Seikluslik, üllatusterohke ja ilus

Asukoht: Poola, Zakopane mägilinn
Ilm: 19 kraadi, lausvihm ja udu

Oleme oma reisiga jõudnud Poola lõuna tippu, kohta mida kohalikud kutsuvad mägede südameks või midagi taolist. Ootasime üht kaunist väikest mägiküla milletaolisi Inglismaal leidus küllaga, aga eest leidsime hoopis 27 tuhande elanikuga Eesti mõistes päris korraliku linna. Vihma lõppu ja õhtust jalkat oodates on paras aeg siinseid tegemisi meenutada ning teiegagi jagada.

Poola külalislahkus

Nagu eelmises postituses mainitud oli esialgne plaan üheks ööks jääda ning seejärel Slovakkia suunas sõita. Järjekordselt löödi meie plaanid kõik pahupidi, sest Kamil ja Magda olid meie siinviibimise otsustanud eriti huvitavaks teha. Kohale jõudsime laupäeva õhtul (5. juuli) ning peale kerget õhtueinet viidi meid kohe kohalikku linna (Skierniewice), et seal mõni õlu juua ning juhuslikult ka Hollandi ja Costa Rica mängu vaadata. Costa Rica murdumisega lõppes meiegi päev. Järgmine päev tõotas tulla eriti tegus seega ei tahtnud end pubis õlle joomisega ära väsitada ning suundusime koju magama.

Pühapäeval lasti meil õnneks kaua magada ning lõpuks kui eluvaim sees teatati, et täna lähme kajakidega sõitma. Enne seda külastasime üht kohalikku vaatamisväärsust, mis meie mõistes on mõis.

Mõisahoonesse sisse me läinud, sest aega kajakisõiduni oli vähe ning juba aed üksi, erinevate tiikide, parkide ja põldudega, oli päris suur. Lõpetuseks leidsime ka väikesese botaanikaaia.

Järgmiseks suundusime juba kajakide laenutuspunkti ning õige pea algas sõit stardikohta. Ainus asi mis natuke murelikuks tegi oli see, et kui midagi katki läheb, siis peab ise kinni maksma. Kamil küll ütles, et ei juhtu midagi, aga mul kajaki kogemust pole. Vabalt võiks selle paadi pooleks sõita. Õnneks nii hullult ei läinud. Korra lõi judinad üle selja, kui me Mari-Lyga päris suure hooga täpselt paadi ninaga suutsime mingi kännu otsa sõita ning paadi põhjast mõned raginad kostusid. Ilmselt kahjustused ülemäära suured polnud, sest lõpp-punkti jõudsime edukalt ning kokkuvõttes olime päris tublid. Arvestades sellega, et mul oli see esimene ning Mari-Lyl teine kord kajakiga sõita, kusjuures jões oli kohati rohkem muud nodi (puid, oksi, kände), kui vett. Ootasime rohkem sellist mõnusat vee peal liuglemist mitte hardcore maastikurada, kuid jäime selle teise variandiga ikka väga rahule.

Õhtu lõpetasime kohaliku söögiga lähedal asuvas restoranis. Hinnad muideks on päris head. Kõige kallimad road olid ca 35-40sl (~10 euro). Meie saime oma kõhud täis ca 5 euro eest.

Ja muidugi kuulus õhtu lõppu istumine Ussisõnade seltsis. Kohalikele mäng väga meeldis ja ilmselt on hea, et meie keel võõrastele piisavalt arusaamatu on ning kaartidel oleval tekstid end üldiselt ei reetnud. Kamil vahepeal küsis küll, et miks ma juba teist korda preestriga kaklema pean. :) Poola on ikka väga uskilk maa. Kirikuid ja lihtsamaid pühapaiku on igas linnas jalaga segada.

Lõpetuseks peaks ära mainima ka selle, et Kamil ja Magda tegid meile kõik välja ning keeldusid kindlalt igasugustest meiepoolsetest katsetest raha pakkuda. (Thank You Magda and Kamil! :))

Teel 34 kraadiga

Esmaspäeval võtsime suuna Krakowi poole, seda muidugi peale maitsvat sööki ja kingitusi. Nimelt pani Magda isa meile kaasa koti sokke, mille ta kodus ise valmis oli teinud. Mitte kudunud nagu meie vanaemad, aga päris enda Koreast ostetud sokimasinaga. Kunagi hiljem vast saate video ka, kuidas üks mees Poolas sokke valmistab.

Sõit Krakowisse oli ikka väga palav. Auto termomeeter näitas pool aega 34 kraadi. Tõestuseks pilt ka.

Kui oma auto raadio ja sigareti süütaja pesad saime paari tunnise toimetamise järel tööle, siis kahjuks konditsioneeriga nii hästi läinud pole. Võrdlemisi piin oli seda maad läbi sõita, sest Eesti mõistes on vahemaad ikka väga pikad. Paarsada kilomeetrit on tavaline. Ju me selle kuumusega ka ära harjume ja kui ei, siis sunnime endid või lähme vee äärde elama. Üks kurb sündmus ka - kõik mu kalapüügiks mõeldud ussid said selle kuumusega kurva lõpu. Selline kuumus pole kõigi jaoks. :(

Krakowisse jõudsime väikse viivitusega, sest mitu korda suutsime enne Poola väikelinnadesse ära eksida. Kohati on selline tunne, et teeviitasid pannakse segadusse ajamiseks. Ringi pealt näidatakse suund kätte ning seejärel on tühjus. Viiel järgmisel ringteel ja ristmikul pole ühtegi tähist. Võiks arvata et sõitma peaks otse, aga päris igakord see nii pole. GPSiga oleks kindlasti lihtsam sõita, aga seikluse huvides me sellest loobusime. Tõsiselt hätta jäädes ilmselt kasutame, aga ennem mitte.

Asi, mis reisidesse kindlasti põnevust toob on igasugu apsakad ja ebaõnnestumised. Selleks, et meil ikka üks tore reis tuleks valisime autoks just Renault. Noh, et ta ikka tujutseks ja meid mugavustsoonist uuesti ja jälle välja tooks. Eelmises postis mainitud maki ja sigareti süütajate probleem lahenes lõpuks naeruväärselt lihtsalt. Probleem tekkis, kui üritasime kannuga vett keeta ning makk vait jäi.Kohe kahtlustasin kaitsmeid. Vaatasin makiga seotud kaitsmed üle ning pärast tunde susserdamist polnud ikka selgust. Otsustasin siis ühe kaitsme pesast ise juhtmega voolu teise vedada. Külmkapi peab kuidagi ikka tööle saama. Kõrvalt pesast voolu mõõtes (tagumise klaasi soojendi) selgus, et kaitse seal pesas läbi. Vahetasin kaitsme ära ning voilaaa. Kõik töötab. Igastahes meie auto maki ja sigareti süütajate vool jookseb läbi tagumise klaasi soojenduse kaitsme. Nüüd siis selge, miks see salapärane viga iseenesest ära kadus enne kui Eestist teele asusime (ma vahetasin kõik katkised kaitsmed uute vastu).

Põhjus miks ma selle auto jutu siia vahele kirjutasin on lihtne. Enne Krakowit peatusime ühe öö järjekordse järve kaldal ning hommikul oli auto jälle midagi uut õppinud. Enne käivitus auto ühe nupuvajutusega pärast kaardi sisestamist. Nüüd oskab ta sellist asja, et kaardi pesasse pannes ei toimu midagi ning peale esimest nupuvajutust läheks justkui nagu süüde sisse ning seejärel peab kogu käivitamise aja nuppu alla hoidma. Kõike seda õppisime me hommikul pärast seda, kui olime ühelt võõralt abi palunud, et auto käima tõmmata. Vähemalt pole praegu midagi tõsist juhtunud.

Krakowisse sõitsime seetõttu, et näha viimase vanalinna. Magda jutu järgi polevat seda linna maailmasõdade ajal maatasa tehtud ja vanalinn on väga lahe. Kohale jõudes saime sellele ka kinnitust, aga olles nüüdseks juba päris palju käinud ja erinevat arhitektuuri näinud, siis väga pikalt sinna pidama ei jäänud. Mõne tunni mängisime turiste ja ostsime nänni kokku. Käisime välikohvikus söömas  ning nautisime puhkust täiel rinnal. 

Kogu teel oldud aja olen järjekordselt toetust saanud mõttele, et ei tasu uskuda kõike mida räägitakse. Minu arus Poola teed on ikka üpriski heas korras (võrreldes Läti ja Leedu omadega). Võibolla me oleme lihtsalt komistanud nende kõige paremate otsa. Lisaks sellele on väiksemad linnad ning külad väga ilusad, puhtad ning täis parke ja uhkeid maju. Imestama paneb seegi, et pea iga teine poolakas elab vähemalt kahekorruselises eramajas. Võibolla mitte päris nii, aga tunne jääb küll selline. Mida lõuna poole seda uhkemaks eluolu tundub minevat. Ühesõnaga, Poola on mind üllatanud. Kindlasti on ka seda nõuka aega alles ja ilmselt piirkonniti väga palju, aga seda nö euro värki on ka rohkelt.

Piirile

Eile õhtul jõudsime lõpuks mägedesse, mida peale Kanada reisi nii väga igatsenud oleme. Ja oh imet. Ilm täitsa kehvake. Nii 15 kraadi, pilves ja tagaptipuks sajab vihma ka. Nii juba teist päeva järjest. Seetõttu pole mägede kohta ka pilte. Nii palju võin öelda, et kõrgeim tipp peaks Poolas olema siis 2499m ja asub täiesti Slovakkia piiri ääres. Kui ilm lubab, siis homme tahame sinna matkata. Kui ei, siis pakime asjad kokku ja asume Slovakkia poole teele. Algselt oli plaan juba täna minna, aga üllataval kombel võtab siin pesu pesemine vähemalt 1 mõnikord ka 2 päeva aega. Ja noh, tahaks ikka need Poola mäed ka ära näha ning natuke looduses ringi tuiata. Mõne kukeseene võiks ka leida. Siin sõiduteede ääres kõik juba müüvad.

Täna proovisime kohaliku kartulitest valmistatud pannkoogi laadset sööki (Placki). Maitse poolest täitsa head, aga samas ka ulmselist rasvased. Nüüd  vähemalt nädalaks isu täis. Üldiselt on Poola toidud Eesti omadega võrdlemisi sarnased ja väga maitsvad. Eriti kodus valmistatud. Nämmm.

Järgmise korrani ja seda loodetavasti juba Slovakkiast või Ungarist.