Aeg: 29. Juuli
Ilm: pilves, vihmane, 17 kraadi
Horvaatia võttis meid vastu palavate kallistustega päikese poolt. Hoolimata hilisest kohale jõudmisest olime hommikul 8-st üleval. Ei - mitte suurest ärevusest, vaid pea võimatu on magamist nautida, kui autos on juba hommikul vara 30 kraadi sees. Olime parkinud väsimuse tõttu esimesse ettejuhtuvasse teeäärsesse sissesõitu ja see oli loomulikult laus päikese käes. Pimedas hea ööbimiskoha leidmine ongi nagu loto mäng - valid kohta hoolega, aga tulemus on ikka 0. Varajane äratus meid aga ei morjendanud, nii saimegi varakult avastama hakata Horvaatia põhimaast eraldatud jupikest, kus asub ka kuulus Dubrovnik.
Esmalt aga otsisime endale mõnusa varjulise pikniku koha, kus enne kuuma turistipäeva kõhud täis süüa. Seal jätsime ka hüvasti oma kauaaegse sõbra - gaasipliidiga, kes teenis meid hästi terve aasta Inglismaal matkates kuni tänaseni välja. Asenduseks ostsime Kosovost tema väikese venna (hind vaid 3.90 eur, gaasiballoonid 0,50 eur tükk). Põhjuseid oli mitu - esiteks oli vana pliit omadega suhteliselt läbi ning selle tööle saamiseks pidi päris palju vaeva nägema, teiseks oli sellel vähe tuntud kujuga gaasiballoon, mida me ei suutnud oma senise reisi jooksul kusagilt leida (välja arvatud Inglismaa ja Eesti), ning kolmandaks on uus palju väiksem ning igalt poolt kättesaadavate gaasiballoonidega. Eks paistab kas jääme ka oma ostuga rahule.
 |
| Mõnusad piknikualad Horvaatias |
 |
| vana pliit |
 |
| uus pliit |
Kõhud punnis suundusime rannikuäärsele teele, millelt avanesid imelised vaated Aadria merele. Nägime pisikesi metsaga kaetud asustamata saari, kihutavaid jahte ja uhkeid purjekaid. Kuid juba varsti paistiski kauguses punaste katuste säras ja oma täies hiilguses Dubrovnik. Lähenesime linnale just õigelt poolt, et avaneks parim vaade ja pildistamistaust.
Parkimiskohaga me linnas palju vaeva ei näinud, otsustasime maa-aluse parkla kasuks, et pärast linnatiiru autos vähemalt natukenegi jahedam sõita oleks. Hinnaks oli krõbedad 25 kunat ehk 3,3 eur tunnis. Kesklinn asus lühikese jalutuskäigu kaugusel läbi kitsaste treppiderohkete tänavate. Rahvast oli loomulikult palju ja pidime ikka teineteisel kõvasti silma peal hoidma, et rahvasumma ära ei kaoks. Juba esimesed pool tundi linnapeal tundusid kui kolm, mitte et igav oleks olnud, vaid temperatuur oli linnatuuriks lihtsalt liiga kõrvetav, et seda täielikult nautida. Võtsin ennast siiski kokku ning asi oli seda väärt - Dubrovniku vanalinna osa on tõesti vaimustav. Ekslesime mitu tundi imekitsaste tänavate vahel, kus peidus palju salarestorane- ja kohvikuid. Kohe, kui nägin linnamüüri sisse minevat käiku, mille teises otsas paistis vaade merele, sain aru, et see on just see sama kohvik, mida olin näinud ühes "YouTube" reisidokumentaalis. Hõivasime ainukese vaba mere vaatega laua, riputasime jalad üle piirde merepoole ning jäime oma jooke ootama. Joogid polnud küll nii uhked, kui kohviku asukoht, kuid sellegipoolest nautisime seda hetke, kuhu sattunud olime. Eks sellise asukohaga kohvik saab endale plastiktopsides serveerimist ning lahustuvaid kohvijooke lubada, sest inimesed tulevad sinna pigem vaate, kui joogi pärast. Seal mõnuledes jäi meile kõrva aeg ajalt kõlav sulpsatus, millele järgnesid inimeste imestunud hõiked. Argol hakkas selle peale loomulikult mõte ja jalad liikuma ning tuligi välja, et kohviku trepist mööda kaljut alla poole kõndides on väike päevitus- ja ujumisala, kust ei puudunud ka uljad mitme meetriste kaljunukkide otsast hüppavad noored. Sära silmas jõudis ta tagasi lauda ning hakkas imeruttu oma õlut kaanima, et saaks juba kaljunuki otsa turnima. Sain kaadrisse ka ühe ilusa hüppe Argo poolt, mida terves pikkuses näete kunagi hiljem meie reisivideost ;)
 |
| ujumiskoht kohviku all |
 |
| Argo hüpe |
Värskendus keres uurisime edasi, mida Dubrovnik endas veel peidab. Kahjuks andsid mu fotoka akud otsad, nii et edasine jäädvustamine toimus vaid GoPro abiga. Lisaks kaunile vanalinnale on seal mitu sadamat ning palju pisikesi ranna-alasid, mida saab imetleda vaateplatvormidelt. Veel on võimalus ka Dubrovniku pea kahe kilomeetri pikkusel linnamüüril kõndida, sissepääs 90 kunat (12 eur) inimese kohta. Oma eelarvet silmas pidades jätsime selle külastuse teiseks korraks. Seiklesime veel tunnikese, kuni rahast rahast kahju hakkas ja otsustasime auto parklast ära võtta ning edasi liikuda.
Rannikut mööda edasi sõites, mõlemal higimull otsaees, lootsime leida ideaalse ranna, kus ülejäänud päev mööda saata. Ei möödunud poolt tundigi, kui olime leidnud mis otsisime. Seadsime end mõnusalt munakivi rannale sisse ning sukeldusime täielikku puhkuse olekusse. Päikest, raamatuid ja snorgeldamist nautides läks aeg lennates, kuid nüüd oli aeg õhtusöögiks ning öömaja otsimiseks. Kuna mõlemale praegune asukoht väga meeldis, siis otsustasime pikemalt mõtlemata auto ranna äärde parklasse toimetada ning seal ka õhtusööki vaaritama hakata. Mäest üles kõndides märkasime aga rannaalale viival teel silti, mis keelab seal öösel parkida. Ideaalne ööbimiskoht läinud pidime hakkama uut otsima, enne kui pimedaks läheb. Seekord meil vedas - umbes tunni kaugusel meie rannakesest oli kauni vaatega teeäärne puhkeala, kuhu otsustasimegi jääda. Mõnusa ööbimiskoha auks otsustasime täna supist loobuda ning teha midagi mõnusamat nagu seene pasta. Klaasikese veini ja päikeseloojangu varjus saime jälile oma pisikese pliidikese suurele miinusele - tal puudus tuule kaitse ning suuremaid hõrgutisi on sellel üsna raske valmistada. Pimeduse saabudes sai pasta siiski valmis, nii siis asusime taskulampide valgel oma õhtusööki nautima.
Ilma suuremate vahejuhtumiteta läbisime hommikul pisikese jupi Bosnia ja Hertsegoviinast ning olime tagasi Horvaatias, et liikuda oma järgmise eesmärgi, Plitvice järvede rahvuspargi, poole. Teepeal peatusime väikeses pagaris, et oma leivavarusid täiendada. Järjekorras seistes märkasime huvitavat pirukat, mida iga teine klient ostis. Suurest uudishimust soovisime seda meiegi proovida. Rohkem infot traditsioonilisest pirukast tuleb järgmises postituses koos Horvaatia ülesannetega. Nautisime suutäit rannaäärses parklas, kus meri meid iga lainega aina rohkem ujuma kutsus. Kuna märkasime rannas ka dušše (mida ei leia just igast rannast) siis otsustasime enne teele asumist kiire supluse teha.
Rannast ära sõites u-pööret sooritades suutsime õnnetult äärekivi riivata. Tagajärg oli paari minuti pärast käes - karjuv "STOP" meie auto armatuuril. Olime lähenemas Spliti linnale, kus hüppasime esimesest tanklast läbi, et katkist rehvi veidikenegi turgutada. Käisime ka mitmes kaubanduskeskuses, et leida rehviparanduskomplekti ja mingisuguse me lõpuks ka leidsime. Juhtus see ju meil loomulikult pühapäeval, kus kõik rehvitöökojad on suletud. Mitu tundi rehviparanduskomplektiga olid siiski mõttetud, auk oli liiga suur ja komplekt kehvake. Pidime leppima varurehviga.
Ettevaatlikult rahvuspargi ja sisemaa poole kihutades langes temperatuur pea 10 kraadi. Et mingitki põnevust sõitmise vahele tuua otsustasime väikese kõrvalepõike kasuks - silt teeääres viitas kosele. Külavahe teedel ukerdades suutsime juba oma otsust kahetseda - tundus, et tee ei vii meid kusagile. Siiski leidsime kose üles, aga loomulikult ei olnud ka see pisike koseke tasuta vaatamiseks. Endale kindlaks jäädes liikusime hoopis edasi rahvuspargi suunas.
Rahvuspark oli oodatust väiksem, seda läbis vaid kaks suuremat teed. Helesiniste järvede juures olev parkla oli loomulikult tasuline ja tegemaks kindlaks, et kõik ikka sinna pargiks, olid kõik teeäärsed vähegi parkimist kannatavad kohad tõkkepuudega kinni. Liikusime möllust veidi eemale, et sõjaplaani koostada. Ühe karavanipargi läheduses suutsin ühte WiFi võrku sisse muukida, proovides paari kõige enam kasutatavat parooli. Seal saime teada ka kurvastava info, et meie kaua oodatud rahvuspark jääb meile seekord kättesaamatuks - nimelt sissepääs parki on 180 kunat ehk 24 euri inimese kohta. Pileti hind sisaldas ka paadi sõitu, rongi sõitu järvede ümber ning külastaja kindlustust. Mina leian, et igaüks võiks saada ise valida, kui suurt elamust ta pargist ootab ja endale lubada saab. Mõned võibolla ei soovi täis teenust paatide ja rongidega vaid tahaks näiteks iseseisvalt jala pargis ringi jalutada mõistliku summa eest. See on siiski looduslik vaatamisväärsus, mis peaks igale inimesele kättesaadav olema. Kuid siin on järjekordne õppetund järgmisteks reisideks - peab olema eraldi eelarve vaatamisväärsusteks, sest enamus neist on siiski tasulised või siis lihtsalt kõvasti suurem reisieelarve kui meil :)
Edasi põrutasime tagasi mere poole, et Rijeka linnas oma Horvaatia toiduelamus kätte saada. Leidsime ühe mõnusa turistipiirkonnast eemal asuva söögikoha ning palusime kelneril tuua midagi tõeliselt kohalikku. Koduseid toite, kohalikku õlut ja kaunist sadama vaadet nautides saatsime päeva öösse. Ainuke ööbimisala, mille suutsime pimedas leida, oli 8-st hommikul tasuliseks muutuv Rijeka linna vaatega parkla. Varajane äratus oli soolas, aga enne seda mõnus filmiõhtu. Järgmine hommik jätsime Horvaatia ilusad linnad seljataha ning sõitsime edasi. Õige pea tegime vilkuva kütusenäidikuga järjekordse piiriületuse ja olimegi omadega Sloveenias.
Ilma suuremate vahejuhtumiteta läbisime hommikul pisikese jupi Bosnia ja Hertsegoviinast ning olime tagasi Horvaatias, et liikuda oma järgmise eesmärgi, Plitvice järvede rahvuspargi, poole. Teepeal peatusime väikeses pagaris, et oma leivavarusid täiendada. Järjekorras seistes märkasime huvitavat pirukat, mida iga teine klient ostis. Suurest uudishimust soovisime seda meiegi proovida. Rohkem infot traditsioonilisest pirukast tuleb järgmises postituses koos Horvaatia ülesannetega. Nautisime suutäit rannaäärses parklas, kus meri meid iga lainega aina rohkem ujuma kutsus. Kuna märkasime rannas ka dušše (mida ei leia just igast rannast) siis otsustasime enne teele asumist kiire supluse teha.
Rannast ära sõites u-pööret sooritades suutsime õnnetult äärekivi riivata. Tagajärg oli paari minuti pärast käes - karjuv "STOP" meie auto armatuuril. Olime lähenemas Spliti linnale, kus hüppasime esimesest tanklast läbi, et katkist rehvi veidikenegi turgutada. Käisime ka mitmes kaubanduskeskuses, et leida rehviparanduskomplekti ja mingisuguse me lõpuks ka leidsime. Juhtus see ju meil loomulikult pühapäeval, kus kõik rehvitöökojad on suletud. Mitu tundi rehviparanduskomplektiga olid siiski mõttetud, auk oli liiga suur ja komplekt kehvake. Pidime leppima varurehviga.
Ettevaatlikult rahvuspargi ja sisemaa poole kihutades langes temperatuur pea 10 kraadi. Et mingitki põnevust sõitmise vahele tuua otsustasime väikese kõrvalepõike kasuks - silt teeääres viitas kosele. Külavahe teedel ukerdades suutsime juba oma otsust kahetseda - tundus, et tee ei vii meid kusagile. Siiski leidsime kose üles, aga loomulikult ei olnud ka see pisike koseke tasuta vaatamiseks. Endale kindlaks jäädes liikusime hoopis edasi rahvuspargi suunas.
Rahvuspark oli oodatust väiksem, seda läbis vaid kaks suuremat teed. Helesiniste järvede juures olev parkla oli loomulikult tasuline ja tegemaks kindlaks, et kõik ikka sinna pargiks, olid kõik teeäärsed vähegi parkimist kannatavad kohad tõkkepuudega kinni. Liikusime möllust veidi eemale, et sõjaplaani koostada. Ühe karavanipargi läheduses suutsin ühte WiFi võrku sisse muukida, proovides paari kõige enam kasutatavat parooli. Seal saime teada ka kurvastava info, et meie kaua oodatud rahvuspark jääb meile seekord kättesaamatuks - nimelt sissepääs parki on 180 kunat ehk 24 euri inimese kohta. Pileti hind sisaldas ka paadi sõitu, rongi sõitu järvede ümber ning külastaja kindlustust. Mina leian, et igaüks võiks saada ise valida, kui suurt elamust ta pargist ootab ja endale lubada saab. Mõned võibolla ei soovi täis teenust paatide ja rongidega vaid tahaks näiteks iseseisvalt jala pargis ringi jalutada mõistliku summa eest. See on siiski looduslik vaatamisväärsus, mis peaks igale inimesele kättesaadav olema. Kuid siin on järjekordne õppetund järgmisteks reisideks - peab olema eraldi eelarve vaatamisväärsusteks, sest enamus neist on siiski tasulised või siis lihtsalt kõvasti suurem reisieelarve kui meil :)
Edasi põrutasime tagasi mere poole, et Rijeka linnas oma Horvaatia toiduelamus kätte saada. Leidsime ühe mõnusa turistipiirkonnast eemal asuva söögikoha ning palusime kelneril tuua midagi tõeliselt kohalikku. Koduseid toite, kohalikku õlut ja kaunist sadama vaadet nautides saatsime päeva öösse. Ainuke ööbimisala, mille suutsime pimedas leida, oli 8-st hommikul tasuliseks muutuv Rijeka linna vaatega parkla. Varajane äratus oli soolas, aga enne seda mõnus filmiõhtu. Järgmine hommik jätsime Horvaatia ilusad linnad seljataha ning sõitsime edasi. Õige pea tegime vilkuva kütusenäidikuga järjekordse piiriületuse ja olimegi omadega Sloveenias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar