt minema sättides palus restorani manager mul ka õhtul tagasi tulla. Pole probleemi, nagunii siin 24. dets midagi ei tähistata. Siiski, siiski, töölt koju tulles ja väsinutena hosteli uksest sisse loivates saime suure üllatuse osaliseks. Kogu toateenindajate pande oli püsti pannud uhke peo millelt ei puudunud plastik kuusk ja võimas snäkivalik meie piljardilaua peal. Nii umbes keskööl võeti välja säraküünlad (rohkem nagu uusaasta värk pole või?) ning karjuti MERRRYYY CHRISTMASSS!!! Sellele kohe järgi nagu harjutatult hakkas kogu kamp hõiskama: „Fuck you Bunker Bay, fuck you Bunker Bay!“ Tundub, et ka tasastel aasiatidest toateenindajatel on mingi kana kitkuda meie hotelliga. Sotsialiseerusime veel mõnikümmend minutit kuni uni jalust niitis ja hommikune vahetus ennast meelde tuletas.


Vernet'i promotiim



Kogu Jõulude periood möödus absoluutse null pühademeeleoluga, nii et hommikust õhtuni töötada polnud mingi probleem. 25 Dets, päev mil enamus maailmast jõule tähistab, oli ka meie restos hullumeelne möll. Kodustest jõuludest inimesed siin vist ei hooli. Meil hakkas toimetamine pihta juba peale hommikusööki, kui pidime kogu restorani ja baari muutma hiiglaslikuks restoraniks. Baari osas katsime mitu lauda 50-le, restoran jäi intiimsematele pühalistele. Kahe istumisega jõululõunabuffee tähendas suht linditööd, ühed sisse, istuma, kiire joogiteenindus, hiiglaslik buffee järjekord, magustoit ning oligi juba minek. Ruttu uuesti lauad üles sättida ja algas sama trall. Seekord siiski väikese viperusega. Nimelt, kogu inglise keelt kõneleva maailma lemmik jõuluroog, täidetud kalkun, oli äkitselt meie „üli organiseeritud“ 5* restos otsa saanud. Mida paanikat hakkas nüüd saabuma. Raevunud rahvas nõudis kalkunit ning loomulikult soovisid rääkida restorani manageriga. Kõige närvilisem oli üks suur laud Argo sektsioonis. Mees oli maksnud kogu jõulunädala peale hotellis kuskil 10.000 dollarit ning ootas ka vastavat teenindust. Lisaks kalkuni jamale juhtus mees valima just neid veine, mis meie menüüs otsa olid saanud. Pettumus aina kasvas. Meie armas Kolumbia naine Gio oli kohutavalt paanikas ning jooksis ühe laua juurest teise juurde ette ja taha vabandades ning hotelli kulul jooke pannes. Mõni külaline läks tasuta joogi pakkumise peale veel eriti närvi ning hakkas ropendama ning Gio peale karjuma. Selle peale läks ta taha ruumi ennast koguma. Kui restos läheb kõik hästi on ta muidu super ülemus, kui on aga mingi suurem jama ei taha ta eriti sellega tegeleda. Kena manager küll. Edasi tahtsid külalised ürituse korraldajat Rebeccat näha. Tema jaoks lõppes vestlus kliendiga pisarates ning õhtu lõpus ka lahkumisavaldusega. Meie teenindajatena andsime endast parima ning enamus meist said ka vastavalt jootraha. Ärritunud härra Argo lauas oli lausa nii rahul, et jättis talle 100 dollarit. Kahjuks aga toa arvele, mis tähendab, et see läheb kõigi vahel jagamisele. Teadmiseks neile, kes arvavad, et saame teise palga tippi tasku pistes siis austraallastel üldiselt see nii veres pole kui Kanadas ja USA-s, kuid aegajalt ikka tuleb nagu ka.

Jõulud Dunsborough's
raske tööpäev Bunker Bays

muide, paremal on meie restorani manager Gio
Vahepeal jõudis meie hostelist lahkuda kari inglasi, kes kõik eri teid mööda Austraaliat avastama suundusid. Üks neist oli töötanud Bunker Bays umbes 5 kuud, kuid kõrvale panna ei suutnud väga midagi. Niisiis hakkas viimastel nädalatel räigelt rapsima ning üritas võimalikult palju tunde kokku kraapida, et kohe uuesti tööle ei peaks minema. Raha kulus loomulikult igaõhtusele napsutamisele hosteli rõdul.
Üks hiljuti lahkujatest oli ka mu endine toakaaslane Taiwanist, kes tegi ka algust meie toreda reisiraamatu sissekannetega. Punane saladusteraamat, mille Türgist olime soetanud rändas meiega juba pea pool aastat eesmärgita. Nüüd aga leidsime ideaalse viisi selle kasutamiseks. Nimelt kogume kõikide meeldejäävate inimeste mõtted ja kontaktid sinna raamatusse kõigepealt nende kodukeeles ning selle all tõlkena inglise keeles. Esimene sissekannetuli kohe eriti vägev kuna oli mandarini keeles ja maalitud lausa spetsiaalse hieroglüüfi pintsli ja tindiga. Tõotab tulla põnev raamat!



Kurikuulus Secret Santa, millepärast Argo ka pahandustesse sattus oligi lõpuks kätte jõudnud. Töötasin sel päeval nii hommiku-, kui õhtuvahetuses. Jäi üle vaid paar tundi lõunal, mil sain meie hädist vabaaja ruumi veidi rõõmsamaks muuta nende paari üksiku jõulukaunistusega, mille hosteli pealt kokku kraapisin. Vahepeal olid juba esimesed kingid ka kuuse alla jõudnud. Lisaks kingitustele tuli igal osaleda soovijal valmistada oma rahvustoit või tegelikult ükskõik, mis tuntud ja armastatud roog kodumaal. Meie tegime Seljankat. Mõte tuli, kui valmistasime ühel päeval Argentiina sõpradele nende lemmikut Borši suppi. Puutusid nad kokku sellega Ukrainas, kus olid seda väidetavalt iga päev söönud. Borši gurmaanid jäid meie omagagi väga rahule ning oli juba ka teisi huvilisi uudistamas, mis punakas-roosat suppi need Eestlased siin pakuvad. Kuna Borš oli juba nähtud otsustasimegi teha oma rahvusvaheliseks jõuluõhtusöögiks järgmist populaarset suppi Seljankat. Vahepeal jõudis minuni ka pakk Eestist, kus kõige muu hea ja parema kraami hulgas oli ka pakk musta näkileiba. Panime ka selle prooviks supi kõrvale välja.
Loomulikult pidi just sel õhtul olema tööl hullumaja ning varakult lõpetamine ei tulnud kõne allagi. Närvilised ja näljased hostelis helistasid iga viie minuti tagant, et kaugel me juba oleme. Meie prantslasest rahuvalvaja ajas nuiaga kõiki söögibuffeest eemale, et kõik ikka ühel ajal sööma saaksid asuda. Mõned siiski murdusid ja hakkasid juba enne meie saabumist sööma. LÕPUKS saabusime koju ning söögiorgija võis alata. Milline valik hõrgutisi üle maailma! Poutin (friikartulid kastme ja juustuga) Kanadast, Sibulasupp Prantsusmaalt, Empenadad (pirukad) Argentiinast, Bradwurstid ja Sauerkraut Saksamaalt ja kõikvõimalikud aasiapärased road Taiwanist, Malaisiast ja Lõuna-Koreast! Isegi suurima tahtmise korral ei oleks jõudnud päris kõiki roogi proovida. Kõik kukkus välja veel paremini, kui oskasime soovida. Kõigil kõhud punnis oli aeg hakata kingitusi avama. Järgemööda kutsus päkapikk Franco meid kõiki kuuse ette ning andis kingid kätte. Fantaasiapuudust meie seltskonnas vist küll karta pole. Jäi veel mainimatta, et mina sain loosi tahtel kingi teha oma endisele Sakslasest toakaaslasele Annale. Mis aga kõige naljakam on, et kõige rohkem ma just talle teha soovisingi. Meil oli nimelt ühine nali ühes poes, kus leidsin tobeda laste vannimütsi ja ütlesin talle, et kui su nime tõmban, siis saad selle secret santa’lt :D. Ja selle ta ka sai. Minu rõõmuks oli ta üli õnnelik selle üle, lubas selle mälestuseks Saksamaale kaasa võtta ning veel mitu päeva peale pidu naeris oma kingi ja selle üle, et ma just tema nime tõmbasin.


Seljankaa!



emotsioone oli erinevaid :D

mõne kingitused läksid rohkem täppi kui teistel


Ei antud meile ka vaba päeva 31. Detsember, pigem justkui topelt tööpäev. Jällegi oli pressitud lisalaudu restorani, et ikka võimalikult palju rahvast mahutada ja raha välja pressida rikastelt suvitajatelt. Ette oli valmistatud viiekäiguline rikkalik õhtusöök. Lisaks restoranile oli üles seatud ka suur ruum lastega peredele, kus toimus uusaastakarneval. Mina just seal töötasingi. Kohale jõudes pandi pähe sinised sulgedega sarved, näidati kätte sinu lauad ning kästi palju naeratada. Pole probleemi. Karnevalil said lapsed ise pizzasid valmistada, muud söögid olid kõik buffee vormis. Magustoiduks oli laste unistuste kommiparadiis. Pikk laud kaetud kümnete erinevate kommide shokolaadide ja lutsukatega, mida sai igaüks lõputult oma kotikesse kühveldada. Lisaks oli seal ka popkorni masin, shokolaadi purskkaev ja jäätis. Soovijad said ka näomaalingud ehk siis umbes kõik lapsed toas. Õhtu lõppes Pinjata’de tagumisega, kust lendas välja veelgi rohkem komme. Kuskil 10 paiku oli plats puhas ning jäi üle vaid koristada. Kõrval ruumis aga nii lihtsalt ei läinud. Just siis kui olin plaaninud endale kena taldrikutäie buffee ülejääke kerre kugistada kutsus restorani manager mu ruttu appi. Tuli välja, et meie värske ja äärmiselt enesekindel briti noormees ei suuda oma laudadega hakkama saada ning ma pidin need üle võtma. Ta oli kõik lauad segamini ajanud, valel ajal valesid sööke välja kutsund ja kõik külalised vihale ajanud. Restorani sisenedes oli atmosfäär päris närviline, oli näha, et rahvas pole rahul ning oli juba palju varakult lahkujaid. Nii mõnedki ei viitsinud oma juustuvalikut või magustoitu ära oodata. Niipalju siis meeldivast vanaaasta lõpust. Lisaks rahulolematutele külastajatele tuli õhtu lõpus välja, et pooled meie restorani lauavalgustitest olid pihta pandud. Võiks ju arvata, et meie kliendid on piisavalt jõukad, et sellise jamaga tegelema ei pea aga võta näpust. Lõpuks kui suurem rahvas oli restoranist lahkunud ja baari osasse bändi nautima läinud, tegime kiire koristuse. Peagi oli uusaasta saabumas. Veel enne klaaside kokkulöömist jutustasime hullumeelse õhtu pingelanguseks baarileti ümber, kust meid tõmmati kaasa külaliste rivi-ussitantsu. Restorani manager ladus samal ajal klaase rivvi ja täitis shampusega. Kogu kambaga lõime hõigates klaase kokku ning pasundasime oma viledega nii kõvasti kui jaksasime. Argo oli veel ainuke kelle laud oli restos alles. Nii jäi tema koos baari seltskonnaga sinna, teised suundusid hostelisse, kus ootas äärmiselt omamoodi uusaastapidu.

peo ettevalmistused naeratusega Stephenilt

tahaks ka sarvi!
nänninurk


Head Uut Aastat!!!!
„Nappy New Year“, karjusid hostelikaaslased kui uksest sisse astusime. Jalas polnud mitte kellegil pükse vaid hoopis mähkmed. Jah, sellised peod on meil siin. Taolise veidra idee peale tuli meie ainuke prantsuse poiss Clement, kes pidas ideed lausa geniaalseks ning rääkis sellest juba nädal aega. Õnneks sellise hullusega läksid kaasa vaid poisid, tüdrukud tegid end kreeka jumalannadeks. Tegelikult oli aga päris naljakas pidu, mis kestis muidugi hommikuni. Loomulikult töötas enamus meist ka järgmisel hommikul kella kaheksast. Nii mõnigi oli tööle jõudes veel tsipa napsune.

Korraldaja Clement ja kõige ägedam inglise härra Harry pidurüüs

Clement'i etteaste
Veel pea nädal jutti töötamist (Argol läks pikemaltki, umbes 26 päeva), kui saime lõpuks endale vaba päeva KOOS! Tunduks nagu lihtne planeerimine, aga ei, meie manageridele on see tunniplaani tegemine ikka üks paras raketiteadus. Niisiis meie väikeste näpunäidete abil, kes kellega vahetama peab, saimegi vaba päeva. Tundus justkui nädalane puhkus palmisaarel, sest nii pikki ja väsitavaid päevi polnud me kumbki ammu töötanud. Minu rekord tuli ka selle nädalaga ära – sain kokku 74,5h tundi. Hetke seisuga praeguse koosseisu parim tulemus!
Aga tagasi meie imelise vaba päeva juurde. Võtsime plaaniks käia lõpuks ära Busselton Jetty’l ja selle observatooriumis. Temperatuurid tõusid juba hommikul lakke – tuli selle suve üks kuumemaid päevi, üle 40 kraadi sooja. Pakkisime endale kaasa ka mõnusa lõuna ja kõik mohhiitoks vajaliku. Jetty oli küll ideaalne koht, kus sellist kuuma päeva veeta. Mõnus meretuul kuuma ihu jahutamas ja kellel veel ikka päike liiga tegi sai ka vette sulpsata. Meie leidsime kena kalamehe sillakese kuskil paadisilla keskpaigas. Täiesti omaette, nagu plaanitult saime rahulikult oma pikniku ja jääkülma mohhiitot nautida. Oli kohe nii mõnus, et pidime peaaegu oma observatooriumi tuuri maha magama. Panime kiirema käigu sisse ning haarasime oma poolikud joogid ja hakkasime silla otsa poole astuma. Siiski mõneminutilise hilinemisega, aga ilma ei jäänud millestki.
Observatoorium koosnes 3 vaateplatvormist, kus igaüks aina sügavamale mere põhja ulatus. Vaated olid vägevad, kahjuks haisid aga ei näinud. Muu turisti mula juurde räägiti ka Jetty ajalugu, kuidas see tormis hävines ning taheti maha lammutada, kuid Busseltoni kogukond otsustas selle taas üles ehitada. Riigilt selleks abi ei saadud niisiis tuli ise hakkama saada. Tänaseni toimib see ilma abita, vaid annetuste ning Jetty ja observatooriumi piletite tulust. Vägev värk!
Enne tagasi pöördumist oli rongini veidi aega ning Argo sisustas seda ligi 6m kõrguse Jetty servalt vette hüppega. Hull! Tagasi ujumine oli seekord kohe väga väle. Tunnistas hiljem, et veidi tuli hai hirm peale küll. Rongisõit möödus mõnusalt pisikestes lastevagunites kokteili limpsates.





staar kala


mina staariga


linnulennult







Tagasi Dunsborough’sse me bussiga ei saanud, sest viimane buss väljub juba kell 4 päeval. Olime otsustanud hääletada. Kõndisime enda meeles parima tee äärde ning viskasime pöidlad püsti. Mõte oli nagu sedasi seatud, et siin ikkagi backpackerite ühiskond ning küll keegi ikka peale võtab. Proovisime nii pool tunnikest, kuni palavus jalust võttis ning poetasime oma tagumikud teeservale. Hakkasime telefonist numbreid läbi kammima, kes meile järgi saaks tulla. Nii pea kui Argo esimese sõnumi oli ära jõudnud saata peatus meie ees hall sõiduauto. Mees roolis viipas käega sissepoole ning uuris kas vajame küüti. Suurest rõõmust hüppasime kohe auto peale, ise teadmata, kuidas see kõik lõppeb. Mõne minutiga saime aru, et härra pole päris adekvaatne. Kõne närviline, küsimused rutakad ja korduma kippuvad. Okei, võibolla on lihtsalt mingi väikese ärevushäirega tegelane. Lähenesime bensukale ning onu küsis kas meil on talle veidi raha anda. Loomulikult nõustusime ning viskasime kümneka pihku, sest olime mõelnud sama summa anda sellele, kes meile järgi viiksiks tulla. Mina jäin autosse. Järsku oli onkel autos tagasi ning hakkas paaniliselt midagi mu kõrval istmelt otsima. Küsis ka minu abi, et ruttu ruttu sente otsida. Kui küsisin, kust täpsemalt otsima peaks siis vastas et igalt poolt, mul terve auto münte täis! Kokku leidsime siiski vaid paar dollarit ja kui ta tuuseldamise lõpetas, pööras pilgu korra minu poole ja hakkas mind istme pealt ära tirima karjudes appiii ämbliikkk! Kiiresti haaras ta lähima eseme ning virutas ämbliku väleda keha pannkoogiks. Sa oled õnnesärgis sündinud, hõiskas onu, ise veidi hingeldades. See oli Redback spider, üks levinumaid mürgiämblikke siinkandis. Kisa peale oli ka Argo autos tagasi, et mis siin toimub, kas onkel tuli käperdama või mida. Rääkisin loo ära endal siiani süda pekslemas. Edaspidi istusin känkrasse tõmmanult tagaistmel, äärmiselt tähelepanelikult enda ümbrust jälgides.  Onu oli võtnud suuna üllatuseks hoopis Busseltoni suunas tagasi. Pidi oma jalutava tüdruksõbra peale võtma. Kõlas kahtlaselt, kas me üldse kodulinna täna jõuamegi. Tüdruksõber oli siiski päris. Jutustasid veidikese, kedagi autosse juurde ei tulnud ning sõit jätkus. Kahtlane jutuajamine jätkus teemal suitsetamine ja kanep, millest me viisakalt keeldusime. Ta pidavat just suurele pakile Dunsborough’sse järgi minema. Me üritasime võimalikult rahulikku nägu teha, lootes, et varsti tuleb meie kaua oodatud peatus. Tahtis veel vahepeal mitu korda kahtlastest väiketeedest sisse põigata ja meile midagi näidata, kuid keeldusime, selgitades, et meil siiski päris kiire. Lõpuks peatus auto suvalises elurajoonis, küsides kas siin sobib. Hoo pealt oli meil juba uksed lahti ning poole jalaga uksest väljas. Kiire hüvastijätt – jess, pääsesime eluga! Nüüd on vist pikaks ajaks hääletamise isu läinud :D!

 Järgmine vaba päev viis meid minu endise toakaaslase Karlaga armastatud Yallingupi randa lösutama ja päevitama. Kõhtude korina saatel otsisime esimese ja ainukese kohviku linnakeses, mis oli kohe eriti armas ja omanäoline. Edasi väike veinikeldrite ja õllekodade tuur. Pidi ju ikkagi ära käima meie restorani ühe armastatuma veinimeistri, Vasse Felixi, juures. Vähemalt saime oma restorani mainides kena 20% soodukat oma dessertveinile ;)





Vasse Felix



Jälle tükk aega töötatud ilmus meie järgmise nädala graafik, kus üllatus-üllatus oli meil vaba päev koos Argoga! Lähemalt uurides selgus, et sama päev on vaba ka meie lemmikul Argentiina paaril. Ei saa juhust kasutamata jätta ja oligi kohe plaan valmis koos telkima minna. Ainukeseks takistuseks oli auto, mida meil kellegil pole. Mõtlesime rentimise peale, kuid jätsime nii viimasele minutile, et ainuke koht meie linnakeses oli selleks ajaks kinni. Siis aga pakkus meie armas Ameerika tüdruk Kendyl välja oma auto, mille me ka kohe vastu võtsime.
Hommikul käis Franco veel farmis töölgi ja peale seda oligi kohe start. Tahtsime veel enne telkimist teha kiire tiiru koobastes, kuid tuurid olid selleks ajaks läbi ning järgmised alles hommikul. Plaanisime järgmine hommik siis varakult end üles ajada, et jõuaks koobastesse ning enne 12 ka auto tagastada Kendyl’ile. Kuna ööbimiskoht polnud paika pandud siis võtsime suvalise ette juhtuva tee mere poole ja panime oma pisikese auto kruusateedel proovile. Sobiv koht leitud sättisime laagri ruttu püsti. Hoolimatta tule tegemise keelust tegime ka lõket. Üritasime teha nii väikest ja ohutut kui võimalik, et pargivalvuritele mitte silma jääda. Mõnus soe suveõhtu möödus vorste pulgaotsas grillides, mida paarike muide esimest korda elus nägi. Vorsti peale pakuti kaugelt Argentiinast kaasa toodud ChimiChurri kastet, mis kujutas endast õli kastet hapukate ja vürtsikate maitsetaimedega. Grillvorstiga on ülim! Limpsisime ka nende maal kuulsat Vernet’i, mis pidavat olema seltskonna jook ja traditsioonilist juuakse seda kõik koos ühest suurest klaasist. Muideks üks Taani neiu hostelis rääkis, et nemadki teavad seda jooki ja pidavat võtma pitsikese seda iga hommikusöögi kõrvale. Olime seda tegelikult juba jõulupeol proovida saanud. Maitselt sarnanes võibolla kõige rohkem Jägermaisteriga. Nii me vahetasime neljakesi oma seiklus-ja reisijutte varase hommikuni.
Unistena luristasime hommikusöögikõrvale mate teed ja veel traditsioonilist viisi pisikesest tassikesest, millel metallist sõelaga kõrs kaasas. Juua tuli ringis, kuum vesi peale, jood tassi põhjani, annad tassi edasi, jälle vesi peale ja nii kuni isu jätkub või maitse ära kaob.
Siin lähiümbruses on palju koopaid, kuid meie valisime endile lähima ning kõige sügavaima neist – Lake cave’i. Juba vaateplatvorm suveniiripoe kõrval oli muljetavaldav. Vaade hiiglaslikule sissevajunud koopasuule oli hunnitu ning veel võimsamaks tegi selle põhjast taevasse kõrguvad hiidvanad Karri puud. Sissekäik koopasse oli kitsas nagu tavaliselt. Koopa põhjas asus pisike järv, mis kogu sisemise pildi oma peegeldustega veel maalilisemaks muutis. Väike jalutuskäik koopa lõppu võttis aega vaid 10 minutit. Tehti väike valgusmäng, mis tõi välja koopa suurimad vaatamisväärsused. Kõige vingemaks neist oli sammastega õhus rippuv mitme tonnine lauamoodi kujutis, mis on üks ainukesi omalaadseid maailmas.


Emusid nägime ka


Franco, Chimichurri kaste, (termos), Vernet ja mate tassike



vaade platvormilt



hõljuv lauake


Veel enne Franco ja Sabrina ära minekut jõudsime suurema kambaga ära käia ka Hamelin Bays. Nii mõnigi meie hostelikaaslane oli seal käinud ning taevani kiitnud ja hiljem imelisi pilte Rai kalade paitamisest ja toitmisest üles riputanud. Tahtsime meiegi neid näha ja katsuda. Siiski ei valinud me just parimat päeva, oli palju vetikaid ja vesi polnud üldse nii hele-hele sinine nagu peaks. Raisid nägime ka vaid paaril korral. Otsustasime siis lihtsalt mõnusat randa ja ilma nautida. Veidi põhirannast eemal parasjagu üht Raid taga ajades suutsin aga oma armsa pildimasina vette kukutada ja läinud ta oligi. Väga kurb ma siiski ei olnud, kuna juba tükk aega oli mõte uuest kaamerast peas keerelnud.



viimane pilt minu kaameraga



pääs salaranda läbi lukuaugu




Eesti, Eesti, Kanada, USA, Argentiina, Argentiina
Viimane päev tööl ei olnud Sabrina ja eriti Franco jaoks just kõige tavapärasem. Sabrina võttis üli vabalt, tegi nii vähe kui võimalik ja nautis kõiki hüvesid täiel rinnal, mis hotell meile vähegi pakkus. Maiustas viimast korda hommikuhõrgutisi, lasi JayJay’l erinevaid kohvisid teha jne. Franco nautis viimast päeva veidi teisiti. Viimane vahetus möödus tal basseini baaris jooke valmistades. Vaba õhkkond läks veelgi lõdvemaks, kui talle pakuti ühe külalise poolt erinevaid shotte. Muidugi oli Franco nõus ja nii nad napsutasid seal Franco vahetuse lõpuni. Lõbusast tujust läks Franco veidi üle ning jõudis järsku staadiumisse, kus peale shoti võtmist tuli kogu kraam sama teed pidi tagasi ning voolas tema särki mööda alla. Hea reklaam Bunker Bay hotellile ja no tõeliselt meelde jääv viimane päev! :D
Õhtul tegime kõik koos viimased napsud nende terviseks, Francol muidugi väga palju juurde võtta polnud vaja. Kõige viimase naljana suutis Franco prügikotist välja kookida Spiderman’i maski, mille Sabrina tuba koristades oli ära visanud. Ja nii ta käis peo lõpuni sellega ringi ning andis kõigile soovijatele ka pähe proovida.
Jääme teid igatsema ning ootame juba ühiseid seiklusi!



Ah jaa, üks asi veel. Kogu selle telkimise ja raide vahepeale peaks ka mainima, et juhtus väike intsident hotelli peadirektoriga, mille tulemusena oma lahkumisavaldused samal päeval sisse andsime. Aga sellest juba pikemalt järgmises postis :)