Reede, 10. veebruar 2017

Tagasi Austraalias

Kõigepealt meenutame vana. Video meie lemmikust farmist Austraalias on lõpuks valmis. Tegemist kiviviljade(nektariinid, aprikoosid ja ploomid) farmiga kus me töötasime esimese aasta lõpus 3 kuud.



Pika reisimisega oleme juba plaanimuudatustega harjunud ning maha jäämisest suurt numbrit ei teinud. Ostsime uued piletid ja olime õnnelikud, et lend millele  jõudma peame on alles homme. Laeval istusime baari ja võtsime mõlemad ühe Guinessi. Hingasime kergendatult ja meenutasim seda tormilist remonti millega just olime hakkama saanud. Vahepeal helises telefon ja kiire vestluse tulemuseks oli uus üüriline äsja renoveeritud korterisse. Lõpuks laheneb kõik ikka hästi. :)

Soomes ööbisime venna juures keda tavaliselt näeme kord iga paari aasta tagant. Seega oli isegi hea, et reis Helsingist algas. Sai lastele meelde tuletada millised onu ja tädi välja näevad. Järgmisel hommikul sammusime juba lennukile, et teisele aastale Austraalias hoog sisse lükata.


Väike vahepeatus ja hingetõmme oli Balil. Võtsime basseini ja linnavaatega hotelli, et viimast korda varbad vette kasta ja lõõgastuda enne suurt tööotsingut. Vihmahooajal palju päikest ei näinud kuid kuradi kuum oli ikka. Suutsin isegi pilvise ilmaga natuke ära kõrbeda. Mari-Ly naeris mu pilvepõletuse üle tükk aega, kuni lennujaamas ise oma kõrvetusrante tähele pani. Karma on ikka bitch küll.


jõudsime ka kohalikele tere öelda
Kängurumaa kõrvetava kuumuse kätte jõudsime hommikul ja asukohaks endiselt Brisbane. Esimese asjana oli vaja kuidagi Notsu juurde saada. Lennujaamast linna sõitsime rongiga ning peatuses, kus pidime transporti vahetama hakkas kohe nalja saama. Teadsime jaama kuhu pidime jõudma ning kiirustades jooksime rongile. Ma hüppasin rongile esimesena ja enne kui Mari-Ly jõudis peale tulla läksid uksed kinni. Midagi enam teha polnud ja vaatasime siis teineteisega tõtt ajal kui rong liikuma hakkas. Järgmises peatuses tuli välja, et jooksin valele rongile. Tegemist oli selle liini viimase peatusega ning nüüd pidin saama kuidagi tagasi ja siis õige rongi peale. Eelmise jaama tagasi jõudes polnud Mari-Ly'd kusagil näha ning eeldasin, et ta oli juba sihtpunkti liikuma asunud. Hetkel meil ju telefoninumbreid ega netti polnud seega ei saanud ka teineteise asukohta järgi küsida. Muud üle ei jäänud kui loota, et ta läks peatusesse kuhu esialgselt pidime minema. Sammusin järgmisele rongile, mis mu sihtpunkti peaks viima. Peatusesse jõudes nägin Mari-Ly'd perroonil seismas. Olime taas koos. :)

Kohtumine Notsuga oli tore nagu alati ja käima läks ta peale 3 kuulist seismist esimene proovimisega. Loopisime reisikohvrid voodile ja tegime Brisbane'st vehkat. Nagu tavaliselt polnud me endile midagi ette planeerinud. Ei tööd, ei ööbimist, ei reisiplaani. Pärast väsitavat reisi vedelesime mõned tunnid rannas ja seejärel sõitsime mõnesaja kilomeetri kaugusele, et tööotsingutega algust teha ja loodetavasti ka mõnda lähedal asuvat rahvusparki külastada. Tegelikult oli töö otsimisega päris kiire, sest korteriremont läks poole kallimaks ning õige pea ootasime külalisi kellega idakaldal mõni nädal reisida.

Umbes nädalaks jäime paikseks väiksesse külla nimena Lowood, sest see oli Main Range rahvuspargile pisavalt lähedal. Samuti leidsime karavanpargi, mis maksime vaid 90 taala nädalas. Hea asukohaga odav baas meie edasisteks plaanideks. Üks päev külas ringi tiirutades nägime puu otsas sadu kui mitte tuhandeid nahkhiire sarnaseid elukaid. Googeldamise tulemusena selgus, et tegemist on puuviljanahkhiirtega.



kontor teel olles
kes need seal puu otsas on?

Tööotsingud läksid hästi nagu alati. Umbes nädalaga oli potentsiaalne pakkumine olemas kiivide korjamise näol. Lubati tunnipalka ja paar nädalat tööd. Asukohaks oli Tamborine mägi, mis asus ca 300 kilomeetri kaugusel. Kuigi enne selle koha leidmist saime ka teisi pakkumisi, siis ühes kohas lubati esialgu intervjuud ning seejärel anti teada, et keegi teine juba leitud. Teisest kohast ei suvatsetud kokkulepitud ajal isegi tagasi helistada. Selline see tööotsimine Austraalias kord juba on. Farmitöö on meie jaoks alati olnud lihtsaim variant. Tuleb ainult selleks valmis olla, et farm võib olla väga halb ning minekut tuleb teha juba pärast päevast tööd. Kunagi ei tea. Enne äsja leitud farmi kohale tormamist veetsime paar päeva rahvusparke külastades. Nägime mitmeid koski ning esimest täitsa metsikus looduses pesitsevat koaalat! Tekkis hoopis teine tunne kui loomaaias istuvat looma vaadata.


Queen Mary Falls
Koreelah rahvuspark
Moogerah järv

Tamborine mäe juurde jõudsime suhteliselt hilja, aga õnneks oli karavanpark juba välja vaadatud ning töö pidi hakkama kohe järgmisel päeval. Asukoht oli väga lahe. Täitsa mägede vahel ning väikse jõe kõrval, kus soojemate ilmade korral sai ujumagi minna. Farm asus täitsa mäe otsas umbes 500 meetri kõrgusel merepinnast. Huvitav Brisbane ümbruses olevate mägedega on see, et kui loodus muidu on võrdlemisi kuiv, madal ja hall, siis nii kui merepinnast paarisaja meetri kõrgusele mäe otsa minna leiad end vihmametsast. Kui nüüd veel töö ka hea on võib öelda, et teise aasta algus Austraalias on korda läinud.

Kohe esimesest päevast peale saime aru, et see töö meile sobib. Kuigi ülemused aegajalt ütlesid, et peab kiiremini korjama, siis enamasti ei käinud see meie kohta. Meie normaalne töötempo on võrreldes teiste maade sejakotiränduritega koguaeg olnud natuke kiirem ja nii ka seekord. Mõnikord ülemus tuli pärast kõigiga õiendamist meie juurde ja mainis moka otsast, et te korjate hästi ja ei pea kiiremini tegema. Algul olime natuke pahased, et mõned korjamisega venitasid. Pärast mõtisklemist jõudsime järeldusele, et las olla. Saame kokkuvõttes mõne tunni või päeva rohkem korjata. Töökaaslased olid kõik väga lahedad. Päevad lendasid korjates ning jutustades. Pausidel ajasime näost sisse kiivisid, mis olid juba natuke pehmed ja söömiseks valmis. Selliseid korvi panna ei tohtinud, korjasime hoopis tooreid vilju, mis hiljem seistes valmivad. Iga päev üritasime mõne kõvema ka taskusse pista, et mõni nädal pärast korjamist saaks ka veel maiustada. Tööd oligi ainult pooleteise nädala jagu ning õige pea olime taaskord tööotsingutel.

Kuigi ma vahepeal olin üritanud ka programmeerimise tööd saada, siis nagu eelnevatelgi kordadel jäi otsimine tulemuseta. Potentsiaalseid pakkumisi saadetakse, saab ka mõne intervjuu. Kogu protsess aga venib liiga pikaks ning enne kui midagi kindlat paika saab töötan tavaliselt juba kuskil mujal. Seekord suhtlesin ühe agendiga kes lõpuks osutus täitsa lambaks. 2 korda leppisime kokku intervjuu ja kahe erineva kliendiga. Ma küsisin end ühel päeval ka varem ära. Tulemus oli aga see, et ma ootasin intervjuud mida ei tulnudki. Kõnedele ja sõnumitele ei vastata ning päev hiljem hakkab vabandama ning tahab uut intervjuud. Ühesõnaga, lõpuks ma otsustasin programmeerimise töid mitte taga ajada ning eelistan ikka farmi või muud lihttööd. Raha saab vähem, aga iga töö viib uude huvitavasse kohta ning suurlinnas passimise asemel saab Austraaliat näha.

Kiivide korjamise kõige huvitavam seik oli see, kui üks päev keset korjamist umbes 100 aasia turisti põõsaste vahel välja ilmusid ja meid pildistama ning intervjueerima hakkasid. Me algul ei saanud käimasolevast üritusest mõhkugi aru. Hiljem aga selgus, et tegu oli turistibussiga ning nad tulid uudistama kuidas kiivisid kasvatatakse ja korjatakse. Meie saime nende kohta teada, et nad olid hiinast ning on Austraalias puhkamas. Meile oli see igastahes huvitav kogemus. Kõige rohke muudistati muidugi heledapäiseid ja nii olimegi meie pundi suurimad staarid. Natuke andis aimu mida kuulsused igapäevaselt taluma peavad.










Järgmine koht, mille Mari-Ly meile paar päeva enne kiivide korjamise lõppu leidis, viis meid Coffs Harbouri juurde. See asus meie praegusest kohast veel umbes 300 kilomeetrit lõuna poole, aga enne seda olime intervjuu kokku leppinud ühe teise farmiga kuhu pidime kindlasti enne laimide korjamist jõudma. Miinuseks oli see, et salatifarm asus ca 250 kilomeetrit põhja pool. See tähendas seda, et kohe pärast kiivide lõppu peame sõitma 250 kilomeetrit põhja ning seejärel ca 600 kilomeetrit tagasi lõunasse. Olime juba lubanud ülehomme laimifarmis alustada.

Salatifarmi intervjuu läks hästi ning see pidi hakkama kohe pärast meie paarinädalast idaranniku puhkust. Meie pidasime seda varuplaaniks juhul kui vahepeal midagi paremat ei leia. Olime juba plaaninud ca 5 kuu pärast korra Eestisse tagasi minna, et Mari-Ly sõprade pulmades käia. Enne seda tahtsime umbes 4 kuud stabiilset tööd teha ja raha koguda.
Nüüd aga tagasi laimifarmi juurde. Ees ootas 600 kilomeetrine rännak Gattonist kuni Coffs Harbourini. See oli aga esimene kord kogu reisi jooksul kui Notsu meid meie teekonnal alt vedas. Pärast paari tunnist sõitu tundus, et sidur on kuidagi liiga pehme ja käiguvahetus on keeruline. Kuna suurem osa teekonnast oli manteedel ja väga tihti käiku ei pidanud vahetama ei teinud sellest esialgu suurt välja. Kui aga Coffs Harbourisse jõudsime ning fooride taga seisma jäime lõi probleem välja. Sidur ei töötanud üldse. Üritasin küll algul ilma sidurita käike vahetada ning õnnestus ka, aga lõpuks pidasime targemaks ööseks linna jääda, et järgmine päev auto mehaaniku juurde viia. Ööbisime bensiinijaama parklas. Õhtul ronisin ise ka auto alla ja õige pea selgus ka viga. Töösilinder oli läbi. Hommikul läks tänu öisele vea otsimisele suhteliselt kiirelt ja viga sai korda esimeses remonditöökojas. Raha taheti 170 dollarit. Olime farmerile teada andnud, et selline asi juhtus ja jõuame hiljem. Ise olime aga natuke pabinas, sest Austraalias ei tea kunagi kas pärast töö on veel alles või on juba teistele antud.

teel külastasime ka Surfers Paradise "linnakest"
ettevaatust!
Sama päeva pärastlõunal jõudsime farmi ning töö oli endiselt olemas, aga farm oli hoopis teistsugune kui olime oodanud. Selgus, et uued omanikud oli farmi äsja ostnud ning korjamine ei edenenud päris nii nagu nad lootsid. Lisaks sellele oli farm palju väiksem kui eeldasime. See meid ei morjendanud, sest kõik muu oli väga lahe. Omanikud olid vaatamata farmi hetke rahaseisule väga toredad, asukoht oli väga hea, vaated võrratud. Lisaks laimidele kasvatasid veel banaane, kanu, lehmi ja sõrmlaimi. Palka maksti 20 dollarit tunnis sulas ja tööpäevad olid 6 tundi. Ööbimise eest raha ei küsitud ning lisaks saime piiramatus koguses banaani, värskeid mune ning loomulikult laimi. Nädalavahetusel sõitsime Coffs Harbouri lähedale ja uudistasime vaatamisväärsusi. Meie lemmik oli Nambucca Heads. Tegemist Nambucca jõe suudmega, mis võrratute vaadete ja läbipaistva veega võlus meid koheselt. Lisaks sellele leidsime samal nädalavahetuse ideaalse koha Domino pitsa nautimiseks. Tegemist kaljunukiga millest mõlemal pool on väga head surfirannad. Kui ise surfata ei oska, siis see ideaalne koht vaatemängu nautimiseks.



Puhastamine

Pakkimine

töökaaslane

Ära viskamiseks



Nambucca Heads


Surfirand Sawtellis


Laimifarmis töötasime ligi 2 nädalat ning seejärel sõitsime tagasi Brisbane'i, et meie uued külalised vastu võtta. Enne seda remontisime natuke Notsut. Paigaldasime talle uue päiksevarju ning ostsime natuke telkimisvarustust. Toimetamist jagus veel viimaselegi minutile, kui juba oli aeg lennujaama poole tormata ja tähtsad külalised Notsu peale haarata.

Lühike ülevaatlik video laimide korjamisest ja pakkimisest.