Kes ei tööta see ei söö

Loomamüsteerium tundus lahenduseta jäävat, sest õige pea krõbistamine lõppes ning ühtegi tegelast põõsast välja ei jooksnud. Kui aga mõni aeg hiljem hääled pimeduses jällegi meie kõrvu kostusid ,tekkis tahtmine teada saada, mis loomaga tegu on. Vaikselt vedasime end toolidelt püsti ning üllatusena leidsime, et kohe meie auto kõrval, seal kuhu enne olime oma tuunikalakonservi õli valanud, toimetab mingi karvane roti moodi tegelane. Roti kohta oli ta ikka väga-väga suur ja ilmselt tegemist mingi meile tundmatu loomaga, aga sellegipoolest sai ta meie käest väärt hüüdnime - Tuna Rat. Pole kõige geniaalsem, aga naeru toob senini näole. Saksa poisid hüppasid ka oma toolide pealt püsti ja nii me neljakesi koos seda looma uudistasime. Kuna ta meie vastu mingit hirmu välja ei näidanud ja muudkui limpsis tuunikalaõli, siis otsustasime esimese kohtingu pilti talletada, et pärast oleks hea meenutada. Mõne aja pärast tüdinesime uuest sõbrast ära ning lõpetasime oma koksid ja jätsime kolmandat korda hüvasti. Oli lootust veel kohtuda, seega vahetasime semudega numbreid ning ronisime igaüks oma pessa.

Tuna rat

Hommik algas toredalt. Kõigepealt saatis Sam umbes kell 5 sõnumi, et tuleb mulle kell 7 järgi ning mõni aeg hiljem helistas, et tegelikult oleks parem kui ma ise tema maja juurde läheks. Nii 6.45 oleks hea. Mari-Lyle see uudis muidugi ei meeldinud, sest muud võimalust sinna minemiseks ju polnud kui , et Mari-Ly ka end üles ajab ning pärast ise tagasi randa sõidab. Kui oleks vaid siis teadnud, et Samiga töötamine on igapäev täpselt selline, et hommikused ajad muutuvad vähemalt 3 korda ning lõpuks on hoopis tema see, kes 10 minutit hilineb. See selleks. Tööpäev oli tavaline. Järjekordselt õppisin müüriladumisega seonduvaid sõnu, tegin segu ning koristasin. Kuigi olime plaaninud natuke varem lõpetada, sest meil Mari-Lyga vaja matkabuss tagasi Perthi viia ning hiliseim aeg selleks oli 4, jõudsin koju alles kell 15.30 ning juba siis oli selge, et õigeks ajaks me kohale ei jõua. Sõitsime kiirelt uuest kodust läbi, et matkakotid tuppa visata ning kimasime Perthi suunas. Perthi jõudsime 16.15 ja just täpselt tipptunni ummikuks. Rendikohta saabusime napilt peale poolt viit ning õnneks olid väravad veel lahti. Kohe marssis meie poole ka üks noormees kes mainis, et oleme väga õnnelikud, sest tavaliselt on nad sel ajal juba ammu suletud. Vabandasime ja andsime võtmed üle. Autoga oli kõik korras ning väravast väljudes tõdesime jällegi, et meie ja aeg kohe kuidagi ei sobi kokku. Tihtipeale jõuame kohtadesse väga napilt ning need üksikud korrad, kui kohale ei jõua, on väga kulukaks kujunenud. Vähemalt seekord läks kõik hästi ning õige pea olime teel tagasi Joondalupi, et oma uue koduga lähemalt tutvust teha. Esimese asjana kargasin kohe dušši alla, sest sooja vett polnud juba nädala jagu näinud. Viimaks päris oma voodisse, soojade linade vahele, maandudes tabasin end mõttelt, kui vähe ma kunagi hindasin luksust nagu oma voodi, puhtad linad ja soe vesi. Siinkohal peaks mainima, et tekki ja patju meil muidugi polnud, aga leidlike eestlastena toppisime seljakoti sisu padjapüüri ning hädapärane padi oligi olemas.
Hommikune ärkamine oli seekord plaanitud 4.30 ja väga pikalt esimest õhtut oma uues toas nautida ei saanud, sest nii varajane ärkamine on sisemise kella täitsa uimaseks löönud. Mainiks ära ka toa hinna, mis meile kahele oli 180$ nädalas ja sisaldas kõiki kommunaalmakseid. Austraalia kohta pole üldse paha ja nii mõnusat kohta sellise raha eest ei osanud küll oodata. Maja jagame ühe Hiina paarikesega, šveitsi härraga ja Aussi poisiga. Lisaks inimestele on majas ka sipelgad. Teised maja naabrid on kõik äärmiselt toredad kui välja arvata meie kõrvaltoas elav austraallane. Noormees ei oska kohe üldse enda järel koristada, lisaks sellele on ta äärmiselt lärmakas,  ning kuulab ülikõvasti muusikat nii öösel kui päeval. Veel meeldib talle teiste asju kasutada, neid enda tuppa tassida ja vedelema jätta, kuigi sisse kolides tegi majaomanik väga selgeks, et igal toal on oma isiklikud nõud ja köögitarvikud ning teiste omasid me ei kasuta. Mis teha, elame üle! :)

...siis kui on aeg tööle minna

Bye Bye, meie kodu/parkla !

uus kodutänav

lõpuks saab oma köögis süüa teha!

riided padjatäiteks ja tekki pole vajagi, vähemalt on oma voodi!

tagahoov

sipelgapoisid

Juba esimestel päevadel oli selge, kui Mari-Ly töökogemuste kohta mainisin, et Sam tahaks teda enda Fish&Chipsi söögikohta tööle. Tal pidavat seal väga lohakad inimesed olema kes ei viitsi või ei taha söögikohta puhtana hoida ning Mari-Ly sobiks sinna tööle ideaalselt. Palju aega ei möödunudki, kui proovipäev oli välja valitud ning jäi üle vaid oodata. Minu järgnevad päevad muutusid üha põnevamaks selles suhtes, et minu ja Sami töötegemise meetodid olid täiesti vastandlikud. Ma eeldaks enne kõik läbi mõelda ning seejärel korralikult ära teha, aga tema pidas targemaks lihtsalt teha ning pärast kõik ümber teha. Ei saa imestada, et üks esimesi ülesandeid, mis ta mulle andis, oli ühe seina lammutamine, sest uks oli vales kohas. Mitte päris tema, vaid projekteerija süül, aga siiski. Polnud see ainuke sein mille pidin osaliselt või täielikult maha murdma. Lisaks sellele oli Sam omale liiga palju projekte võtnud ning ei suutnud kõikide nõudmistega sammu pidada. Asjale ei aidanud kaasa ka tõik, et ületundide tegemise asemel ta hoopis töötas vähem ning töötamise asemel meeldis talle ühelt ehitusplatsilt teisele sõita ning igalpool natuke nokitseda. Kuna ma olin talle juba maininud, et tahaks saada 200$ päevas ning vastasel korral otsin uut tööd ja võtan esimese parema pakkumise, siis ei pidanud ma vajalikuks tema iseäralikke töömeetodite üle arutlema hakata, vaid tegin mis öeldi. Kui aus olla, siis ma pigem sõidaks iga päev autoga ringi ja saaks selle eest sama palju palka, kui ehitusplatsil telliseid vedades. Kui tema töömeetodid välja arvata, siis ta on üks igati tore ja sõbralik tegelane. Kohe esimestel päevadel jättis ta oma tööauto minu kätte, sest tal hetkel lubasid pole ning nagunii pool aega mina sõidan. Meile see sobis, sest saime kõik vajalikud sõidud ära teha ning ei pidanud ühistranspordi kasutamise eest maksma.

Vahepeal käisime oma uue autoga taaskasutuskeskuses, et uude koju nõusid ja magamistarvikuid osta. Teki leidsime kohe esimesel ostlemisel, aga patjadega nii lihtsalt ei läinud. Kui aus olla, siis ega me teab mis palju otsinud ka, sest praegusse kohta jäämine polnud kindel ning päris uusi asju paariks päevaks osta pole mõtet. Kui järgmine töökoht pakub ka majutust, siis autota kõiki kokku ostetud asju kolima hakata oleks tõeline piin, seega ostsime ainult vajaliku: panni, taldrikud ja tassid. Täistopitud padjad olid, et jääda.

Kui mulle alguses tundus, et tegemist on usaldusväärse ülemusega, siis pärast paari tööpäeva tema endiste töötajatega, kes aegajalt abis käisid, ma seda enam ei arvanud. Mõnda aega tagasi oli juhtum, kus ta oli 4-5 ehitajale 25 000$ võlgu ning maksis võla ära alles siis, kui ehitajad ise kohale läksid ja ähvardama hakkasid. Väike hirm oli, et kui ükskord minek peaks olema, siis võib sama juhtuda ka minuga. Natuke tekitas kindlustunnet Brennan, kes Samiga juba 3 kuud koos töötanud ja ta Sami sellisesse käitumisse ei uskunud. Loodame parimat.

Vahepeal oli ka Mari-Ly oma esimesed päevad Fish&Chipsis kirja saanud. Hea selle töö puhul on see, et õhtu lõpus võib endale kaasa teha niipalju süüa kui ise soovib. Peale friikate ja kala võis võtta ka kõiksugu teisi snäkke nagu sibula- ja kalmaarirõngad, fritüüritud krabipulgad ja krevetid, vorste, ananassi ja muud taolist. Lisaks sellele oli päris tavaline, et Sam käis kõrval asuvas kohvikus tasuta jäätist ja kohvi toomas. Nagu alati, oli sellegi töö puhul pahupool. Kõigepealt tunnid, mida tuli nädala peale kokku umbes 15-20, mis pole kaugeltki küllalt ja seejärel hakati ka tunnipalga kallal nokkima. Esialgse 20 taalase tunnipalga asemel pakuti 15 dollarit, millega Mari-Ly muidugi nõus polnud ja sai siiski 20 taala mustalt, aga nädal hiljem hakkas Sam rääkima asja ametlikuks tegemisest ja pakkus välja variandi maksta nädala sees töötatud tunni eest 18$ ning nädalavahetusel 22$. Sellest läheks muidugi maha ka maksud, mis jätaks kätte oluliselt vähem raha. Arvestades veel seda, et töötunde tuleks väga vähe, siis ei tundu teab mis ahvatlev pakkumine. Kuniks meil midagi paremat võtta pole, siis abiks seegi.

Mari-Ly esimene ise tehtud fish&chips

Kuna me hetkeolukorraga üleliia rahul polnud, siis hea uudisena tuli kõne agentuurist Go Workabout ja meile pakuti kohti 300 kilomeetrit lõunas asuvas puhkekuurortis. Enne pidime muidugi intervjuule minema ning seejärel ka valituks saama. Rongijaama sisse astudes vaatas meile vastu suur plakat "Tasuta transpordi päev Perthis!". Päris tore üllatus arvestades, et rongi ja bussipiletite peale tänase päeva jooksul oleksime kulutanud ligi 30 dollarit. Intervjuu oli üsnagi lühike, sest neid huvitas rohkem me välimus, ei tohi olla liiga palju tätoveeringuid ning rõngaid näos, ja hea inglise keele oskus. Kuna me rääkimisega saame väga hästi hakkama ning natuke kogemust on ka, siis agent oli väga positiivselt meelestatud ja arvas, et töö on meie. Sellegipoolest pidime jääma ootama hotelli poolset vastust, mis tavaliselt tuleb järgmisel päeval. Kui kõik hästi läheb, siis reedest saaksime juba lõunasse sõita ning laupäeval tööle hakata. Kuna olime juba Perthi sõitnud ja tuju oli väga hea, siis otsustasime ühe Backpacker World Travel vautšeri ära kasutada. Kui ma eelnevas postituses kirjutasin, et soovitan selle kaardi ära teha, siis põhjus on siin. Sööma läksime Brass Monkey baari ning kõik õhtusöögi road on poole hinnaga ning tasuta õlu saab pealekauba. Mina võtsin steigi ning Mari-Ly võttis pardi, mõlemad  saime ka õlud ja kokku maksime vaid 26$. Kusjuures vautšerid on tavalise rohelise paberi peale prinditud ning ühtegi triipkoodi ei sisalda. Väikese pingutusega saaks neid paljundada nii palju kui soovi on ja üliodav väljas söömine oleks garanteeritud. Nämm!

Teisipäev ja kolmapäev möödusid töiselt ning agentuurist polnud hotelli töö kohta mingit vastust. Vahepeal saime vaid kirja, kus pakuti koristaja tööd Perthist põhja poole. Kuna lootsime ikka hotelli saada ja koristustöö tingimused ei tundunud väga ahvatlevad, siis loobusime sellele kohale kandideerimisest.
Kolmapäeva õhtupooliku veetsime Joondalupi järveümbrust avastades. Mõnusad spordirajad tiirlevad ümber järve läbides metsikut parki. Kohtasime ka oma esimesi kakaduusid, kes valjul häälel paadi sillapeal kriiskasid. Kõige ootamatum loom keda kohe üldse mitte kohata ei osanud oli aga pargi viimasel jupil põõsa all istuv suur jänes. Näris seal rahulikult muru ja ei teinud meist väljagi. Teel koju näpsasime tänavapeal puuotsast ka paar sidrunit, sest poes on nende hind täiesti naeruväärselt suur.

Lõpuks neljapäeva lõunal tuli agentuurist e-kiri, mis teatas, et peaksime neile kohe helistama ja rohkem infot kirjas polnud. Mari-Ly tegi kõne arvates, et me ei osutunud valituks. Tunne oli aga petlik ning jutt lühike - järgmine esmaspäev peame agentuuri lepinguid täitma minema. Tööle saaks hakata laupäeval ja lõunasse soovitati sõita juba reede hommikul. Nüüd jäi üle vaid oodata ja teha ära kohustuslik RSA(vastutustundliku alkoholi serveerisime) sertifikaat. Kõige odavam veebikoolitus, mille kiiruga leidsime, oli 19$ saidil eot.edu.au. Koolitus koosnes kahest osast, millest esimene oli veebipõhine küsimustik ning teine suuline alkoholi müügist keeldumise vestlus. Kui helistada väljaspool tööaega, siis peab vastuse jätma automaatvastajasse ning tulemuse saab lähima tunni jooksul, seega keegi seda vastust ilmselt üle ei vaata ning iga viisakas pöördumine peaks sobima. Päris suvalist plära siiski ei soovitaks.

Vahepeal töötasime endiselt Samile ning andsime ka teada, et lahkume järgmise nädala reedel. See tähendas koheselt seda, et Mari-Ly töötunnid kadusid üsnagi kiirelt, aga õnneks selle nädalavahetuse sai siiski veel töötada. Kuna minu asemele polnud Samil koheselt kedagi võtta, sest teine töömees oli otsustasnud omavoliliselt tööle mitte tulla, tegin Samiga kokkuleppe, et töötan kolmapäevani. Siis tal hea lihtne minu palgale joon alla tõmmata, kuna sel päeval makstakse palka ning mul ei jää järgmise nädala peale mingeid maksmata rahasid. Mõte oli ka selles, et kui ma juba 300 kilomeetrit lõunasse olen sõitnud, siis jube raske viimast raha kätte saada, kui ta otsustab mitte maksta. Ta oli sellega nõus ning ütles veel, et maksab mulle teise nädala eest 160$ päevas, sest ma suudan iseseisvalt töötada ja ei pea pidevalt tegevust küsima. Aegajalt sain müürigi laduda, mis mulle väga meeldis ning edaspidi võiks seda veelgi teha. Sam maksis teisele müüriladujale 280$ päevas, mis poleks üldse paha päevane töötasu, aga kui arvestada sellega, et need töölised kes meil vahepeal abis käisid, said igapäevaselt 380$-400$, siis Sam on raha maksmisega ikka kitsi küll. Kuigi Sam oli natuke pettunud, et me nii kiirelt lahkume, siis tegelikult sai ta põhjustest aru ning kuna ta midagi paremat ei pakkunud, siis pole meil põhjust ka jääda. Mari-Ly tegi pühapäeval oma viimase tööpäeva ning sai ka kõik rahad kätte, mis mulle ainult lisas kindlust, et ju kõik läheb sujuvalt.

Kolmapäeval läksime korra veel Perthi, et saksa poistega viimane õhtu koos veeta. Olime vahepeal sõnumeid vahetades teada saanud, et nad leidsid tööd ühes Perthi lähedal asuvas laos. Kuna neil raha oli jube vähe, siis elasid endiselt oma väikses autos, sest töökoha lähedal polnud telkimiseks ühtegi head ööbimiskohta. Lisaks sellele muutus klõbisev hääl mootoris aina tugevamaks ja palju nad sõita ei söendanud. Meid huvitas väga, et kuidas nende seiklus kulgeb. Järjekordselt kasutasime oma vautšereid, mis seekord olid teises söögikohas ning pakkumine natuke erinev. Kuna olime neljakesi ja ühed vautšerid sobisid selleks olukorraks ideaalselt, siis läksime Universal Bari. Pakkumine sisaldas kahte steiki(17$ eest) või pitsat(12$ eest) ning tasuta õlusid. Kõik võtsime steigid ning kokku maksime 34$. Peaks veel mainima, et ainuüksi õlu selles baaris maksis 8.50$, toidust rääkimata. Hiljem tellisime vautšereid kasutamata veel ühe pitsa ning kaks õlut, mis oli kolmapäevane pakkumine ja läks maksma 19$. Üldiselt oli mõistlikum osta neid jooke ja sööke, mis olid osa päevapakkumisest, sest hinnad nii tunduvalt odavamad. Lisaks sellele sai Tom talle kohaselt jällegi midagi tasuta. Nimelt ajas teenindaja tema klaasi ümber, milles oli veel ühe lonksu jagu õlut. Uus klaas õlut ilmus lauale kiirelt. Tundub, et nende poiste tasuta asjade saamisel ei tule lõppu :D. Päeva põhi jututeema oli Tomi vallandamine, sest jaburamat lugu annab otsida. Mõlemad posid olid laos töötanud umbes nädala, kui Tom otsustas teisi töötajaid järgides kahveltõstuki peale hüpates väikse lõbusõidu teha. Kellegi kaudu oli sõna sellest teost ülemusteni jõudnud ning esialgu sai ta hoiatuse. Tööturvalisuse seisukohast pole tegu ilmselt kõige mõistlikum, aga olles ise enne selliste tõstukitega töötanud tean, et aegajalt teevad kõik töötajad midagi taolist. Eriti 18 aastased poisid. Igatahes lõppes lugu talle kurvalt, sest õhtul kodus olles ja järgmiseks päevaks valmistudes sai ta sõnumi sisuga, et homme pole vaja tööle tulla ja nii ta päevapealt lahti lastigi. Õnneks ta väga ei põdenud ja terve õhtu tegime nalja "Pallet-Jack Rideri" seiklustest. Koju jõudsime päris väsinutena, sest õhtul bussid enam ei liikunud ning pidime rongijaamast koju kõndima. Arvestades, et ma olin üleval juba 4.30 ja kell lähenes südaööle, siis vaevu-vaevu suutsin silmi lahti hoida ning koju jõudes läksin kohe magama.

Järgmine päev ootas meid ees korralik üllatus. Agentuur andis teada, et tööle saame hakata alles järgmine kolmapäev ning tööhostelisse sõitmisega kiiret pole. Oleks hea, kui esmaspäev või teisipäeval kohale jõuame. Peaks ära mainima veel selle, et esialgu andsid nad väga tugevalt märku, et peaksime bussipiletid võimalikult kiirelt ära broneerima, et pakkuda neile kindlustunned meie tööle ilmumise suhtes. Õnneks me seda siiski ei teinud, sest polnud päris kindlad, kas tahame minna hommikul või õhtul. Kuna meil sõiduga enam kiiret polnud, siis üritasime maja omanikuga kaubale saada, et äkki saame oma ruumi jääda esmaspäevani, sest olime rahad juba ette ära maksnud. Kui ta esialgu oli nõus, siis mõni aeg hiljem andis ta teada, et peaksime ikka laupäeval välja minema, kuna uus üüriline tahab pühapäeva hommikul sisse kolida. Õnneks oli ta valmis meile viimaste päevade raha tagasi maksma. Lisaks sellele helistas kohe pärast seda agenetuur ja hakkas pärima bussipiletite kohta, et kas oleme need juba ära broneerinud ja mis päevaks. Kui ma ütlesin, et veel ei ole, siis päriti põhjuste kohta ning viidati, et peaksime kohe ära tegema ja saabumise kuupäevast teavitama. Selle peale ma natuke ärritusin, sest mulle tundus see väga ebaviisakas nõudmine. Kõigepealt me ütlesime oma praegused tööd üles nädal liiga vara, siis pidime ilma jääma oma ette makstud rendist ning nüüd nõutakse meilt bussipiletite broneerimist kuupäevadele, mis eelnevat arvesse võttes võivad väga vabalt jälle muutuda. Agentuuri tädi vältis küsimusi hotelli töö algusaja kohta ja ajas oma joru, et me peame bussipiletid kohe ära broneerima ja ütlema täpse aja. Vestlust lõppes vaidlusega ning hiljem pidi mulle tagasi helistama agent kellega me esialgu asju olime ajanud. Vahepeal olime maja omanikult kaubelnud välja selle, et saaks pühapäeva hommikuni jääda, kui tagasi helistas teine agentuuri töötaja, kes oli ilmselgelt häiritud minu vestlusest tema kolleegiga. Ta hakkas samamoodi jaurama, et me pole ikka bussipileteid ära broneerinud ega oma plaanidest teada andud. Ärritusin jällegi, sest tema viimane kiri meile ütles selgelt, et kiiret pole ning saame rahulikult pakkida ja reisi planeerida. Lisaks sellele oli ta Mari-Lyga paar päeva tagasi vestelnud, mille käigus Mari-Ly talle kinnitas, et me oleme kindlad tulijad. Lõpuks muutus vestlus jällegi vaidluseks, ei nemad ega mina jätnud jonni. Nemad ütlesid, et me oleme ebausaldusväärsed, kuna pole bussipileteid ära broneerinud ning ma ajasin taga oma õigust, sest praeguse seisuga meie kaotame umbes 1000$ saamata jäänud töötasude, ette makstud rendi ja hosteli rendi näol sellepärast, et alguse kuupäevad polnud õiged. Lisaks sellele olime vahepeal avastanud, et hosteli wifi on tasuline ning rendihinnad tsipa kallimad, kui esialgu öeldi. Lõppes kogu vaidlus sellega, et pidime neile täna bussipiletite broneerimisest teada andma ning kui selle jamaga ühele poole sain ning oma pangakontot vaatasin pidin jällegi pettuma. Raha, mille Sam oli lubanud kanda juba kolmapäeval polnud endiselt minu kontole jõudnud. Kõne Samile, üllatus üllatus, jäi samuti vastuseta. Must reede?