Lämmatava palavuse käest sattusime mõnusasse Perthi kliimasse. Päikese käes vedeledes kõrvetab naha punaseks, aga varjus olles pole häda midagi. Ei mingit hinge kinni võtvat palavust. Lennujaama tasuta bussiga sõitsime rahvusvahelisest terminalist siseriiklikku ja õige pea ootasime linnaliini bussi järjekorras. Lennujaama poest ostsime paki külma kohvijooki, et ootamine talutavam oleks. Iseenesest oleks võinud rahvusvahelisest lennujaamast ka otse linna sõita, aga bussi hinnavahe oli 4.40$, kui õigesti mäletan, vs 15$ inimese kohta. Selle säästetud ja raha eest saame, peale eelpool mainitud kohvijoogi, midagi veel.
Õige pea olimegi juba linna poole teel. Esialgu suundusime kesklinna, et sealt siis õige bussiga hosteli juurde saada, sest Perthi kesklinna tsoonis on tasuta ühistransport ning ei pidanud vajalikuks kõige otsemat teed valida. Bussi peal vahetasime paar sõna ühe kohalikuga, kes hakkas meie seljakottidel olevate lippude vastu huvi tundma. Kui ta lõpuks kõik meie lipud oli üle vaadanud ja mõne kuulnud mõne reisiloo, oli ta valmis meid õige bussi peale juhatama. Suurte seljakottidega liiklemine on üks paras tüütus ja pidasime targemaks otse hostelisse põrutada, et koormat kergendada ja hiljem linna tagasi tulla.
Õige pea olimegi juba linna poole teel. Esialgu suundusime kesklinna, et sealt siis õige bussiga hosteli juurde saada, sest Perthi kesklinna tsoonis on tasuta ühistransport ning ei pidanud vajalikuks kõige otsemat teed valida. Bussi peal vahetasime paar sõna ühe kohalikuga, kes hakkas meie seljakottidel olevate lippude vastu huvi tundma. Kui ta lõpuks kõik meie lipud oli üle vaadanud ja mõne kuulnud mõne reisiloo, oli ta valmis meid õige bussi peale juhatama. Suurte seljakottidega liiklemine on üks paras tüütus ja pidasime targemaks otse hostelisse põrutada, et koormat kergendada ja hiljem linna tagasi tulla.
Esimeseks hosteliks valisime keskmise hinnaklassiga Banjos Backpackers, sest Kuala Lumpuri prussakad ja üsnagi väsinud hostel ei jätnud kõige paremat mälupilti. Lootsime, et 29$ inimese kohta päevas saame midagi mõnusamat, sest esimene kogemus Aussist võiks olla ju mõnus. Hostelis check-ini tehes tundus, et pettuma vist ei pea. Eesruum oli puhas ja avar ning retseptsiooni inimene samuti väga sõbralik. Raha asjadega ühele poole saades marssisime oma tuppa ning vastu vaatas kõige suurem ühikatuba milles ma kunagi olnud olen. Ruumis pesitses veel 7 eri rahvusest inimest aga ei ühtegi eestlast ega soomlaseks maskeerunud rahvuskaaslast. Hiljem selgus, et selles hostelis pole eestlasi just eriti tihti nähtud ning valdav enamus olid sakslased ja inglased. Siin seal mõni prantslane ja itaallane. Enne ööhämarust leidsime end jälle linnast, sest transport ju tasuta ning kallile Austraalia toidukraamile vaja silm peale visata, sest sööma ju peab. Esimese shopingu tulemuseks oli 50$ arve, mis meile nii väga kirves ei tundunudki, aga seda ilmselt seepärast, et kõik hea kraami jätsime poodi. Esialgu peame vist neid No Name, Black & Gold ja Woolworthi Homebrandi tooteid tarbides hakkama saama. Kõhu saab täis ja kui poes pakutakse, siis päris rotimürk olla ei saa. Õine Perth millegi erilise poolest silma ei paistnud ja vaimusilmas pidasin linna suuremaks, aga üldiselt väiksemad ongi mõnusamad. Eks ta ole üks neist, mille keskus mõõdukas, aga ümber asub ca 100 väiksemat. Õhtul vaaritasime oma esimest rooga ning koostasime sõjaplaani, et tööturg kohe lähipäevadel ära vallutada.
hiiglaslik hosteli köök |
söögituba |
Kui enne Austraaliat mõtlesime, et kohe esimesel päeval lähme ja krabame mõne tööotsa, helistame ja meilitame kõikvõimalikud pakkumised läbi, siis tegelikkus oli hoopis rahulikum. Sõime hosteli poolt pakutavat hommikusööki moosisaiade näol ning jõime üllatavalt heamaitselist lahustuvat kohvi. Sirvisime töökuulutusi ning esialgu helistamiseni ei jõudnudki. Ilmselgelt oleks enne vaja kõik muu korda ajada ala telefoninumber, pangakonto, maksunumber jne. Seepärast olimegi üsna pea tagasi mõnusas tasuta ühistranspordis ja põrutasime linna suunas. Hostel on siiski küllaltki linna keskel ja väga pikalt mõnuleda ei saa, nii umbes kümmekond minutit. Enestelegi imestuseks vahtisime umbes tunni pärast tänaval üksteisele otsa ja ei suutnud uskuda, et kõik ongi juba korras. Pangaks valisime Common Wealthi ja telefoninumbri tegime Vodafone's, sest Inglismaal leidis Mari-Ly telefoni, mida ma nüüd meelsasti kasutaks, aga teenusepakkuja, just Vodafone, lukk on peal. Poes, enne paketi valimist, proovisime ja kõik töötas suurepäraselt. Pangakaardi tegemine, erinevalt Inglismaast, oli ka üüber lihtne. Mine kohale, anna paar allkirja, vali pesionifond ja olemas. Need kes ei tea, siis Inglismaal minu pangakonto avamine oli kiire ja edukas, aga Mari-Ly üritas neljas eri pangas mitmeid kordi ja lõpuks kaotas vaid oma usaldusväärsuse, sest väidetavalt on selline tegevus kahtlane ja mõned pangad polnudki enam valmis kontot avama. Kõik taandus sellele, et mitte ükski elukohta tõendav dokument ei sobinud. Kord oli paber liiga vana, kord mitte piisavalt usaldusväärne. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi rendileping ei sobinud, aga see selleks. Kaua sa ikka viitsid mingi pangakontoga jaurata. Seekord saime kõik vaid mõne tunniga tehtud ning tööotsingud võisid alata. Enne seda ostsime poest ahjukartuleid ja kanapalle ning suundusime Kings Parki piknikule. Taevas oli sinine ning päike mõnusalt soe. Kui vaid tuul nii jahe poleks. Sellegipoolest tuli peale see hea ja mõnus tunne, mis aegajalt jälle välja lööb ja tuletab meelde, kui mõnus on teha mida iganes ma tahan.
Nädalavahetusel sirvisime veel töökuulutusi, sõitsime linna vahet ja jalutasime mööda Swan jõge, et ümbruskonnaga tutvuda. Kuna nädalavahetusel töö leidmise lootus oli väike, siis nautisime niisama olemist ja Perthi avastamist. Samuti hoidsime silma peal automüügi kuulutustel, sest nii kui Eestist kantud raha Aussi peaks jõudma oli plaanis auto soetada. Kohe pärast nädalavahetust hakkas aga asju juhtuma. Kõigepealt helistas üks agentuur, kes meid maasikafarmi soovis tööle värvata, seejärel teine, kes meid ühe teise farmi pakkumise asjus intervjuule kutsus. Kolmandaks variandiks oli tööots ajakirjade ja kataloogide laiali jaotamise näol. Intervjuul käisime kohe ära ning agendile me sobisime ning lõpuks ütlesime igalepoole jah, et lõpuks kasvõi üks valik lauale jääks. Kavalalt tegime ka seda, et maasikafarmi algusaja valisime täpselt nii, et kui teine farmi pakkumine ära peaks kukkuma, siis maasikafarm oleks olemas. Rohkem tahtsime suunduda põhja, kus töö on rantšos. Mari-Ly ülesandeks oleks olnud söögi meisterdamine kaheksale töölisele ning minu tööks igapäevased loomafarmi ülesanded. Kahjuks me sinna siiski ei saanud, sest omanikud polnud kindlad meie võimekuses kuumaga toime tulla ja pidime järjekordselt oma käe maasikafarmile andma. Eelmine kord, pikad 3 nädalat Inglismaal, polnud just kõige meeldivam kogemus. Sellegipoolest otsustasime proovida.
kodukant |
jõeääres |
vaade Perth'ile Claisebrook Cove'ist |
Eitava vastuse loomafarmist saime täpselt nii, et ülejärgmine päev pidime juba maasikafarmis tööle hakkama. Kuna olime kinnitanud, et meil on oma transport olemas, mida meil tegelikult polnud, siis oli vaja see kiiremas korras leida. Olukorda ei teinud kergemaks ka tõsiasi, et tehes Transferwise kaudu rahaülekannet, olin kontonumbri leidnud paberi pealt, mis mõeldud tööandjale. Otseloomulikult oli tegemist pensionikontoga ning kontonumbrid täiesti erinevad. Transferwise oli rahaülekande edukalt ära lõpetanud ja mul ei jäänud üle muud, kui tõdeda, et auto ostmise plaani võin pidada pensionipõlves. Nii hull asi siiski polnud, sest kohe kui viga taipasin võtsin pangaga ühendust ning ülekanne pankade vahel polnud veel lõpetatud ja pank saatis raha tagasi. Mainin ette ära, et raha tagasikanne toimus 2 nädala eest ja senini ootame oma autoraha. Ma pole isegi kindel, mis siis oleks saanud, kui ülekanne oleks ära lõpetatud, sest pangatöötaja ei olnud raha tagasi saamises väga kindel. Lõpuks on kõik siiski hästi ja vaja vaid oodata.
Sellist jama ei osanud kuskilt otsast harutama hakata. Põhimõtteliselt olime olukorras, kus meil oli töö, aga polnud raha, et tööle saada. Farm majutust ei pakkunud, mis tähendas seda, et meil oli täpselt üks päev, et leida majutus ja transport. Finantsid olid ka üsnagi piiratud, sest kogu vaba raha kogus pensioni. Lõpuks pidasime targemaks võtta rendiauto, kus saaks ka magada ja kui vaja, siis magame tavalises sõiduautos. Sõidukite hinnad nädalaks olid umbes 200$, aga pärast mõningat tuhnimist internetis pidasime targemaks rentida ümberehitatud minibuss, kus on ka voodi. Sellise riistapuu oleks kindlustuseta saanud umbes 300$ eest, aga sel juhul pidi pantima 2500$, mida meil polnud. Lõpuks rentisime sama masina täiskindlustusega, sest sel juhul tagatist polnud vaja ning kokku pidime maksma 560$, mis nibin-nabin kokku saime. Järgmiseks probleemiks oli see, et nii lühikese ajaga polnud paljudest kohtadest võimalik seda kämperit rentidagi ja need üksikud kohad, mis seda võimaldasid, ei saanud hakkama minu Eesti pangakaardiga. Misiganes see põhjus ka poleks, aga kaardimakse lükati igalpool tagasi. Raha oli kaardil piisavalt, aga edukat makset ei toiminud isegi mitte siis, kui kaardile raha juurde kandsin. Nüüdseks peaks juba selge olema kuidas pensionikontole raha kandmise apsakas teoks sai. Vähe sellest, et mul on sassis Kanada ja Austraalia, dollar ja nael, on mul nüüd kokku 5 pangakontot neljas eri riigis ja kontonumbreid jalaga segada, aga jätaks selle jutu teiseks korraks. Olukord polnud just kiita. Viimases hädas otsustasime minna ise rendifirmasse kohale, et äkki saaks masina ikka kuidagi kätte. Tegemist oli firmaga Lucky Rentals ja neil Perthi kesklinnas kontor täitsa olemas. Kohale jõudes tervitas meid rõõmus tüdruk, kes kahjuks teatas, et kõik autod on välja renditud ja parim mis teha annab on rentida buss reedel, aga meile see ei sobinud, sest pidime juba homme töötama. Nördinutena jalutasime kontorist minema ning otsustasime viimase võimalusena küsida uuesti kohast nimega Backpacker World Travel, sest paari päeva eest tegid nad meile pakkumise natuke kallima hinna eest. Kohale jõudes teatas tüüp, et kämper olemas ja sama hinnaga, aga kohe tunni pärast peaks järgi minema. Sel hetkel oli see maailma parim uudis, sest me olime mõtteis juba loobunud. Täitsime kiirelt paberid ära ning tegime endile selle firma kliendikaardi, sest neil igas suuremas linnas sooduka voucher'eid ala restoranis pearoad 50% odavamad jne. Soovitan see kaart ära teha ja kui edasi loed saad teada miks. Sel hetkel oli söök muidugi viimane asi millest me mõtlesime. Rendimasina saamiseks vajalikud paberid olemas, suundusime kohe esimese pangaautomaadi juurde, et Eesti pangakaardiga raha välja võtta. Kõik automaadid järgemööda teatasid, et sularaha väljavõtt ebaõnnestus. Mina oma kärsitu hingega olin valmis juba loobuma ja mõnda kontorisse marssima, aga Mari-Ly oli veendunud, et peaksime veel proovima. Ja voillaaa, juba järgmise pangaautomaadi juures saime oma rahad kätte. Taskud raha täis jooksime aadressile, mis meile anti ning üllatus-üllatus, tegemist oli selle sama kohaga. Marssisime uuesti uksest sisse ja see sama neiu kohe hakkas meile reedeks autot kinni panema. Suur oli ta üllatus, kui me teatasime, et tahaks auto kohe kätte saada. Vabanduse asemel hakkas ta hoopis seda teist firmat halvustama, et nii ikka ei tohiks teha ja meil ikka nii vähe autosid alles ning õige oleks olnud alles reedeks auto broneerida jne, jne. Meid see väga ei huvitanud ja umbes tunni pärast vurasime oma autoga väravast välja.
Et oma äsja renditud bussi kõik võimalused ära kasutada, otsustasime enne õhtust pakkimist teha esimese rannakülastuse.Väga mõnus oli üle pika aja varbad jälle sooja liiva pista. Mõne aja pärast pidime taas nentima, et Perthi kliima pole hetkel üldse nii soe ja kohe kui pilved päikest hakkavad varjutama, on aeg asjad ära pakkida ja endale teisi tegevusi leida. Kuna hommikune äratus oli 4 paiku ning meil asjad kõik pakkimata, siis väga ei põdenud ning sõitsime tagasi hostelisse. Meisterdasime lõunasöögiks pirakad wrapid ning ronisime voodisse.
Hommikuhämaruses ajasime bussile hääled sisse ning põrutasime farmi suunas. Maasikafarm asus Perthist mõnikümmend kilomeetrit põhja pool ning kohale jõudsime kiiresti. Esimeseks ohumärgiks oli see, et valdav enamus töötajaid olid asiaadid. Mitte, et meil midagi nende vastu oleks, aga juttude järgi on nad valmis väikse kopika eest ükskõik millistes tingimustes töötama. Natuke vastumeelselt võtsime oma numbrid, need mille järgi meie korjatud kastid ära tuvastatakse ja suundusime põllule. Esimeseks üllatuseks olid need imelikud kaadervärgid millega siinmail maasikaid korjatakse. Enda arust olime kogemustega ning korjanud nii maast, laualt kui ka imelike kärudega, aga selleks siin me küll valmis polnud. Tegu oli madala kolmerattalise lükatava invatooli moodi aparaadiga. Kasutusjuhend oli võrdlemisi lihtne. Oli vaja vaid maasikakastid aparaadile laduda ning end jalgade abiga põllule lükata. Kui esialgu tundus, et me oleme ikka täiega aeglased ja kohmakad, siis mõne tunni möödudes liikusime teiste korjajatega sama kiirelt. Kui välja arvata üks hiina vanamemm, kes oma kolmekaga pidevalt minu oma vastu kolksatas. Lõunapausi aeg külastas meid ka agentuuri töötaja, kes mulle särava särgi andis ning uuris kuidas meile meeldib. Julgustuseks ütles niipalju, et ärge väga muretsege kui esimese nädala eest 500-600 dollarit saate, sest edaspidi muutute vaid paremaks. Ei no thänks. Teeks väikse arvutuse. Juttude järgi töötatakse 7 päeva nädalas ja ca 12 tundi päevas. Saadav päevaraha oleks umbes 70-80 taala, mis on lähemal Eesti kui Austraalia miinimumile. Ja oma 25 taalase särgi eesti pean pea pool päeva töötama. Parimad pidid saama 1200 dollari kanti ja keskmiseks väitis ta olevat umbes 900 taala. Selliste töötundide juures ootasime midagi paremat ja väga rahul polnud. Sellegipoolest töötasime päeva lõpuni ja olime veendunud, et homme oleme tagasi. Raha oleks nagu vaja ja niisama rendibussiga pole ka mõtet ringi sõita. Päeva lõpus tuli välja, et homme meid tagasi ei taheta, sest töötajatel pärast kahte nädalat esimene vaba päev. Sellele lisaks ütles farmi omanik, et kohe kindlasti ei tohi me oma pesa farmi maale parkida. Natuke pettunult sõitsime minema, sest ühtegi head pesemisvõimalustega kohta me ei teadnud. Pärast mõningat tiirutamist jõudsime linna nimega Joondalup, kus kohe esimese mereäärde viiva tee lõpus paistis pea ideaalne peatuskoht. Eest leidsime parkla, kus mõned kämperid juba pesitsesid, mis viitab sellele, et ilmselt on ööbimine lubatud. Eemal paistis riietusruum, kus sai ka pesta, kuigi vaid külma veega. Igastahes olime õnnelikud äsja leitud ööbimiskoha üle, mis farmist vaid kiviviske kaugusel. Koha nimeks oli Burns Beach.
Kuna järgmine päev oli farmitööst vaba ja raamatukogus istumine võimaldas raha ja töötundide üle järele mõelda, siis tekkis mõningane kahtluseuss järgmisel päeval tööle ilmumise suhtes. Kui hommikul olime veel kindlad, et kannatame vähemalt nädala ära, siis agendi esimene tekstisõnum süvendas meie kahtlusi veelgi, sest sisaldas see vaid mõtet, et peaksime ikka mõne nädala töötama ja alles siis lahkumise peale mõtlema. Sõnum oli saadetud sama päeva hommikul, kui me oma esimese päeva töötasime. Tore, et enne kui me õieti töölegi oleme saanud hakata pommitab agent meid juba selliste sõnumitega. Samal ajal kui me jätkamise üle arutasime helistas meile agent ja tahtis kohe teada kas me homme tagasi läheme. Olles lahkumismõtet peas juba tunde keerutanud ning agendilt ühtegi head jätkamispõhjust saamata tuli vastus suhteliselt kergelt. Ei, me ei tule homme tagasi. Kohe kui seda ütlesin tekkis väike kahetsuseuss, aga mis tehtud see tehtud ja teadsin, et lõpuks laheneb kõik kenasti, sest oleme sellistes olukordades viimase paari aasta jooksul olnud korduvalt. Mõlemad tundsime kergendust, et ei pea sinna tolmusele põllule tagasi minema ja palehigis rügama. Nädalavahetuse veetsime raamatukogus töökuulutustele vastates ning õhtud oma rannalapil süüa tehes ning järjekordset minipuhkust nautides. Elu kämperis oli nauditav ning igapäevased kohtumised seljakotiränduritega andsid kindlust, et kuidagi saame kindlasti hakkama.
Ühel õhtul kohtasime kahte saksa poissi, kes juhuslikult end meie kõrvale parkisid ning õhtuhämaruses oma sedaanist telgid välja võtsid. Vahetasime nendega paar sõna ning nende siia saamise lugu oli midagi täiesti ebanormaalset. Austraalias olid nad olnud umbes kuu aega ja alles nädal tagasi sõitsid nad oma äsja ostetud bussiga põhja, et ringiga idakaldale jõuda. Nende mõnus puhkus võttis ootamatu pöörde, kui bussi mootor ühel päeval tossama hakkas ning auto enam edasi ei liikunud. Kuna parandus oleks läinud kulukamaks, kui masin väärt on ja seda raha neil nagunii polnud, siis müüsid nad oma bussi 300$ eest maha. Kolm nädalat tagasi maksid nad selle eest 4600$. Mingis suvalises karavanpargis haavu lakkudes kohtasid nad neljakümnendates meest, kelle hipilik eluviis ja ükskõiksus raha suhtes avas huvitava võimaluse. Nimelt, pakkus mees neile reisimiseks oma vana autot, täiesti tasuta, kui neile sobib tavalise sõiduautoga ringi reisida ning viitsivad selle Perthist ära tuua. Otseloomulikult olid nad nõus ning paar päeva hiljem, tagasi põhja sõites, sattusime meie nendega kokku. Kuna seekord ei tahtnud nad autot tee peal lagunemas näha, siis nad olid hommikuks broneerinud külastuse autotöökotta, et auto üle vaadataks. Selleks oli ka põhjust, sest sõites kostus mootorist mingit klõbinat. Kui nad esialgu pidid kohe järgmine päev põhja põrutama, siis raamatukogust tagasi tulles oli tuttav auto jälle omal kohal ning õige pea selgus ka põhjus. Mehhaanikud lubasid järgmisel päeval osa mootorist lahti võtta, et klõbina põhjusele jälile saada. Vahepeal olin ma saanud kõne tüübilt nimega Sam, kes tahtis mind järgmiseks päevaks ehitusele appi. Tüüp tegeles müüriladumisega ja minu ülesanneteks oleks koristamine ja segu tegemine. Kuna töö oli teisel pool Perthi ja alustama pidime 6.30, siis järjekordne õhtu sakslastega pidi lõppema varakult, sest äratus oli hommikul kell 5. Õhtul jätsime teist korda sakslastega hüvasti, sest järjekordselt pidid nad kohe pärast autotöökoja külastust põhja sõitma.
Esimene tööpäev oli võrdlemisi raske, sest pole ammu sellise soojaga füüsilist tööd teinud. Natuke harjumist võttis ka kõikide tööriistade ja teiste vidinate inglisekeelsete nimede selgeks saamine, aga päeva lõpuks oli Sam rahul ning kutsus mind järgmiseks päevaks tagasi. Rääkisime ka palga juttu ning mu lootus saada umbes 25$ tunnis purunes kohe, sest Sam oli arvestanud mulle maksta vaid 150$ päevas, mis teeks 18.75$ tunnis. Pärast mu rahulolematust mainis ta, et nõustub maksma ka 200$ päevas ehk 20$ tunnis, aga nagu hiljem selgus, siis muuseas ütluseks see ka jäi. Kuna mul teist tööd kohe võtta polnud, siis leppisin olukorraga. Õhtul raamatukokku jõudes ootas meid üllatus, parkisime oma bussi juba tuttava valge sakslaste auto kõrvale. Selgus, et mootoriga on ikka mingi jama ning paranduseks kulub umbes 600$ ning töökoda polnud päris kindel, et probleem lahendatud saab. Päeva lõpuks olime kõik koos, taas parkimisplatsil, ning söögi kõrvale jõime saksa poiste tasuta saadud rummi ja gini. Nagu aru saate, siis poisid on päris palju asju tasuta saanud. Tundub, et nende lugu tekitab inimestes piisavalt kaastunnet ja kõik on valmis neile midagi niisama andma. See õhtu oli meile sel parkimisplatsil kindlasti viimane, sest alates homsest olime üüritoa rentnikud. Kohe esimene tuba, mida vaatamas käisime oli väga kena ning kaua me ei mõelnud. Bussi pidime samuti järgmisel päeval tagasi viima, seega ajastus oli ideaalne. Järjekordselt jutustasime hilis ööni ning enne kui kolmandat korda hüvasti jõudsime jätta kostus põõsastest krabistamist. Aegajalt nägime tumedat varju põõsaste vahel jooksmas, mis roti jaoks oli ilmselgelt liiga suur. Kes, mis see küll on? Dingo? Känguru? Või hoopis midagi muud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar