Laupäev, 9. mai 2015

Ranger Danger

Parimat lootes kutsusime neiud ja Marki diislikanistriga järgi. Sõrmed ja varbad ristis sõitsime bensiinijaama. Ehk on asi vaid kütuses. Lasime kanku täis ja kuna pubi oli poolel teel meie autoni, siis otsustasime enne pizza ja õllega tuju parandada ning seejärel probleemile näkku vaadata. Kohale jõudes oli tunne nagu toimuks mingi suuremat sorti üritus, lisaks suurele pubi parklale oli ka kõrval asuv heinamaa autosid täis laotud. Hiljem selgus, et 10 dollari pizza meelitab kohale kõik, kes vähegi ümbruskonnas pesitsevad. Järjekorrad ulatusid baariletist terrassini välja. Üllatavalt maitsvad pizzad olid ja võin etteruttavalt öelda, et sellest sai ka meie väike traditsioon reedeõhtud seal veeta. Tagasi auto juures kallasime kütuse keresse ja nagu imeväel auto käivituski! Tuli välja, et meie kütuse näidik armatuuril on veidi nihkes, näidates kütusejääki ühe kriipsu võrra rohkem, kui seda tegelikult alles on. Paneme kõrvataha.

tõehetk Piia valvsa pilgu all
Peale järjekordset tööpäeva orjaagentuuri all sai meil kõigil sellest kõrini, kogunesime Piia ja Aire juurde sõjaplaani koostama ja gumtree-d (kuulutuste portaali) läbi kammima. Kuna me juba viinamarjaistanduste piirkonnas oleme, siis mõtlesime lähedal asuvad veinikeldrid ka läbi käia, ega küsija suu pihta ju lööda. Enamus ei löönudki, kuid teatasid siiski, et neil abiväge hetkel tarvis pole. Üks pisike kohake aga oli veidi ebaviisakas ja pikemalt keerutamata vastas lihtsalt ei, kaduge minema. Tuleb välja, et kõik aussid pole ikkagi nii viisakad kui esmapilgul tundub. Viimasena astusime läbi Vasse Felixist, see sama kõige vanem veinikelder Margaret Riveris, kus Karlaga käisime ja endale imehea dessert veini soetasime. Vastuseks kas tööd on saime jällegi ei, kuid anti seekord visiitkaart e-postiaadressiga, kuhu soovitati siiski kiri saata, juhul kui midagi peaks vabanema. Meie Argoga võtsime seda kui viisakat äraütlemist ning ei suvatsenud sinna kirjutada. Meie agarad semud võtsid kirjutamise siiski vaevaks ja vahi värki, näkkaski. Juba mõne päeva pärast kutsuti neid Vasse Felixi Karridale-i viinamarjaistandusse korjama. Muidugi mainisid nad ka meid ja nii saimegi kõik neljakesi parema palga lootuses tööle. VinePowerist me siiski veel lahku ei löönud, nii igaks juhuks.

Surfers Point ehk meie kodu

Bunker Bay gäng



punane raamat saab täiendust


Busselton Jetty sünnipäev

Hosteligäng tuli külla filmiõhtule
jõudsime ka vahepeal Anna ja Patricia head-aega-õhtusöögile, mõnusat reisi teile!
Selle kogu tööotsimise keskel jõudis meieni kurb uudis, et üks meie sakslasest hostelikaaslane on autoõnnetusse sattunud ja viibib praegu haiglas kunstlikus koomas. Juhtus see teel tööle, Bunker Bay hotelli. Asjaolud väga segased. See oli tema eelviimane päev tööl, enne kaua planeeritud road trip-i läbi Austraalia. Teame vaid seda, et auto millega ta sõitis oli talle tuttav ja teeolud head. Auto oli teisele poole teed, vastu puud pannkoogiks surutud nii, et poiss on õnnesärgis sündinud, et üldse elus on. Autode koha pealt oleks nii mõnelgi hosteli elanikul paar krõbedat sõna öelda. Aga eks eksperdid selgitavad, mis tegelikult juhtus. Kiiret paranemist, Robert!
Tööpäev põllul algas veidi hiljem kui eelmise tööandja juures. Põhjus lihtne - pole vaja tiime kokku panna ega kusagile kaugele põllule pikas autorivis sõita. Töö iseenesest oli sama, kuid ülemused olid siin märksa toredamad. Eriti äge oli lobamokast Hispaania, täpsemalt Fuerteventura (kus meie ka Argoga käinud oleme!) päritoluga 40-ndates härra, kes aegajalt iga korjaja paariga pläkutamas käis. Paari päevaga olid tal lausa kõik nimedki selged. Oleks vaid rohkem selliseid ülemusi tulevastes farmides, kus sa pole vaid number põllul.
Palk iseenesest polnud nii hea kui lootsime, aga parem siiski kui VinePoweris. Ja lisaks sellele saime ka farmipäevi veidi rohkem kui ootasime, ülemus võttis arvesse ka kõik vabad päevad, Jeeeeee!
Veel üks äge asi Vasse Felixiga oli see, et meil lubati viinamarjaistanduse parklas ööbida. Nii laenasimegi semudele oma telki (mis on justkui rohkem juba nende, sest oleme ise seda kõvasti vähem kasutanud, kui nemad :D) ja nii ei pidanud nad iga päev 20 min tööle ja 20 tagasi sõitma. Lisaks saime igapäev peale tööpäeva, mis lõppes mõnikord juba lõunast, HamelinBay-sse päevitama ja ujuma minna. Seal olid ka duššid, kus saime igapäevaselt oma farmiroka maha küürida.
Vahepeal saime ka mõned päevad, umbes sõbrapäeva paiku, vabaks. Võtsime ette matka cape to cape rajal. Üks auto ühes otsas teine teises alustasime Contose rannast. Ühise otsusena ei viitsinud me parkimisplatsilt autoteed mööda tagasi kõndida, kust cape to cape rada kulges. Läksime hoopis ranna poole, kusagil ikka see rada rannaserva puudutab. No ei läinud päris nii libedalt kui lootsime. Kõndisime ja kõndisime lõputul rannaribal aga rada ei paistnud kusagil. Liivas sonkimisest kõrini võtsime suuna otse sisemaa poole. Valisime veidi laugema maastikuga koha ja rügasime künkaid mööda, põõsad jalgu kriipides, aina üles. Kuradi teravate lehtedega põõsad on siin ikka! Kriimutriibulistena ledsime raja üsna ruttu. Merepoole tagasi pöörates oli vaade tõeliselt vägev. Ei tundunud üldse, et nii kõrgele oleks roninud. Tee Red Cape-i randa oli täis koopaid, kaljuserval kõõlumist ja miljonivaateid. Oli täitsa paras maa ja energiat jäi üle ka ujumiseks. Ööseks jäime contose kämpimisalale, kus tegime filmiõhtu meie villas. Järgmise päeva veetsime Hamelin Bays ja lõpuks saime ka Rai-sid paitada, sest neid oli seal seekord kohe väga-väga palju.


mälestusmärk hukkunud surfarile


pea ees tundmatusse



meie matkasellid
lõpp-punkt

häbelik kokamutt
hommikune heatuju-smuuti
tagasi Hamelin bay-s

tee salaranda
Peale viimast tööpäeva võtsime vabalt. Käisime rannas, Argo püüdis igal võimalusel loomulikult kala ja üldse olime niisama. Meie sõbrannakesed läksid aga Perthi, ammu planeeritud Dagö kontserdile. Tagasi tulles teatasid nad meile, et olid seal olles teinud kiire tööintervjuu ning juba on uus tööots ootamas paari päeva pärast. Jällegi viinamarja korjamine, aga seekord hoopis söögiviinamarjad. No on ikka tegusad! Sellel ajal kui nemad Perthis olid saime meie nende majas tavainimeseelu nautida ja vahelduseks sooja dušši all käia. (Küll oli mõnus!) Õhtuks olime kokku leppinud väikse istumise Mari juures, kaasa võtsime ahjusooja kodusküpsetatud kohupiimakoogi. Mari majaomanik, nagu ka Piia ja Aire oma, oli 30-40ndates surfarmees, kes nägi oma vanuse kohta välja kõvasti noorem. Ellu suhtumine, olek ja jutt, olid justkui nad ei tahakski suureks kasvada, igavesti noored. Nagu mina :)

vahepeal petsime Simmo jätsimaja tüdrukute lemmiku Millersi jäätisega

farmi nunnud Molly ja Jack
viimane võimalus mammusid õgida


juhhuuuu, orjapõli sai läbi!!!
viinamarjad mahlaks!

tadaa!!!
eesti söögid on teemas

vabaduse vaade
Argo sõjasaak
Mari juures
Mõtlete nüüd kindlasti, kes see Mari on. Temaga oli selline lugu, et sel ajal kui käisime veinikeldreid läbi ja tööd otsisime kahe farmi vahepeal, siis juhtusime ühes neist temaga kokku. Arutasime järgmist sammu, kui meie juurde kargas rõõmsameelne blondiin triibulises ja hüüdis:" Oi, te räägite Eesti keeles!". Nii jagasime oma Austraalia seiklusi mõned minutid kuni Mari sõbrad kohale jõudsid. Vahetasime numbrid ning lubasime kokku saada. Ja nii ta käiski meil juba õige varsti "külas" väikesel veiniõhtul Surfers Pointil, kus me farmi ajal elasime.
Tundsime, et on aeg siit Margaret Riveri ja Dunsborough kandist minema tõmmata ja midagi uut avastada. Sõitsime Bunburysse ja sealt lähedalt leidsime ühe ilusa ranna, mis sai täitsa koduseks meile. Kõik eluks vajalik oli käe jala juures. Rannas olid ka eriti ägedad lained, mis sind suure jõuga randa ja tagasi loksutasid (nagu viimasest videost näha sai). No ikka väga äge oli seal, nagu lõbustuspargis! Ainuke peorikkuja meie puhkusel on Rangerid, kelle pärast me üritame iga päev umbes kuuepaiku ärgata, et enne nende tulekut minema vurada. Siiski siiski ühel korral jäime paar tundi kauemaks vedelema ja juba koputatigi uksele. Õnneks oli rahulik sell, andis vaid campground-ide infovoldiku ning palus homme siin mitte ööbida.
Teine märkimisväärne rand oli veidi Bunburyst väljas, suure poolsaare alguses. Rand oli täis noori kalamehi ja nii ei peljanud ka mina natuke õngitseda. Ja vahi isegi näkkas. Alles ma oma kalakesi siiski ei jätnud. Ma ei suuda neid ära tappa. Aga õngitseda võib teine kordki, kui nii hästi näkkab.
kus on delfiinipoiss?
Bunbury lendurid
delfiinivaatlusklubi
kokaonu Lago
Bunbury ja Busseltoni vahepeal asub väike linnake Capel, mis on kõige lähedam asustus Piia ja Aire praegusele farmile. Seal saimegi pärast nende teist tööpäeva kokku ja kuulasime huviga muljeid. Kuigi korjasid nad jälle viinamarju, oli töö täiesti teistsugune. Korviga ridadevahel jooksmise asemel lükkavad nad viinapuude vahel suurt käru, millel pakivad ja kaaluvad oma korjatud kobaraid. Töö on täpsem, kuna pead iga kobarat veidi hakkima, et koledad ja väiksed viinamarjad kobarast eemaldada. Lisaks pidi seal hunnik eestlasi töötama. Agentuuri tädile, kelle kaudu töö saadi, pidi eestlased väga meeldima ja samuti ka farmerile. Märkimisväärne selle farmi juures oli ka see, et sinna korjama ei võeta ühtegi poissi. Pidavat neidudest kehvemat tööd tegema. Juttu jätkus meil kauemaks ja kui kohvikut vaikselt sulgema hakati ilmusid päevast üle jäänud koogikesed meie lauale. Nii tore, et vahel ka midagi tasuta saab. :)
Tükk aega tagasi olime neljakesi plaaninud ka sushiõhtut, kuid ei suutnud seda kuidagi oma tihedatesse graafikutesse mahutada. Ühel õhtul Busseltoni rannaääres see siiski toimus. Veidi olime hiljapeale jäänud ja pidime seda ööpimeduses tegema, aga seda põnevam. Kuna kõigil olid kõhud väga tühjad siis tegime suure hunniku. Võttis veidi aega, et meenutada kuidas see üldse käis. Viimati vorpisin sushisid vist kuskil 12 klassis inka õpetaja juures ühel veiniõhtul. Päris eeskujulikud need seekord välja ei näinud, kuid õues pool pimedas tehtud camperisushi kohta olid päris kenakesed.
Sushi kraami olime aga ostnud nii palju, et pidime lausa ühe sushiõhtu veel tegema. Aga kuna neidudel oli järgmine päev vaba, siis tegime kõigepealt ka pannkoogihommiku meie lemmikus rannas Castle Rock bay-s.

esimene sats läheb ikka aia taha
pannkoogihommik
kõhud punnis on hea snorgeldada
sushi number 2 - juba palju parem
Järgmiseks plaaniks võtsime Pembertoni poole liikuda, ehk näkkab mõne õunafarmiga ja saame paar nädalat veel raha teenida. Tegime nüüd kohe päris ausalt täitsa viimase "head aega" hostelis, viimase snorgeldamine Stepheniga Canal Rock-i lähistel ja olimegi teel. Kuigi mõtlesime nautida veel päevakese Margaret Riveri imelisi randu, siis ilm nii ei arvanud. Hommikul ärkasime imeliku krõbina peale, mis see ometi olla võiks!? Veider küll, aga vihma pole vist juba üle poole aasta näinud. Ja kui juba hakkas sadama siis kohe nädal aega jutti. Vahelduseks oli tegelikult täitsa mõnus, kui kuuma päikese asemel natuke jahutust saab.
teel snorgeldama Canal Rocks-i lähistel
Canal Rocks
kivide vahel polnud mitte liiv vaid karbid
Pemberton on üks pisikene külakene, mille ümbruses pidavat olema hunnikutes õuna-, pirni- ja kõikvõimalikke köögiviljafarme. Viimased meid ei huvita, küll aga õunad ja pirnid. Tööd me siiski ei leidnud, aga ega väga hoolega otsinud ka. Pigem olime puhkuselainel. Pembertonist leidsime ka täiesti tasuta välibasseinid, kus hoolimata vihmast sai mõnusasti sulistada. Ei olnud midagi uhket, aga kena vaheldus merele siiski. Selles pisikeses linnakeses oli aga veel üks ütlemata suur vaatamisväärsus - Gloucester puu. 72 meetri kõrgune hiiglane, mida kasutati kunagi ja kusjuures siiani metsapõlengute jälgimiseks. Siinkandis oli isegi just hiljuti üks suur põleng, mille tõttu meie hosteli semud pikemaks Margaret Riverisse toppama jäidki. Puu asub rahvuspargis, mille sissepääs on tasuline (kui just salaja põõsast ei hiili nagu meie nunnud tüdrukud seda mõni aeg tagasi tegid). Lahendasime olukorra suurema ostuga ning nüüd on meil aastane pääse kogu Lääne-Austraalia rahvusparkidesse! Puuotsa ronis seekord siiski vaid Argo.
kus on Argo?
Teine veel vägevam puu asub mõnikümmend km eemal ja see on ühtlasi kõrgeim tulevaatluspuu maailmas. Kui eelmine puu oli 72 meetrit kõrge vaatlustorniga umbes 58 meetri kõrgusel, siis teine katse oli vaatlustorniga 75 meetri kõrgusel. Seekord ma maapeale kükitama ei jäänud. Esialgu tundus kõik lihtne, alles siis, kui korraks peatud ja ringi vaatad, saad aru, et oled juba mitmekümne meetri kõrgusel ja sind hoiavad üleval vaid peenikesed puu sisse löödud metallvaiad. Okei, pole põhjust paanitseda, keegi pole siin veel surma saanud. Esimese platvormini jõudes tekkis korra mõte tagasi pöörata, aga EI, kui juba nii kaugel olen siis lähen lõpuni. Kõvasti keskendumist ja mitte alla vaatamist ja olingi lõpuks järgmisel platvormil. Edasi vaid paar väiksemat redelit ning oligi miljonivaade käes. Tõeliselt vägev tunne oli metsa kõrgeima puu otsast teiste peale ülalt alla vaadata ja oma julguse üle rõõmustada. Platvormi seinad ja põrand oli kaetud sadade nimede ja kuupäevadega, mõned kirjutatud, teised puusse graveeritud. Teise puu otsas viimasel platvormil, kuhu Argo eelmisel päeval ronis, oli olnud huvitav kritseldus :"ööbisin siin veebruar 2015." Päris omamoodi kogemus võiks olla öö seal veeta. Siiski mitte praeguste ilmadega, kus tuul võiks su sealt otsast poole öö pealt alla loksutada. Võibolla järgmine kord. Ah jaa, muide, tee alla oli veel sada korda hirmsam.
teepeal tegime ka natuke Top Gear-i
Põikasime läbi ka Manjimupist, kus tegime nii igaks-juhuks tööintervjuu sama agentuuriga, mille kaudu Piia ja Aire tööle said. Pakkus mõnda varianti küll aga mitte midagi üleliia ahvatlevat. Lubas ühendust võtta, kui midagi meile sobivat on pakkuda. Tagasiteel külastasime ka mitmet pisikest köögi- ja puuvilja letti, kus kohalikud farmid oma üleliigset, praaki või niisama lisa saaki üsna mõistliku hinna eest müüsid. Kedagi tegelikult müümas ei olnudki, hinnakirja alusel pidi lihtsalt raha mündikarpi poetama. Saagiks saime hunniku maisi, pool toore arbuusi, avokaadosid, passionfruiti ja palju muud head ja värsket kraami. Nämmaa!
Manjimupist leidsime ka musta leiba!!!
Tagasi Margaret Riverisse jõudes tegime internetipäeva Bunningsi parklas, mille jooksul leidsin meile paariks päevaks veel viinamarjakorjamist. Seekord aga punased sordid. Internetis tuulates leidsime "eestlased Perthis" facebooki grupist töökuulutuse samasse farmi, kus Piia ja Airegi töötavad. Otsiti loomulikult jälle tüdrukuid. Helistasin preilidele ja enne kui arugi sain olin ennast sinna tööle lubanud. Paar nädalat max, mis oleks meile täiesti ideaalne lisarahaga põhja poole liikumiseks. Varsti helistaski agentuuritädi Anissa, et detailid paika panna ja dokumendid korda ajada. Kordas ta veel mitu korda üle, et töö on vaid sulle, korjama võetakse ainult tüdrukuid. Saime aru tädi. Küll Argo midagi muud leiab. Ja kui ei leiagi, siis naudib paar nädalat kalamehe elu. Päev enne tegin juba ettevalmistusi peatseks tööperioodiks ja Argo vaatas Gumtreest töökuulutsi, kui telefon helises ja taaskord oli kõnetajaks Anissa.