Olümpose jumalate maal

Asukoht: Ohrid, Makedoonia

Aeg: 22 Juuli 2014

Ilm: pilves, 18 kraadi

Kreeka möödus, nagu arvata oligi, väga palavalt. Praegu jahedas mägilinnas istudes ei taha seda kuuma meenutadagi. Ega ta tegelikult nii hull ka polnud. 31-32 kraadi on veel paras, aga üle selle võtab juba pildi kõikuma. Pole ime, et neil seal üks siesta teise otsa.

Reis Kreekas oli esimesest päevast peale mõnusalt kuum. Piiri ületasime Makedoonia idaosast ning esimeseks sihtmärgiks oli Thessaloiniki. Esialgu Kreeka millegi erilisega silma ei paistnudki. Mitte, et midagi väga-väga erilist oleks oodanud. Teed kulgesid keset põlde, millelt suures osas vili juba korjatud. Loodus janunes vee järele ning kauguses paistsid väiksemad ja suuremad mäed. Tegelikult polnud Thessaloiniki sugugi selline linn kuhu hirmsasti minna tahtsime. Lihtsalt esimene linn, mis oli meie piiri ületusele lähim ning ümbritsetud Vahemerega. Meie mõlema peades oli sel hetkel ainult üks mõte - helesinine meri. Sellise palavusega on ujumine ainuke asi, millest saab selgelt mõelda. Tee mereni kulges vaevalisemalt, kui olime arvanud. Ühesuunalised tänavad, parkimine ning keelualad hoidsid meid päris pikalt merest eemal ning kui lõpuks varvaste vette pistmiseks piisavalt lähedal olime, selgus, et koht pole päris see millest unistasime. Asusime ühes mini pargis, mille ühel küljel asus kohvik ja teisel restoran koos väikse sadamaga. Tee vette kulges üle kivirahnude ning siin seal vedeles prügi, millest osa oli sinna vistaud ning osa kaldale uhutud. Seekord siis nii. Sellegipoolest võtsime mõned tunnid päikest ning nautisime vabaduse ja kohale jõudmise tunnet. Oli siiski Kreeka see riik, kuhu enim tahtsime jõuda ning enne tänast polnud päris kindlad, et laevuke Renault meid edukalt ka kohale toimetab. Päikese käes suutsime lesida vaid mõne tunni ning enne minestamist olime jälle autos ja liikusime Ateena suunas.

Juba umbes saja kilomeetri pärast oli selge, et seda teed mööda me Ateenasse küll ei jõua, sest iga natukese aja tagant olid tolliputkad ning teemaksuna pidi välja käima 1.5-2 euro suuruseid summasid. Kõige nõmedam asja juures oli see, et kiirteega suhtkoht paralleelselt jooksis tavaline autotee ning seal sõitis kohati rohkem autosid kui kiirteel. Kuna meie plaan pole kuhugi kimada ning enamasti veereme mööda teid ca 90 kilomeetrise tunnikiirusega, siis ei näinud me väga mõtet seda teemaksu maksta ning hakkasime alternatiive otsima. Kui kohalikel õnnestub edukalt mööda väiksemaid teid sõita, siis miks mitte meilgi. Tegime järgmises bensiinijaamas peatuse, et olukord läbi mõelda ning uus plaan koostada. Esiteks otsustasime bensiinijaama puhkealale ööseks jääda, sest sealt vaid paarikümne kilomeetri kaugusel asus Olümpose mägi ning googeldamise tulemusena saime teada, et natuke enne on üks linn Litochoro, kust peaks saama infot mäe otsa matkamise kohta. Teiseks põhjuseks oli see, et koht kuhu kindlasti minna tahtsime, Meteora, asus siit otse Kreeka keskkoha suunas. Õhtul korrastasime natuke kodu, et ebavajalikust lahti saada ning olulisemad esemed kättesaadavamasse kohta tõsta. Ma ei pidanud paljuks end ka ühe vihmuti all ära loputada. :) Bensiinijaamas küsiti külma veega pesemise eest 3 eurot.

Hommikul veeresime kiirelt Litochoro linna, kus küsisime infot mäe ja radade kohta ning sõime maitsva Kreeka-pärase lõuna. Mingit turisti infot me selles linnas ei leidnud. Küll aga leidsime poe, mille ees seisis silt "information" ning müüja jooksis kohe sõnade "hiking" ja "olympos" peale kaarte tooma. Ta Seletas meile ära kõik kohad, kus midagi vaadata on ning õige pea olime juba autoga mäkke ronimas. Esimesed umbes 1000 meetrit saab autoga sõita ning seejärel peab jalgadele valu andma. Matkamine on ikka mitu korda raskem kui arvata võiks. Aegajalt kohtasime ka teisi matkajaid, kuid eriti omapärane oli seik eeslitega, kes poole tee peal vastu tulid ja seda täiesti isepäi. Polnud nenendega kaasas ühtegi peremeest ega miskit. Esialgu üritasime neid mööda lasta, kui see ei õnnestunud, siis vahtisime nendega tõtt. Seejärel kadusime neilt tee pealt eest, ronides natuke kõrgema künka otsa. Lõpuks läksime vennalikult lahku ning oma kümne meetri pärast vaatas vanem eesel veel tagasi, võibolla meie õunte pärast, võibolla mitte. Eeslid seljataga marssisime edasi kuniks jõud otsa sai. Päris tippu me jõudnud ega lootnudki, sest kellaaeg oli juba hiline ning mõne lühikese matkaga, mille me Inglismaal läbisime, pole me päris kindlasti piisavalt heas vormis ka. Sellegi poolest olime tublid ning umbes 2000 meetrit kõrgustesse saime kätte. Pärast matka sõitsime üsnagi väsinutena Esimesse mereäärsesse linna ning leidsime mõnusa privaatsema parkla kuhu otsustasime ööseks jääda. Randa jõudsime täpselt selleks ajaks, et enne päikese loojumist snorgeldada, ujuda ja päevitada. Õhtul vastu pimedat tegime rannas pikniku ning rampväsinutena vajusime pessa.

Litochoro linn

Hommikul ronisime kohe randa ning mõnulesime päikese käes. No mis hommik see enam oli, sest kell oli juba 11 ning kohalikud olid kõik paremad päevitustoolid endale haaranud. Siiski leidsime omale mõnusa koha. Aegajalt käisime meres kalu uudistamas ja end jahutamas. Just sel hetkel, kui ma muie näol kahe lamamistooliga Mari-Ly suunas kiirustasin selgus tõsiasi, et asusime ühe hotelli alal. Ilmselt see parkla oli avalik, aga mitte varjud, lamamistoolid ja dušid. Sellegipoolest ronisime oma toolidele ning lootsime, et keegi meie puuduvaid käevõrusid ei märka. Võttis see meilgi ju kaks päeva aega. Poole päeva pealt tegime vehkat, et enne loojangut veel Meteorale jõuda.

Sõit sinna ei kestnud kaua ning kõrged kaljunukid olid juba kaugelt näha. Kui Mari-Ly juba teadis, siis mulle oli suureks üllatuseks, et neid kaljunukke ja kloostreid on seal rohkem kui üks. Iga käänaku tagant kerkis uus ja veelgi uhkem maja. Kloostritesse sisse me ei piiluunud, sest see tähendanuks pikemate riiete selga toppimist, mis 35 kraadise kuumusega on paras enese piinamine. Jah, isegi poiste riietuse kohta oli märkus, et T-särki, lühikesi pükse ja plätusid ei ole kohane kanda. Sellegipoolest oli meil väga hea meel, et Euroopas on veel mõni lahe vaatamisväärsus, mille nautimise eest raha ei küsita. Igastahes, väga lahe koht, soovitame kõigile.

Järgmiseks sihtpunktiks oli Ateena ja tee sinna tundus eeldatust pikem, sest tasulist otseteed me kasutada ei soovinud. Väiksemad mägiteed on Kreekas üldiselt päris heas korras, aga kui mõni veoauto ette satub jääma, siis möödumisega läheb ilmselt üsnagi keeruliseks. Eriti keeruline on möödumine meie "valel pool rooliga autoga", sest kaardilugeja peab otsustama kas ja millal. Õnneks on meil juba piisavalt kogemusi ning seekord kraavis ei lõpetanud. Enne Ateenat jäime mägiteedele ööseks, et saaks korralikult süüa teha ning jõudu koguda, et järgmine päev juba Vahemere pärli uudistada.

Sõit kesklinna ei olnud üldse nii eriline, kui olime oodanud. Kõigepealt oli raskusi kesklinna leidmisega, sest teeviidad praktiliselt puudusid. Teiseks, sooja oli järjekordelt 35 kraadi kanti ning selle asemel, et kesklinna otsida oleks parema meelega kuskil varjus midagi külma rüübanud. Kuna kesklinna otsimine nii vaevalisks osutus läksime kuuma eest hoopis kohvikusse varju. Seal selgus, et olime kesklinnale, mille määratlus on suhteliselt hämar, päris lähedale jõudnud. Mulle tundus, et Ateena keskus on nii laiali vajunud, et selle hoomamiseks peaks seal paar päeva ringi tuuseldama. Külastasime põhilisi vaatamisväärsusi, aga enamasti siiski valelt poolt aeda. Olime uurinud ette ning teadsime, et meie rahalistesse vahenditesse löövad veel auke mõned riigid, kus peame piirilt endale ka Green Cardi soetama. Kahjuks linnal peale varemete väga palju pakkuda ei olnud, kuna meie päevad on piiratud ka, siis täielikku ülevaadet eluolust ei saanudki. Mõru maitse jääb suhu ning tunne on selline, et peaks kunagi hiljem tagasi tulema, sest vastasel korral oleme linna suhtes natuke ülekohtused olnud. Me veel noored ja küll jõuame. Tagasi auto juurde kõndisime mõnevõrra pettunutena, aga samas täis ärevust. Olime just jõudnud oma reisiga puntki, millega pool reisi esimesest osast on läbi ning järgmine suur eesmärk on lend Austraaliasse. Lisaks sellele leidsime end Ateenast välja sõites jälle kiirtee pealt, kohe sai meie apsakas ka tasutud. Seekord siis 3.35 eurot.

Akropoli restaureerimine

Zeusi tempel

Ateena tänavapilt

Teel Makedoonia suunas saime infot, et kusagil Delphi linna ääres peaks asuma ka üks antiikne teater, mida suure hoolega otsima asusime. Tegime linnas peatuse ja marssisime selle otsast lõpuni läbi, aga teatrist polnud märkigi. Ilmselt oleks asukoha teada saanud mõne kohaliku käest teed küsides, aga arvestades meie ressursside puudust ning võimalikku üsnagi kõrget piletihinda, pidasime targemaks seekord kauem aega mitte kulutada. Selle asemel sõitsime lähedal asuvasse Itea linna ja tegime kaunil ranna-alal mõne pildi. Pildistades suutsin ma oma ainukesed plätud ära lõhkuda, aga sellest juba teine kord.

Kahju on sellest, et tegelikult jäi üle poole Kreekast avastamata. Saared - ilmselt kõige ilusam osa Kreekast ning kogu läänerannik olid ju senini nägemata. Osalt seetõttu, et tahtsime tagasi minna läbi Makedoonia ning Kreeka lääneranniku külastamine oleks meie teekonda teinud üsnagi suure ringi. Olles kulutanud Poolas ja Slovakkiad kütuse peale plaanitust rohkem, pidime kuskilt mujalt koomale tõmbama. 

Makedooniasse sõit oli taas paras närvikõdi, sest kütus oli järjekordselt otsakorral. Pole midagi parata - Makedoonias on küte ikka niivõrd palju odavam, et pole soovi mujal tankida. Sõidu Makedooniasse tegid huvitavaks arvutakad elukad, kes auto eest üle tee jooksid. Sai näha erinevaid sisalikke, kui ka üht eriti aeglaselt uimerdavat selli, kellel nimeks kilpkonn. Poleks kunagi arvanud, et Kreekas midagi sellist näeme. Äärepealt oleks ise üle sõitnud ning seejärel tagasi pöördudes tegime kindlaks, et teised juhid ta samuti rahule jätaks. Üleliia tänulik ta meile abi eest polnud ning aegajalt majja kössi tõmmates kadus ta tee äärsesse rohustikku.

Viimaseks peatuskohaks Kreekas oli Larissa. Linna jõudsime hilja ning põgusa tutvusega tundus tegemist olevat üsnagi mõnusa kohaga. Ööelu oli eriti agar ning tänavad olid täis välikohvikuid. Peatuskohaks valisime linna lähedalt voolava jõe kaldal oleva restorani parkla. Võibolla polnud kõige parem valik, sest sööma kiirustavat rahvast oli kuulda poole ööni. Meie sõime seekord korraliku õhtusöögi praekartulite näol. Seda siiski lähedal asuva pikniku laua taga, mitte restoranis. Õnneks oli hommikul parkla tühi ning töömehed, kes jõe ääres midagi kaevasid meie toimetusi ei seganud. Larissast piirini ei olnud enam väga palju, seega ei suutnud me vastu panna, ning hakkasime õige varakult gaas andma. Järgmine sihtpunkt oli Makedoonia, mis eelmise külastuse jooksul meile päris palju seiklusi pakkus. Eks paistab, mis tal seekord varuks on. Adjöö.