Elu Paradiisis!?

Enne kui postituse juurde asun mainiks ära, kui raske on uut postitust üles panna, kui kodus puudub internet (või on räigelt kallis), kohvikutes on väga kõikuv ja aeglane ühendus ning raamatukogudes on üleslaadimise piirangud nii väikesed ja ühendus nõnda aeglane, et laen 30 pilti kuskil tunni ajaga. Aga head lugemist! :D

Kõned Samile jäid vastuseta. Aga seda asja me niisama ei jäta. Oli aeg tema uksetaha marssida. Enne kui Argo tema koduuksele koputada jõudis, märkas ta tuttavat kiilaspead kõrvalhoovis askeldamas. Raha jutu peale hakkas semu Sam keerutama ning väitis, et raha on tema naise poolt juba üle kantud ja peaks õige pea arvele laekuma. Küsimuse peale, kas arve väljavõtet näha saaks, läks härra pabinasse ja lubas selle hiljem e-mailile saata. Igaks juhuks otsustas Argo siiski ka maja uksele koputada ja uurida, mis naisel selle kohta öelda on. Esialgu väitis naine, et tema ei ole mingit ülekannet teinud, kuid kohe pärast Sam'i jutu mainimist muutus tekst ebamääraseks hakates Sam'i väiteid toetama. Kokkuvõtteks mingit väljavõtet Argo loomulikult ei näinud, vaid sai lubaduse väljavõte paari tunni jooksul mailile saada. Mõne tunni pärast saabus aga tekstisõnumi, mis kutsus ta Fish&Chipsi sularahale järgi. Kokkulepitud ajal kohale ilmudes ei olnud Samist jälgegi. Õnneks oli ta raha oma tütre kätte jätnud, kes selle meie viimase fish&chipsi tellimusega koos üle andis. Raha oli oodatust natuke vähem, viimase nädala eest oli lubatud 160 päevas aga kätte sai sama, mis iga eelneval nädalal. Aga vähemalt saime suurema osa kätte. Nägemiseni tõprad!

Suure kergendusega hakkamiseme ruttu asju pakkima, enne kui järgmine jama meieni jõuab. Ja ei pidanud väga kaua ootamagi. Hommikusi bussiaegu vaadates tuli välja, et pühapäeva hommikul nii vara ei sõida siin kandis ükski buss. Okei, järgmine variant - takso. Numbreid googeldades oli vaid käputäis vastuseid. Kõnele vastas robotlik naishääl, küsis meie aadressi ja jõudis ka õiendada, et miks helistame Brisbanest. Selgitasime, et oleme siiski Perthi lähedal ja sooviks taksot varahommikuks. Tädi vastas tuimalt OK ja  katkestas kõne. Jäime korraks mõtlema kas tegu oli roboti või inimesega ning kas me nüüd siis saime selle takso või ei? Eks hommik näitab.

Kokkulepitud kellaajal taksot meie maja ees loomulikult polnud. Õnneks oli meie pisike hiinlasest majaomanik nii lahke ja pakkus välja meid ise rongijaama ära visata. Jee, taksoraha kokku hoitud!

hüvastijätt majaomanikuga

Kaamlirännakud Perthis ühe rongi pealt teise peale polnud teab mis konte murdvad. Oleme juba kõvasti harjutada saanud. Rongisõit möödus mõnualt juustu ja oliive näksides ning filme vaadates. Ja juba oligi aeg Bunburys bussi peale ümber kolida. Bussisõit oli vaid tunnikese pikkune, veetsime selle aknast välja vahtides, lootes kohata ei kedagi muud kui kängurusid. Ei õnnestunud siiski veel ühtegi silmata. Silmad läksid särama hoopis hele-hele sinise ookeani peale, mis saatis meid viimased pool tundi meie bussisõidust, kuni Dunsborough linnakeseni välja. Kohale jõudes olime mõtteis juba ujukates ja kaelani vees, siiski pidime enne oma kodinad hostelisse tassima. Linnake oli pisem kui oskasime oodata, kaks suuremat poodi, kolm ringteed ja kogu moos. Mis meile aga meeldis ole see, et hostel asub vaid minutise jalutuskäigu kaugusel rannast, pole paha.

Hostelisse jõudes viskasime kotid receptionisse (meie tuba polnud valmis) ja ruttasime helesinise ookeani poole. Siin saab elu ikka väga magus olema, kui paradiisirand on paari sammu kaugusel. Potsatasime merevaatega platsile maha ning matsutasime oma kaasa pakitud lõunat kajakate valvsate silmade all. Kõigile teadmiseks siis kajakad ja muud tavalised linnud, mis meil ka eestis on teevad siin maal ikka täiesti teist häält. Ju siis lindudel ka omad keeled erinevates piirkondades :).  Magus elu läks veidi kibedamaks, saades teada, et elame nädalakese erinevates tubades. Mitte et see mega probleem oleks aga lihtsalt nii veider oli ühtäkki öelda teineteisele, okei ma siis lähen nüüd magama. Seda eriti, kui oleme harjunud üle 2 ja poole aasta pea iga päev teineteise kõrval ärkama.
Tuba number 13 ei kõlanud just head tõotavat. Tuppa astudes vaatasid mulle vastu kolm särasilmset neiut – kaks sakslast ja üks taiwani tüdruk. Kiire tutvustusring andis teada, et kõik kolm töötavad toateenindajatena samas hotellis, kus minagi tööle hakkan. Mõtlesime meiegi Argoga lisavahetusi toateenindajatena teha, kui restoranis piisavalt tunde ei pakuta. Selle mõtte matsid tüdrukud paari lausega maha. Töö kohta oskasid nad vaid halba rääkida: raske, väsitav, vastik ülemus, halvad töötunnid jne jne. Okei, võibolla leiame siis midagi muud. Sättisin oma pesa üles nari teisele korrusele, sakslase Anna peakohale. Tuba oli nii väike, et tüdrukud pidid kappe ja asju veidi ümber tõstma, et mu kodinad ära mahuks. Nad ise kasutasid riiulina meie ainukest üleliigset voodit, kuna kappe oli meil toas vaid kolm. Minu kasutusse jäi siis vaid üks väike riiul ja peenike seinakapp, mida jagasin meie neljanda toanaabri Karlaga. Väga mind see kitsikus ei häirinud, kuna noormees retsepsioonist oli lubanud meile järgmiseks nädalaks oma isiklikku paarikeste tuba.
Hosteli asukoht on tõesti hea, mitte ainult ranna pärast vaid ka poed on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Noh kui nüüd aus olla, siis see linnake on nii väike, et ükskõik kus otsas sa ka ei elaks on kõik lähedal :D. Coles oli juba Perthis meie lemmik pood ja õnneks üks on olemas siingi. Nädala söögieelarveks olime mõttes pannud 100 dollarit, kõik mis sellest alles jääb läheb meie puhkusereisi fondi. Esialgu shoppasime tagasihoidlikult, kes teab kauaks me siia jääme ja kas töö meile üldse sobib.

kodurand ja kajakad käivad käsikäes

vaade rõdult

lebonurk

meie tuba

Nagu ikka kohtad kõige rohkem rahvast köögis ja nii me tutvusimegi esimeste töökaaslastega. Kanada tüdruk Lindsay oli tööd restoranis alustanud vaid mõned päevad tagasi. Pommitasime teda saja küsimusega. Kõige enam huvitas meid aga see, kas meile mingi treening ka tehakse või lükatakse kohe pimesi vette. Minul oli mingisugune ettekujutus "fine diningust" Kanada kogemusest olemas, Argol mitte nii väga. Jep, ei mingit koolitust, kohe teenindama ja kohe 5* teenindust paluks. Neiul polnud eelnevalt mingit „fine dining“ kogemust, oli töötanud vaid ettekandjana Kanada pubis. Õnneks pidi menüü olema väga lihtne, kui kahe A3 suurune veinilist välja arvata.
Argo jagas oma tuba vaid kahe noormehega ja tuba oli ka selle võrra väiksem. Üheks neist oli USA poiss Stephen, kes töötab meiega koos restorani baaris. Noormees number kaks oli taiwani poiss Sama,  töötab toateeninduses. Ka Argo pidi leppima naris teise korrusega, aga õnneks oli tema kasutuses tänu sellele ka kapipealne, mis sobis asjade hoidmiseks kenasti. Ega seal toaski asju väga kusagile panna polnud. Isegi kui kappe jagus igaühele siis olid need nii väikesed, et matkakotti sinna pressida polnud lihtsalt võimalik.

Õhtupoolikul tutvusin meie neljanda toakaaslase Karlaga. Järjekordne Kanada neiu meie hostelis. Töötab, üllatus üllatus, hoopis hotelli Spas massöörina. Tüdrukutega jutustades oli kohati raske neist aru saada, sest Annal ja Patricial on väga tugev saksa aktsent ning sõnavara veel mitte nii suur. Taiwani neiul Jen’il on kõvasti parem inglise keel, kuid see aasia aktsent on kohati päris keeruline. Hoolimata erinevast keele tasemest jätkus meil tüdrukutega juttu kauemaks, kuni kõik ükshaaval magama vajusid.
Kuna olime teadlikult tulnud siia mõned päevad varem, enne töö algust, siis saime kaks päeva niisama puhata ja päikest nautida. Lebasime päev läbi oma kodurannas, pöörasime külge ja lugesime raamatut. Õhtul tutvusime veel mõne uue näoga hostelis.

Teisipäeval saime teada oma nädala graafiku, mis algab siin mingil seletamatul põhjusel kolmapäeval. Esimese asjana vaatas seal vastu treening, kolmapäeval kell 8.00. Jee, tundub, et meid siiski pea ees tundmatusse ei visata. Lisaks tunniplaanile andis retsepsiooni poiss Bill teada, et meil on vaja homseks hankida endale mustad viigipüksid. Kuigi agentuuri neiu Perthis ütles selgelt, et töö riietuse saame hotellist ja maksame selle eest veel tagatisraha 150 dollarit. Niisiis võtsime ühe GoWorkabout'i auto ning vurasime Busseltoni poole. Autodest nii palju, et hostleiga käib kaasas hunnik autosid, mida võime üldiselt vaid töö eesmärgil kasutada (vahel kui ilusti küsida saab ka lõbusõiduks) ning nädalas küsitakse selle eest kõigilt kohustuslikud 25$. Busseltonis parkisime auto ainukese ostukeskuse ette ning hakkasime poode läbi kammima. Musti viikareid leidus vaid ühes poes. Argo pidi leppima number suurematega. Maksma läksid 20$-30$ paar. Täiendasime ruttu ka kiirnuudlite varu Woolworthi poes ning oligi aeg tagasi sõita.

Koju jõudes oli energiat veel üle nii jalutasime mere äärt mööda kuni lõpuks jõudsime Meelup national park'i. Punase liivaga kaetud kitsad rajad viisid läbi sügavrohelise kõrbetaolise põõsastiku. Värvide kontrastid olid vägevad, eriti kuna taustal laius suur türkiissinine ookean. Hoiatussilt raja alguses andis märku madude olemasolust. Ütleme nii, et olin kergelt pinges oma esimesel minimatkal läbi Austraalia looduse. Olin siiski kergelt pettunud, kui ühtegi madu mulle tee peale ette ei roomanud. Tahtsin esimese mao nägemisega juba ühele poole saada. Selle asemel nägime hoopis igasuguseid põnevaid linde. Ühed must-valged kükitasid kauguses mere sees oleva kaljunuki peal, nägid välja täpselt nagu pingviinid. Minu hetkel lemmik lind sattus meie teele lausa mitmel korral. Elektrisinine pisike linnuke mille suled olid no niii sinised, et lootsin väga ühe pudenemise peale, et saaksin selle endale mälestuseks jätta. Nime kahjuks ei tea. Matka lõpetasime ühes punaste kividega kaetud rannas.

isemoodi putukad

taim/uss

Järgmisel päeval olime mõlemad tööle minekuks kenasti valmistanud, viksilt riides, pestud ja kammitud. Tuli aga välja, et tööd me siiski täna ei tee. Toimus hoopis koolitus nimega Peopleology. Räägiti hotelli keti Accor ajaloost, tehti hotelli tuur, näidati villasid jne. Tasuta lõuna restoranis ning jätkasime koolitust. Teine osa oli juba põnevam, räägiti inimese psühholoogiast ja külaliste rahulolu tagamisest. Kuiva slideshow asemel oli video pliiatsiga naise käest kirjutamas ja illustreerimas mehe jutustamist samal teemal. Peopleology põhiteemadeks olid: Inimese tahtmine kuuluda kusagile, Ole sina ise, Igal inimesel on oma lugu ja taust, Inimesed tahavad tunda ennast eriliselt, Inimestele ei meeldi eksida, Inimesed tahavad mida nad tahavad, ja Inimestele meeldivad uuendused ja huvitavad lahendused. Ja kusjuures nii ongi, kõik need põhitõed on meil igapäevaselt kasutuses ja neid järgides saavutad super teeninduse taseme ja klientide rahulolu (ja ka hea tipi). Veel üks oluline osa heast teenindusest on "ütle kõige peale JAH". Ükskõik mida klient ka ei soovi oma söögi, joogi või laua juures muuta või lisada, tee kõik võimalik et ta selle saaks. Kliendid vihkavad kui neile EI öeldakse, seega mulle väga meeldib see JAH mentaliteet,  nii on kõik õnnelikud. Inimese psühholoogia ja käitumine on minujaoks koguaeg huvi pakkunud ja seega oli Peopleology mu jaoks väga põnev.

Edasine nädala graafik andis meile kaks vaba päeva, mille üle me väga õnnelikud just ei olnud. Öeldi, et praegu peame võtma iga nädal kaks vaba päeva, kuna personali vahetuse tõttu on tööl liiga palju inimesi. Töö tunde nädalas oli kokku vaid kuskil 20-25. Mis seal siis ikka, naudime kahte järjekordset vaba päeva. Käisime jällegi Meelupi rahvuspargis, seekord võtsime kaasa ka Argo toakaaslase Stepheni. Kõndisime veidi kaugemale kui eelmine kord, Stepheni lemmikranda. Temal oli plaanis snorgeldada ning äsja ostetud odaga kala püüda. Meil snorgeldamisvarustust polnud, niisiis nautisime niisama rannamõnusid. Argo jaoks möödusid esimesed sammud rannal päris ebameeldivalt. Nimelt oli rand enamasti liivane kuid siin-seal võis näha liivast välja ulatuvaid kivinukke ja loomulikult suutis ta mereni rutates ühe sellise taha komistada ja oma suurest varbast kena tüki välja rebida. Verd oli palju aga vapper Argo elas õnnetuse edukalt üle. Keerasime soki varba otsa ja nautisime edasi päikest ja mere kohinat. Üks hetk kostis hõige veest – Stephen oli oma odaga kala kätte saanud! Jooksin ruttu fotokaga hetke jäädvustama, kui noormees järsku kiiremini siblima hakkas. Tuli välja, et veest välja tulles oli ta oma jalgade juures pisikest haid näinud ja natuke paanikasse läinud. Selle rapsimise peale oli kala teraviku otsast lahti siputanud ning ära ujunud. Eks ta oligi liiga väike, et sellest süüa teha, vähemalt on saagist pilt olemas. Õhtu lõpetasime Castle Rock’i otsas, mis oli 5-10 minuti kaugusel Stepheni rannast. Kivimürakate hunnik täiesti helesinise ookeani ääres on tõesti oma nime väärt. Ronisime nii tippu kui saime ja jäime jutustades päikese loojangut ootama. Lootsime kauguses ka mõnda vaala silmata, kuid seekord jäid need nägemata.

Stepheni salarand

Castle Rock'i tipus

Castle Rock Beach

Teise vaba päeva veetsime Busseltonis. Lisaks kaltsukate külastamisele käisime ära ka Busseltoni rannas. No siin kandis on vist iga rand nagu paradiisirand! Ja see oli veel kõvasti ilusam kui meie kodurand. Lisaks sellele oli seal Busseltoni kuulsaim vaatamisväärsus Busselton Jetti. Pea kaks km pikk kai, mille lõpus asub ookeani observatoorium. Mis teeb selle ägedaks minu jaoks on fakt, et seal näeb veemaailma ja kalasid oma loomulikus keskkonnas. Lisasime selle oma to-do list’i. Sissepääs 29 dollarit. Jetti pilet jalakäiale on 3 dollarit, peale 6 õhtul aga tasuta. Veel on seal ka rongiga sõitmise võimalus laiskvorstidele või muidu huvilistele, pileti hinda ei tea.

Busselton Jetti

Lõpuks oli kätte jõudnud meie esimene päris tööpäev. Algas see siiski järjekordse koolitusega, kus tutvustati väga pealiskaudselt menüüsid, laua katmist ja üldist etiketti. Koolitust andis restorani manager isiklikult. Kuumavereline naine Gio Kolumbiast. Esialgu oli tükk tegemist tema aktsendiga harjumisega, kuna tema hääldus oli no nii arusaamatu. Nüüdseks oleme muidugi juba harjunud. Seletati erinevaid tööülesandeid ja positsioone, mis meile võidakse määrata. Näiteks lisaks restorani õhtusöögi teenindaja kohale on veel võimalik olla teenindaja hotelli baari osas. Veel on positsioonideks VC (Villa Catering), kus toimetad inimestele tellitud toidu või joogi tuppa ja ka Pass ehk toidu lauda serveerija. Viimane positsioon, mida meile võidakse määrata on ürituste teenindaja. Meil on majas 5 või 6 erineva suurusega ruumi ürituste, pulmade ja pidude korraldamiseks. Alguses tundus kohutavalt palju infot ühe päeva kohta, aga ehk harjub ära. Paariks tunniks lasti meid jälle koju ning siis algas päris tööpäev.  Esimese asjana kohale jõudes pidime endale särgid sebima, sest keegi ei suvatsenud neid meile ise kätte toimetada. Särgid seljas tutvustati meile kiirelt kööki ja restorani laudade plaani ja sektsioone, milleks restoran on jaotatud. Mina sain oma mentoriks kolme lapse ema ja üli noorusliku välimusega kohaliku neiu Sharlee. Argo vaimseks juhiks sai inglismaalt pärit punapea Grace. Kui Sharlee oli minuga väga tasane ja hoolitsev siis Grace viskas Argo pea kohe tulle. Aga nii õpibki just kõige kiiremini. Restoran oli üsna vaikne, täiesti paras esimeseks päevaks, ei midagi kaela murdvat.
Järgnevad päevad möödusid igavalt ja aeglaselt, kuna kumbki meist polnud tundidega rahul. Olime siia tulnud tegema 50-60 tundi nädalas, hetke seisuga saime esimese nädala eest vaid vaevalt 25. Õnneks suutsin olla õigel ajal õiges kohas ning susserdada endale lisavahetue hommikul. Sain selle kuna üks noormees Edward Inglismaalt ei suvatsenud oma hommiku vahetusse kohale ilmuda ning ka ette helistada, niisiis tõmbas Gio tema järgmise päeva vahetusele kriipsu peale ja pakkus seda mulle. Päeva lõpus helistati talle ja räägiti olukorrast, poisil oli suva ja vabandusi tema poolt ei kostnud, kuna temal olevat jalg haige (kuigi meie kõik kahtlustasime pohmakat, kuna ta jõi poole hommikuni eelmisel õhtu), niisiis otsustas Gio ta lahti lasta. Raske elu, aga rohkem vahetusi meile.
Esimene hommikuvahetus möödus tempokalt, ei olnud sekundikski aega seisma jääda ja hinge tõmmata. Samas on hommikud palju lihtsamad kui õhtud, kõik on vähem formaalne, tellimusi on vähe (enamus sööki on buffee vormis) ja põhiliseks tööks on laudade koristamine, üles seadmine ja söögi lauda viimine.

Vaade hotelli terrassilit

Mõni päev hiljem saime ka lõpuks ürituste teenindamist proovida, mis on meile mõlemale juba Kanadast tuttav. Minu esimeseks ürituseks oli pulm 50'le inimesele. Töö on väga lihtne, kuna menüüs on igaks käiguks vaid kolm valikut ning meile on ette antud tabel ja istumiskaart, millele vaja vaid ristikesi teha. Pulmades on üldse nii mõnus meeleolu, et aeg möödub seal kiiresti ja lõbusalt. Ja millised kaunistused on ruumidele tehtud, tekib tahtmine ka ise oma dekoreerimisfirma püsti panna, tundub nagu unistuste töö :)! Huvitavaks tegi selle pulma aga pulmatort, mis erinevalt tavapärasest magusapommist oli hoopis juustutort. Kohalik juustumeister pidavat neid ise käsitsi valmistama ja kaunilt tordiks seadma. Kuna ma ise väga magusasõber pole, siis kõlab juustutort pulmatordina kõvasti ahvatlevam, kui tavaline tort :).

Jälle tuli ette mõni vaba päev ja meie otsustasime Busseltoni ranna ära proovida. Lisaks oli vaja mulle uusi tööjalanõusid. Tuli välja, et olin ainuke, kes endale viksid kingad on ostnud (kohutavalt ebamugavad), enamus kandis lihtsaid 5 dollarisi musti tenniseid. Sattusime bussi peale koos minu toakaaslase Karlaga. Ka temal juhtus olema vaba päev, kuid tal olid plaanid suuremad. Nimelt oli ta endale auto välja valinud ning sõitis sinna, et asi ametlikuks teha. Randa jõudes kohtusime me temaga uuesti, sest ka tema oli tulnud kuuma ja pilvitut ilma nautima. Nädala kuumimal päeval oli isegi raske paljajalu liival kõndida. Vette kastmine ja ujumine tundus sellel päeval kohustuslik, muidu oleks vist minestanud. Vesi oli tegelikult päris jahe ja jällegi täiesti läbipaistev ja türkiissinine. Mina sügavamale, kui puusani esialgu minna ei julgenudki, kuna meelel mõlkus ühe hostelikaaslase jutt haidest, kes võivad ujuda ka madalamas vees. Mõnus puhkusepäev lõppes kohalikus jäätisekohvikus Simmo’s icecream, mis asub otse ranna ääres. Kusjuures sama jäätist pakutakse ka meie 5* hotellis. Kohalik jäätisetehas asub meie linnakesest Dunsboroughst vaid mõned km väljaspool.

Busseltoni rand

Päevad möödusid hosteli rahvaga rannas vedeledes ning õhtul töötades. Töö sai aina selgemaks. Lisaks restole pandi meid tegema ka baari korrust ja VCd. Loomulikult on kõige ägedam ja lihtsam amet VC. Vastad õhtu läbi kõnedele, viid tubadesse tellimusi ja poleerid nõusid kui midagi paremat teha pole. Kahjuks saab seda teha vaid 2 korda nädalas, sest üldiselt teeb seda üks vanem töökaaslane Teresa. Naine on pealtnäha väga sõbralik, kutsub koguaeg ülejääke või valesid tellimusi sööma. Teised aga hoiatasid, et vahel keerab ta natuke ära ja hakkab su kallal nokkima või muutub veidi vaenulikuks. Olen seda tänaseks palju tähendanud ning tõesti, ta on natuke hulluke. Rääkides personalist on järgmisteks kõneväärseteks tegelasteks kokad. Kõik nad ülbitsevad teenindajatega ning suhtlevad meiega võimalikut vähe. Kui nad midagi öelda suvatsevad, siis võimalikult keerulises ja mõnitavas vormis. Hea teeninduse tagamiseks oleks aga super, kui kokad saaksid aru, et oleme üks tiim ja töötame ühe eesmärgi nimel ning ülbitsemine ja silmade pööritamine ei aita asjale mitte kuidagi kaasa. Õnneks on  tõrvapotis ka paar tilka mett, kokatüdruk Jasmine Malaisiast ja meie uus eelroa kokk Harry Inglismaalt. Võibolla on põhjuseks see, et elame nendega koos samas hostelis, aga võibolla on nad lihtsalt inimlikust aspektist toredama iseloomuga kui teised. Igatahes meile nad meeldivad.
Ühest nädalast oli saanud kaks aga meie ikka eraldi tubades. Teise nädala lõpu poole teatati meile LÕPUKS, et üks paarike on hostelist lahkunud ning saame nende toa endale. Ootasime pisikest tuba nagu Argo 4 inimese toake aga meie üllatuseks oli see tuba kõvasti suurem. Lisaks sellele asus see maja vaikseimas otsas nii, et kaks nädalat rõdul pidutsejate karjumist unelauluks kuulamist oli lõpuks läbi. Toas on peale suure voodi ka suur riidekapp, öökapid ja kirjutuslaud. Kahjuks tuli toaga kaasa ka hirmuäratava aroomiga lõhnakuusk, mille me esimese asjana toast eemaldasime.

Mõned päevad enne minu sünnipäeva käisid kuulujutud, et hostelisse on ennast sisse seadnud veel üks eestlane. Polegi siin maal veel ühtegi eestlast kohanud. Kui me lõpuks Rasmusega kokku jooksime oli esialgu väga veider kellegi teisega (peale Argo) eesti keeles rääkida. Tema oli tulnud siia baari tööle, vähemalt nii oli talle agentuur lubanud. Kutsusime ta endaga kalale Castle Rock’i juurde, seekord otsustasime aga minna ratastega. Rahvuspargini jõudes tuli välja, et ratastega seal sõita ei tohi. Niisiis läksime väikese ringiga lootes, et ehk tee on parem. Juhtus aga nii, et tee oli mega käänuline ja kitsas ning korraga olin ma äkilise pidurduse tagajärjel kraavis. Suuri vigatusi ma siiski ei saanud, korjasin ennast maast üles ja tatsasin poistele järgi. Lõpuks kohale jõudes nautisin mina veini, helesinist laguuni ja õhtupoolikut, poisid olid aga kalastamisega ametis. Kõigil nakkas lausa mitu korda, üldiselt mürgise Blow Fish’ga. Isegi mina suutsin õhtu lõpuks ühe kala kinni napsata. Üldiselt olid nad siiski liiga väikesed, et kõhtu täis saada. Lisaks meile oli kaljunukkide vahel peidus kollased ja lillad krabid, kes aeg ajalt julgust kokku võttes meilt midagi ära näpsata üritasid. Ühel korral veinipudelit, teinekord kotti söödaga ja kolmas kord üldsegi Argo sokke. Viimane võitlus krabiga toimus noa üle, mis oli kogematta vette kukkunud. Õnneks jäi meie ainuke nuga siiski perre. Tagasisõit oli ka omaette seiklus, sest olime otsustanud valida tagasiteeks autotee Castle Rock’i rannast hostelini. Mina, kes ma seda teed mööda kordagi sõitnud pole, ei osanud oodatagi nii palju künkaid ja mäkke tõusu. Hull matk koju kottpimedas viis mu otse voodisse ja magama.

Rasmuse kala

Argo kala

varganägu

minu kalaa!

noa päästeoperatsioon

Mõne päeva pärast selgus, et Rasmust baaris siiski ei vajata, räägiti erinevatest põhjustest nagu riietus polnud vastav esimestel päevadel, inglise keel polnud piisavalt hea või lihtsalt managerile ei sobinud tema olek, igatahes uus positsioon, mida talle pakuti oli toateenindaja. Samas leian ma, et seal on vähemalt kindlamad tunnid ja pingevabam töö. Eks varsti kuuleme kuidas talle seal meeldib.

Lõpuks oligi kätte jõudnud see kõige tähtsam päev aastas – MINU SÜNNIPÄEV! Suuri plaane ei teinud, plaanisime vaid väikese istumise ja õhtusöögi nüüdseks endiste toakaaslastega. Pidasin seda 1. Dets, et südaööl ametlikult 26 aasta vastu võtta. (lisaks olin järgmise päev õhtul tööl ja kes teab kas siis üldse oleks viitsinud midaigi korraldada) Jen oli kahjuks väga haigeks jäänud ning lamas palavikuga voodis samal ajal kui sakslased mulle sünnipäeva õhtusööki valmistasid. Olime valinud välja Saksamaal väga populaarse roa, mis eestlastele meenutab kõige rohkem kartulivormi. Lisaks tegime kõrvale steak’i ja salatit. Rahvast kogunes aga juurde, nii et jagasime rooga kõigile soovijatele. Argo oli kahjuks sellel õhtul tööl. Howard otsustas meile kõigile valmistada Bubble Tea'd (mulli tee?), mullideks siis spetsiaalsed marjad, mis mulle päris hästi meelde ei jäänud. Veinitades möödus aeg nii ruttu, et juba lugesid kõik tagurpidi 10st-1ni ja karjusid koos HAPPY BIRTHDAYYYY!!! Selleks ajaks oli Argo õnneks tagasi ning esimesed õnnesoovid temalt kätte saadud. Kahjuks aga puudus tort, millelt traditsiooniliselt küünlaid ära puhkuda. Minu pisikest kurvastust märgates meisterdasid Taiwani poiss Howard ja saksa tüdrukud mulle kiirkorras eheda bäkkeri tordi. Koosnes tim-tam’i maiustustest, sõõrikust ja tee küünlast. Küünalt ära puhkudes märkasin, et Argo on aga toast kadunud.

Howard, Anna, Patricia, Mina, Karla

Bubble Tea!

sünnasoovid keerlevad peas

Kes ei tööta see ei söö

Loomamüsteerium tundus lahenduseta jäävat, sest õige pea krõbistamine lõppes ning ühtegi tegelast põõsast välja ei jooksnud. Kui aga mõni aeg hiljem hääled pimeduses jällegi meie kõrvu kostusid ,tekkis tahtmine teada saada, mis loomaga tegu on. Vaikselt vedasime end toolidelt püsti ning üllatusena leidsime, et kohe meie auto kõrval, seal kuhu enne olime oma tuunikalakonservi õli valanud, toimetab mingi karvane roti moodi tegelane. Roti kohta oli ta ikka väga-väga suur ja ilmselt tegemist mingi meile tundmatu loomaga, aga sellegipoolest sai ta meie käest väärt hüüdnime - Tuna Rat. Pole kõige geniaalsem, aga naeru toob senini näole. Saksa poisid hüppasid ka oma toolide pealt püsti ja nii me neljakesi koos seda looma uudistasime. Kuna ta meie vastu mingit hirmu välja ei näidanud ja muudkui limpsis tuunikalaõli, siis otsustasime esimese kohtingu pilti talletada, et pärast oleks hea meenutada. Mõne aja pärast tüdinesime uuest sõbrast ära ning lõpetasime oma koksid ja jätsime kolmandat korda hüvasti. Oli lootust veel kohtuda, seega vahetasime semudega numbreid ning ronisime igaüks oma pessa.

Tuna rat

Hommik algas toredalt. Kõigepealt saatis Sam umbes kell 5 sõnumi, et tuleb mulle kell 7 järgi ning mõni aeg hiljem helistas, et tegelikult oleks parem kui ma ise tema maja juurde läheks. Nii 6.45 oleks hea. Mari-Lyle see uudis muidugi ei meeldinud, sest muud võimalust sinna minemiseks ju polnud kui , et Mari-Ly ka end üles ajab ning pärast ise tagasi randa sõidab. Kui oleks vaid siis teadnud, et Samiga töötamine on igapäev täpselt selline, et hommikused ajad muutuvad vähemalt 3 korda ning lõpuks on hoopis tema see, kes 10 minutit hilineb. See selleks. Tööpäev oli tavaline. Järjekordselt õppisin müüriladumisega seonduvaid sõnu, tegin segu ning koristasin. Kuigi olime plaaninud natuke varem lõpetada, sest meil Mari-Lyga vaja matkabuss tagasi Perthi viia ning hiliseim aeg selleks oli 4, jõudsin koju alles kell 15.30 ning juba siis oli selge, et õigeks ajaks me kohale ei jõua. Sõitsime kiirelt uuest kodust läbi, et matkakotid tuppa visata ning kimasime Perthi suunas. Perthi jõudsime 16.15 ja just täpselt tipptunni ummikuks. Rendikohta saabusime napilt peale poolt viit ning õnneks olid väravad veel lahti. Kohe marssis meie poole ka üks noormees kes mainis, et oleme väga õnnelikud, sest tavaliselt on nad sel ajal juba ammu suletud. Vabandasime ja andsime võtmed üle. Autoga oli kõik korras ning väravast väljudes tõdesime jällegi, et meie ja aeg kohe kuidagi ei sobi kokku. Tihtipeale jõuame kohtadesse väga napilt ning need üksikud korrad, kui kohale ei jõua, on väga kulukaks kujunenud. Vähemalt seekord läks kõik hästi ning õige pea olime teel tagasi Joondalupi, et oma uue koduga lähemalt tutvust teha. Esimese asjana kargasin kohe dušši alla, sest sooja vett polnud juba nädala jagu näinud. Viimaks päris oma voodisse, soojade linade vahele, maandudes tabasin end mõttelt, kui vähe ma kunagi hindasin luksust nagu oma voodi, puhtad linad ja soe vesi. Siinkohal peaks mainima, et tekki ja patju meil muidugi polnud, aga leidlike eestlastena toppisime seljakoti sisu padjapüüri ning hädapärane padi oligi olemas.
Hommikune ärkamine oli seekord plaanitud 4.30 ja väga pikalt esimest õhtut oma uues toas nautida ei saanud, sest nii varajane ärkamine on sisemise kella täitsa uimaseks löönud. Mainiks ära ka toa hinna, mis meile kahele oli 180$ nädalas ja sisaldas kõiki kommunaalmakseid. Austraalia kohta pole üldse paha ja nii mõnusat kohta sellise raha eest ei osanud küll oodata. Maja jagame ühe Hiina paarikesega, šveitsi härraga ja Aussi poisiga. Lisaks inimestele on majas ka sipelgad. Teised maja naabrid on kõik äärmiselt toredad kui välja arvata meie kõrvaltoas elav austraallane. Noormees ei oska kohe üldse enda järel koristada, lisaks sellele on ta äärmiselt lärmakas,  ning kuulab ülikõvasti muusikat nii öösel kui päeval. Veel meeldib talle teiste asju kasutada, neid enda tuppa tassida ja vedelema jätta, kuigi sisse kolides tegi majaomanik väga selgeks, et igal toal on oma isiklikud nõud ja köögitarvikud ning teiste omasid me ei kasuta. Mis teha, elame üle! :)

...siis kui on aeg tööle minna

Bye Bye, meie kodu/parkla !

uus kodutänav

lõpuks saab oma köögis süüa teha!

riided padjatäiteks ja tekki pole vajagi, vähemalt on oma voodi!

tagahoov

sipelgapoisid

Juba esimestel päevadel oli selge, kui Mari-Ly töökogemuste kohta mainisin, et Sam tahaks teda enda Fish&Chipsi söögikohta tööle. Tal pidavat seal väga lohakad inimesed olema kes ei viitsi või ei taha söögikohta puhtana hoida ning Mari-Ly sobiks sinna tööle ideaalselt. Palju aega ei möödunudki, kui proovipäev oli välja valitud ning jäi üle vaid oodata. Minu järgnevad päevad muutusid üha põnevamaks selles suhtes, et minu ja Sami töötegemise meetodid olid täiesti vastandlikud. Ma eeldaks enne kõik läbi mõelda ning seejärel korralikult ära teha, aga tema pidas targemaks lihtsalt teha ning pärast kõik ümber teha. Ei saa imestada, et üks esimesi ülesandeid, mis ta mulle andis, oli ühe seina lammutamine, sest uks oli vales kohas. Mitte päris tema, vaid projekteerija süül, aga siiski. Polnud see ainuke sein mille pidin osaliselt või täielikult maha murdma. Lisaks sellele oli Sam omale liiga palju projekte võtnud ning ei suutnud kõikide nõudmistega sammu pidada. Asjale ei aidanud kaasa ka tõik, et ületundide tegemise asemel ta hoopis töötas vähem ning töötamise asemel meeldis talle ühelt ehitusplatsilt teisele sõita ning igalpool natuke nokitseda. Kuna ma olin talle juba maininud, et tahaks saada 200$ päevas ning vastasel korral otsin uut tööd ja võtan esimese parema pakkumise, siis ei pidanud ma vajalikuks tema iseäralikke töömeetodite üle arutlema hakata, vaid tegin mis öeldi. Kui aus olla, siis ma pigem sõidaks iga päev autoga ringi ja saaks selle eest sama palju palka, kui ehitusplatsil telliseid vedades. Kui tema töömeetodid välja arvata, siis ta on üks igati tore ja sõbralik tegelane. Kohe esimestel päevadel jättis ta oma tööauto minu kätte, sest tal hetkel lubasid pole ning nagunii pool aega mina sõidan. Meile see sobis, sest saime kõik vajalikud sõidud ära teha ning ei pidanud ühistranspordi kasutamise eest maksma.

Vahepeal käisime oma uue autoga taaskasutuskeskuses, et uude koju nõusid ja magamistarvikuid osta. Teki leidsime kohe esimesel ostlemisel, aga patjadega nii lihtsalt ei läinud. Kui aus olla, siis ega me teab mis palju otsinud ka, sest praegusse kohta jäämine polnud kindel ning päris uusi asju paariks päevaks osta pole mõtet. Kui järgmine töökoht pakub ka majutust, siis autota kõiki kokku ostetud asju kolima hakata oleks tõeline piin, seega ostsime ainult vajaliku: panni, taldrikud ja tassid. Täistopitud padjad olid, et jääda.

Kui mulle alguses tundus, et tegemist on usaldusväärse ülemusega, siis pärast paari tööpäeva tema endiste töötajatega, kes aegajalt abis käisid, ma seda enam ei arvanud. Mõnda aega tagasi oli juhtum, kus ta oli 4-5 ehitajale 25 000$ võlgu ning maksis võla ära alles siis, kui ehitajad ise kohale läksid ja ähvardama hakkasid. Väike hirm oli, et kui ükskord minek peaks olema, siis võib sama juhtuda ka minuga. Natuke tekitas kindlustunnet Brennan, kes Samiga juba 3 kuud koos töötanud ja ta Sami sellisesse käitumisse ei uskunud. Loodame parimat.

Vahepeal oli ka Mari-Ly oma esimesed päevad Fish&Chipsis kirja saanud. Hea selle töö puhul on see, et õhtu lõpus võib endale kaasa teha niipalju süüa kui ise soovib. Peale friikate ja kala võis võtta ka kõiksugu teisi snäkke nagu sibula- ja kalmaarirõngad, fritüüritud krabipulgad ja krevetid, vorste, ananassi ja muud taolist. Lisaks sellele oli päris tavaline, et Sam käis kõrval asuvas kohvikus tasuta jäätist ja kohvi toomas. Nagu alati, oli sellegi töö puhul pahupool. Kõigepealt tunnid, mida tuli nädala peale kokku umbes 15-20, mis pole kaugeltki küllalt ja seejärel hakati ka tunnipalga kallal nokkima. Esialgse 20 taalase tunnipalga asemel pakuti 15 dollarit, millega Mari-Ly muidugi nõus polnud ja sai siiski 20 taala mustalt, aga nädal hiljem hakkas Sam rääkima asja ametlikuks tegemisest ja pakkus välja variandi maksta nädala sees töötatud tunni eest 18$ ning nädalavahetusel 22$. Sellest läheks muidugi maha ka maksud, mis jätaks kätte oluliselt vähem raha. Arvestades veel seda, et töötunde tuleks väga vähe, siis ei tundu teab mis ahvatlev pakkumine. Kuniks meil midagi paremat võtta pole, siis abiks seegi.

Mari-Ly esimene ise tehtud fish&chips

Kuna me hetkeolukorraga üleliia rahul polnud, siis hea uudisena tuli kõne agentuurist Go Workabout ja meile pakuti kohti 300 kilomeetrit lõunas asuvas puhkekuurortis. Enne pidime muidugi intervjuule minema ning seejärel ka valituks saama. Rongijaama sisse astudes vaatas meile vastu suur plakat "Tasuta transpordi päev Perthis!". Päris tore üllatus arvestades, et rongi ja bussipiletite peale tänase päeva jooksul oleksime kulutanud ligi 30 dollarit. Intervjuu oli üsnagi lühike, sest neid huvitas rohkem me välimus, ei tohi olla liiga palju tätoveeringuid ning rõngaid näos, ja hea inglise keele oskus. Kuna me rääkimisega saame väga hästi hakkama ning natuke kogemust on ka, siis agent oli väga positiivselt meelestatud ja arvas, et töö on meie. Sellegipoolest pidime jääma ootama hotelli poolset vastust, mis tavaliselt tuleb järgmisel päeval. Kui kõik hästi läheb, siis reedest saaksime juba lõunasse sõita ning laupäeval tööle hakata. Kuna olime juba Perthi sõitnud ja tuju oli väga hea, siis otsustasime ühe Backpacker World Travel vautšeri ära kasutada. Kui ma eelnevas postituses kirjutasin, et soovitan selle kaardi ära teha, siis põhjus on siin. Sööma läksime Brass Monkey baari ning kõik õhtusöögi road on poole hinnaga ning tasuta õlu saab pealekauba. Mina võtsin steigi ning Mari-Ly võttis pardi, mõlemad  saime ka õlud ja kokku maksime vaid 26$. Kusjuures vautšerid on tavalise rohelise paberi peale prinditud ning ühtegi triipkoodi ei sisalda. Väikese pingutusega saaks neid paljundada nii palju kui soovi on ja üliodav väljas söömine oleks garanteeritud. Nämm!

Teisipäev ja kolmapäev möödusid töiselt ning agentuurist polnud hotelli töö kohta mingit vastust. Vahepeal saime vaid kirja, kus pakuti koristaja tööd Perthist põhja poole. Kuna lootsime ikka hotelli saada ja koristustöö tingimused ei tundunud väga ahvatlevad, siis loobusime sellele kohale kandideerimisest.
Kolmapäeva õhtupooliku veetsime Joondalupi järveümbrust avastades. Mõnusad spordirajad tiirlevad ümber järve läbides metsikut parki. Kohtasime ka oma esimesi kakaduusid, kes valjul häälel paadi sillapeal kriiskasid. Kõige ootamatum loom keda kohe üldse mitte kohata ei osanud oli aga pargi viimasel jupil põõsa all istuv suur jänes. Näris seal rahulikult muru ja ei teinud meist väljagi. Teel koju näpsasime tänavapeal puuotsast ka paar sidrunit, sest poes on nende hind täiesti naeruväärselt suur.

Lõpuks neljapäeva lõunal tuli agentuurist e-kiri, mis teatas, et peaksime neile kohe helistama ja rohkem infot kirjas polnud. Mari-Ly tegi kõne arvates, et me ei osutunud valituks. Tunne oli aga petlik ning jutt lühike - järgmine esmaspäev peame agentuuri lepinguid täitma minema. Tööle saaks hakata laupäeval ja lõunasse soovitati sõita juba reede hommikul. Nüüd jäi üle vaid oodata ja teha ära kohustuslik RSA(vastutustundliku alkoholi serveerisime) sertifikaat. Kõige odavam veebikoolitus, mille kiiruga leidsime, oli 19$ saidil eot.edu.au. Koolitus koosnes kahest osast, millest esimene oli veebipõhine küsimustik ning teine suuline alkoholi müügist keeldumise vestlus. Kui helistada väljaspool tööaega, siis peab vastuse jätma automaatvastajasse ning tulemuse saab lähima tunni jooksul, seega keegi seda vastust ilmselt üle ei vaata ning iga viisakas pöördumine peaks sobima. Päris suvalist plära siiski ei soovitaks.

Vahepeal töötasime endiselt Samile ning andsime ka teada, et lahkume järgmise nädala reedel. See tähendas koheselt seda, et Mari-Ly töötunnid kadusid üsnagi kiirelt, aga õnneks selle nädalavahetuse sai siiski veel töötada. Kuna minu asemele polnud Samil koheselt kedagi võtta, sest teine töömees oli otsustasnud omavoliliselt tööle mitte tulla, tegin Samiga kokkuleppe, et töötan kolmapäevani. Siis tal hea lihtne minu palgale joon alla tõmmata, kuna sel päeval makstakse palka ning mul ei jää järgmise nädala peale mingeid maksmata rahasid. Mõte oli ka selles, et kui ma juba 300 kilomeetrit lõunasse olen sõitnud, siis jube raske viimast raha kätte saada, kui ta otsustab mitte maksta. Ta oli sellega nõus ning ütles veel, et maksab mulle teise nädala eest 160$ päevas, sest ma suudan iseseisvalt töötada ja ei pea pidevalt tegevust küsima. Aegajalt sain müürigi laduda, mis mulle väga meeldis ning edaspidi võiks seda veelgi teha. Sam maksis teisele müüriladujale 280$ päevas, mis poleks üldse paha päevane töötasu, aga kui arvestada sellega, et need töölised kes meil vahepeal abis käisid, said igapäevaselt 380$-400$, siis Sam on raha maksmisega ikka kitsi küll. Kuigi Sam oli natuke pettunud, et me nii kiirelt lahkume, siis tegelikult sai ta põhjustest aru ning kuna ta midagi paremat ei pakkunud, siis pole meil põhjust ka jääda. Mari-Ly tegi pühapäeval oma viimase tööpäeva ning sai ka kõik rahad kätte, mis mulle ainult lisas kindlust, et ju kõik läheb sujuvalt.

Kolmapäeval läksime korra veel Perthi, et saksa poistega viimane õhtu koos veeta. Olime vahepeal sõnumeid vahetades teada saanud, et nad leidsid tööd ühes Perthi lähedal asuvas laos. Kuna neil raha oli jube vähe, siis elasid endiselt oma väikses autos, sest töökoha lähedal polnud telkimiseks ühtegi head ööbimiskohta. Lisaks sellele muutus klõbisev hääl mootoris aina tugevamaks ja palju nad sõita ei söendanud. Meid huvitas väga, et kuidas nende seiklus kulgeb. Järjekordselt kasutasime oma vautšereid, mis seekord olid teises söögikohas ning pakkumine natuke erinev. Kuna olime neljakesi ja ühed vautšerid sobisid selleks olukorraks ideaalselt, siis läksime Universal Bari. Pakkumine sisaldas kahte steiki(17$ eest) või pitsat(12$ eest) ning tasuta õlusid. Kõik võtsime steigid ning kokku maksime 34$. Peaks veel mainima, et ainuüksi õlu selles baaris maksis 8.50$, toidust rääkimata. Hiljem tellisime vautšereid kasutamata veel ühe pitsa ning kaks õlut, mis oli kolmapäevane pakkumine ja läks maksma 19$. Üldiselt oli mõistlikum osta neid jooke ja sööke, mis olid osa päevapakkumisest, sest hinnad nii tunduvalt odavamad. Lisaks sellele sai Tom talle kohaselt jällegi midagi tasuta. Nimelt ajas teenindaja tema klaasi ümber, milles oli veel ühe lonksu jagu õlut. Uus klaas õlut ilmus lauale kiirelt. Tundub, et nende poiste tasuta asjade saamisel ei tule lõppu :D. Päeva põhi jututeema oli Tomi vallandamine, sest jaburamat lugu annab otsida. Mõlemad posid olid laos töötanud umbes nädala, kui Tom otsustas teisi töötajaid järgides kahveltõstuki peale hüpates väikse lõbusõidu teha. Kellegi kaudu oli sõna sellest teost ülemusteni jõudnud ning esialgu sai ta hoiatuse. Tööturvalisuse seisukohast pole tegu ilmselt kõige mõistlikum, aga olles ise enne selliste tõstukitega töötanud tean, et aegajalt teevad kõik töötajad midagi taolist. Eriti 18 aastased poisid. Igatahes lõppes lugu talle kurvalt, sest õhtul kodus olles ja järgmiseks päevaks valmistudes sai ta sõnumi sisuga, et homme pole vaja tööle tulla ja nii ta päevapealt lahti lastigi. Õnneks ta väga ei põdenud ja terve õhtu tegime nalja "Pallet-Jack Rideri" seiklustest. Koju jõudsime päris väsinutena, sest õhtul bussid enam ei liikunud ning pidime rongijaamast koju kõndima. Arvestades, et ma olin üleval juba 4.30 ja kell lähenes südaööle, siis vaevu-vaevu suutsin silmi lahti hoida ning koju jõudes läksin kohe magama.

Järgmine päev ootas meid ees korralik üllatus. Agentuur andis teada, et tööle saame hakata alles järgmine kolmapäev ning tööhostelisse sõitmisega kiiret pole. Oleks hea, kui esmaspäev või teisipäeval kohale jõuame. Peaks ära mainima veel selle, et esialgu andsid nad väga tugevalt märku, et peaksime bussipiletid võimalikult kiirelt ära broneerima, et pakkuda neile kindlustunned meie tööle ilmumise suhtes. Õnneks me seda siiski ei teinud, sest polnud päris kindlad, kas tahame minna hommikul või õhtul. Kuna meil sõiduga enam kiiret polnud, siis üritasime maja omanikuga kaubale saada, et äkki saame oma ruumi jääda esmaspäevani, sest olime rahad juba ette ära maksnud. Kui ta esialgu oli nõus, siis mõni aeg hiljem andis ta teada, et peaksime ikka laupäeval välja minema, kuna uus üüriline tahab pühapäeva hommikul sisse kolida. Õnneks oli ta valmis meile viimaste päevade raha tagasi maksma. Lisaks sellele helistas kohe pärast seda agenetuur ja hakkas pärima bussipiletite kohta, et kas oleme need juba ära broneerinud ja mis päevaks. Kui ma ütlesin, et veel ei ole, siis päriti põhjuste kohta ning viidati, et peaksime kohe ära tegema ja saabumise kuupäevast teavitama. Selle peale ma natuke ärritusin, sest mulle tundus see väga ebaviisakas nõudmine. Kõigepealt me ütlesime oma praegused tööd üles nädal liiga vara, siis pidime ilma jääma oma ette makstud rendist ning nüüd nõutakse meilt bussipiletite broneerimist kuupäevadele, mis eelnevat arvesse võttes võivad väga vabalt jälle muutuda. Agentuuri tädi vältis küsimusi hotelli töö algusaja kohta ja ajas oma joru, et me peame bussipiletid kohe ära broneerima ja ütlema täpse aja. Vestlust lõppes vaidlusega ning hiljem pidi mulle tagasi helistama agent kellega me esialgu asju olime ajanud. Vahepeal olime maja omanikult kaubelnud välja selle, et saaks pühapäeva hommikuni jääda, kui tagasi helistas teine agentuuri töötaja, kes oli ilmselgelt häiritud minu vestlusest tema kolleegiga. Ta hakkas samamoodi jaurama, et me pole ikka bussipileteid ära broneerinud ega oma plaanidest teada andud. Ärritusin jällegi, sest tema viimane kiri meile ütles selgelt, et kiiret pole ning saame rahulikult pakkida ja reisi planeerida. Lisaks sellele oli ta Mari-Lyga paar päeva tagasi vestelnud, mille käigus Mari-Ly talle kinnitas, et me oleme kindlad tulijad. Lõpuks muutus vestlus jällegi vaidluseks, ei nemad ega mina jätnud jonni. Nemad ütlesid, et me oleme ebausaldusväärsed, kuna pole bussipileteid ära broneerinud ning ma ajasin taga oma õigust, sest praeguse seisuga meie kaotame umbes 1000$ saamata jäänud töötasude, ette makstud rendi ja hosteli rendi näol sellepärast, et alguse kuupäevad polnud õiged. Lisaks sellele olime vahepeal avastanud, et hosteli wifi on tasuline ning rendihinnad tsipa kallimad, kui esialgu öeldi. Lõppes kogu vaidlus sellega, et pidime neile täna bussipiletite broneerimisest teada andma ning kui selle jamaga ühele poole sain ning oma pangakontot vaatasin pidin jällegi pettuma. Raha, mille Sam oli lubanud kanda juba kolmapäeval polnud endiselt minu kontole jõudnud. Kõne Samile, üllatus üllatus, jäi samuti vastuseta. Must reede?