Viimane pingutus

Enne kui hakkan pajatama uutest seiklustest näitan ära meie eelmise korra võla. Natuke sulistamist ja siis veel natuke ning lõpuks Darwin. :)

Enne teele asumist tahtsime veel ühtteist korda ajada. Kõigepealt tegime Notsule ära teeninduse, et ta ikka tublilt eesolevad pea 4000 kilomeetrit vastu peaks. Teenindusest saime nimekirja asju, mida vähehaaval peaks parandama hakkama. Peamiselt tavalised kuluosad nagu rehvid, piduriklotsid jne. Muret tekitas vaid miski käigukasti kinnituse mõra, aga teenindaja andis märku, et peatselt midagi ära kukkuma ei hakka. Paar päeva veetsime veel Darwinis, et natuke rohkem linna näha ja Stepheniga hängida. Kahju oli kohe pärast taaskohtumist uuesti minema sõita, aga rahakott vajab täitmist ja farmipäevad kirja saamist. Äsja saadud farmitöös 100 protsenti kindlad polnud ja lootsime, et kõik päriselt on ka nii lilleline nagu agenditädi meile kokku jutustas. Elame näeme.

Meie plaan nägi välja selline, et äratus on iga päev varahommikul ja kokku pidime sõitma umbes 1000 kilomeetrit päevas. Agendi käest olime saanud kinnitust, et tööle kiiret pole ja võime rahulikult tulla. Eelnevad kogemused aga on näidanud seda, et jutud tihtipeale muutuvad üsnagi ootamatult ning seekord tahtsime kindla peale välja minna ja õigel ajal kohal olla. Sõit algas üsnagi venivalt. Esimesel päeval liikusime vaid 700 kilomeetrit ja lahja sauna vääriline ilm muutsid sõitmise väga väsitavaks. Kui Darwinis mõtlesime, et jõuame mõne vaatamisväärsusega ka veel tutvuda ja korra isegi Bitter Springsi sulpsata, siis reaalsuses ei jõudnud mitte midagi. Seda enam, et pimedaks läheb juba 5 paiku, mis ei jäta sõiduks just ülemäära palju aega. Öösel sõitmine on õnnemäng massimõrva ja enesetapu vahel, sest kängurud, lehmad, lambad ja teised metsaloomad on päris rumalad ning pimedas eriti agarad teele hüppama. Esimese päeva kandsime maha, kuid teisel päeval olime sõiduvees jättes kaugele seljataha Darwini ja kimasime kuldsete põldude saatel Queenslandi. Mingi hetk olidki meie ümber vaid põllud. Nii kaugele kui silm seletab. Ja nii kümneid kilomeetrid. Päevaplaanis suuri muudatusi polnud. Äratus, väsitav sõit ning harvad puhkepausid pikniku saatel

Iga õhtu nautisime päikeseloojanguid

.

Kahe päevaga olime Queenslandis ja kohe hakkas silma teepervel laiuv laibameri. Tuhanded kängurud on kõik oma otsa leidnud auto rataste all. Ilmsel pooled neist põrkasid kokku autorongidega. Sellised 30-50 meetri pikkused järelhaagistega veoautod. Kui mujal olime kohanud mõnda üksikud känguru mõnekümne kilomeetri kohta, siis Queensland tervitas meid kümnete kängurulaipadega saja meetri kohta. Ja iga laip erinevas roiskumise staadiumis. Päris rõve. Sellegipoolest jätkasime teekonda ja üritasime iga hinna eest vältida öösel sõitmist. Mis ei tähenda seda, et me edukad olime. Kolmanda päeva lõpuks olime jõudnud kaugele, aga mitte piisavalt. Pimeduse saabudes oli ikka veel üle tuhande kilomeetri minna ja seetõttu sõitsime hilistundideni. Või siis varahommikuni, päris kindel enam polegi. Vahepeal olime kokku põrganud ühe päris jubeda tormiga. Tuul oli meeletu ja vihmasadu veel hullem. Ehk saime keskmiseks kiiruseks 40 kilomeetrit tunnis. Ja pärast tormi läks külmaks. Väga külmaks. Vähehaaval hakkasime juba selle jahedama ilmaga harjuma, kui lõpuks sõitsime korralikku Eesti sügisesse. Hilisõhtul oli soojakraade vaevalt üle nulli ja isegi talvemütsid kookisime voodi alt välja. Magama saime ühe aeg hommikul ja äratus oli 5 paiku. Viimase päeva peale olime jätnud veel umbes 800 kilomeetrit. Paksu udu kiuste hakkasime sõitma ja lootsime, et jõuame tervelt kohale.

Lõpuks ometi Queenslandis

Kisub tormiseks

Ainult põllud

Viimase päeva sõit oli tõsiselt väsitav. Väsimust ei põhjustanud mitte ainult varajane äratus, vaid paks udu, külm ilm ja teepeal hüppavad kängurud. Ja kui nad polnud teel, siis pidevalt kükitasid kaks suurt ärevat kõrva teepervel võsas. Õnneks ühtegi otsasõitu ei toimunud ja kõige ärevamaks momendiks jäi see, kui üks õnnelik kängu riivas sabaga meie Notsu kängururauda. Erinevalt austraallastest ma ikka hoolin loomadest ja eesmärgipäraselt neile otsa sõita ei taha. Stanthorpe-i jõudsime napilt enne kolme ja kohe kiirustasime agentuuri. Tädi oli juba natuke ähmi täise, et äkki me ikka ei tulegi. Õnneks oli lubatud töö ikka alles ning pärast lühikest vestlust saime juhised sõiduks farmi. Ja otseloomulikult oli tööle asumisega päris kiire. Saime pool tundi aega, et omale paariks järgnevaks päevaks toiduvaru osta, pärast seda otseteed farmi ning kohe hommikul tööle. Kohale jõudsime kolmapäev ja tööle lootsime hakata heal juhul esmaspäevast, aga võta näpust. Austraallased on palkamise ja tööle panemise koha pealt eriti agarad. Mõistlik on töövestlusele tööriided kaasa võtta, sest koju naasime võimalus tihtipeale puudub. Tegelikult polnud meil selle vastu midagi ja oligi viimane aega taas raha teenima hakata.

Õhtul enne magamaminekut tegime kiire tutvuse farmi telkimisalaga ja töökaaslastega. Elamine oli pigem tagasihoidlik, aga oluliselt parem sellest millega olime arvestanud. Väikses köögimajas olid külmikud ja kõik muu vajalik söögi tegemiseks. Lisaks sellele ilutses seinal 60 tolline telekas. Natuke eemal oli väike majake vetsude ja duššidega. Mitte midagi erilist, aga väga korralikud ja puhtad. Elamist jagasime kahe sakslase, kahe briti, rootslase, hollandlase ja austraallasega. Mõnus kirju seltskond.

Hommikused naabrid

Ja õhtused naabrid

Kui õhtul saime esimese üllatuse osaliseks, tööle peame sõitma oma autoga, siis kohe hommikul selgus teinegi. Meie esimeseks tööks saab olema veiniviinamarjade pügamine. Margaret Riverist alates oleme selle töö eest põgenenud ja nüüd sattusime just sama töö otsa. Jäi vaid loota, et eelnevalt kuuldud hirmujutud osutuvad vääraks. Ja nii juhtuski. Meie jaoks oli töö lihtne. Käsi vajas natuke harjumist ning alguses muutus päris valusaks, aga paari päevaga harjus ära. Kui Eelnevalt oleme rääkinud, et söögiviinamarjade korjamine oli lihtne, siis praegune töö on 100 korda lihtsam. Ilmselt ka seepärast, et keegi ei istu kukil ning ei käse kiiremini teha. Kiiruse kohta öeldi vaid, et umbes tunniga võiks ühe rea ära pügada. Esimese päeva lõpuks tegime ühe rea ära umbes 30 minutiga ning otsustasime tempot veidi maha võtta. Me polnud päris kindlad kauaks meile siin tööd jätkub ja ei tahtnud pärast nädalat minekut teha seepärast, et tegime liiga kiiresti kõik ära. Teine põhjus miks töö lihtne võis tunduda oli see, et okste lõikamiseks kasutatakse suruõhul töötavaid aiakääre. Väga lahe.

Kes see tuleb läbi udu?

Hommikune ilu

Meile oli juba paari päevaga selge, et seekord oleme väga heasse farmi sattunud. Ülemused on ulmeliselt usaldavad. Umbes 15 minutiga näidati ette mida tegema peab ja seejärel lasti omapäi toimetada. Angus, meie noorem ülemus, käib paar korda päevas küsimas, et kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Kas bensiini on piisavalt ja kompressor töötab normaalselt? Vahepeal juhtub sedagi, et terve päeva ei tule kedagi. Selline mõnus rahulik töö. Mitte ühtegi korda pole öeldud, et teeme liiga aeglaselt, vaid pigem vastupidi. Igakord kui öeldakse ette ligikaudne kiirus, siis paari tunniga suudame selle saavutada. Ja keegi ei käse veel kiiremini teha.

Kui kõik on hea, siis midagi peab ju halba ka olema. Seekord siis töökaaslased. Tegelikult on nad täitsa toredad, aga misiganes põhjusel jäime meie neile koguaeg ette. Kord ei pesnud vannituba piisavalt ära, teinekord unustasime soojapuhuri sisse. Ükspäev panime tööauto liiga vara käima ja raiskasime bensiini, järgmine päev unustasime veekanistreid täita. Ja nii pea iga päev 2 nädalat järjest. Kuni mul lõpuks üle viskas. Too päev ei läinu ma õigel ajal appi autolt küttepuid maha laduma. Ja no keegi enne ju midagi ei öelnud, kui kõik puud ära olid veetud. Ja seda igaühele umbes üks sületäis. Lõpus nii muuhulgas öeldi kommentaar: "Oleks ilus kui te ka aitate, kui näete teisi puid vedamas". Seekord olime siis Marcusega end Xboxi taha soetanud ja mängisime FIFAt. Mul poleks aitamise vastu midagi, aga kes mind aitas, kui ma 2 nädalat järjest veekanistreid vedasin? Ja kas ma virisesin? Ja mis mõte on mul oma tegemised pooleli jätta, et 3 puuhalgu autost kööki tuua, kui vedajaid niigi rohkem kui küll. Igatahes oli pärast seda väike vaidlus ja kõik jamad said ära klaaritud. Ja kui ei saanud, siis keegi hoidis neid enda teada, sest rohkem meie kallal ei vingutud. Küll aga toimus uute tulijatega sama jama. Meil oli sel hetkel kuu veel jäänud ja kogu sellest jandist kergelt suva. Tegime asju täpselt nii nagu tahtsime.

Kui torm tuleb üle mägede

Kui me lõpuks viinamarjadega ühele poole saime, siis saime ülesandeks pügada virsikuid ja nektaiine. Sellised täitsa õunapuu moodi. Töö oli muidugi tüütu. Palju tüütum, kui viinamarjade pügamine. Aga raha tiksub ja mis seal ikka kurta. Raha oli täitsa normaalne. Päevas töötasime 8 tundi ja 10 minutit ning palka saime 8 ja poole tunni eest. 3 tundi tööd, smoko, 2.5 tundi tööd, lõuna ja lõpetuseks veel 2.5 tundi. Ja nii 6 päeva igal teisel nädalal, muidu 5. Palk tavaline miinimum casual töötaja palk 21 dollarit kopikatega. Pügama pidime nii, et alles jäävad vaid oksad, mille külge vilju hakatakse kasvatama. Ühe viljaga oksad 10 sentimeetrit ja kahe viljaga 20 sentimeetrit. Puu koosnes neljast-viiest tugevast harust ja igaüks peaks kandma kuskil 25-40 vilja. Ideaalis 160 nektariini või virsikut puu pealt. Ja neid puid oli vähemalt 10 tuhat. Võite ise arvutada.

Peaaegu hästi maskeerunud

Ja nii hommikust õhtusse

Paari päevaga oli puude pügamine käpas ja kulus nädalaid enne, kui tagasi viinamarjaaeda saime. Seekord pidime ära lõigatud oksad traatide vahelt ära rebima ja traadid õigetele kõrgustele panema.  Seda tööd jätkus umbes nädalaks ja jällegi pakkusime ülemusele üllatuse, kui üks päev smoko ajal ta üles otsisime ja lõpetatud tööst teada andsime. Pärast seda läksime tagasi puude hakkimise juurde, aga igakord kui oli vaja midagi uut teha, siis just meie olime farmeri valik. See oli väga hea ja eriti siis, kui lõpu poole olime kuu aega vilju ja õisi eemaldanud ning kergelt öeldes kopp oli juba ees. Teistel jäi üle vaid vaadata, kui me sõitsime ATVga teistele põldule muid töid tegema. Üldiselt on ikka kasulik pädev ja tubli olla.

Vahepeal olid kaks lahedat töömeest jõudnud pillid kotti pakkida ja farmist vehkat teha, mis tähendas vaid seda, et nende töö langes meie kaela. Farm kasutab kõrgemate puude hooldamiseks "kirsikorjajaid". Sellised huvitavad tõstuki moodi masinad. No ja meie tööks oli nendega ringi sõita ja puude ülemised otsad ära pügada. Ja see oli äge. Väga äge. Aimu saate tulevast videost. Kui nende töö ülevõtmine pakkus meelehead, siis nende lahkumine mitte. Eriti ühe. Üks igavest lahe rootsi tüüp, kes suitsetas igapäev kanepit ja oli lihtsalt lahe. Ja naljakas. Ja ütles kõige ebamäärasemaid asju. Näituseks palus ta andeks selle eest, et vestluse käigus vaikselt köögi seina vaatama jäi. Põhjuseks tõi selle, et ta lõpetas mõtlemise. Hüvastijätuks korraldasime talle korraliku peo ja tegime suuuuuuuure õhtusöögi kümnete roogadega. Kahju kui lahedad uued tuttavad ära lähevad.

Meie oma DJ ja diskomees

Isegi toss on olemas

Ülemused tõid oma veini mekkida

Aga pärast neid tulevad uued. Ja seekord saime posu sakslasi. Meil on üldiselt sakslastega päris hea klapp ja meid nende tulek väga ei häirinud. Teisi sakslasi aga küll. Kui Austraalias oleks eestlasi sama palju, siis võibolla viskaks ka üle. Senini me ikka täitsa hea meelega ootame kohtumisi eestlastega, aga peame tunnistama, et vägisi ei otsi. Pigem ikka tutvuks uute väljamaalastega. 

Juulikuus lumi on maas...

Lume alla mattunud George

Väike abiline

Meie, naudime külmapühasid :D

Üks päev juhtus meil farmis ka õnnetus. Meie armas farmikoer sai äkki surma. Jason, meie austraalia onu, mainis juba ammu, et üks päev keegi selle pisikese preili alla ajab. Talle ju väga meeldis õppida suure õe käest lollusi ning sõitvate autodega kaasa joosta ja no vahepeal ka ümber. Ta olevat just ühe sellise jooksu käigus äkki auto rataste alla rutanud. Ja ta oli väiksem kui keskmist mõõtu oppossum. Senini muutub meel kurvaks, sest oli ta ju osaliselt ka meie koer, sest Jasoni äraolekul magas kutsu just meie bussis ja tihtipeale soojade tekkide alla meie kõrval. Ja kui nädalavahetus juhtus olema, siis ta ei kavatsenudki seal väja ronida. Teki ära võtmine tähendas vaid seda, et ta tõusis korra püsti ja uniselt kaevas ninaga end taas teki alla. Miss you Lily!

Sõber opossum või midagi taolist

Viimastel nädalatel muutus töö eriti üksluiseks ja päevad aitas lõpuni kulgeda vaid Troonide Mängu audioraamat. Jah, peaaegu kõik 5 raamatut jõudsime ära kuulata. Kümmekond peatükki jäi veel ka tulevaste lennureiside tarvis. Mingi hetk mõtlesin, et kas ma tegelikult ka kuulan audioraamatut töö kõrvalt või hoopis vastupidi. Jäi üle vaid meie õnne tänada, tööö oli maaailma lihtsaim ja keegi toigast tagumikku ei aja. Kui saaks, siis jääks terveks hooajaks siia.

Pilved tõid alati värvilise päikeseloojangu

Kui ilmad lõpuks soojaks läksid, siis olime külmaga juba nii harjunud, et enam ei tahtnud kuumuse käes tööd teha. Aga kannatasime ära. Kuumad ilma, lumesajud, vihmatormid, viimased peod Club Cactuses kui ka viimased tööpäevad, mida nii hoolega lugesime. Ja kohati tundus, et teised lugesid hoolikamaltki. Poole päeva kaupa. Kui aga oli aeg lahkuda, siis alguse erimeelsustest hoolimata olime kõik üks suur perekond. Kahju oli lahkuda inimestest, farmist, oppossumist köögis ja meie kõige pikemast ja eriti heast töökogemusest viimase pooleteise aasta jooksul. Saime end lohutada vaid faktiga, et järgmised 4 kuud on puhkus. Kes see oli kes ütles, et kunagi nutate taga kooliaega, mil 3 kuud aastas saab puhata? Meie ei nuta.

Et siis seepärast oli menüüsse lisatud lause - valmista end ette.

Viimane tööpäev tundus kõige pikem üldse. Võibolla seepärast, et Troonide Mängu kuulamisest ei tulnud suurt midagi välja ja mõtted juba eesootavatel reisidel. Enne seda oli vaja loomulikult ju veel pakkida ning enne seda autot parandada. See parandamise osa muidugi ei läinud päris nii nagu plaanitud. Plaanisime ära vahetada käigukasti kinnituse, õlivedeliku, jahutusvedeliku ja tagumised piduriklotsid. Kõik muu saime tehtud välja arvatud piduriklotsid. Kui ma Jasonile mainisin, et käisin linnas klotside kohta küsimas, ning sain vastuseks, et mis nende idikate juurde lähed. Mul mehed olemas, kes alati õiget varuosad kohale toimetavad. Nõustusin temaga piduriklotside osas ja lasin tal ära tellida, sest parasjagu ei tahtnud vaidlema hakata. Ja kasu poleks ilmselt nagunii olnud. Viimastel päevadel läks siis kibekiirelt vahetamiseks ja tunni möödudes olime ühe pidurisüsteemi kokkupanemisega endiselt poole peal. Vandusime, aga punnitasime edasi. Ja ära punnitasime. Teise jätsime järgnevaks päevaks ja õigesti tegime, sest hommikul pea ju ikka selgem. Kulus jällegi tund ja taas punnitasime, kui ma lõpuks Jasonile oma kahtlustest teada andsin. Kui piduriklotside kokkupanek on alati selline jamamine, siis peaks iga arve 10 korda suurem olema. Jason natuke kahtles, aga lõpuks helistas oma poisile ja selgus tõsiasi, et me olime valed osad saanud. Kibekiirelt panime vanad osad tagasi ja jube lihtsalt läks. Õhku jäi vaid küsimus, et kuidas kurat me need valed pidurklotsid teisel rattal vahetatud saime.

Meie gäng

Viimase päeva hõrgutised

Pärast seda oli aeg kõigiga hüvasti jätta ja selleks puhuks tegi Mari-Ly kõigile meie lemmikut šokolaadikooki. Kook oli magus ja hüvastijätusõnad veel magusamad. Hoovi peal tegime veel pilti ja suure grupikalli. Loojuv päike tekitas horisondile veel ka kena roosa kuma ja aeg oli minna. Õhtul sõitsime pimeduse saabudes kahe tunni jagu kuni Ipswich linnani ja jäime ööseks ühele puhkealale. Hommikul tegime kohvi ja sõime võikusid täpselt nii nagu enne kolme kuu pikkust tööperioodi ning kogu möödunud aeg tundus kui silmapilk. Nagu poleks olnudki. Ja lõpuks jõudis kohale, et enam ei pea tööle minema.

Edasi sõitsime Ipswichi, kus Mari-Ly plaanis reisi tarvis riideid osta ning Notsule pidime uued rehvid ka soetama. Vanad olid täitsa siledad. Hea, et traadid välja ei paistnud. Kui alguses mõtlesime osta odavad kasutatud, siis pool päeva ringi tuuseldades oli energia täitsa otsas ja võtsime esimesest rehvitöökojast tutikad Dunlopid. Vähemalt saime tehtud. Aaaaa, ja ringi tuuseldasime seepärast, et Notsul pole tulevaks neljaks kuuks kodu. Vahepeal oleme leidnud igasugu variante, aga ühel või teisel põhjusel on kõik ära langenud. Nüüd tuli plaan, et paneme kuulutuse üles Ipswich poodide teadetetahvlile. Eks näis kas näkkab. Teine variant on maksta 400-500 taala ja jätta kuhugi parklasse.

Brisbane jõudsime õhtul ja hosteli juurde juba pimedas. Kõigepealt tegime kaks tiiru ümber elamfoukvartali, et hostel üles leida ning seejärel veel ühe, et parkimiskoht leida. Kui lõpuks retseptsioonitädiga ühele poole saime ja oma toa ära nägine, siis sammusime tagasi Notsusse. Meisterdasime kausitäie salatit ning jõime äsja ostetud punase veini ja mõtlesime, et mille kuradi pärast oli meil vaja hostel võtta. Saime küll privaattoa, aga narivoodiga. Ja toas ei tohi süüa ega juua. Ja 10 on öörahu. Ja köök pannakse ka 10 kinni. Ja 100 muud reeglit. Notsus pole ühtegi. Ja kõik asjad on käe-jala juures. Pidime tunnistama, et meile meeldib Notsus rohkem, kui selles hostelitoas. Notsu seltsis veetsime umbes tunni ja oma rendituppa läksime alles siis, kui üks töötaja meie autos viibimise vastu huvi tundma hakkas. Pidime teda veenma, et me toas nr 6 ja ei ürita hosteli parklas endale tasuta ööbimiskohta sahkerdada.

Notsule kodu otsimine lõppes ka hästi. Pärast paari pinevat päeva leidsime talle lõpuks koha. Seda umbes 400 dollari eesti neljaks kuuks. Koha leidsime mingi veebilehe kaudu, mis vahendab pikka parkimisvõimalust suvaliste inimeste koduhoovis. Päris huvitav. Ja muidugi siis kui auto ära parkisime saime sõnumi, et võiksime oma auto tema juurde jätta 300 taala eest neljaks küüks. Tore, tore. No tegelt pole ju väga vahet. Selle asemel, et 100 dollarit taga nutta läksime hoopis ühte Itaalia restorani ja kulutasime teise 100. Ja päeva lõpus marssisime õnnelikena tagasi hosteli, et asjad kokku pakkida ja varajast äratust ootama jääda.

Ja kõik hea juhtub korraga

Ja nüüd lõpuks saame öelda, et saimegi hakkama ning tänane blogipostitus polegi enam 3 kuud minevikus. Viimased kritseldused said tehtud mõni tund tagasi ning selle farmikogemusega lõpeb esimene aasta suurest Austraalia ringreisist. Homme hommikul istume juba lennukis ning mõne aja pärast näeme juba Eestis või mujal, aga vahet pole, sest poolteist aastat hiljem oleme lõpuks tagasiiiii kodus. :D