Saunast vihma kätte

Asukoht: Parco Naturale del Fiume Sile, Itaalia
Ilm: pilves, 23 kraadi
Aeg: 30 August 2014

Me oleme nüüdseks juba vilkuva kütusenäidiku kunnid. Pea igasse riiki jõuame nibin-nabin ja kordagi pole tee peale jäänud. Hetkest kui näidik põlema lööb saame sõita veel umbes 140 kilomeetrit. Päris ulme. Mainiks veel sedagi, et ühe paagitäiega (85 liitrit) saame sõita umbes 1400 kilomeetrit. Jube äge on ühe tankimisega poolde Euroopasse sõita. Meie kõige parem saavutus on umbes 5.3 liitrit 100 kilomeetri kohta, aga seda vaid supersoojade ilmade ja väga tasase teega. Nii kui mägedesse ronime kukub kolinal ka kütuse keskmine. Muideks, meie auto on hetkel Inglismaal müügis naeruväärselt väikese hinnaga, 1450 naela (1823 eur). Just nägime uudist, et Eestisse saab nüüd inglise autosid registreerid, kui kellelgi huvi autoga veel üks Euroopa tripp teha, siis pange kiri teele. Link kuulutusele ka: http://www.gumtree.com/p/cars-vans-motorbikes/great-economic-renault-espace-2003-campervan/1078827436. Aaa, ja istmed on Eestis olemas.

Tagasi reisi juurde. Sloveenia kohta meil erilisi plaane polnud ja kitsa rahakoti pärast otsustasime pealinna mitte sõita. Eesootav Itaalia on pikk ja lai - pole seda kütust raisata midagi. Kõigepealt otsisime üles poe, kus oma toiduvarusid täiendada. Välja tulime kotitäie õunte, paki kommide ja ühe oliividest kubiseva saiapätsiga. Kohe rebisime mõne tüki ja nentisime, et oliivisai on päris hea. Korra sõitsime linna nimega Postojna, aga midagi väga huvitavat sealt ei leidnud ning peatusime hoopis kaubanduskeskus, et Itaalia kohta maad kuulata ja kodustega skype-da. Edasi hakkasime sõitma Koperi poole, et seal üks sloveeniapärane õhtusöök teha ning ööbimiskoht otsida. Teel sinna nägime teeviita koobastesse, sõitsime ka kohale, kuid pidime jällegi tõdema, et meie eelarve juures pole võimalik ühtegi lahedamat vaatamisväärsust külastada. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli tegemist Škocjani koobastega. Odavam pilet 16€ ja kallim (maa-alust jõge mööda minnes) 21€ inimese kohta. Et midagigi sellest koopa juurde sõidust kasu oleks, võtsin kaasa parkimisplatsilt leitud plätu, mis oli minu omadest küll natuke väiksem, aga mõte jooksis selles suunas, et äkki saan kuidagi katkisest ja väiksest ühe enamvähem kantava jalavarju. Edasi juba Koperisse.

Koperisse jõudsime täpselt nii, et oli aega linnaga tutvuda ja maitsev õhtusöök süüa. Linnaga tutvumise aeg muutus poole lühemaks, kuna ilmataat otsustas meile jälle vihma kaela saata. Varju läksime ühte välikohvikusse, kus nautsime õlut ja istusime jällegi internetis. Üldiselt pole Sloveenia meie vastu eriti hea olnud, sest pärast Horvaatia vähemalt 35 kraadist kuumust oleme siin kohanud vaid vihma ja umbes 17 soojakraadi ja kohati iseg. Õhtul praktiliselt inimtühjas Koperis ringi jalutades võtsime vastu otsuse, et homme liigume edasi Itaaliasse. Ilm pidavat Veneetsias kahe päeva pärast väga ilus olema ning meiegi üritame enda külastuse selle aja peale planeerida. Koper oli üsnagi väike sadamalinn hiiglaslike sadamatega. Peagi sai meil sadamate ja vanalinna vaatamisest küll ja kui Mari-Ly postkaardi ka teele olime pannud, käisime restoranist restorani, et endile parim söögikoht valida. Otsus oli päris raske, sest hinnad olid krõbedad ning ükski restoran ei tundunud selline, et sealt väga head sööki võiks oodata. Tunni pikkune otsimine päädis sellega, et istusime restorani, mida esimesena külastanud olime. Põhjus väga lihtne. Seal serveeriti mingit imelikku loodetavast sloveeniapärast asja, mida kuskil mujal näinud polnud. Lõpuks matsutasime mõlemad Mari-Ly tellitud mereannipastat, sest see oli lihtsalt ülihea. Millega täpsemalt tegu oli juba järgmises postituses.

Ööbimiskoha olime juba internetist välja vaadanud ning kohale jõudes leidsime eest rannaäärse parkla, mille kõrval paiknes vets ja kohvik. Parkla sildi peale oli midagi kohalikus keeles kirjutatud, võibolla keelatud öisest parkimisest, aga meie suutsime sealt välja lugeda vaid seda, et parkla peaks tasuliseks muutma hommikul kella 8st. Õhtul külastasime veel rannapromenaadi, aga jaheda tuule tõttu me seal väga pikalt ei jalutanud. Koju jõudes avasime punase veini ja panime mängime järjekordse filmi. Õige pea oli mu väike väsinud peake patja vajunud ning valmistus järgnevaks päevaks.

Huvitavad tualetisildid meie ööbimiskohas

Hommik saabus üsnagi igavalt. Keegi meid parklast ära ajama ei tulnud ning kohvik oli täiesti inimtühi. Ilmselt see "mõnus" alla 20 kraadine ilm on isegi sloveenlased kodudesse aheldanud. Igatahes, hommikuste toimetustega ühele poole saades, panime autole hääled sisse ning ruttasime Itaalia ja Veneetsia poole. Seekord täis paagiga ja ilusa +35 kraadise ilma ootuses.

Horvaatia

Sõna - Mari-Ly: sunce - päike
           Argo: zaustaviti - stop

Toit - Kuna välismaalaste menüüdes puudusid kohalikud toidud siis palusime kelneril  tuua meile midagi kohalike menüüst. Oma saatuse võõrale mehele ulatades ei teadnud kohe üldse, mida oodata.

Mari-Ly: Pašticada - noore veise liha punase veini- ploomi kastmes, serveeritud klimpidega. Kõlab imeliselt, maitses imeliselt, välja ei näinud just mitte nii imeline. Kahjuks suutsin jälle leida roa klimpidega, mis pole just mu esimene valik. Siiski jäin söögiga väga rahule ja jagasin poolt ka Argoga.

Argo: Teleci paprikaš - veise liha paprika kastmes, serveeritud ürdi kartulipüreega. Jällegi väljanägemine mitte kuigi ahvatlev aga see-eest maitses väga koduselt ja hästi. Mõlema söögi peale kokku kulus 90 kunat ehk 12 euri.

Jook - Ožujsko - mõnus mahe hele õlu. Hind 15 kunat ehk 2 euri.

Aadria mere pärl

Asukoht: Sloveenia, Illirska Bistica ostukeskuse kohvik
Aeg: 29. Juuli
Ilm: pilves, vihmane, 17 kraadi

Horvaatia võttis meid vastu palavate kallistustega päikese poolt. Hoolimata hilisest kohale jõudmisest olime hommikul 8-st üleval. Ei - mitte suurest ärevusest, vaid pea võimatu on magamist nautida, kui autos on juba hommikul vara 30 kraadi sees. Olime parkinud väsimuse tõttu esimesse ettejuhtuvasse teeäärsesse sissesõitu ja see oli loomulikult laus päikese käes. Pimedas hea ööbimiskoha leidmine ongi nagu loto mäng - valid kohta hoolega, aga tulemus on ikka 0. Varajane äratus meid aga ei morjendanud, nii saimegi varakult avastama hakata Horvaatia põhimaast eraldatud jupikest, kus asub ka kuulus Dubrovnik.

Esmalt aga otsisime endale mõnusa varjulise pikniku koha, kus enne kuuma turistipäeva kõhud täis süüa. Seal jätsime ka hüvasti oma kauaaegse sõbra - gaasipliidiga, kes teenis meid hästi terve aasta Inglismaal matkates kuni tänaseni välja. Asenduseks ostsime Kosovost tema väikese venna (hind vaid 3.90 eur, gaasiballoonid 0,50 eur tükk). Põhjuseid oli mitu - esiteks oli vana pliit omadega suhteliselt läbi ning selle tööle saamiseks pidi päris palju vaeva nägema, teiseks oli sellel vähe tuntud kujuga gaasiballoon, mida me ei suutnud oma senise reisi jooksul kusagilt leida (välja arvatud Inglismaa ja Eesti), ning kolmandaks on uus palju väiksem ning igalt poolt kättesaadavate gaasiballoonidega. Eks paistab kas jääme ka oma ostuga rahule.

Mõnusad piknikualad Horvaatias

vana pliit

uus pliit

Kõhud punnis suundusime rannikuäärsele teele, millelt avanesid imelised vaated Aadria merele. Nägime pisikesi metsaga kaetud asustamata saari, kihutavaid jahte ja uhkeid purjekaid. Kuid juba varsti paistiski kauguses punaste katuste säras ja oma täies hiilguses Dubrovnik. Lähenesime linnale just õigelt poolt, et avaneks parim vaade ja pildistamistaust.

Parkimiskohaga me linnas palju vaeva ei näinud, otsustasime maa-aluse parkla kasuks, et pärast linnatiiru autos vähemalt natukenegi jahedam sõita oleks. Hinnaks oli krõbedad 25 kunat ehk 3,3 eur tunnis. Kesklinn asus lühikese jalutuskäigu kaugusel läbi kitsaste treppiderohkete tänavate. Rahvast oli loomulikult palju ja pidime ikka teineteisel kõvasti silma peal hoidma, et rahvasumma ära ei kaoks. Juba esimesed pool tundi linnapeal tundusid kui kolm, mitte et igav oleks olnud, vaid temperatuur oli linnatuuriks lihtsalt liiga kõrvetav, et seda täielikult nautida. Võtsin ennast siiski kokku ning asi oli seda väärt - Dubrovniku vanalinna osa on tõesti vaimustav. Ekslesime mitu tundi imekitsaste tänavate vahel, kus peidus palju salarestorane- ja kohvikuid. Kohe, kui nägin linnamüüri sisse minevat käiku, mille teises otsas paistis vaade merele, sain aru, et see on just see sama kohvik, mida olin näinud ühes "YouTube" reisidokumentaalis. Hõivasime ainukese vaba mere vaatega laua, riputasime jalad üle piirde merepoole ning jäime oma jooke ootama. Joogid polnud küll nii uhked, kui kohviku asukoht, kuid sellegipoolest nautisime seda hetke, kuhu sattunud olime. Eks sellise asukohaga kohvik saab endale plastiktopsides serveerimist ning lahustuvaid kohvijooke lubada, sest inimesed tulevad sinna pigem vaate, kui joogi pärast. Seal mõnuledes jäi meile kõrva aeg ajalt kõlav sulpsatus, millele järgnesid inimeste imestunud hõiked. Argol hakkas selle peale loomulikult mõte ja jalad liikuma ning tuligi välja, et kohviku trepist mööda kaljut alla poole kõndides on väike päevitus- ja ujumisala, kust ei puudunud ka uljad mitme meetriste kaljunukkide otsast hüppavad noored. Sära silmas jõudis ta tagasi lauda ning hakkas imeruttu oma õlut kaanima, et saaks juba kaljunuki otsa turnima. Sain kaadrisse ka ühe ilusa hüppe Argo poolt, mida terves pikkuses näete kunagi hiljem meie reisivideost ;)

ujumiskoht kohviku all

Argo hüpe

Värskendus keres uurisime edasi, mida Dubrovnik endas veel peidab. Kahjuks andsid mu fotoka akud otsad, nii et edasine jäädvustamine toimus vaid GoPro abiga. Lisaks kaunile vanalinnale on seal mitu sadamat ning palju pisikesi ranna-alasid, mida saab imetleda vaateplatvormidelt. Veel on võimalus ka Dubrovniku pea kahe kilomeetri pikkusel linnamüüril kõndida, sissepääs 90 kunat (12 eur) inimese kohta. Oma eelarvet silmas pidades jätsime selle külastuse teiseks korraks. Seiklesime veel tunnikese, kuni rahast rahast kahju hakkas ja otsustasime auto parklast ära võtta ning edasi liikuda. 

Rannikut mööda edasi sõites, mõlemal higimull otsaees, lootsime leida ideaalse ranna, kus ülejäänud päev mööda saata. Ei möödunud poolt tundigi, kui olime leidnud mis otsisime. Seadsime end mõnusalt munakivi rannale sisse ning sukeldusime täielikku puhkuse olekusse. Päikest, raamatuid ja snorgeldamist nautides läks aeg lennates, kuid nüüd oli aeg õhtusöögiks ning öömaja otsimiseks. Kuna mõlemale praegune asukoht väga meeldis, siis otsustasime pikemalt mõtlemata auto ranna äärde parklasse toimetada ning seal ka õhtusööki vaaritama hakata. Mäest üles kõndides märkasime aga rannaalale viival teel silti, mis keelab seal öösel parkida. Ideaalne ööbimiskoht läinud pidime hakkama uut otsima, enne kui pimedaks läheb. Seekord meil vedas - umbes tunni kaugusel meie rannakesest oli kauni vaatega teeäärne puhkeala, kuhu otsustasimegi jääda. Mõnusa ööbimiskoha auks otsustasime täna supist loobuda ning teha midagi mõnusamat nagu seene pasta. Klaasikese veini ja päikeseloojangu varjus saime jälile oma pisikese pliidikese suurele miinusele - tal puudus tuule kaitse ning suuremaid hõrgutisi on sellel üsna raske valmistada. Pimeduse saabudes sai pasta siiski valmis, nii siis asusime taskulampide valgel oma õhtusööki nautima.

Ilma suuremate vahejuhtumiteta läbisime hommikul pisikese jupi Bosnia ja Hertsegoviinast ning olime tagasi Horvaatias, et liikuda oma järgmise eesmärgi, Plitvice järvede rahvuspargi, poole. Teepeal peatusime väikeses pagaris, et oma leivavarusid täiendada. Järjekorras seistes märkasime huvitavat pirukat, mida iga teine klient ostis. Suurest uudishimust soovisime seda meiegi proovida. Rohkem infot traditsioonilisest pirukast tuleb järgmises postituses koos Horvaatia ülesannetega. Nautisime suutäit rannaäärses parklas, kus meri meid iga lainega aina rohkem ujuma kutsus. Kuna märkasime rannas ka dušše (mida ei leia just igast rannast) siis otsustasime enne teele asumist kiire supluse teha.

Rannast ära sõites u-pööret sooritades suutsime õnnetult äärekivi riivata. Tagajärg oli paari minuti pärast käes - karjuv "STOP" meie auto armatuuril. Olime lähenemas Spliti linnale, kus hüppasime esimesest tanklast läbi, et katkist rehvi veidikenegi turgutada. Käisime ka mitmes kaubanduskeskuses, et leida rehviparanduskomplekti ja mingisuguse me lõpuks ka leidsime. Juhtus see ju meil loomulikult pühapäeval, kus kõik rehvitöökojad on suletud. Mitu tundi rehviparanduskomplektiga olid siiski mõttetud, auk oli liiga suur ja komplekt kehvake. Pidime leppima varurehviga.

Ettevaatlikult rahvuspargi ja sisemaa poole kihutades langes temperatuur pea 10 kraadi. Et mingitki põnevust sõitmise vahele tuua otsustasime väikese kõrvalepõike kasuks - silt teeääres viitas kosele. Külavahe teedel ukerdades suutsime juba oma otsust kahetseda - tundus, et tee ei vii meid kusagile. Siiski leidsime kose üles, aga loomulikult ei olnud ka see pisike koseke tasuta vaatamiseks. Endale kindlaks jäädes liikusime hoopis edasi rahvuspargi suunas.
Rahvuspark oli oodatust väiksem, seda läbis vaid kaks suuremat teed. Helesiniste järvede juures olev parkla oli loomulikult tasuline ja tegemaks kindlaks, et kõik ikka sinna pargiks, olid kõik teeäärsed vähegi parkimist kannatavad kohad tõkkepuudega kinni. Liikusime möllust veidi eemale, et sõjaplaani koostada. Ühe karavanipargi läheduses suutsin ühte WiFi võrku sisse muukida, proovides paari kõige enam kasutatavat parooli. Seal saime teada ka kurvastava info, et meie kaua oodatud rahvuspark jääb meile seekord kättesaamatuks - nimelt sissepääs parki on 180 kunat ehk 24 euri inimese kohta. Pileti hind sisaldas ka paadi sõitu, rongi sõitu järvede ümber ning külastaja kindlustust. Mina leian, et igaüks võiks saada ise valida, kui suurt elamust ta pargist ootab ja endale lubada saab. Mõned võibolla ei soovi täis teenust paatide ja rongidega vaid tahaks näiteks iseseisvalt jala pargis ringi jalutada mõistliku summa eest. See on siiski looduslik vaatamisväärsus, mis peaks igale inimesele kättesaadav olema. Kuid siin on järjekordne õppetund järgmisteks reisideks - peab olema eraldi eelarve vaatamisväärsusteks, sest enamus neist on siiski tasulised või siis lihtsalt kõvasti suurem reisieelarve kui meil :)

Edasi põrutasime tagasi mere poole, et Rijeka linnas oma Horvaatia toiduelamus kätte saada. Leidsime ühe mõnusa turistipiirkonnast eemal asuva söögikoha ning palusime kelneril tuua midagi tõeliselt kohalikku. Koduseid toite, kohalikku õlut ja kaunist sadama vaadet nautides saatsime päeva öösse. Ainuke ööbimisala, mille suutsime pimedas leida, oli 8-st hommikul tasuliseks muutuv Rijeka linna vaatega parkla. Varajane äratus oli soolas, aga enne seda mõnus filmiõhtu. Järgmine hommik jätsime Horvaatia ilusad linnad seljataha ning sõitsime edasi. Õige pea tegime vilkuva kütusenäidikuga järjekordse piiriületuse ja olimegi omadega Sloveenias.

Kosovo ja Montenegro

Kuna mõlemad riigid olid meil rohkem läbisõidumaad kui reisisihtkohad siis võtsime ka ülesandeid lõdvemalt.

Kosovo:

Toit - Vipa flips - kohalikud maisikrõpsud. Proovisime kolme erinevat maitset, parimad olid chilli omad ja üle pika aja krõpsu süüa oli vahelduseks päris mõnus :)

Jook - Stone Castle - Cabernet Sauvignon

Montenegro:

Toit - kohalik karask - ei tea küll kui traditsiooniline aga tundus, et päris populaarne seal maal. Üllatus-üllatus, maitses nagu karask.

Jook - Plantaže Merlot - Merlot-ga ei saa lihtsalt mööda panna :)

Kui aeg jookseb sabas

Asukoht: Dubrovnik, Horvaatia

Aeg: 26 Juuli 2014

Ilm: ere päike kõrvetava 34 kraadise kuumusega

Kuigi Makedoonia politsei oli meile öelnud, et Kosovo on nüüd turvaline, polnud sellest väga kasu ning piirile sõites oli sees kerge värin. Tavaliselt oleme teinud iga piiripunkti peal ka mingi väikse klipi, millest hiljem saaks ühe video kokku kleepida. Seekord jäi see klipp kahjuks tegemata. Osalt sellepärast, et kartsime piirivalvurite reaktsiooni ning osalt seetõttu, et Kosovo silt oli praktiliselt kotrollputkade kõrval. Passikontrollis küsiti järjekordselt pabereid kindustuse kohta. Kuna me foorumitest olime lugenud, et mõnikord läheb õnneks ning kontrollist lastakse ilma vajalike paberiteta läbi, siis olime natuke löödud. Piiripunktis selgus seegi, et isegi mitte Green Card ei kõlba Kosovo kindlustuspaberina. Neil on täitsa oma kindlustus, mis meie poolt leitud 20 euro asemel maksis hoopis 30 eurot. Jällegi pidime natuke rohkem raha välja käima. Olukorra juures on nõme see, et plaan oli Kosovosse jääda vaid päevaks ning kindlustuse pikkust muuta ei ole võimalik. Minimaalne kehtivus on 15 päeva. Kui ma õigesti aru sain, siis see 20 eurot peaks olema ainult serblastele. Teades Kosovo ja Serbia ajalugu tekib küsimus. Miks neile odavam on? Arvestades seda, et Kosovost Serbiasse ja vastupidi minna pole võimalik. :S Siiski maksime selle raha ära ning peatselt sisenesime Euroopa kõige nooremasse iseseisvasse riiki.

Kosovo armastus Serbia vastu

Kuna me auto oli nüüd pikalt kindlustatud ning Kosovos pole mingeid imelikke reegleid, et peab end kuskil politseis arvele võtma, siis otsustasime siin ühe päeva asemel 2 veeta. Esialgu sõitsime kohe esimesse rahvusparki lootes, et leiame õige mõnusa järveäärse koha ning veedame päeva päikest võttes ja kala püüdes. Meie plaanid olid jällegi ennatlikud, sest rahvuspark oli õige igav ning ühtegi ligipääsetavat järve polnud. Teel sinna sõitsime läbi mitmest väiksest linnast, kus meie autot jõllitasid pea kõik silmad, seega kadus ka meie kindlustunne mõne järve ääres ööbimisest. Võtsime suuna Priština poole ning õige pea sai selgeks, et ühtegi mõistlikku ööbimiskohta me ilmselt ei leia. Tee Priština on kui üks suur pikk tänav, mille ääres mõningate väikeste eranditega lebab igasugu erinevaid maju ja nii kümnete, kui mitte sadade, kilomeetrite viisi. Õnneks, sarnaselt Makedooniale leidub siingi palju suuri bensiinijaamu, millest ühe valisime oma seekordseks koduks. Jaama sees asus ka restoran, kus õhtul tellisime pitsa ja joogid. Pitsa oli väga väga odav, tervelt 4.50 eurot. Õlu ja mahlad oli mõnevõrra kallimad, kui viimast nii nimetada saabki. Kui Mari-Ly omale jooki valis, siis lõpuks otsustas veini asemel mahla kasuks ning ütles seda ka kelnerile. Too vastas seepeale, et tegu pole mitte mahlaga „juice“, vaid ace’ga. No selge, kui ace siis ace.

Kohe peale piiri ületust selgus seegi, et Kosovo on üks neist toredaist riikidest, kus euro on kasutusele võetud iseseisvalt. Mingit ametlikku liitumist pole toimunud. Ju neile meeldiks enda arvata juba Euroopa Liitu. Nende läänemeelsus on selgelt näha ka tänavapildis, millest kahjuks peaks välja jätma pealinna Priština. Äärelinnadesse kerkib palju uusi ja uhkeid maju. Kaubanduskeskused ja bensiinijaamad meenutavad vägagi neid mille laadseid on Eestiski jalaga segada. Kui seda pilti nüüd Serbiaga võrrelda, mis peegeldab selgelt nõuka aega, siis inimeste Lääne-Euroopa meelsus on täiesti tuntav. Hommikul tellisime oma kohalikus restoranis kohvid ja viskasime mõned tered ja naeratused oma õhtusele kelnerile, kes ilmselgelt oli natuke hämmingus meie varahommikuse ilmumise üle.

Priština oli kahjuks hoopis teisest puust pealinn, kui olime arvanud. Iga valgusfoori taga seistes soovis keegi meie auto tuuleklaasi pesta ning aegajalt ilmusid eikusagilt välja sülelastega naised, kes akna taga raha kerjasid. Juhtus sedagi, et peale pikka üritust tuuleklaasi pesust keelduda, see siiski ära pesti ning seejärel raha küsiti. Raha mitte saades vaadati kurja näoga ning öeldi paar arusaamatut sõna. 

Linnapildil jäid silma vanad ning enamasti üsnagi koleda arhitektuuriga majad. Paar päeva  Kosovot kokku võttes võiks öelda, et siin meile väga ei meeldinud ning otsustasime oma esiagsele plaanile kindlaks jääda ja Kosovost otseteid pidi välja sõita. Selles  pole kahtlustki, et potentsiaali ja tahtmist inemestel on, aga eks neil on veel aega vaja. 6 aastat pole kaugeltki piisav, et üks riik üles ehitada. Õige pea muutus tee Montenegro suunas väga mägiseks ning otsustasime Kosovos veel viimase peatuse teha, et vähem kui euro eest ostetud pirakas arbuus ära süüa ja viimane pilk Kosovole heita. Siit tundus tegemist olevat hoopis ilusama riigiga, mille keskel laiuv suur tasandik on ümbritsetud kaunite mägedega. Kosovo piir ületatud leidsime end eikellegi maalt. Kellegi maa see kahtlemata on, aga nii pikka teed kahe piiriületuspunkti vahel pole veel näinud.

Montenegro piirile jõudsime ligikaudu 20 minuti hiljem. Seal tervitasid meid juba sõbralikumad ametnikud, kes kogematta või mitte, unustasid meilt kindlustuspabereid küsida. Seekord me ei piuksatanud ka. Olime küll arvestanud, et peame seal Green Cardi eest umbes 15 eurot välja käima, aga sisimas lootsime oma õnnele. Montenegrost oli kohe algusest peale plaanis vaid läbi sõita, sest väidetavalt tuleb selles riigis oma ööbimiskoht politseis ära registreerida juhul, kui peatud riigis 24 tunnist kauem. Seega võtsime suuna kohe Horvaatia poole, milles esimeseks sihtmärgiks oli huvitav piirkond nimega Dubrovnik. Juba enne riigist lahkumist hakkasime kurvastama, et õige pea lahkuma peame, kuna tee oli algusest peale väga mägine ja kena loodusega. Tekkis kohe kange tahtmine suund esimese rahvuspargi poole võtta, aga õnneks suutsime end ikka vaos hoida ja enne liiga kaugele mägiteedele jõudmist keerasime ringi ning läksime otsemat teed Horvaatia suunas. Aeg oli juba hiline ja järgmist piiriületust ei tahtnud päris hommikutundidele jätta. Me ei pidanud oma valikus pettuma, sest tee oli ilus ning kulges peamiselt helesinise veega jõe kaldal. Kaugelt kõige kaunim tee, mida siiani sõitnud oleme. Ööpimeduse saabudes möödusime Montenegro pealinnast, mis tundus üllatavalt väike ning edasi kulges tee juba Vahemere rannikul. Mägine riik tõotas ka vaatemängulist rannikut, mida ta ka oli, aga väga pikalt ilu nautida ei saanudki, sest õige pea kattis maad pimedus ning meil ei jäänud muud üle, kui tuimalt piiri suunas kimada ja loota, et Horvaatia on vähemalt sama kena.

NB! Juba mitu korda oleme tõdenud, et pooleteist kuud pole selle reisi jaoks piisavalt pikk aeg. Esialgne kava nägi ette 2-3 kuud, millega oleks sõitmine ja puhkamine tasakaalus olnud. Ilmselt üritame, niipalju kui võimalik, reisi pikemaks venitada, aga lõpuks loeb ikka see, et auto ülevaatus ja Inglismaa road tax kaotavad augusti lõpus kehtivuse ning hiljemalt selleks ajaks peame otsaga saarel tagasi olema.

Makedoonia

Sõna - Mari-Ly: кутре - koerapoeg
            Argo: сирење - juust

Toit - kebab, tavče gravče ja  pindzur-iga - ei tea, kas tädi tegi meile tünga aga tema sõnul on tõeline makedoonia toit kebab makedoonia ubadega (tavče gravče). Oad olid serveeritud traditsioonilises savinõus, mis hoiab rooga kauem soojana. Pindzur ehk pildil olev salat koosnes tomatist petersellist sibulast ja küüslaugust, kuna mõelmad oleme palavad küüslaugu austajad oli see esimene asi, mis laualt kadus. Toit oli maitsev ja loodetavasti ka piisavalt traditsiooniline :) Maksis see meile kahele kokku 530 denari ehk 8,6 euri.

Jook - Skopsko - hele õlu.

Inimene - Makedoonia meeldejäävaimaks inimeseks peab olema "Lule" restorani omanik, kes meid oma järve kaldal asuvas restos nii lahkelt vastu võttis ning kosutas veel pealekauba ka kohaliku süldibändiga.

Äike, päike ja mundris mees

Asukoht: Kosovo bensiinijaama pizza baar
Aeg: 24. Juuli hilisõhtu
Ilm: 24 kraadi, pilvitu tähine taevas

Äike, nüüdseks meie kolmas reisikaaslane, saatis meid ka kogu tee Kreeka piirist edela-Makedoonia suvituspealinna Ohridini. Kohale jõudes oli plaan kohe auto ära parkida ning üks mõnus wifi-ga kohvik otsida. Pea pool tundi kolasime linnapeal, kuni meelepärase koha leidsime. Seadsime end siis mõnusalt sisse ning ei pidanud enam kaua ootama, kuni järjekordne äikesepilv linna kohal mürgeldama hakkas. Jälgisime vaatemängu hubasest kohvikust ning tellisime endale kaks kohvi. Meie üllatuseks saime aga midagi veel paremat – lauale ilmus kaks suurt isuäratavat klaasi täis jäätist, üle valatud mõruda espressoga. See oli üks paremaid kohvisid, mida mina saanud olen. Maksis see lõbu kuskil 1.60 euri. Kohviku ainukeseks ebameeldivaks küljeks olid siseruumis suitsetavad inimesed, kelle suitsupahvakate saatel me oma jooke nautisime. Makedoonia ning selle lähinaabrid pole ikka veel siseruumides suitsetamist keelavat seadust vastu võtnud, mis meile, mittesuitsetavatele turistidele, kohati häirivalt mõjub. Taas meenuvad ajad, kui pärast õhtut väljas pidi kantud riided kohe pesukorvi viskama. Tänud selle eest, et nii mõneski kohas on ka mittesuitsetajate lauad. Äikese ja kohvi saatel läks blogimine ja netis käik siiski päris kähku ning kui lõpetasime olid äikesepilvedki  juba taandunud. Otsustasime veidi ringi vaadata.

Ohrid on pisike puhkuslinn Ohridi järve kaldal.  Linn oli täis pisikesi tänavaid ja sadu hotelle ning kortereid, kus suvitajaid majutada. Uurisime huvi pärast ühelt puutetundlikult turismiinfo tahvlilt, mis on siinsete villade ja korterite üürihinnad võrreldes hostelitega ning tuli välja, et vahe on päris väike – villade päeva üür jäi vahemikku 20-40 euri, hostel 15 euri. Ei tea küll kumba valida, kui järgmine kord siia satume :D?

Kui kõhud on tühjad, siis tahaks kohe kõike süüa ja nii me läksimegi ühe maisi grilliva tädi õnge. Õnge just seetõttu, et need grillitud maisid olid tükk aega tagasi valminud ning juba külmad, kõrbenud ja suht maitsetud. Hiljem külastasime ka pisikest puuvilja/juurvilja poodi, kus läks veidi paremini - saime kuhjaga mahlaseid nektariine, kohalikke õunapabulaid ja kotitäie täidetud oliive, ja maksis see kõik vaid 4 euri.

Kuna ilmselgelt meie autos (loe: kodus) pesumasinat ei ole ning viimati sai pesumaja külastatud Poola mägedes, siis oli viimane aeg üks otsida. Google mapsi otsingumootor leidis ühe meie lähedal, niisiis jäime järve kaldale ööbima plaaniga homme pesumajja minna. 

Öösel saime väga korraliku äikesemürina osalisteks, mille saatel mina ei suutnud enne lõppemist magadagi. Hommik möödus Argol kala püüdes, minul und nautides, kuna kraade oli meil lõpuks alla 20. 

Pesumaja oli ka seekord mitte iseteenindusega coin laundry, vaid täis teenusega pesumaja. Õnneks saime oma pesugeeli kasutada, mis tegi asja veidi odavamaks. Hind oli kahe masinatäie peale 380 denari ehk kuskil 6,2 eur. Paari tunni pärast saimegi kaks suurt kotitäit sooje ja puhtaid riideid kätte ning oli aeg jälle teele asuda.

ööbimiskoht Ohridi kaldal

Seekord oli suund lääne-Makedoonias asuva rahvuspargi poole, kuhu jõudsime jälle päris hämaras. Hommikul avasasime endid suure imeilusa järve kaldalt, kust oli meil jälle vaja edasi põrutada Kosovo piiri suunas. Mina, kui meie ülim kaardilugeja, leidsin pargist pisikese tee otse Kosovo suunas. Ei olnud just kõige targem valik. Kogu tee oli täis suuri auke, kust Argo pidi osavalt mööda põiklema. Veidi enne piiri peatas meid mundris mees ning küsis kuhu suundume, teatasime rõõmsalt, et Kosovosse. Onu aga muigas selle peale ning tegi käte raudu panemis žeste. Tuli välja, et see tee ametliku piiripunktini ei vii ja piiriületus võib kongis lõppeda. Mitte just parima inglise keelega suutis onu meid siiski teiste, palju ohutumate, piiripunktideni juhatada. Kui pakkusime välja ühte lähimat piiripunkti varianti, siis vangutas ta selle peale pead ning mainis, et targem oleks teist kasutada. Tänasime lahket meest ning asusime teele pealinna poole, mille lähedal pidi olema kindlaim tee Kosovosse.

Enne piiripunkti pidime veel viimasest rahast lahti saama ning hakkasime otsima võimalusi. Märkasime tee servas järjekordset puuviljaputkat ja peatusime, et hindu uurida. Kuigi vanahärrast müüa ei osanud sõnagi inglisekeelt, siis saime näpuga näidates kõik asjad aetud ning tulemuseks oli 300g viinamarju ja suur ~5kg arbuus, vaid 1 euro eest! Edasi liikusime Kosovo poole, mõlemal mõttes vaid mahlane arbuus.