Kuidas meist äärepealt koeraomanikud said

Asukoht: kreeka, Olümpose mäe jalamil
Aeg: 18. Juuli 2014
Ilm: mõnusalt soe, kuskil 30 kraadi

Piiriületamise suutsime endale ise päris põnevaks teha, kuna auto sõitis selleks ajaks juba vaid aurudel ja meie tahtejõul. Et natukenegi kütust säästa lülitasime auto iga kord välja paariks minutiks, kuni järgmine auto jälle edasi liikus. Jõudis kord siis lõpuks meie kätte ja naeratuse saatel piirionule passe ulatades küsis ta ka "Green card"-i meie käest. Andsime talle oma kindlustus paberid, kuid onu ei jäänud rahule, ning saatis meid nende kindlustusputka juurde ja palus hiljem tagasi tulla õigete paberitega. Meie üllatuseks, mis läheb meie puuduliku eeltöö kaela, tuli välja, et Makedoonias (ja nii mõneski teises riigis) ei kõlba tavaline liikluskindlustus, vaid on vaja Green Cardi. Kindlustusonule oma pabereid näidates ja seletades, et see pidi kehtima üle terve Euroopa ütles ta, et ikkagi on vaja Green Card teha. Maksis see 50 euri, mis tegi meie säästureisieelarvele arvestatava augu sisse. Lühim aeg kindlustuseks mille sai võtta oli 14 päeva, meil aga oli plaan seal veeta max 3 päeva. Hiljem meenus Argole, et Inglismaal kindlustust vormistades oli võimalus võtta ka tasuta Green Card, aga ta otsustas mitte jamama hakata, arvates, et seda enam ei ole tänu Schengeni viisaruumile. Järjekordne õppetund reisil olles.

Jälle targematena liikusime edasi Makedoonia pealinna Skopje suunas. Ei jõudnudki väga kaua sõita kui meid peatas esimene tollipunkt - küsiti umbes 1 euro. See ei jäänud ka viimaseks, tuli kuskil 2 tolli veel. Huvitav oli see, et sai maksta nii eurodes kui denarides, kusjuures denarides oli palju odavam. 

Lõpuks pealinna jõudes parkisime auto esimesse ettejuhtuvasse parklasse (umbes 2 euri tund) ning läksime linna uudistama. Skopje põhilisteks vaatamiväärsusteks olid hiiglaslikud purskkaevud suurte kujudega, mille ümber hüples, tossas ja purskas lõbus veevaatemäng. Linnamüra sees kostus aegajalt halisevat häält, mis viitas mošeedele meie ümber. Eelnevalt internetist Makedoonia kohta uurides selguski, et seal on palju moslemeid ja kristlasi, kes kõik rahulikult külg külje kõrval elavad. Sellest hoolimata sain ma korduvalt teravaid pilke kohalike poolt oma veidi lühema seeliku ja pitsilise pluusi suunas. Eks me eksisime ka vahepeal suure turumöllu sees turisti radadelt eemale, ning leidsime ennast üsna õnnetutelt tänavatelt, kus kõndisid vaid mehed. Siis olid need pilgud ja nooled veel eriti teravad, hea, et keegi neist mulle ise mingit burkat selga toppima ei hakanud. Õnneks pääsesime eluga ja jõudsime isegi väikese kohaliku söögi seal möllu sees ära proovida.

Varakult ööbimiskohta otsides ja kiirteid vältides sõitsime mööda kümnetest nektariini, virsiku ja viinamarja istandustest. Märgates kaardil ühe sellise tee lähistel olevat järve otsustasime uurima minna, kas sellest saaks meie järgmine ööbimispaik. Tee oli looklev ja käänuline ja vaade aknast lummav. Nii lummav, et oleks äärepealt teepeal olevast valgest karvakerast üle sõitnud. Peatasime koheselt auto, et minna uurima millega tegemist. Teepeal vaatas meile vastu väike valge kurbade silmadega ja räsitud ilmega koerapoeg. Tõstsime ta ruttu tee äärde, et temast järgmist asfaldipannkooki ei saaks ning uurisime natuke ümbrust, et teada saada kelle koerake see olla võiks. Lähedal asuvad üksikud majad ei näidanud elumärki, nii siis olime nõutud. Samal ajal aga tatsas koerapojake oma hädisel sammul jälle tee peale. Tal oli vist väga kindel plaan täna auto alla jääda. Meie ei suutnud seda pisikest enesetapjat pealt vaadata ja tõstsime ta teisele poole teed viinamarja põllu äärde istuma. Tema aga piuksus hädisel häälel edasi ja puhkas natukeseks oma väriseva tagumiku mullale. Uurisime teda siit ja sealt poolt ja otsustasime talle oma külmikust midagi söödavat otsida. Kohe kui karbi avasin ja pasteet noa otsast maha prantsatas oli koerake seda endale sisse ahmimas. Vaatasime nõutult valget pallikest ja üksteist (minul nutt kurgus ja nägu vingus), et mis nüüd siis edasi teha. Meil mõlemal käis korraga peast läbi mõte, et võtaks ta endale, kui meil just poleks plaan peale reisi edasi Austraaliasse minna. Nii kahju oli teda sinna järgmist enesetapukatset sooritama jätta. Möödus auto ja minu kurva, nõutu pilgu peale jäi vanem meesterahvas tee äärde seisma ning küsis, kas olen siin üksi või olen eksinud (Argo oli sellel ajal ümbrust ja koera võimalikku omanikku otsima läinud). Seletasin mehele oma kurva loo ära, kuid mees vastas üsna hoolimatul häälel, et las loom jääb siia, mis temaga ikka teha. Selleks ajaks oli Argo juba tagasi ning uurisime kohalikult, kas tohib ja kus tohib selle järve ümbruses ööbida. Kõigepealt pakkus ta enda õe juures öömaja, aga kuna meil on voodikoht olemas ja vaja ainult mõnusat kohta auto parkimiseks, siis ütlesime ära. Selle peale haaras mees telefoni ja hakkas ruttu mingit numbrit valima. Kõne lõppedes teatas ta, et teab kohalikku restorani omanikku, kelle juures saame mõnusa järveäärse ööbimiskoha. Tänasime lahket meest ning lehvitasime talle hüvastijätuks, ise mõeldes, mis ikkagi koerapojast saab. Eemalt paistis arglikul sammul lähenevat suur must koer, mille peale valge koerake piuksatas ning hakkas emme poole tuigerdama. Kergema südamega oli meilgi aeg oma uue ööbimiskoha poole liikuda.

Pisike äbarik teeviit Lule restoranile ei tundunud just palju tõotavat, kuid kohale jõudes olime täitsa üllatunud. Restoran asus täiesti järve ääres pisikese kohalike kalameeste paadisadama juures. Astusime siis sisse, et peremeest tervitada, kuid terest kaugemale me oma inglise keelega ei jõudnud. Ei restorani omanik ega tema kambajõmmid osanud ühtegi sõna inglise keelt. Nii siis käsi, jalgu ja kogu keha appi võttes üritasime selgeks teha, kes meid siia saatis ja kas tohib ikka tema platsil peatuma jääda. Tundus, et saime loa sinna jääda , niisiis kolisime sisse ning võtsime klaasi kosutavat kohalikku õlle. Mõne tunni möödudes olime tähele pannud, et restoranis käivad vaid mehed ning mul tekkis mõte, kas mul sobib siin ikka olla. Hiljem tuli õnneks kamp noori üliõpilasi (ei kujuta ette, kuidas nemad sinna mägede ja põldude vahele sattusid), kelle seas ka mõned naised ja mul hakkas kohe kergem. Sellel õhtul oli ekstra planeeritud live bändi esinemine, mida oodates pidin ma juba magama vajuma. Õnneks suutsime ära oodata ja pettuma ei pidanud - see oli elamus omaette. Populaarne muusika siin maal, ja ka mujal lähinaabritel, on heledal häälel halisev meeshääl, taustaks tavaline süldimuss. Eelmisel sügisel Türgis oli kuulda umbes sarnast muusikat. Laulja ja bändi poisid ise olid väga kelmikad ja endaga ülirahul. 

Enne esinemist panime tähele nende laual midagi huvitavat söödavat ning palusime kelneril (kes inglise keelt endiselt ei rääkinud) meile ka seda tuua. Hõrgutiseks oli suur lahti lõigatud tomat sibula viilude ja oliiviõliga kaetud ning kõrval suur tükk fetajuustu. Päris mõnus värske õhtune snäkk õlle kõrvale.

Hommikul põrutasime juba läbi tapva kuumuse Kreeka jumalate poole.

Serbia

Sõna - Argo: semafor - valgusfoor, sõna tuli päevakorda, kui Argo üritas erinevate töökodade käest kojamehi saada ja need ta järgmisse kohta juhatasid ja pidevalt sõna semafor kasutasid.
Toit - Ribiliha juustukattega, sealiha peekoniga ja kõrvale tomati,kurgi, sibula salat juustuga. Koha leidsime tänu kohalikule, kes tuli meie käest uurima, kas abi vajame. Toit oli päris maitsev kuid jällegi ei midagi sellist, mida saanud ei oleks.

Jook - Mari-Ly: Niksicko tamno - mõnus tume õlu

         Argo: Niksicko pivo - millegi halvaga meelde ei jäänud

Inimene - Remondimees - aitäh kojameeste eest!

Idablokki eksinud

Asukoht: väike pererestoran Makedoonia lõuna osas

Aeg: 16. Juuli 2014

Ilm: vahelduva pilvisusega, umbes 18 kraadi

Ungarist välja jõudsime õige kiirelt. Ilm, õnneks, oli ilus ning vihma ei lubanud. Mõnus 30 kraadine leitsak. Teel tegime nii mõnegi peatuse, et kojameestele asendus leida või vähemalt hinnaklass teada saada. Eeldasin, et pigem odavad kui kallid, aga kuna meile sobiva kinnitusega kojamehi leida polnud, siis tekkis juba kahtlus pigem kallima klassi kasuks.

Serbiasse sõites ootas esimene üllatus. Seekord puudus tavapärane Euroopa Liidu märk ning aeg oli passib kotist välja noppida. Kontrollpunktidega läks libedalt. Inimesed on sõbralikud ja naeratavad. Vaatavad imestusega passe ning lisavad juurde Estonia, Estonia. Uurivad meie plaanide kohta ning teevad suured silmad meie inglise numbrimärkidega auto üle. Lõpetuseks küsivad deklareeritavate asjade kohta ning soovivad head teed. Nii peakski üks piiriületus välja nägema. :)

Esimene plaan Serbias oli sõita välja Belgradi ning sealt kojamehed sebida. Ilmselgelt ei läinud kõik päris nii libedalt. Sattusime mitmesse väikelinna, kust ilma korralike teeviitadeta välja saada polnud sugugi nii lihtne. Tiirutasime ringi tunde. Esimest korda jõudsime kuhugi agulisse, kus tee peal jooksid kuked, kanad. Üksik vanem mees karjatas kitsesid ning inimesed kes parasjagu tee äärsetel aladel päikesepaisted nautisid vaatasid imestusga meie auto möödumist. Aru saades, et see tee kuhugi ei vii pöörasime otsa ringi ning naersime inimeste veel suurema imestuse üle. Teisel katsel jõudsime juba natuke kaugemale. Saime linnast välja ning sõitsime põldude vahel. Aegajalt nägime isegi mõnd teeviita, mille peal ilutses meie poolt taga aetava linna nimi. Esimesed kahtlused meie vale teevaliku osas hakkasid tekkima siis, kui iga järgneva pöördega tee kolmandiku võrra kitsam oli. Lõpuks jõudsime mingisuguse suuremat sorti kaardi juurde, mille pealt oli aru saada, et tegemist on rahvuspargiga. Ise mõtlesime, et järjekordselt oleme eriti laheda tee leidnud. Igalpool tee ääres võis märgata hoiatusmärke kitsed teele hüppamise kohta. Vahtisime mõlemad punnissilmi aknast välja, et mõnda looma kohaga, aga ei midagi. Natuke peale hetke, kui hakkasime loomade arvukust juba Kanada parkidega võrdlema kohtasime esimest metsalist. Väike siga teine. Korra ja vilksamisi nii, et ei jõudnud kaameratki välja võtta. Saime natuke lootust ja sõitsime aga edasi. Õige pea hakkasid asjad toimuma. Sigu jooksis puudevahelt välja igasse ilmakaarde ja nii mõnigi otse meie eest üle tee. Mõni vahtis meiega niisama tõtt. Teised suplesid lähedal asuvas veekogus. Täielik sigade paradiis. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsime tõkkepuuni, mis keelas edasisõidu ning seal sai selgeks ka iga teeviida peal olev ratta tähis. No vähemalt nägime metssigu. Keerasime otsa ringi ning hakkasime tuldud teed tagasi sõitma. Kaugel eemal paistsid meie poole liikuvad äikesepilved, mis tegi tuju eriti morniks. Õnneks saime napilt nende eest minema ning peale mõne tiba ei tulnud midagi. Super, sest kojamehi meil endiselt polnud.

Sõitsime pool teest tagasi ning jõudsime järjekordse teelahkmeni ning otsustasime tagasi sõitmise asemel viimast järele jäänud varianti proovida. Kuhugi peab see tee ikka välja viima. Järjekordne pooltund möödus üsnagi nukralt, sest endiselt olime põldude vahel ja tee muutus ikka ja jälle ainult kitsamaks. Lõpuks jõudsime ühe suurema majani ning kogu piirkond hakkas üha enam kujutame ühte aegu näinu kolhoosi. Ainult lõputud põllud, mõne üksikud majad ning ei ühtegi hingelist. Otsus kiiremas korras tagasi viimasesse linna sõita ei oodanud kaua ning sõites lootsime, et kõik ikka hästi kulgeb, sest olukord kujutas natuke juba mingit filmi, kus paarike kuskil maakohas kadunuks jääb. Asjale ei aidanud kaasa ka põldude vahel passiv politseiauto, kes kohe meile sappa võttis. Õnneks ta vilkureid siiski tööle ei pannud, aga küsimus miks ta seal põldude vahel passis jääb endiselt õhku. Põldude vahel tiirutamine oli meid parasjagu linnale nii lähedale toonud, et õige pea olime jõudnud juba õigele teele tagasi ning suundusime Belgradi poole.

Sellega Serbia seklused polnud veel kaugelti läbi, sest seesamune äikesepilv, mis ennist endast ainult märku andis, oli praeguseks juba meie kohale jõudnud. Õige pea sai meie hirmsaim unenägi tõeks, sest vihma hakkas sadama kui oavarrest. Hirmsalt silmi pingutades sõitsime läbi paduvihma. Aegajalt kostus rõvedat kriginat, sest ilmselt igal autojuhil on käe sees kojamehed tööle panna, kui mitte midagi enam välja ei näe. Mõnda aega sõitsime edasi ning aegajalt tegime peatusi, kui olukord eriti hulluks läks. Lõpuks otsustasime juba ööbimiskohta otsima hakata, sest jalgpalli finaali vaatamiseks meil kohalikku raha nagunii polnud ning Belgradi oli veel tükk maad minna. Lootuse sel aastal finaali näha olime juba maha matnud, aga siis hakkas asju juhtuma. Ööbimiskohta otsides sõitsime üle mõne madalama mäe ning nagu tavaliselt pole kunagi teada, mis ilm on teiselpool. Vihmapilved kadusid ning kohe pärast seda leidsime bensiinijaama, kus valuutat vahetati. Belgradi suunas paistis ka taevas selge olevat, seega vajutasime pedaali põhja ja sõit finaalmängule algas.

Belgradis oli natuke probleeme kesklinna leidmisega, kuid lõpuks see meil õnnestus ning klaasid kohaliku külma õluga laual saime rahulikult mängu nautida. Pärast mängu liikusime edasi lõunasse, et enne hommikut ikka magama saaks.

Ärkasime ühes paljudest bensiinijaama parklatest. Õhtupimeduses sõites trügis väsimus vägisi peale ning otsus peatus teha tuli kergelt. Vähemalt ei pea kojameest varguse pärast muretsema. Samas paneb mõtlema mis järgmiseks. Katuseboks? Rattad? Vähemalt on suur osa bensiinijaamadest väga korralikud. Tavaliselt suure puhkeala, väikse kohviku ja pesemisvõimalustega. Kuuma hommikupäikese tõttu olin juba varakult üleval. 8.30 või midagi sinnakanti. Kasisin end kiirelt, parkisin auto varju, et Mari-Ly vähe mõnusamalt edasi saaks magada ning kolisin kohvikusse hommikuteed jooma.

Õige pea oli Mari-Ly'gi ülesse saanud ning pärast mõnetunnist arvutitega häkkimist olime valmis uueks päevaks, mille peamiseks ülesandeks oli uute kojameeste leidmine. Kuna sellist kojameeste kinnitust polnud varem näinud siis iga suvalist komplekti bensiinijaamast ei tahtnud osta. Üldiselt pakendid meie autole sobivust ka ei kinnitanud. Lõpuks jõudsime ühe kohaliku varuosade poeni, kus järjekordselt pidime oma pudikeele koos käeviibetega kasutusele võtma, et lõpuks keegi aru saaks mida meil vaja on. Inimesed olid küll sõbralikud, aga mida pole seda pole. Kojamehi polnud ei neil ega ka ühelgi teisel töökojal kellele nad helistasid. Lõpuks andsid juhised ühe teise poe leidmiseks. Seegi kord pidime pettuma, aga saime uued juhised. Sedakorda juba Renault esindusse. Natuke kartsin seda hinda, mis seal pakutakse, aga ilma ka ei saa. Esinduse leidsime kergelt ning töökojas läks samuti sujuvalt. Üks tore noormees rääkis perfektset inglise keelt ning õiged kojamehed olid neil ka olemas. Viimaseks küsimuseks jäi hind. Õnneks nad olid nad väga abivalmis ja painutasid meie kõvera kinnituse ka sirgeks ning kokku tegi see 2650 RSD, mis võrdub umbes 22 euroga. Polegi midagi hullu. Kui enne mõtlesime, et peame kojamehi iga õhtu salongi peitma hakkama, siis päris nii äärmusess pole siiski vaja minna. Näod naerul sõitsime edasi, aga seda vaid kümmekond kilomeetrit, sest olime oma auto registreerimispaberid Renault esindusse unustanud. Hea, et nüüdki meelde tuli. :) Kiire põige tagasi ja seekord juba päriselt teel.

Õhtuks oli plaanis sõita ühte Lõuna-Serbia rahvusparki mille üles leidmisega läks järjekordselt natuke keeruliselt. Kuna olime otsustanud järgmine kord Makedoonias tankida ja Serbia dinaare polndud piisavalt alles, siis sõitsime edasi ja asendasime rahvuspargi Devil's Town'iga. Viimane jäi rohkem meie teele ette ning enne seda oli kaks suurt järve, kus olime plaaninud ööbida. Mõlemad järved olid keset väga mõnusa vaatega mägesid ja kaldad polnud puupüsti täis ehitatud. Tundus täpselt selline koht, kus me öö plaanisime veeta. Leidsime kena koha oma autole ning kinnituse kohalikelt, et seal parkimisega probleeme ei tule. Kala aga püüda ei tohiks. Järv pidavat suurt karpkala täis olema ja seda ilmestas ka arvukas kalameeste järve ümber. Üritasin oma vigases vene keeles mõne sõna juttu puhuda, aga tüüp ei pidavat vene keelest midagi aru saama. Mõne sõna siiski sai ning mulle jäi mulje, et hommikul pidime koos kalale minema. Ilmselt siiski

kehva ilma või valesti aru saadud sõnumi tõttu jäi püük siiski ära. Ega ma väga pettunud ka. Saigi rahulikult kauem magada, et Devil's Towni jõudes uni peale ei tuleks.

Devil's Town kujutab endast kivist torne millest enamus on 2-15 meetrit kõrged. Nad on tekkinud kõva erosiooni käigus, mis kõrge vulkaanilise aktiivsus aegu miljoneid aastaid tagasi. Igat torni katab suurem või väiksem kivikamakas, mis kaitseb torni edasise kulumise eest ning on ilmselt üks põhjus miks selline asi võimalikuks sai. Ilma valisime muidugi hästi ning matk vaatamisväärsuseni kulges vihmavarju all, mille üks helde kohalik oli meile laenanud. Õnneks sel ajal kui vaadet nautisime oli ilmataat vihmale puhkust andnud ning väga märjaks me ei saanud. Lõpuks olime rahul ning vaade oli seda 350 dinaari (3 euri) inimese kohta väärt. Tagasi sõites hakkas jälle vihma sadama, aga õnneks meil on nüüd kojamehed olemas, hihihii! Teel viimasesse peatuskohta ehk Niši linna leidsime terve hulga kreegipuid, mille marju omale teepeale kaasagi noppisime.

Mari-Ly'le jäi silma kohalike komme puude ja oma aia väravakaarte külge riide-ja kilekoti ribade sidumine...huvitav kas see peaks õnne tooma või midagi?

Niši jõudsime peale lõunat ning põhjalikud otsingud Serbia vimpleid ning mõnda ilusat postkaarti leida ebaõnnestusid täielikult. Niš pole just väga turistidele suunatud linn ning kahjuks jääb Serbia lipp meie kottidele õmblemata (vähemalt esialgu). Samuti jäävad postkaardita Mari-Ly vanavanemad, kellele siiani igast linnast ühe saatnud oleme. Nišis oma turisti kaarti uurides kõnetas meid head inglise keelt rääkiv noormees, kes uuris ega me eksinud pole. Kohe selgus ka tema hea keele oskuse põhjus.  Nimelt teeb  ta Soomes magistrikraadi. Ta juhatas meid hea meelega ühte heasse kohalikku restorani. Kuna meie kõhud olid juba ammu väga tühjad, tellisime kohe hulgim. No ikka niipalju, et päris kõike ei jõudnud äragi süüa. Arve oli üllatavalt väike. 1200 kohalikku ehk ~10 eurot. Kõhud punnis üritasume liikusime juba Makedoonia suunas. 

mini Viru hotell Nišis

Hilisõhtul enne piirile jõudmist leidsime järjekordse bensiinijaama. Et mitte öösel piiri ületama hakata jäime sinna. Parkisime auto võimalikult maja lähedale, et internetiga ühendust saada ja otsisime infot Makedoonia kohta. Pole just ideaalne ööbimiskoht, aga seekord ajab asja ära. Hommikul juba vilkuva bensiininäidikuga Makedooniasse,kus diisli hind vaid ~1.10 eurot!

Ungari

Sõna - Mari-Ly: sör - õlu
            Argo: etel - toit
Toit - Mari-Ly: paprikas csirke, galuska - sarnased klimbi või pasta moodi vingerdised, nagu Slovakkias proovisime, kuid ilma täidiseta, ning kanafilee tükid eriti mõnusa paprika kastmega. (hind 8,7 eur)

          Argo: sertesszüz, lecso,sültburgonya - sea filee tükid koduse letšo ja ahju kartulitega. Muu oli üsna tavaline aga letšo oli ülihea! (hind 2700 kohalikku ehk umbes 8,7 eur)

Jook - Mari-Ly: Dreher Bak - parajalt mahe tume õlu kuigi minu jaoks suhteliselt keskpärane ja ei midagi erilist (hind 1.9 eur)

         Argo: Dreher Classic - normaalne õlle, nagu Eesti omad (hind 1.8 eur)

Inimene - Härra Varas - ei vaja ilmselt pikka kirjeldust, miks ta meie jaoks kõige meeldejäävam inimene oli.

Helesinine järv ja õnnetud kojamehed

Asukoht: Belgradi kesklinn, välikohvik, MM finaal
Aeg: 13. Juuli 2014

Ilm: äsja lõppenud äike, tuul, kraade umbes 15

Ungarisse jõudsime me hilisõhtul, läbi pisikese linnakese Esztergomi. Vaade linnale on parim Slovakkia poolselt kaldalt, kus kahe riigi vahel voolab jõgi ja taustaks mäed. Jalutasime seal veidi ringi, aga kuna kiskus juba pimedaks siis otsustasime ruttu ööbimispaika otsima hakata. Ja ei pidanud väga kaugelt otsima, juba mõned kilomeetrid hiljem leidsime väikese pargi või loodusraja parkla, kuhu otsustasimegi oma koduga üheks õhtuks kolida.Parkla kõrval oli väike tiigike ja piknikulaud, kus sõime taskulambivalges kiire õhtusöögi.Hommikul otsustasime teha väikese mikro matka pargis asuva künkakese otsa. Vaade ülevalt oli päris ilus, arvestades tema väikest kõrgust.

Edasi liikusime pealinna suunas, kuhu jõudsime juba pärastlõunal. Parkida saime õnneks tasuta kuna oli pühapäev. Läksime kohe linnapeale, et leida üks mõnus ungaripärane restoran ja lõunat süüa. Loomulikult olime valel pool jõge, kus oli rohkem elumaju ja muud jama kui restosid aga lõpuks kogematta-meelega koperdasime ühe päris kena restorani otsa. Restoranist oli kena vaade uhkele Ungari parlamendihoonele. Kõhud täis otsustasime minna Buda lossi juurde, kust avanes imeline vaade linnale. Edasi liikusime üle silla teisele poole kallast, kus asus põhiline osa linnast. Jalutasime seal kuni palavus võttis võimust ja otsustasime haarata poest pudeli vett ja kodu poole liikuda. Tegelikult oli plaan võtta rendijalgrattad, mis on olemas igas suuremas linnas. Kuni pool tundi sõitu on tavaliselt tasuta, kui jõuad õigeks ajaks järgmisse parkimispunkti võidki tasuta ja kiirelt linnaga tutvuda. Kahjuks oli Budapesti rattasüsteem veel poolik ning rendiautomaadid veel ei töötanud. Rattad olid loomulikult meelitamiseks juba välja pandud. Seda, et süsteem veel ei tööta saime teada ühe kohaliku käest pärast 15  minutisilist rataste ning automaadi näppimist. :)

Ungari parlamendihoone

taustal Buda loss

Edasi suutsime mõelda vaid jahutamisest ja ujumisest, järgmiseks sihiks saigi kesk-euroopa suurim järv – Balaton. See on imeilus helesinakas-valge veega ja mõnusalt pehme põhjaga madal ja hiiglaslik veekogu. Järve ääres asuv linn Siofok meenutas mulle Hispaania, Itaalia, Türgi tuntud kuurortlinnu ja tegelikult Balatoni ääres pidigi olema Ungarlaste ja ka teiste lähinaabrite lemmik suvituspaik. Plaan oli järve äärde puhkama jääda vähemalt mõneks päevaks. Jõudsime sinna hämaras ja selleks hetkeks olid mõtted ujumisest juba läinud (minul, mitte Argol) ja pigem liikus see jalka MM 3-4 koha mängu vaatamise poole. Kuigi me leidsime ühe päris hea ööbimisplatsi kesklinnas otsustasime me veidi privaatsemat järveäärset kohta otsida, et hommikul oleks mõnus ujuda ning päevitada. Meie kahjuks oli terve see osa järvest, mille meie läbi sõita jõudsime (lausa 1/10  järvest!), täiesti paksult maju ja hotelle täis. Mõne väikese parkimisplatsi leidsime, aga ei midagi ideaalset. Kohta otsides möödusime väikesest külarestoran-baarist, kus oli väljas suur katusealune ja telekas kohe-kohe algava jalkamänguga. Otsustasime auto ära parkida ja kohalike sekka istuda jalkat nautima. Kuna olime viimati söönud Budapestis siis üritasime resto omanikule selgeks teha oma pudru vene-saksa-inglise seguga, et oleks vaja natuke snäkke, friikaid või midagi jalka kõrvale aga me ei olnud väga edukad, menüüd olid kõik ungari keelsed ja mees rääkis võõrkeeltest vaid saksa keelt. Lõpuks tuli appi keegi noormees, kes oskas ka inglise keelt. Ta üritas meile enamuse menüüst tõlkida aga kuna kõik kõlasid nagu suured praed siis ei saanud me midagi (hiljem kusagil järgneval maal tegime järelduse, et selle kandi inimeste jaoks ei ole friikartulid mitte fries vaid fried potatoes, mis oli menüüs täiesti olemas). Niisiis leppisime krõpsupaki ja õllega, ega jalka siis söögi pärast vaatamatta jää. Lõpp oli minu jaoks juba päris unine, oleme harjunud viimasel ajal üsna vara magama minema, et varakult edasi seigelda. Otsustasime siis ööbima jääda viimasele parkimisplatsile, mis lähedal silma oli jäänud. Kuna vihma sadas, jooksime ruttu autosse, et ruttu sinna sõita aga autot käivitades kõlas iga natukese aja tagant väga kõva ja krigisev hääl. Veidi lähemalt uurides selgus, et keegi kavalpea oli meie auto kojamehed ära varastanud. Päris tore oli pimedas vihmase ilmaga null nähtavusega sõita. Mõlemal väike värin sees ei suutnud me väga vara magama jääda ning arutlesime erinevaid stsenaariume, kuidas see juhtus ja mis meiega veel selle tripi jooksul juhtuma hakkab. Sellel õhtul magasime vaid üliväikese akna praoga, ei tahtnud oma õnnega rohkem mängida.

Järgmisel hommikul ei olnud sinna jäämisest kummalgi juttu. Käisime hommikul vaid korra ujumas ja vaatasime üle varaste kätetöö ning selgus, et geeniused olid suutnud meil ühe kojamehe klambri kaasa võtta ning mis kõige halvem, ühekojamehe kinnituskoha 90 kraadi ära painutada. Enam ei olnud meil kummalgi Ungaris olemise isu ning ilusat (vihmata) ilma ja paremat homset soovides põrutasime otse Serbia suunas.

Slovakkia

Sõna - Mari-Ly: kava - kohv
           Argo: hora - mägi
Toit - Argo: Bryndzove halusky - lamba juustu klimbid praetud peekoni ja murulauguga. Maitses nagu käsitsi tehtud pasta lamba juustu ja vahukoore kastmega, oli väga väga toitev. (hind 6.80 eur)

       Mari-Ly: Bryndzove pirohy - Suured pelmeenid serveeritud hapukoore, praetud peekoni ja murulauguga. Sarnased Poola pierogi-dega aga sees oli kartulipüree, maitsesid väga hästi :) (hind 6.80 eur)

Jook - Budějovický - Palusime siis restorani omanikul tuua meile ehtsat Slovakkia õlut ja onu tuleb tagasi kahe suure kannuga, mille peal kirjas Budweiser. Küsime siis, mis selle kohaliku õlle nimi ka on ja ta vastab Budweiser.... jäime mõlemad mõtlema, et kas tõesti on see sealt ja siis onu lisas noh Tšehhi...Slovakkia... me olime ju kunagi üks maa :D

Inimene - Brosnan - Kohtumine Brosnaniga oli üsna ootamatu. Otsisime parkimis kohta Bratislava kesklinnas ja ükshetk hüppas ei kusagilt välja rõõmus kiilaspäine mees karjudes: " Tere semud, olen ka britt, ärge kartke!" Ilmselgelt meie auto numbrimärk oli talle tuttav. Tuli välja, et mees elab juba mitmendat aastat Bratislavas oma Slovakkia naisega, ise pärit Inglismaalt Manchesterist (kus meiegi 1,5 aastat elasime). Brosnan on hariduselt inglise keele, ajaloo, keldikultuuri-ja keele (ja kes teab veel mille) professor. Veel on ta elanud mitu aastat Tallinnas, Lasnamäel ja Mustamäel ning ka väidetavalt osalenud Balti ketis. Veidi peale seda pandi tal käed raudu, viidi Olümpia hotelli ning saadeti maalt välja Soome.
Pärast pikka jutuajamist juhatas ta meid vanalinna, rääkis veidike linna ajalugu ja näitas kätte parimad suunad vaatamisväärsusteks ning jooksis ise loengut andma.

Mägede rüpes

Asukoht: Kesklinn, Budapest, Ungari

Kuupäev: 12. Juuli 2014

Ilm: Lauspäike, 30+ kraadi

Poola mäed valmistasid kergelt öeldes pettumuse. Mitte sellepärast et nad väikesed oleks, vaid just ilm oli väga pettumust valmistav. Pilvine, vihmane ning pidevad äikesepilved pea kohal lasid meil kaks päeva tühja oodata. Lõpuks, ootamisest ja vihmast tüdinud, vajutasime pedaali põhja ja sõitsime Slovakkia suunas. Mis seal Poolas ikka nii kaua passida, kui teiselpool piiri samuti mäed ootamas.

Sõit Slovakkiasse kulges libedalt mööda kitsaid mägiteid. Kohati, kui pilvede vahelt sinakat tooni kumas võis nautida vaadet mägede vahelistele orgudele ning mõnele madalamale tipule.

Mitte eriti hoolikalt sõites võib vabalt juhtuda, et riikide muutumisest annavad aimu ainult erikeelsed teemärgistused. Järsk kurv algab teeviidaga Poola kõige kõrgema tipu suunas ning kurvi lõpuks oled juba Slovakkias. Tegelikult on seal väike Euroopa Liidu lipu ja Slovakkia kirjaga märk ka, aga ei mingit närust maha jäetud piiripunkti.

Parkimine, Parkimine, Parkimine

Kohe Slovakkiasse jõudes nägime turisti infot. Tekitas kohe tunde, et siin maal teatakse kuidas külalisi vastu võtta. Peab veel mainima, et asusime mägedes ning meiega samas parklas viibis veel vast ainult üks auto. Polnud veel jõudnud autost väljagi astuda, kui juba silmanurgast märkasime, et mingi kollase vestiga tüüp kiirustab meie suunas. Ilmselgelt küsis ta raha. Arvata on, et me ei tahtnud maksta ning ei maksnud ka. Siit idee, et Eestis peaks ka vanad head ajad tagasi tooma, kus linna absoluutselt iga parkla juures passib üks vestiga mees ja ainult pistab raha tasku. Selline süsteem toodaks kindlasti ka nii mõnegi uue töökoha. Seda nähtust oli palju ka Poolas ja olgem ausad, polnud väga lihtne tasuta parkida. Arvestades seda, et neid trahvikviitungeid me oma Inglismaal registreeritud autoga ei pelga. Pikk jutt lühikeseks. Slovakkias oli ikka väga raske tasuta parkida. Kesklinnas parkimise eest maksmise vastu poleks midagi, aga igas väiksemas mägikülas 15 minutiks seismise eest raha välja käia pole ka päris õige.

Mäed, orud ja päevalillepõllud

Otsustasime, et igas riigis prooviks poole päevast veeta pealinnas ja Slovakkiaski võtsime suuna Bratislava poole. Esialgu kulges tee suures mitme mäeaheliku vahelises orus, aga kaua sa ikka kaugelt neid mäetippe jõllitad. Keerasime kiirtee pealt maha ning otsustasime väiksemate mägiteede kasuks. Põnevam sõita ka kui aegajalt peab ikka piduripedaali talluma, et mitte kaljust alla sõita.

Valitud tees ei pidanud pettuma. Kõigepealt kostitati meid nii mõnegi kena vaatega ning ühe eriti kena vaatega restorani juurde jõudes hakkas nälg väga näpistama. Järgmine pikniku ala pidi olema see koht, kus meiegi oma keha kosutame. Kaua ei pidanudki ootama. Leidsime oma pikniku laua ning seal kõrval ka puhta vee allika, mis kohalike seas osutus eriti populaarseks. Iga kümnekonna minuti järel täitis keegi oma veepudeleid. Meilgi oli ainult üks alles jäänund. Täitsin kõik pudelid ning võtsin maitsmiseks ühe lonksu ka. Vaatasin Borjomi pudelit ning mõtlesin, et kas ma ikka päris vanaks jäänud ning ei tee enam täis ja tühjal pudelid vahet. Täitsa Borjom noh. Tuli välja, et juhuslikult olime loodusliku mineraalveeallika otsa sattunud ning Borjomilik maitse ning kerge gaas tuli otse maa seest. See on see, kui keerad kiirtee pealt maha, et sõrme otsaga põnevust saada.

Peagi leidsime end jällegi kiirtee pealt, sest kahjuks katavad mäed Slovakkiat ainult osaliselt ning Bratislava

ümbrus on võrdlemisi tasane. Sellegi poolest oli mida vaadata. Pidevalt üritasime ära arvata taimi, mida ümbruses olevatel põldudel kasvatatakse. Mari-Ly'd köitsid kõige rohkem põllud täis päevalilli, mille lõppe kohati ei näinudki.

Ööpimedusega saabusime Bratislavasse ning asusime puhkeala otsingutele. Asukoht oli meil Google Mapsi märgitud, aga kohale jõudes leidsime endid hoopis kuskilt remonditöökodade vahelt. Lühike põige McDonaldisse ning ligikaudu õige koht oli teada. Teadsime ala, aga mitte sissepääsu asukohta. Lõpuks küsisime ühe kohaliku mehe käest, kes kohe käega viipas ning meid suure metallist aia juurde vedas. Kuidagi kahtlane tundus kogu olukord, aga kui ta aia lahti vedas, siis teiselt poolt paistsid karavanid, telgid 

ning kõik muu telkimisega seonduv. Ju siis on õige koht - mõtlesime me ning sõitsime sisse. Kuna meil Inglismaal oli telkimisega päris palju erinevaid probleeme, siis otsustasime kõike eeskirjade järgi teha ning suundusime kohalikku baari, et retseptsiooni leidmiseks juhiseid küsida. Ingliskeelt seal keegi suurt ei rääkinud ning ilmselt pidasid nad mind päris otuks, et kuidas ma telkimisalale sisse sõites mingit tõkkepuud ei näinud. Juhatasid nad mind hoopis teise suunda kui see kust meie sisse olime sõitnud. Lõpuks peale pikka pusimist me selle sissepääsu ka leidsime ning olime natuke pettunud, et me kohe oma suurest õnnest aru ei saanud. Olime just tagant kaudu maksmatta sisse saanud ning läksime ise otsima, kes meie raha tahaks. Noh, järgmine kord oleme targemad. Rahakotti saime kergendada pea 13 euro võrra. Pole päris Euro Tripi Bratislava, kus mõne kopika eest villa saab.

Viimane väide kehtib ka üldisemalt. Parkimine, toit ning turisti nodi on kõik ühtemoodi kallid. Seda siiski vist 

pigem Bratislavas, sest enne Slovakkiast lahkumist leidsime mõlemad omale Tom Tailori ketsid, mis maksid

3.74€. Samas õlle, veinid ja muu söögikraam on pigem ikka odav.

Bratislava kohta võiks mainida veel seda, et midagi väga meeldejäävat polnud. Võrdlemisi tavapärane Ida-Euroopa stiilis pealinn, millest väga väike osa on vanalinn. Mõni loss ja uhkema arhitektuuriga maja. Linnast voolab läbi ka üks korralik Pärnu jõe mõõtu jõgi.

Slovakkiast lahkusime ühe Megasuure tormi saatel. Kõike oli: vihm, äike, tuul ning tänavatel voolavad ojad. Kahju oli vaadata neid memmesid, kes linna vahel poekottidega üritasid kuidagi koju pääseda. Me mõlemad ikka hella hingega ning tekkis tahtmine nad kõik järgemööda peale võtta ning koju vedada. Sellist sadu pole ikka tükk aega näinud. Endalgi tekkis korra mõte seisma jääda ning hiljem edasi seigelda.

Viimaseks linnaks Slovakkias oli Ezstergom, mis pidavat olema ilus ajalooline linn. Kohale jõudes leidsime eest üsnagi tuima väikelinna, mis tundus palju lahedam just Ungari poole pealt. Sealt paistis ka Ezstergomi basiilika. Kiired pildid ja lühike jalutuskäik Doonau kaldal ning edasi juba Ungarisse oma võlude ja valudega.