Äike, päike ja mundris mees

Asukoht: Kosovo bensiinijaama pizza baar
Aeg: 24. Juuli hilisõhtu
Ilm: 24 kraadi, pilvitu tähine taevas

Äike, nüüdseks meie kolmas reisikaaslane, saatis meid ka kogu tee Kreeka piirist edela-Makedoonia suvituspealinna Ohridini. Kohale jõudes oli plaan kohe auto ära parkida ning üks mõnus wifi-ga kohvik otsida. Pea pool tundi kolasime linnapeal, kuni meelepärase koha leidsime. Seadsime end siis mõnusalt sisse ning ei pidanud enam kaua ootama, kuni järjekordne äikesepilv linna kohal mürgeldama hakkas. Jälgisime vaatemängu hubasest kohvikust ning tellisime endale kaks kohvi. Meie üllatuseks saime aga midagi veel paremat – lauale ilmus kaks suurt isuäratavat klaasi täis jäätist, üle valatud mõruda espressoga. See oli üks paremaid kohvisid, mida mina saanud olen. Maksis see lõbu kuskil 1.60 euri. Kohviku ainukeseks ebameeldivaks küljeks olid siseruumis suitsetavad inimesed, kelle suitsupahvakate saatel me oma jooke nautisime. Makedoonia ning selle lähinaabrid pole ikka veel siseruumides suitsetamist keelavat seadust vastu võtnud, mis meile, mittesuitsetavatele turistidele, kohati häirivalt mõjub. Taas meenuvad ajad, kui pärast õhtut väljas pidi kantud riided kohe pesukorvi viskama. Tänud selle eest, et nii mõneski kohas on ka mittesuitsetajate lauad. Äikese ja kohvi saatel läks blogimine ja netis käik siiski päris kähku ning kui lõpetasime olid äikesepilvedki  juba taandunud. Otsustasime veidi ringi vaadata.

Ohrid on pisike puhkuslinn Ohridi järve kaldal.  Linn oli täis pisikesi tänavaid ja sadu hotelle ning kortereid, kus suvitajaid majutada. Uurisime huvi pärast ühelt puutetundlikult turismiinfo tahvlilt, mis on siinsete villade ja korterite üürihinnad võrreldes hostelitega ning tuli välja, et vahe on päris väike – villade päeva üür jäi vahemikku 20-40 euri, hostel 15 euri. Ei tea küll kumba valida, kui järgmine kord siia satume :D?

Kui kõhud on tühjad, siis tahaks kohe kõike süüa ja nii me läksimegi ühe maisi grilliva tädi õnge. Õnge just seetõttu, et need grillitud maisid olid tükk aega tagasi valminud ning juba külmad, kõrbenud ja suht maitsetud. Hiljem külastasime ka pisikest puuvilja/juurvilja poodi, kus läks veidi paremini - saime kuhjaga mahlaseid nektariine, kohalikke õunapabulaid ja kotitäie täidetud oliive, ja maksis see kõik vaid 4 euri.

Kuna ilmselgelt meie autos (loe: kodus) pesumasinat ei ole ning viimati sai pesumaja külastatud Poola mägedes, siis oli viimane aeg üks otsida. Google mapsi otsingumootor leidis ühe meie lähedal, niisiis jäime järve kaldale ööbima plaaniga homme pesumajja minna. 

Öösel saime väga korraliku äikesemürina osalisteks, mille saatel mina ei suutnud enne lõppemist magadagi. Hommik möödus Argol kala püüdes, minul und nautides, kuna kraade oli meil lõpuks alla 20. 

Pesumaja oli ka seekord mitte iseteenindusega coin laundry, vaid täis teenusega pesumaja. Õnneks saime oma pesugeeli kasutada, mis tegi asja veidi odavamaks. Hind oli kahe masinatäie peale 380 denari ehk kuskil 6,2 eur. Paari tunni pärast saimegi kaks suurt kotitäit sooje ja puhtaid riideid kätte ning oli aeg jälle teele asuda.

ööbimiskoht Ohridi kaldal

Seekord oli suund lääne-Makedoonias asuva rahvuspargi poole, kuhu jõudsime jälle päris hämaras. Hommikul avasasime endid suure imeilusa järve kaldalt, kust oli meil jälle vaja edasi põrutada Kosovo piiri suunas. Mina, kui meie ülim kaardilugeja, leidsin pargist pisikese tee otse Kosovo suunas. Ei olnud just kõige targem valik. Kogu tee oli täis suuri auke, kust Argo pidi osavalt mööda põiklema. Veidi enne piiri peatas meid mundris mees ning küsis kuhu suundume, teatasime rõõmsalt, et Kosovosse. Onu aga muigas selle peale ning tegi käte raudu panemis žeste. Tuli välja, et see tee ametliku piiripunktini ei vii ja piiriületus võib kongis lõppeda. Mitte just parima inglise keelega suutis onu meid siiski teiste, palju ohutumate, piiripunktideni juhatada. Kui pakkusime välja ühte lähimat piiripunkti varianti, siis vangutas ta selle peale pead ning mainis, et targem oleks teist kasutada. Tänasime lahket meest ning asusime teele pealinna poole, mille lähedal pidi olema kindlaim tee Kosovosse.

Enne piiripunkti pidime veel viimasest rahast lahti saama ning hakkasime otsima võimalusi. Märkasime tee servas järjekordset puuviljaputkat ja peatusime, et hindu uurida. Kuigi vanahärrast müüa ei osanud sõnagi inglisekeelt, siis saime näpuga näidates kõik asjad aetud ning tulemuseks oli 300g viinamarju ja suur ~5kg arbuus, vaid 1 euro eest! Edasi liikusime Kosovo poole, mõlemal mõttes vaid mahlane arbuus.