Lämmatav kuumus, mis paneb asjad kaduma

Loomulikult ei läinud meie lahkumine Inglismaalt niisama lihtsalt. Üks õhtu enne lendu oli meil vaja veel pangast läbi käia, kuid suutsime selle nii viimasele minutile jätta, et pangad olid juba suletud. Jäi vaid üle see käik hommikusse lükata. Õhtul rahus pakkides ja mõttes juba Singapuri päikese all olles meenus siiski tõsiasi, et pangad avatakse alles kell 9:30 hommikul ja meie lend läheb juba 12! Oli ju plaan seekord ikka lennukile jõuda, mitte nagu ükskord Jõuludeks eestisse sõites juhtus...Pidime oma plaanitud edumaast loobuma ja pangas käigu plaani suruma. Leidsime õnneks lennujaama lähedal asuvast külast panga, mis avatakse 9:15 ja sealt  me läbi hüpata plaanisimegi.
Unised hüvastijätud ja kallistused Kristinale tehtud oli aeg seljakotiränduri elu alguseks. 15 vihmast minutit bussipeatuse poole kõndides olid juba päris kurnavad. Pani kohe mõtlema, mida sealt kotist ära visata annaks. Seekord jäi veel kõik siiski kotti. Hommikune, Inglismaale väga tüüpiline, liiklusummik oli meie bussi juba pool tundi kinni hoidnud, juba liikusid mõtted otse lennujaama sõitmise peale. Otsustasime siiski mõne minuti veel bussile anda ja juba ta kaugusest paistiski. Bussilt maha hüpates läks lahti kiirkõnd vihmas, panga suunas. Argo jooksis panka, mina taksot või järgmist transporti otsima, millega lennujaama saada. Taksosid ei paistnud aga kusagil, leidsin hoopis 5 minuti pärast väljuva rongi. Sinna peale me hüppasimegi ja viis see meid täpselt terminali kõrvale (erinevalt lennujaama bussijaamast, mis on 15 min kaugusel terminalidest). Check-in tehtud ja pagasi võrra kergemad sammusime endiselt uniselt lennukile.
Lennuk osutus pool tühjaks, mis sobis meile väga hästi - saimegi kolme pingi peal laiutada. Lisaks sellele laiutamisele olid meil ka rea esimesed kohad, mis tähendas luksuslikku jalaruumi, mitte et mul kääbusel seda vaja läheks. Üleüldse oli lend väga mõnus, sai kõhu täis (lausa kaks söögikorda lennu jooksul), isiklik väike tv kuskil 30-50 erineva filmiga, magamiseks sai ka silmaklapid ja kõrvatropid, mida veel lennuks vaja on?!
Ühe ümberistumise tegime ka - Saudi Arabias, Jeddah-is. Saime isegi maapeal käia mõne sammu, nii, et saaks nagu peaaegu väita, et oleme justkui Saudi Araabias käinud :D. Päris uut lippu siiski kotile veel ostma ei hakka, tahaks ikka korralikult enne ringi vaadata, kui kuulutama hakkan, et olen seal käinud. Niisiis oli meil mõni tund aega lennujaamas, et uus turvakontroll läbida, poodidemaailmast läbi astuda ja lendu ootama jääda.
Turvakontroll oli meestel täiesti tavaline, naistel aga toimus eraldi ruumis, vaid naiste järelvalve all. Lennujaama ooteruumidesse jõudes oli tõesti tunne, et oleks nagu hoopis teisel maal - vaid mõne erandiga oli saal täis burkades ja täiesti kinni kaetud naisi ning turbanite ja rättidega kleitides mehi. WC juures olid eraldi palveruumid ning ka ootesaalis oli eraldatud suur nurk palvetajatele. Tualetti külastades avanes järjekordne uus maailm, kus kõik naised eemaldasid oma katted ja nägin esimest korda nende hästi varjatud nägusid - üllatus üllatus, tavalised araabia naised.
Edasi lendasime veel tühjema lennukiga, kus saime järjekordse söögikorra ning lahke loa lennuki tagaosas nelja pingi peal laiutades magada. Ärkasime jällegi söögi lõhnade peale, kui üks stjuardessidest üritas mult juba kolmandat korda küsida, kas soovin omletti või pannkooke.

Lennuki pealt maha astudes leidsime eest lämmatavalt palava Singapuri. Asi polnud ainult kuumuses vaid õhk oli lihtsalt niivõrd teistsugune, väga umbne ja niiske, kohati oli isegi raske hingata. Küll ära harjume. Lennujaamas vahetasime endale veidike singapuri dollareid ja otsisime transporti linna suunas. Haarasime kaasa ka tasuta linnakaardid, mis osutusid päris kesklinna kaartideks, meie hostel ei mahtunud isegi kaardile. Rong tundus hea ja mugav valik, pidime vaid korra ümber istuma, et oma hosteli lähedal maha minna saaks. Ostsime esialgu ühe otsa pileti (5.20 SGD ehk 3.30 EUR kahele), kuigi tagant järgi mõeldes soovitaks osta kohe lennujaamast Singapore Tourist Pass kaardi, mis on kas ühe-, kahe- või kolme päeva kaart, millega saab sõita pea kõigi Singapuri transpordivahenditega. (Hinnad: 1. päev 10 SGD, 2. päev 6 SGD, 3. päev 4 SGD, pluss 10 SGD tagatisraha kaardi eest, mille saab hiljem kaardi tagastamisel kätte)
Rongipealt maha, seljakotid seljas, suundusime hostelit otsima. 5-10 min jalutamist ja maja ümber tiirutamist võttis täitsa kuumaks, kuid hosteli silti ei kusagil. Lõpuks kohalike abiga suunati meid sildita ukse juurde ning uksekella peale jooksis meile vastu üks kopsakam liibukates pilusilmne preili. Tädi kutsus meid tuppa ja palus jalanõud enne sisenemist ära võtta. Hostel oli väga puhas ja korras, kõik vajalik (peale köögi) oli olemas. Jagasime tuba esialgu kahe rootsi tüdruku, ühe inglise härra ja ühe saksa poisiga, hiljem vahetus saksa poiss kahe india onu vastu. Lubatud oli ka konditsioneer, mis sellise õhutemperatuuriga on hädavajalik atribuut. Konks oli aga selles, et kont pandi tööle vaid vahemikus 7pm – 11am, ehk siis päeval väga hostelis viibida ei olnud võimalik.
Kuna tädi soovis meilt tasu vaid singapuri dollarites ja sulas siis pidime esimese asjana suunduma valuuta vahetusse. Hea et üldse midagi ta jutust aru saime, kohaliku elaniku ja majutus asutuse juhataja kohta rääkis ta ikka kohutavalt halba inglise keelt ja veel kõva aasia aktsendiga, mis on üks raskesti mõistetavamaid aktsente minu jaoks isiklikult.  Igatahes kui juba linnapeale minek plaanis oli, siis üritasime ka leida koha, kust saaks selle Tourist Pass-i ära teha, et järgmistel päevadel oleks lahedam liigelda. Tuli välja, et seda saab teha vaid käputäies metroo jaamades, kõik meist päris kaugel. Otsustasime võtta eesmärgiks China Town-i peatuse, lootuses seal ka raha vahetada ning esimene õhtusöök teha. Kõik läks nagu plaanitud, ning peale kiiret sööki kohalikus hiinarestoranis (hinnad väga mõistlikud - söök+jook 8.50 SGD  ehk 5.40 EUR kahele), lõpetasimegi õhtu kaunis hiinalinna sillapeal asuvas pargis jutustades.

Hiinalinna ostu- ja söögitänav

(tasuta) supp võttis silma pilukile

Sidruni kastmega kodune kanafilee

krõbe kanafilee chilli kastmega

Sri Mariamman tempel Hiinalinnas

vaade sillapealsest pargikesest

Hommikud Singapuris ei olnud just kõige meeldivamad - toast välja astudes ja kaks sammu tehes oli keha juba täiesti läbi märg, särk selja külge kleepunud, sest õhk oli lihtsalt niivõrd niiske ja kuum, ning konditsioneer oli ju selleks ajaks juba välja lülitatud. Ega väljaski lihtsam olnud, meie viie-kümne minutine tee rongijaamani oli juba päris kurnav. Parim sõber oli veepudel, mis iga viie minuti tagant aina tühjenes. Veehinnad väikestes poodies on kuskil 2 SGD (1,2 EUR), mis on päris kirves vee kohta aga suurematest poodidest, nagu Fare Price, võib saada sama suure vee kätte vaid 0,5 SGD eest.
Plaan oli minna avastama Singapuri edela osas asuvat Sentosa saart, mis piltidel paistis kui täielik paradiisi saar. Tuli välja, et meie Tourist Pass-id Sentosale viiva bussi peal ei kehti ja tasuta saab saarele vaid nädalavahetustel jalutades. Nädala sees on isegi jalutamine tasuline – 1 SGD/inimene.  Sinna sai ka Sentosa Expressiga (spetsiaalne trammiliin saarele), mis maksis 4 SGD; sentosa bussiga, mis maksis 2 SGD (edasi-tagasi) või kaabelraudteega, mis maksis 29 SGD. Otsustasime esialgu oodata nädalavahetuseni, äkki viitsime saarele jalutada, ning seadsime sammud hoopis Singapuri kuulsaima hotelli poole.
Marina Bay Sands hotell, oma hiiglasliku laevakujulise katuseosaga, vaatab ilmselt üle terve Singapuri, on see riik ju isegi meie Hiiumaast väiksem. Sinna otsa me siiski ei roninud, jällegi tasuline nagu arvata oli. Infinity pool-i eest hotelli katusel oleks isegi nõus olnud maksma, kuid see oli avatud vaid hotelli külastajatele. Jäi üle hotelli alt poolt uudistada ja pildistada. Esimestel korrustel asus ka kaubanduskeskus, mille keskel jooksis jõgi, kus sai paadiga lõbusõitu teha.

Marina Bay Sands hotell

Marina Bay vahetus läheduses asus ka järgmine Singapuri kuulus ja kusjuures tasuta vaatamisväärsus – Gardens By The Bay. Hiiglaslikud Avatari filmi metsa meenutavad moodustised olid kaetud taimedega, nende all laius aga kaunis park.  Pargis oli ka huvilistele kaks tasulist osa – botaanika aed ja konservatoorium (sissepääs mõlemasse 28 SGD), ning OCBC Skyway ehk 22m kõrgusel asuvad sillad puude vahel (sissepääs 5 SGD). Tervet parki me siiski läbi ei käinud, ilm oli endiselt päris troopiline meie jaoks, uudistasime rohkem neid hiigel puid ja nende ümbrust. Kõike seda filmides ja pildistades ei teadnud me veel ette, et see jääb viimaseks kohaks, mis meie GoPro kaamerale jääb.
Peale kuuma päeva linnapeal olime näljast nõrkemas, niisiis suundusime kuulsasse Little India linnaossa söögi jahile. Teel sinna, arvatavasti metroo jaamas jutustama jäädes ja rongi peale kiirustades, suutsime oma kullakese GoPro pingi peale või kõrvale vedelema jätta ja nii me tast ilma jäimegi. Kuradi kahju on küll! Mitte rahast, mis sellele kulus vaid pigem, materjalist, mis meil kõik sinna mälukaardile jäi – nimelt enamus meie euroopa reisi videotest, inglismaa farmi kaadrid ja ka singapuri kaks esimest päeva, olid kõik selle kaardi peal kuna ei mahtund meie arvutitesse lihtsalt ära. Selle suure apsaka võrra jääb meie ei-tea-millal valmis saav video kõvasti vaesem, kui lootsime.

teistmoodi palmipuud

eeskujulik turist Dragonfly järve ääres

puud juba paistavad!

Silver Garden, botaanika aed ja konservatoorium

kohustuslik turistikas

viimased hetked GoPro-ga :(

mitte lihtsalt niisama aed!

OCBC Skyway sillad puude vahel

Märkasime kaamera kadumist tegelikult alles peale huvitavat toiduelamust Little India turul. Hirmus näljastena suundusime metroost välja tulles kohe esimese toidu lõhna suunas, mis viis meid omamoodi turuplatsile. Koht oli täis erinevaid putkakesi, mis kõik kõval häälel sööma kutsusid. Üsna agressiivsed müüad olid seal, võtsid sul kratist kinni ja tirisid oma putka poole, küsimata kas üldse soovid süüa. Meie loomulikult vastu ei punninud vaid küsisime esimesest ettejuhtuvast putkast kaks kõige populaarsemat rooga (10 SGD ehk 6,4 EUR kokku) ning jäime neid kõhukorisedes ootama. Enne, kui saime ennast laua taha sättida, hüüdis meid juba järgmine onuke, kes pakkus kõikvõimalikku joogikraami. Otsustasime suhkruroo joogi ja kookosevee kasuks, mis läksid meile maksma kuskil 2SGD kumbki. Sööki oodates ja paigal istudes jõudis meie ninadesse aga kõiksugu ebameeldivaid lõhnu – nii halvaks läinud piimast kuni roiskunud lihani välja. Saime lõpuks ka toidud kätte, olid täita huvitavad, kuid sellises keskkonnas ei olnud just kõige suurem söögiisu peal. Sõime nii ruttu kui saime, ning kiirustasime hoonest välja, et põgeneda selle jõleda haisu seest enne, kui kumbi meist oksele hakkab. Kõhud täis, kuid veidi veidra enese tundega tegime tiiru Little India rajoonis, ja umbes seal me märkasimegi, et oleme kaamerast ilma jäänud. Värvilised majad meie ümber ei tundunud enam üldse nii rõõmsad ja kirevad, pigem tekitasid kurbust, et me neid kuidagi moodi ju enam filmida ei saa. Tuju rikutud oli aeg koju teki alla mossitama minna, ehk homne on helgem.

Photobomber Mongoga

rasvane india söök

Little India rajoon

Reede hommikuks olime oma kaotusest peaaegu üle saanud ning valmis järgnevaid seiklusi vaid oma isiklikku mällu ja fotoka pildile salvestama. Samas olime otsustanud ka ühe päeva võrra oma siin viibimist pikendada, kui meil juba lahtised käed on Kuala Lumpuri poole liikumise osas. Ja pealegi tundus googeldades, et rohkem on vaadata pigem Singapuris kui Kuala Lumpuris (ja nii see ka oli).  Igatahes reedese päeva veetsime me hiiglaslikus MacRitchie rahvuspargis, Singapuri kesklinnast loode suunas. Lootsime seal kõvasti džungli elukaid ja ahve näha. Päev oli jällegi kõrvetavalt kuum ning pargis jalutades pidime tegema pidevalt pause, et päris pikali ei kukuks. Laudteed ääristasid kilomeetrite pikkuselt vee äärt, mis oli õnneks peamiselt puude varjus. Nägime küll hoiatavaid silte, mis keelasid ahvide toitmist, kuid peale värviliste liblikate polnud metsas kedagi. Tegelikult nägime ka kolme võrdlemisi suurt sisalikku ja ühte hiiglaslikku päevakoera aga siiski – kus on ahvid? Tuli välja, et lähenesime pargile valest otsast, sest piltidel olevad puude kõrgused rippsillarajad, kus ka ahvid ringi jooksma pidid, olid meist mitme kilomeetri kaugusel ja tunnikese pärast suletud. Kes seda nüüd teab, kas me seal ahve ka oleks näinud või ei aga oli siiski ka see osa pargist, kus meie käisime täiesti vaatamist väärt.

hädavajalikud varjualused

puhkus puhkusest

varjus olemine pani kohe rõõmust laulma

hiiglaslik päevakoer või mingi muu karvane tegelane?

suskil number 1

suslik number 2

suslik number 3

džungli puud

Jalutamisest väsinud võtsime järgmiseks tegevuseks saare kõige pikema metrooliiniga sõitmise, kui meil juba päevapilet olemas oli. Nii lootsime saada kena ülevaate tervest Singapurist. Sattusime rongile aga suhteliselt tipp tunni ajaks niisiis mõnusast istumisest ja aknast välja vaatamisest ei tulnud väga välja midagi. Natuke nägime aasiale omaseid hiigel kõrgeid magalaid ja palju oli veel ehitusjärgus rajoone. Aga enamasti jäi silma hoopis rongi sisene elu. Nii vanadel kui noortel kõigil oli pihus nutividin, millega vahet pidamatta klõbistati - kes mängis, kes kuulas muusikat, kes vaatas püstijalu filmi või helistas sõbrannale. Tuli sellega meelde 9gag-is olev naljapilt, kus tänaval jalutavatel inimestel kõigil silmad nutitelefonidel - kirjaga zombi apokalüpsis on juba kohal! Kes aga nutitamisest ära oli väsinud vajus kohe väga mõnusasti unemaailma.

mitu nutitajat on pildil?

hea soe pikutada

Jällegi kõhu korina saatel hüppasime rongipealt maha, seekord Clark Quay peatuses. Sõime seal oma Singapuri maitsvama õhtusöögi (5.50 SGD ühele) ning läksime jõeäärde jalutama. Vot see oli koht, mis mulle väga meeldis – värvilised majad, tuledes vilkuvad mööda kihutavad paadid ja mõnus jahe öine õhk. Päris palju rahvast oli seal ka, kes istus jõeääres treppidel, kes sillapeal veinitamas, kes kohvikutes või baarides. Seal oli ka väike meelelahutus punkt hulljulgetele - nimelt kahe hiiglasliku posti vahele kinnitatud metallist kera, millesse paigutati kaks julget, et nad koos keraga taeva poole lennutada. Mõnel korral karjusid pealtvaatajad rohkem kui sees istujad ise.
Meie  aga tiirutasime Clarke Quay ümbruses päris tükk aega kuni seadsime sammud taaskord Marina Bay Sands hotelli poole. Seekord tegime seda jala, kuna jõeäärt mööda õhtu pimeduses pilvelõhkujate taustal kõndimine tundus päris mõnus. Imeliste vaadete saatel jõudsime kuskil 20 minuti pärast ka sihtkohta – hotelli vastas kaldale, kus pidi kohe kohe pihta hakkama suur vee-ja lasershow. Istusime kuulsa vett purskava valge lõvi küljealla ja jäime showd nautima. Veeshowd me väga ei näinud aga lasershow oli küll päris vägev siit poolt kaldalt vaadates. See leiab aset 2-3 korda päevas, alates kella 8.00 õhtul ja on täiesti tasuta. Soovitan!

SÖÖK!

Clarke Quay

veinitajad sillapeal

teel hotelli poole olid sellised vaated

Merlion - Singapuri sümbol ja armastatud vaatamisväärsus

hakkab pihta!

Pikast päevast väsinuna hostelisse tagasi jõudes ootasid meid ees eelpool mainitud uued toakaaslased Indiast. Äärmiselt jutukad ja pungil sadu küsimusi, tegid nad mõlemad meile ristküsitluse oma sügava hindi aksendiga. Härrad, isa ja poeg,  olid tulnud töö ja lõbu reisile ning tahtsid teada, kuhu tasuks minna ja kuhu mitte. Noorem oli kohe nii õhinas ja jättis meile oma visiitkaardi, et me kunagi Indiasse sattudes temaga kindlasti ühendust võtaksime. Isa, kes oli selgelt reisist ramp väsinud, vajus jutuajamisel vähemalt kolm korda sügavasse unne, norsates nii, et maja värises. Ma tegelikult juba ammu ootasin, millal meie tuppa satub keegi norskaja. Õnneks oli mul tarkpeal eesti apteegist kaasa ostetud super head kõrvatropid, nii et norsaku palju tahavad, minu und te ei sega!

Viimane päev Singapuris möödus tõeliste seljakotiränduritena – kuna bussipiletid Kuala Lumpuri poole olid bookitud hilisõhtuks (maksid vaid 20 SGD ehk 12,8 EUR) ja hostel asus linnast veidi eemal siis otsustasime kotid kohe kaasa võtta. Enamus linna oli nagunii nähtud niisiis plaanisime päeva Sentosa saarel päevitades ja ujudes veeta. Jala kõndima me sinna siiski ei hakanud – 20 kg seljakott 35 kraadises kuumuses ei ole just mõnus kooslus.
Buss Sentosa saarele väljub Vivo City ostukeskuse tagant ja maksab, nagu eelnevalt mainitud, 2 SGD edasi tagasi, ühele. Buss oli mõnusalt jahe nagu Singapuris kombeks ja kohal olime kuskil 15 min pärast. Kellel plaanis rohkem raha kulutada, ja mitte ainult rannas vedeleda nagu meie, siis Sentosa saarel on päris palju teha – lisaks muule asub seal Universal Studios Singapore, suur veekesus Adventure Cove Waterpark ja ka Marine Life park - maailma suurim ookeanaarium.
Meie aga liikusime kohe ranna suunas. Oli täitsa kena palmide ja valge liivaga rannake ainult päikest kahjuks väga polnud. Mis seal ikka, vesi oli soe ja pool pilves ilmaga päevitamist on ka varem ette tulnud. Mina jäin tegelikult suht kohe peale ujumist paariks tunniks magama ja ärkasin alles siis kui oli aeg toiduvarusid täiendada ja bussijaama otsima hakata. Lisainfoks veel Sentosa saare külastajatele, seal liiguvad ringi tasuta bussid ja trammid, mis on väga mugavad, eriti kui oled raskete kottidega või jalutamisest väsinud. Aga siiski vaid juhul, kui need ülerahvastatud pole nagu meil juhtus olema.

kõhud täis enne saarele minekut

Argo sai lõpuks uued plätud - nii kuskil 1 euro eest

proovisin ahvielu

meie pesa

Nänn bussipeale kaasa ostetud möödus varutud 2 tundi imeruttu, peaaegu jäime isegi bussist maha. Õnneks jooksuga jõudsime siiski check-in lauas oma bookingu kinnitada, tasuta veepudelid kaasa haarata ning mõnusasse lux bussi sisse seada. Ok polnud üldse nii lux kui piltidelt paistis, suht väsinud ja päevi näinud oli, aga vähemalt istmed olid mõnusalt suured ja magamiskõlbulikud. Või noh peaaegu, Argo iste kahjuks pikali asendisse minna ei suutnud. Aga nii me pool istukil igatahes salapärase Malaysia suunas kihutama hakkasimegi.