Esmaspäev, 6. oktoober 2014

Elu on seiklus

Nüüd, kui oleme Euroopa reisiga ühele poole saamas, tekkis tahtmine kirjutada meie peaaegu kahe kuu pikkusest seiklusest Inglismaal. Nagu eelminegi kord, kui siia saarele sattusime, ei läinud kõik päris nii nagu olime mõelnud. Õnneks saime seekord kõik klaaritud varem ning ohtu pole, et taas pooleteiseks aastaks siia jääme. Piletid ostetud ning jäänud vaid rahad vahetada. Kuhu ja millal me nüüd lähme, sellest juba hiljem. Praegu aga Inglismaa.

Praami pealt maha sõites ning lõpuks jälle mööda Inglismaa kiirteid veeredes tuli peale eriti kodune tunne. Olime ju siin veetnud pea poolteist aastat ja teadsime, et kiirteede peal üldiselt  tollimaksu pole ning iga paarikümne miili tagant on puhkealad. Igalpool saab kõik asjad ingliskeeles ära aetud ning hinnad pole ka ulmeliselt kallid. Sõitsime Manchesteri suunas, sest seal elab Mari-Ly sõps kes meil lahkelt enda juures elada laseb seniks, kuni auto müüdud ja sammud Austraalia suunas. Tee Manchesteri kulges probleemideta, kui välja arvata üks suur ummik Londoni külje all. Auto liikus endiselt väga hästi ning õhtuks olime kohal. Olime väga positiivselt meelestatud ning plaanisime juba lennureisi Austraalia suunas.

Õnneks ei läinud kõik päris nii libedalt. Nagu eelnev aasta oli näidanud, siis Inglismaal auto müümine on päris tüütu ja vaevarikas tegevus. Autode hinnad on väga madalad, ilmselt küllatki kõrgete maksude ja muude kulutuste pärast. Iga kord, kui keegi auto vastu huvi tunneb on esimeseks küsimuseks MOT(ülevaatus) ja Road tax(automaks) pikkus. Kui ülevaatuse pikkuse küsimine on ilmselgelt õigustatud, siis automaksu koha pealt tuleb kohe paar karmi sõna kurku. Jah, automaks on lisakulutus, mida iga autoomanik peab maksma, aga pole minu asi maksta tulevase omaniku maksu. Meie auto puhul on poole aasta maks umbes 150 naela ja kohe kui mainin maksu lõppemisest sel kuul, hakkab pihta kauplemine ala oioi siis pean ju veel maksu hakkama maksma ja äkki võtaks selle auto hinnast maha. Üldiselt sellega müük ka lõpeb. Või siis pakutakse mingit ulmelist hinda 500-600 naela näol. Eks me ise tegime ka nii mõnegi vea, sest kohe esimestel päevadel pakkus üks tüüp £1200, aga me otsustasime mitte müüa, kuna olime kokku leppinud, et 1500 naelase müügihinna puhul läheme nädalaks Hispaaniasse või Portugali puhkama. Ei tahtnud kullakest niisama ka ära anda. Kiiret meil kuhugi ju polnud.

Müügi periood muudkui venis ja venis, sest mõistlikud pakkumised puudusid ja isegi kui keegi oli valmis ostma, siis tegelikkuses lõppes asi küllaltki humoorikalt. Nagu üks tüüp, kes otsustas auto 1250 naela eest ära võtta ning Kentist juba Manchesteri suunas sõitis. Kes ei tea, siis tee on päris pikk ning kohal peaks ta olema alles varahommiku paiku. Sellegipoolest oli ta lubanud, et kui me ta ära ootame, siis sõidab kohe kohale ja viib auto minema. Umbes kella 9 aeg helistas ja täpsustas, et juba sõidab ning kontrollis meie aadressi veel üle. Meie rõõmsalt ootasime ja vaatasime juba lennupiletite hindu. Lõpuks, umbes poole kahe aeg öösel, helistas tüüp uuesti ja mainis, et ta täna ikka ei tule, sest uni tikub silma ja nii pole ohutu sõita. Lubas hommikul esimese asjana kohal olla, aga mida järgmine hommik ei saabunud, oli kõne. Nagu arvata võite polnud minu kõnele ka vastust.

Kolm nädalat möödus kiiresti ning midagi väga põnevat me selle aja jooksul ei teinudki.  Peale igapäevase kokkamise külastasime Manchesteri muuseumit ning korra käisime Liverpoolis, kus sattusime stand-up komöödiat vaatama. Tegemist oli pühapäevaõhtuse üritusega, milles enamasti osalesid algajad, kes end proovile tahtsid panna. Õhtujuht oli professionaal ning erinevus tema ja teiste vahel oli üüratu. Nalja sai palju ning õhtu naelaks oli see, et Liverpooli aktsent on ikka nii erinev, et pool aega naersime selle üle, et mitte midagi aru ei saa. :D

köögitoimkond
üks päev tegime isegi pikniku

World museumis Liverpoolis
kassi muumiad :S
stiilsed päiksekad
kogu kamp
kui naised shoppavad siis...

stand up comedy
Kolmandal nädalal, kui auto vastu oli huvi üldse kadumas, pidime strateegiat muutma, sest ülevaatus ja automaks olid lõppemas. Kas kulutada raha ja teha mõlemad asjad ära või müüa auto £500 eest? Lõpuks otsustasime esimese kasuks, sest see andis meile võimaluse autoga vabalt ringi liikuda ning tõstaks potentsiaalsete ostjate arvu kõvasti. Kuna selleks hetkeks olime kulutanud märkimisväärse osa Austraaliasse plaanitud rahast, võtsime nõuks see tagasi teenida farmis õunu noppides. Saatsime kirja umbes kümnesse farmi ning paari päevaga saime ka vastused. Ühel farmil oli veel paari korjaja jaoks kohti, aga majutust mitte. Kuna auto oli meil alles ning kõik vajalikud toimingud tehtud, siis sobis see pakkumine meil suurepäraselt. Ainukeseks komplikatsiooniks oli see, et mingi tüüp helistas kohe pärast juttu farmeriga ning pakkus, et võtaks auto £1200 eest ära. Käis veel vaatamas ning oli hinnaga nõus ja puha. Meil polnud enam auto müümisega nii kiire ning lõpuks jäi tehing ka katki, sest õhtul tüüp helistas ja pakkus £1200 asemel £1000. Olin talle eelnevalt maininud, et hinda ma alla ei lase, sest farmitöö on ootamas ning kasulikum on auto jätta ja paar nädalat farmis töötada, kui mõtetu raha eest maha müüa. Töö farmis pidi algama nii pea kui võimalik ja farm asus Lõuna-Inglismaal, seega pidime lahkuma kohe hommikul. Põnev, põnev!

Kolm nädalat passimist oli meid nii ära tüüdanud, et tripp Lõuna-Inglismaale tundus kui reis maailma otsa. :) Kohale jõudsime pärastlõunal ning esimeseks üllatuseks oli see, et suurem osa töötajaid oli kohalikud, sest arvasime, et farmides töötavad enamasti Ida-Eurooplased. Teiseks üllatuseks oli see, et farmi omanik töötas koos meiega. Palka maksti tunnipõhiselt ning hea töö eest sai natuke boonust ka. Miinimumpalk Inglismaal on £6.31, mis tähendas tulu £600-£700 kahe ja poole nädala eest. See sobis meile suurepäraselt. Lisaks sellele lootsime farmis oldud aja jooksul auto maha müüa.

Farmitöö polnud sugugi nii hull, kui eelmine kord maasikaid korjates. Töö kestis 5 päeva nädalas 8 tundi päevas. Üles ärkasime kell 7 ja tööle asusime 8, maasikafarmi 5 ja 6 asemel. Kuna tegemist polnud tükitööga, siis keegi väga ei rabelenud ning kõik võtsid asja rahulikult. Taustaks käis intensiivne jutuplära ning tööpäevad möödusid üsnagi kiirelt. Mina sain proovida korjaja ning Mari-Ly sorteerija ametit. Viimastel päevadel, kui meid oli alles ühe tiimi jagu pandi Mari-Ly'gi korjama. Peaks mainima, et töö pole kuigi raske, kui seda megakiirelt teha ei kästa, aga seljale on siiski mõnevõrra koormav. Paar nädalat kuni kuu kannatab ilusti ära.

Mida aeg edasi, seda rohkem saime aru kui õnnelikud me oleme, et siia farmi sattusime. Nägime väga teistsuguseid inglasi, kui eelnevalt olime kohanud ning saime mõne väga hea sõbra. Üks meiega koos töötav paarike elas hobuvankrites. Suvel sõidavad nad hobustega mööda ilma ringi ning talve saabudes pargivad nad end mõnda farmi tööle, et soojemate ilmade saabudes jälle  teele asuda. Mõned inimesed on elanud erinevates kommuunides nagu Tinker's Bubble, kus elatakse fossiilseid kütuseid kasutamata. Erinevaid kommuune on kümneid ning igas neist on erinevad tingimused, aga põhiprintsiibid on samad. Töötad niipalju kui vaja, et kõigil hea oleks (10-15 tundi nädalas). Söögi ja elamise eest maksad mingi väikse summa ala 5 naela nädalas ja nii see elu seal käib. Üks kaastöötaja elab aastaläbi üldse ümberehitatud bussis. Tal on seal kõik vajalik olemas voodi, väikese köögi ja ahju näol. Noh, Inglismaa talve ei anna Eesti omaga võrrelda ka. Üldiselt oli meil farmis väga kirju seltskond.

Poppi ja Bonjo, vankriga seiklejate koerad

meie kirju seltskond


farmi omanikule meeldis väga selfie-sid teha ja tihtipeale jäi nende taustale ka Mari-Ly
tööle minek
kambajõmm Dave




mõni päev korjasime ka pirne

Esimese farmi nädalavahetusel sõitsime Inglismaa lõuna rannikule, mida kutsutakse Jurassic Coast'ks, kuna tervel rannikul leidub palju kivistisi. Lootsime leida mõnusa  mereäärse koha, et kalliks saanud autos veel viimased ööd veeta. Nüüd, kui ülevaatus tehtud ja maks tasutud on lootust, et auto kohe kiirelt ära ostetakse.
Lõunarannik on väga lahe. Külastada tasub kindlast linna Lyme Regis, mille lähedal asub ka Lõuna-Inglismaa kõrgeim punkt Golden Cap. Ööbimiskohta otsides sõitsime mööda rannikut Portlandi saareni, millele tegime ringi peale ning külastasime ka lõunapoolseimat tippu mille nimeks Portland Bill. Sealne rannik on väga kaljune ning mitme hoovuse kohtumispaik, mille tõttu leidsid seal, enne majaka ehitamist, otsa mitmed laevad.
Inglismaal on tavaks saanud, et kõik suurepärased ööbmiskohad on keelava märgiga, seega me polnud väga pettunud, kui lõpuks magamiskoha sisemaalt leidsime. Küll aga oli naljakas ärgata nii, et kõik väljapääsuteed olid kinni ning üle jäi vaid hommikupiknik seal samas teha ja mööduvaid rattasportlasi vaadata-ergutada. Nimelt leidis seal aset kohalik triatlon, mille tarvis osad teejupid kinni olid pandud.


Lyme Regis



Golden Capi lähedal

kaugelt paistis nagu liivarand...


Portlandi saarel
Portland Bill
piknik ratturitega
Kõige sügavama mulje farmist jätsid traktorijuht, tema kaasa ning lapsed. Kõik algas sellest, kui ühel päeval Helder meid enda juurde pesu pesema kutsus. Jah, lihtne asi nagu vajadus pesu pesta võib viia ettenägematute tulemusteni. Kuna olime just mõelnud, et peaks linnas mõne pesumaja otsima, siis pakkumine oli ahvatlev ja keeldumise mõtet ei tulnud pähegi. Külla läksime järgmisel reedel kohe peale tööd. Lisaks pesu pesemisele ootas meid ees rikkalik portugalipärane õhtusöök koos rohke veini ja mõnusa seltskonnaga. Õhtu venis päris pikale ning tõi kaasa nii mõnegi hea mõtte, sest järgmine päev, kui olime lõpuks eelnevast õhtust toibunud oli aeg kalale minna. Mina oma pohmapeavalust hoolimata olin väga ärevil, sest polnud kunagi varem makrelli püüdnud ning Helderi jutud heast saagist panid mu silmad särama. Minek võttis uskumatult kaua aega, sest meil kõigil oli vaja enne seda veel linnas mõned asjad korda ajada. Tahtsime Mari-Ly'ga ka õhtuse grilli jaoks midagi Eesti pärast neile vastu tasuks proovida anda, natuke traditsioonilist šašlõkki valmistada, ka juhuks, kui kalasaak pole kiita. Õnneks siiski jõudsime veel see päev kohale ning enne, kui õnged õieti vettegi saime oli Helderil juba esimene ports konksu otsas. Kaldalt püütakse makrelli nii, et tamiili külge on kinnitatud 4 sööta (konks koos halli sädeleva kiletükiga) ning kõige lõppu suur tinaplönn. Kui esimesed visked tõid mõne üksiku kala, siis ühtäkki oli Helderi õnge otsas kolm pirakat korraga. Ma olin mõnevõrra aeglasem, aga lõpuks saabus minugi kord. Kui esimese kala välja tõmbasin, siis tüdrukud kohe kiljatasid, et see mingit sorti angerjas. Ma kahtlesin ning kala konksu otsast ära võttes sinakasrohelist värvi nähes kahtlustasin, et tegemist hoopis tuulehaugiga, aga no proovi ingliskeelne nimi välja mõelda. :D Hiljem sain veel mõne makrelli ka ning kahepeale kokku oli meil piisavalt, et õhtul üks rikkalik kalagrill teha. Äädikamarinaadised lihad jätsime järgmiseks päevaks. Õhtul tegime lõket ja kämpisime merest umbes 20 meetri kaugusel. Vaatasime tähti ja nautisime puhkust ning merekohina saatel jäime lõpuks oma kitsukesse telki magama.
Kui ma hommikul vara hädale läksin ja kõrget meretaset märkasin haarasin kohe õnge järele. Makrell pidavat tõusuga randa sööma tulema ja kui esialgu mõtlesin, et proovin mõne korra, ise kaheldes, kas üldse on mõtet, siis hiljem ei suutnud enam ära lõpetada. Esimese viskega sain ühe, mis napilt enne randa lahti sai ning peale seda tuli pea iga viskega vähemalt kaks. Väiksemad lasin tagasi ning parajad poisid panin kõrvale. Õhtusöök jälle olemas. Lõunaks grillisime liha, mis maitses peaaegu nagu õige kraam. Hea meel oli selle üle, et meie uutele sõpradele liha meeldis ning järgi ei jäänud midagi. Päeval püüdsime veel natuke kala, aga pikk mõõn makrelli püüdmiseks väga palju lootust ei jätnud. Kui viimase tina merre suutsime uputada, siis pakkisime asjad, ja sõitsime korra veel Lyme Regisesse, et seal rannas jäätist süüa ning laevasadamat uudistada. Lõpuks, kui pilved taevas võimust võtsid ning külmad tuuled puhuma hakkasin, sõitsime tagasi koju, et järgnevaks tööpäevaks valmistuda.

Corina ja Helder kokkamishoos
portugalipärane kartulivorm valmis ahju minema
ja juttu jätkus kauemaks
Alfi poosetamas

esimene saaks käes!


Tuulehaugikene ja õnnelik omanik
tants kala kasti ümber
konkurendid
Mari-Ly proovis ka õnne

kui tasse pole kaasas...
šašlõki poiss

luksusmajutus
Lyme Regis'e üüritavad rannamajakesed




How slow is DEAD SLOW?
Järgnes nädal täis tööd, mille vahele trügis paar telefonikõnet autohuvilistelt, aga mitte midagi kindlat. Jällegi pakuti liiga vähe või loobuti istmete puudumise tõttu. Ma ei saa üldse aru, miks ma kuulutuse kõiksugu infot täis kirjutasin, kui esimene küsimus igalt teiselt ostjalt on, et kui kaua MOT ja tax kehtivad ning kui palju miile auto on läbinud. Nüüd saan aru, miks paljude kuulutuste pealkirja on suurelt kirjutatud NO TIMEWASTERS. Nädala lõpu poole viimaks näkkas ka. Tüüp, kes ennem oli lubanud reedel tagasi helistada, seda ka tegi, mille tulemusena leppisime laupäeva hommikuks kokku auto vaatamise.
Reede õhtul läksime kogu gängiga Helderi ja Corina juurde, et õunte hooaeg grilli ja pokkeriõhtuga lõpetada. Grill oli suurepärane, aga pokker katastroof. Esialgu tahtsid mängida 9 inimest, aga kui lõpuks kõik žetoonid jaotatud said selgus, et pooled ei tea reegleidki. Peale pikka seletamist, kui kõik enamvähem asjale pihta said, otsustasid mõned tarkpead suitsule minna ja kui nad tagasi jõudsid, siis oli kindlasti vaja lõket tegema minna jne. Lõpuks saime 5-liikmelise seltskonnaga mingi mängulaadse asja käima ja päris äge oli. Minu jaoks lõppes õhtu tugevate köhahoogudega, sest haigus, mis mind juba nädal aega murrab oli lõpuks võimust saamas. Magama jäime järjekordselt Helderi ja Corina juurde, mille eest me neile väga tänulikud oleme. Hommikul sõitsime kiirelt farmi, et auto ette näidata ning loodetavasti maha müüa. Vaatama tuli sümpaatne mees, kes uuris ja puuris autot põhjalikult. Kõik nupud ja vidinad proovis läbi. Testisõidul katsetas siduritki ja lõpuks ütles, et talle auto meeldib, aga peab pojaga läbi rääkima ja annab hiljem teada. Terve ülejäänud päeva veetsime koos Corina ja Helderi perega, käisime shoppamas, jalgpalli mängimas ja valmistasime maitsva õhtusöögi. Aegajalt vahetasime sõnumeid autoostjaga kellele esialgu sobis £750, siis £825 ja lõpuks £900. Natuke kahju oli auto nii odavalt ära anda, aga aeg oli otsa saamas ja enam kauem Inglismaal peatuda ei soovinud. Leppisime kokku, et autoostu tehingu viime läbi teisipäeval, mis oli ühtlasi ka meie viimane päev farmis. Tundub, et lõpuks alati kõik ikka laabub.
Viimased päevad farmis muudkui venisid ja venisid. Kuna auto müügitehing polnud ikka veel toimunud, siis me kahtlesime kas me ikka päriselt autost lahti saame. Kogemused on näidanud, et ükski kokkulepe pole kindel enne, kui see on tehtud. Loidude päevade põnevamaks muutmise eesmärgil tegime farmitööst mõne video, et need mälestuseks oma Euroopa reisi videosse panna. Viimase päeva lõpetasime rõõmuhõisetega, sest kaks ja pool nädalat tööd sai lõpuks läbi ning autoostja andis ka endast märku, et diil toimib. Päeva tegi ideaalseks see, et ootamatult oli kohale jõudnud ka kink, mille me olime tellinud eelmisel õhtul Helderile ja Corinale tänutäheks abi ja öömaja eest. Pakk oli pandud farmi puhkeruumi koridori (nö "safe place")  nii, et meid telefoni teel ei teavitatudki. Paki leidsin juhuslikult pärast seda, kui olin näinud e-posti paki kohaletoimetamise kohta. Õhtu lõppes auto õnnestunud müügiga ning kingi, milleks oli pannkoogi küpsetaja, üle andmisega. Selline kingitus just sellepärast, et igal hommikul ootasid meid lauapeal laste valmistatud pannkoogid ning nad olid rääkinud, et tahaksid kunagi seda masinat endale soetada. Õhtu ja öö veetsime taas külapeal ning hommiku koos pererahvaga, sest Corinal tööd polnud ning Helder oli otsustanud "tervise päeva" võtta. Enne bussile ronimist külastasime veel Glastonbury linna, mis on üks omapärasemaid linnu, mida ma olen näinud. Riidepoodi astudes ei vaata sulle vastu mitte tuntud rõivabrändide toodang, vaid kodukootud Harry Pottery ja hipi stiilis rõivad. Võiks öelda isegi nii, et iga pood on justkui mingist filmist välja lõigatud ja iga teine inimene tänavapildis meenutab mõnda tegelast fantaasiamaailmast. Meie jaoks oli see silmi avav linn ning kui ise poleks näinud, siis ilmselt ei usuks ka. Õige pea ootasime bussi kohas nimega Wells, kust edasi suundusime Bristolisse, siis Birminghami ja sealt edasi Manchesteri. Keeruline teekond, aga kõik otseliinid olid juba välja müüdud ning selline keerutamine oli kokkuvõttes isegi odavam. Bussipiletite eesti maksime kokku 30 naela.

hommikune vaade meie kodust



jalkaässad koos
viimane päev nende juures lõppes ilusalt!
Bussijaama hüvastijätt
Kui Manchesteri jõudsime, siis magasime päev otsa ja nautisime vabaduse mõtet, sest olime ju lõpuks autost lahti saanud. Lennupiletid silme ees, ei teadnud millist valida.
Viimastel päevadel Kristina külalistemajas jõudis meid külastada Mari-Ly ja Kristina vana trennikaaslane Karmen, kes elab ka Inglismaal. Tegime väikesed linnatuurid ja lõpetasime õhtu Curry Miles'il, mis on kuulus Pakistani, India toitlustus rajoon, kus katsetasime üht India restorani. Hiljem liikusime koju ja lõbus õhtu jätkus edasi seal. Järgmisel päeval tegi Mari-Ly meile hommikuks pannkooke vaarika moosiga ning käisime veel luksuslikus Trafford Centre'is uudistamas.


kes on kõige pruunim :D?
Nüüd lõpuks on aeg rääkida meie edasistest plaanidest. Meie lõpp-punktiks on arusaadavalt Austraalia, aga teekond sinna saab olema omaette seiklus, sest otsepiletid on igavad ja kallid pealekauba. Enne olime välja vaadanud teekonna London-Oslo-Bangkok-Perth, siis tagasi olles ja piletihindu nähes loobusime sellest mõttest koheselt. Otselennud Austraaliasse on umbes €800-€900 ning Bangkok-Perth on teinud märkimisväärse hüppe 100 euro pealt 300 peale. Variant oleks ka see, kui ootaks paar-kolm nädalat, et odavamad piletid saada, aga pärast mitmepäevast kombineerimist jõudsime tulemuseni, mis meid mõlemaid rahuldab. Nüüd on piletid juba ostetud ning marsruudiks Manchester - Singapur - Kuala Lumpur - Perth. Kuala Lumpurist Perthi saame 90 euro eest inimese kohta ning Manchester-Singapur piletite eest maksime 500 eurot näkku. Ainsaks küsimärgiks on reis Singapur-Kuala Lumpur, mis tõotab tulla põnev, sest vaba aega kahe riigi peale on nädal, valikuid ühest teise liikumiseks on mitu ja lennupileteid me osta ei kavatse. Nüüd veel vaid valuutavahetus ja pakkimine ning järjekordne seiklus võib alata!