Öised seiklused, rotid ja muud loomad

Bussis sättisime ennast eriti mõnusasti kookonisse filmi vaatama, arvates esialgu, et teekond on vähemalt 8h pikk. Järsku oli meie idüll aga rikutud, kui bussijuht käratas kõik välja ning suunas passikontrolli poole. Kontroll tundus liigagi kiire, et tõsi olla ja kohe selgus ka põhjus - esimene kontroll nagu arvata võis oli Singapuri oma ning teine tuli alles mõne aja pärast just siis, kui me olime end jälle mõnusasti sisse seadnud ja kahe suupoolega krõpse mugisime, seekord aga pidime kogu oma varanduse kaasa krabama. Kaamlitena liikusime turvakontrolli suunas, paar templit passi, teretulemast Malaisiasse! Kobisime tagasi bussi, minul täiega unekas niisiis jäin magama, Argo filmi vaatama. Sain kuskil tunnikese pikutada kui järsku pandi kõik tuled põlema ning rahvas hakkas jälle bussist välja voorima. Ei saa ju ometi kolmas piiripunkt olla? Eip, oli hoopis pissipaus - pool tundi. Läksime siis meiegi, kes teab millal jälle peatust saab. Tegemist oli suuremat sorti puhkealaga täis erinevaid söögikohti ja poode. Esimesed erinevused naaberriigiga olid juba selgelt näha - kõik oli kuidagi väga vaene ja väsinud ning näiteks tualettruumis ei tuntud isegi luksusleiutist nimega wc pott. Lisaks sellele kasutatakse siin tualettpaberi asemel voolikut jooksva veega.  Jätsin selle proovimise siiski teiseks korraks. Kõige lahedam asi puhkeala juures oli aga bassein hiiglaslike kaladega otse bussipeatuse kõrval. Bassein ise oli küllaltki väike ja üldse mitte uhke aga kalad seal sees olid tõelised turistimagnetid. (Kaladest olid tegelikult pildid ka aga just nüüd otsustas Argo iPhone otsad anda, kui neid vaja oli.)
Oli lootust, et edasine teekond jätkub ilma peatusteta ning saab ennast mõnusasti magama sättida, vähemalt paariks tunniks. Mõne tunni möödudes kostus läbi une kellegi hõige üle bussi, millest mina kuulsin vaid üksikuid sõnu:....Stop....Pudu...Where....Raya....Go...! Midagi nagu tundus tuttavat sealt...just, Pudu Raya - see oli ju meie peatus Kuala Lumpuris! Aga oota, me ei saa ju ometi juba siin olla, kell on alles 3 öösel?! Olin vist liiga rutakaid järeldusi teinud, kui bussi kodulehel sõidu pikkust ei märganud ning kiire googeldamisega 8h teekonnaks näitas. See oli tegelikult teekonna pikkuseks liinibussidega pluss nende ooteajad, nii kolm bussivahetust terve tee peale. Meil oli ju kiirbuss, mis kohal juba 4-5 tunniga. Blond jääb blondiks.
Niisiis alustasime Kuala Lumpuri avastamisega oodatust varem ning pooleldi magades. Bussist aeti meid välja nagu kodutuid ning meil polnud õrna aimugi mida endaga peale hakata. Öö oli palav, eriti kui  seljas on 20 kg tavaari. Lisaks tiirutasid meie ümber kümned tõmmud kohalikud sonides ülbelt: "taxi, you want home, hotel, money money!" jne. Unise viipega ajasime need justkui kärbsed enda ümbert minema ning sammusime tundmatus suunas. Kuna mõlemal oli uni silmas, siis ainuke mõte oli leida suvaline odav hostel kuhu kerra tõmmata. Oma hosteli olime bookinud ju alles järgmiseks ööks ja tuppa saaksime kõige varem kuskil 10 hommikul.  Käisime kiirelt ka KFC tasuta WiFi-s, et päris huupi kõndima ei peaks, aga enamus hostelid olid võrreldes meie omaga 3x kallimad. Astusime siiski mõnda sisse, kuid mõistliku hinnaga tuba paariks tunniks ei tahtnud keegi meile anda. Kohalikud unimütsid ei olnud aga üldse mitte nii valivad kui meie, nemad otsisid endale vaiksema nurgakese tänavapeal ja tõmbasid ennast seal kerra. Ja see polnud mõni üksik juhus, neid oli iga tänava peal, trepi all, posti taga, suletud poe ukse ees, vaata et mõnele veel peale ei astu. Magajaid ei paistnud häirivat ei räige prügi- ja solgi hais ega ka nende vahel siblivad pirakad rotid ning rusika suurused prussakad. Ühe trepi alt paistis aga minu jaoks eriti hirmuäratav väikese poisi magav keha, kellel olid silmade ümber suured mustad rõngad. Ta oli äärmiselt kõhna ning oma keha kohta kohutavalt suure peaga. Õuduka materjal täielikult! Pole ime, et asiaadid nii palju õudukaid valmis vorbivad, neil on tänavad täis inspireerivat materjali! Püüdsin ruttu seda pilti oma peast kustutada ning mõtted uue sihtkoha peale suunata. Olime jooksvalt otsustanud, et veedame need mõned järele jäänud öö tunnid kusagil kohvikus või söögikohas.
Märkasime kauguses tuttavat kollast M tähte ja jäi vaid üle loota, et see on avatud 24h. Meie öine võõrustaja oli tõesti avatud ning me ei olnud seal ainukesed unimütsid. Kuskil 3-4 klienti olid ennast laua taha väga mugavalt magama sättinud. Meie sinna magama siiski ei tulnud - tellisime väikese hommikusöögi ja hädavajaliku kohvi ning kulutasime järgnevad tunnid filme ja sarju vaadates. Jällegi jäi mulle silma veider tualeti intsident, nimelt oli meie suure McDonaldsi ainukese WC ukse ette sätitud barrikaad, et kliendid mitte kuidagi moodi sinna sisse ei pääseks. Läksin siis uurima, miks see seal on ja tuli välja, et majas ei ole vett. Nõudsin siiski oma õigusi tualetti külastada ning pahur koristaja onu hakkas barrikaadi laiali lammutama, et minu jaoks väike käik tualetini vabastada. Peale minu käiku üritasid ka teised kliendid sinna pugeda aga koristaja oli tee juba jälle ära blokkinud. On ikka tegelased! Kusjuures natuke ajast ette rutates oli see WC ka kahe päeva pärast (WiFi't külastades) endiselt blokeeritud. Hommiku saabudes vooris sisse meeletult rahvast, tundub, et seal vist pole kombeks kodus hommikust süüa?! Lisaks teistele oli kohale tulnud ka minu õudusunenägu - see sama mustade silmadega poiss tänavalt ja ta võttis istet just meie kõrval lauas. Ma ei julgenud tema poole kordagi vaadata ning lootsin, et pärast paari talle annetatud hash brown-i (kartuli suupiste) lahkub ta siit. Läksime hoopis meie, sest lõpuks oli kell 10 hommikul ning valuutavahetus ja meie tuba olid lõpuks avatud! Hostelisse (Backpackers Travellers Inn) jõudes ei pööranud me ümbrusele pikemalt tähelepanu, võtsime võtmed, avasime toa ukse ning vajusime voodisse.

ööelu Kuala Lumpuris

tualetti minek keelatud!

8 tundi hiljem silmi avades oli tunne, et näeme ikka veel unenägu - täpsemalt õudusunenägu. Tuba, kust ennast leidsime, oli nagu kilukarp, hallide hoolitsemata seintega, narmendavate kardinatega ventilatsiooni ava ees, toas puudus aken ning puudu olid ka pooled põrandaplaadid, mille kohale kavalalt meie voodi oli sätitud. Okei, ega me mingit luksust oodanudki 4.30 EUR-i öö eest/nägu privaattoas, aga no see oli ikka teine tase. Kõik kitsad koridorid ja tualetid (seekord isegi wc potiga) olid justkui vangla või väga hädise ühiselamu ilmega. Kujutan isegi ette, kuidas mõnikümmend aastat tagasi elasid tavalised malaisia perekonnad sellistes pisi-pisikestes ilma akendeta tubades tervete suguvõsaga.

umbes selline tuba (pilt internetist), aga nagu mainitud siis kõvasti rotim, põrand poolik ja seinad värvimata

Esimesest shokist üle saanud läksime linnapeale süüa otsima. Wow, milline muutus oli väljas toimunud - kõik tühjad, prügi ja kodutuid täis, tänavad olid nüüd pungil säravaid söögi- ja suveniiri putkasid kõik külg külje kõrval üles rivistatud. Kõle ja hirmuäratav öine Hiinalinn oli nüüd justkui põhi shopping tänav Kuala Lumpuris. Käisime imestunult ringi päris mitu tundi, et võimalikult kaua aega oma õuduste toast eemal veeta, kuid lõpuks pidime siiski tagasi pöörduma. Tuppa astudes leidsime eest "armsa" 10cm prussakapoisi, kes rõõmsalt meie toa põrandat kulutas.

kodutänav

Hommik paistis juba helgem, olime oma toaga ära harjumas, kui välja arvata see meeletu kuumus, mida isegi meie külmapuhur leevendada ei suutnud. Mis teha, peame ju sellega ära harjuma, sest ega Austraaliaski kergem pole. Hommikust sõime katusel asuvas kohvikus, mida arvustuste põhjal hosteli ainukeseks plussiks nimetati. Päris kohvikuks seda nüüd nimetada ei saa, aga lauad ja toolid olid seal tõesti ja süüa sai ka. Tegelikult oli ju äge koht, selline täiesti teistmoodi, veidike ghetto-lik ja räsitud, aga omapärane. Ja söögid olid ka väga mõistliku hinnaga, niisiis sai sellest meie igahommikune söögikoht.

Ghetto kohvik

Esimesel täispikal päeval KL-is oli plaan ära näha üks kuulsamaid vaatamisväärsusi linna ümbruses - Batu koopad. Et sinna aga jõuda pidime jalutama rongijaama ja soetama endale ühistranspordi sõidukaardi. Lähimast jaamast seda ei saanud, nii sõitsime KL Sentralisse. Müügiputkani me ei jõudnudki, sest teel sinna tõmbas meid rajalt maha noor müügimees, kes pakkus Touch 'n Go sõidukaarti hinnaga 25 MYR (6 EUR), mis sisaldas 5 MYR kaardi eest ning 20MYR sõidukrediiti. Tundus mõistlik, niisiis võtsime selle ära ja hüppasime rongile. Enne koopa sissepääsu trepimaratoni ette võtmist ostsime kaasa suure pudeli vett, sest tõotas tulla üks äärmiselt palav päev. Esimesena tervitas meid väravatest sisse astudes mäe kõrval seisev Hanuman - 15 meetri kõrgune roheline ahvi kuju. Möödusime ka templitest ja kaunist templipargist. Nüüd oli aga aeg ette võtta 272 trepiastet koopa ava suunas. Trepi jalamil säras meile vastu veel üks hiiglaslik ja uhke, seekord kuldne, kujuke. Tegemist oli Hindu sõjajumala Murugan'iga, kusjuures suurima Murugan'i kujuga maailmas - pikkust oli tal 42,7m. Kuna koobaste külastamine oli tasuta, imestasime, miks trepi väravates mingid naised inimesi peatavad. Selgus, et tegemist on siiski pühakojaga ning paljaid sääri üles ei lasta. Mul oli õnneks omal rätik kaasas ning osavate võtetega sidus kohalik selle mu puusade ümber, mõõtis veel korraks silmaga ning saatis lahke viipega trepist üles. Argole seelikut selga ei antud, ju siis mehe sääred pole nii patused. Aeglasel sammul liikusime lõpmatuna näivast trepist ülespoole ning ootasime ärevusega esimeste ahvide silmamist. Ei pidanud väga kaua ootama - juba mõni samm hiljem sikutasid ulakad ahvid meie vahetus läheduses oleva paarikese ostukotti. Saagiks olid lillevanikud ning veepudel, mida ahvikesed kilgates närisid ja katki rebisid. Kiire kontroll meie seljakottides, et sealt midagi välja sikutada ei annaks ja sammusime edasi. Ahve aina vooris juurde, sest saaki oli vähe ning kes ees see mees. Rahvast oli tõesti treppidel oodatust vähem, arvasime, et koobas on ikkagi põhivaatamisväärsus ning rahvast pungil nagu tavaliselt, aga ei. Vaikselt hakkasin juba ahve isegi kartma, nad olid ikka väga agressiivsed ja ajasid kõiki inimesi taga. Selle sagimise peale olime juba ootamatult viimase astmeni jõudnud ja sinna enam ahve ei lubatud - huhh, pääsesime eluga! Koobas oli tõeliselt vägev, kohati nii suur, et oli raske seda fotoka pildile mahutada. Sisemusse oli peidetud mitmeid väikeseid hindu pühamuid ja kujukesi ning ka Murugani tempel. Pühalikult sai ka meie kottide lipukogu täiendust - Singapuri ja Malaisia lipu näol. Ka trepist alla minek ei möödunud sekeldusteta - järjekordne paharet oli saagiks saanud turisti äsja soetatud t-särgid, ronis sellega tänavalaterna otsa, rebis kilekoti katki ning hakkas oma sõjasaaki uudistama. Üsna pahurana vehkis ahvike nende hilpudega, saades aru, et mingit söögipoolist seal küll loota pole. Rahvast oli selleks ajaks lambi alla kogunenud juba korralikult, igal ühel omapoolsed soovitused ohvrile, kuidas oma asjad kätte saada. Viimaks otsustas mees ahvile banaani pakkuda, millepeale ahv veidike pead kratsis, särgid metsapoole viskas ning oma banaanile järgi tormas.

"kaunis" jõgi kodukandis

vagun vaid naistele!

Hanuman

varganägu

varas ja ohver

Murugan

Kuala Lumpuri kesklinna tagasi liikudes olid sihtmärkideks kaks kuulsat ehitist - KL Tower ja Petronas Twin Towers. Rongi aknast hakkas esimene neist paistma ja pidasime targemaks kohe maha hüpata, et temast mööda ei sõidaks. Ilma linna kaardita suunda valides tegime saatusliku otsuse liikuda vasakule, mis viis meid hiiglasliku, vähemalt tunni ajase ringiga tornini. Kui me aga valinuks tee paremale, oleks kohale jõudnud kuskil 15 minutiga. Aga see eest saime korraliku pildi KL kesklinna kiirest elust, mis erines täielikult vaese Hiinalinnaga. Suurlinna elu oli täies tempos, kõrged ehitised, puhta(ma)d tänavad, ülikondades kiirustavad ärimehed ja noh kõik jutud ühesõnaga. Tornini me tegelikult päriselt ei jõudnudki, tegime pildid eemalt, kuna otsa nagunii ronida plaanis ei olnud.

Millest unistad, turvamees?

KL Tower

Pimedus hakkas saabuma ning koos sellega hiilgasid kauguses uhked kaksiktornid. Nendeni andis ikka kõndida, üks hetk me kohale siiski jõudsime. Tornide all asus suur kaubanduskeskus, kõikide võimalike brändide ja butiikidega, mis sul pähe võivad tulla, rääkimata kinost ning tuhandest erinevast söögikohast. Jalutasime läbi poe teisele poole torne asuvasse kaunisse parki, kust vaade kaksiktornidele oli nii imeline, et istusime seal pea tunnikese. Lisaks normaalsetele turistikatele tegime seeria lolle välguga pilte, mida saate nautida nüüd:

Üks torn juba paistab!

Petronas Twin Towers

Õhtu lõpetasime aga oma kodutänaval põnevaid kohalikke hõrgutisi nautides. Need leidsime ühest putkast, mille lettidel pakuti kümneid erinevaid mereande, lihasid ja köögivilju - kõik kenasti pulgakeste otsa sätitud. Said ise valida kas grillitud või keedetud. Proovisime kaheksajalga, parti ning kohalikke tundmatuid seeni. Kõik maitses imeliselt ja hind oli ka mõistlik, varieerudes 1.50-3.50 MYR varda kohta, olenevalt sisust.

Öösel avastasime meie toa järjekorde "vooruse" - nimelt lae all asuvast ventilatsiooniavast hakkas meile keset ööd vihma pähe tilkuma, milline mõnus öine jahutus. Unistena pöörasime ennast voodis ümber asetades padjad teise seina suunas ning vajusime taas unne.
Viimase päeva jätsime niisama tsillimiseks, pesupesemiseks ja Austraalia asjade korda ajamiseks. Ilm meid aga väga ei soosinud, sest toast välja astudes hakkas pihta kohutav paduvihm. Passisime ja ootasime katuse all, mõeldes, et no kaua see ikka kesta saab, no kestis vähemalt pool tunnikest. Pärast vihma käisime ka natuke shoppamas, pidi ju ikkagi kogu vahetatud raha viimse sendini ära kulutama. Sõitsime monorailiga Imbi peatusesse, kus pidi asuma üks huvitav tehase pood (Factory Outlet Store). Kahjuks ei olnud päris selline nagu me lootsime aga paari T- särgi võrra rikkamana tulime välja siiski. 3 särki maksid  kokku kuskil 40 MYR ehk 9,6 EUR, pole paha.
Astusime läbi ka ühest põnevast sõõrikukohvikust, kus valikus oli üle 50 erineva kattega sõõriku. Kõige suuremad magusasõbrad me pole seega arvasime, et kahest sõõrikust peaks piisama. Sõelale jäid kookose-mango ning kohvi-maapähkli sõõrikud, mis läksid maksma kuskil 5 MYR ehk 1,2 EUR. Tegelikult kui aus olla, siis peale sõõrikute lõpetamist mõtlesime mõlemad, et oleks võinud ikka selle kuuese paki võtta (oli mingi spets diil), vot nii head olid!

mmm... tahaks veel!!!

Kuna ikka oli raha üle siis pidasime targemaks veel midagi kohalikku maitsta. Valisime suvalised road ühest kodukandi restorani (Es Teler 77 Juara) menüüst ning jäime põnevusega ootama. Argo hõrgutis ei olnudki teab mis eriskummaline, päris vürtsikas nuudliroog, kuid väga-väga maitsev. Minu oma oli aga täiesti omamoodi toiduelamus - lauale toodi kaks kaussi, ühes supp muna ja lihapallidega, teises nuudlid. Ettekandja näpunäidete järgi pidi supi lusikaga nuudlikaussi tõstma, segama ning sööma. Lihapallid ei olnud just päris sellised kui eestis, aga ülejäänud toit maitses üli hää. Hind oli mõistlik, täpselt ei ole meeles kahjuks.

õhtu lõppes pesumajas filmi vaadates

Üritasime küll varakult magama jääda, kuid sellest ei tulnud väga midagi välja. Saime kuskil paar tundi magada, kui pidime ennast juba jalule ajama, et taaskord öises Kuala Lumpuris bussi peale seigelda. Olime valinud lennujaama transportidest (rong, buss) odavaima bussi, vaid 10 MYR (2,4 EUR)/nägu vs 35 MYR rongi pileti eest. Seekordne öine rännak oli kõvasti pikem, sest KL Sentral bussijaam oli 2,2 km kaugusel. Nii hilja öösel ühistranspordi võimalust kasutada ei saanud (takso va.), niisiis jäi üle vaid jalutada tühjadel tänavatel mööda kõledat jõeäärt, kus ainsateks hingelisteks peale meie olid norskavad kodutud. Tee ei tundunudki teab mis pikk, võttis aega kuskil pool tundi, aga palavas öös suure matkakotiga seda läbida on ikka paras katsumus. Võtsime seda kui järjekordset seiklust, mis pikaks ajaks meelest ei lähe. Olime isegi ajakavast ees ning saime pool tundi varasema bussi peale. Kuid ega me ju äpardusteta riigist lahkuda saa. Bussipiletid ostes polnud me terminalidele tähelepanu pööranud ning valitud buss viis meid valesse terminali. Abivalmite kohalike juhtnööre kuulates saime lõpuks aru, et peame terminalide vahelist rongi kasutama, et oma terminali saada. Kohalikku raha meil muidugi alles polnud ning olime valmis juba kerjama hakkama, sest ilmselt keegi meile öösel raha ei vaheta. Enne kui asi nii kaugele jõudis tuli meelde, et Touch 'n Go kaardile oli mõni kopikas varuks jäänud ning väravatest piiksu saatel läbi marssides olime Austraaliast vaid sammu kaugusel.