Puhkus täies hoos

Meie valge auto jaht pimedatel Exmouthi tänavatel lõppes tulemusteta. Auto, mis nii väga sarnanes meie kallite sõprade omale oli kadunud kui tina tuhka. Linn tundus üliväike, aga ikka suutsime nad kuidagi ära kaotada. Mis meil muud üle jäi kui võtta suund turismiinfokeskus juurde, sest äkki seal saame internetti kasutada. Levi meil jällegi polnud ja selles võisime vaid Vodafone’i kiruda. Üks paras saast teenusepakkuja. Never again. Infokeskuse leidmisega probleeme polnud. No Exmouth pole ka teab mis suur linn. Parkimiskohta otsides hakkas aga silma üks valge Toyota. Jube sarnane selle masinaga, mida just mõni aeg tagasi jälitasime. Auto kõrvale parkides ja akendest sisse piiludes vaatasid vastu juba kaks tuttavad nägu. Terve tee Exmouthi arvasime, et meie taaskohtumine saab olema natuke imelik. Olime neil ju palunud tulla nii kiirelt kui võimalik ja nüüd jäime ise paar tundi hiljaks. Upsiiii J. Või natuke rohkemgi, aga see pole oluline, sest Piia ja Aire oli rõõmsad nagu alati. Pahameelest polnud haisugi ning mõtteis oli ainult see, et koos veedetav aeg võimalikult põnevaks teha. Jeppppiiiii. Ööpimeduses hiilisime nende karavanparki, et hipiparadiisis kogutud mustus maha pesta ja vahepeal möödunud aegu meenutada. Eriti huvitasid meid nende õunte korjamise lood. Telefoni teel olime ühtteist juba kuulnud, aga no otse on ju palju parem. Kuna meie rahakott oli vahepeal natuke kokku tõmmanud, siis karavanparki me ööseks ei jäänud ja leidsime omale hoopis mõnusa ööbimiskoha lähedal asuvas jahisadamas. Äratus loomulikult hommikul kell 6 nagu tavaliselt.

Termiidipesa kuningas

Järgmine päev sõime rikkaliku hommikusöögi turismiinfokeskuse kõrval muruplatsil, tüütasime tuvusid ja külastasime vaalhai nädala raames korraldatud laata. Midagi väga meelepärast sealt ei leidnud. Saime teada vaid seda, et pühapäeval on sissepääs Ningaloo rahvusparki tasuta. Kuna tahtmine korallrahul snorgeldada oli väga suur, siis otsustasime kohe samal päeval end kuhugi rahvuspargi lähedale öömajale sättida, et järgmine päev varakult platsis olla. Enne seda oli vaja muidugi mu Red Bluffis püütud merisärg toiduks teha, aga rohelise kalakarri jaoks temast ei piisanud. Kohe anti ülesandeks paari tunniga, mis päevast veel järgi oli, üks kalake veel püüda. Vaatasin ühe turistikaardi pealt välja kalastuskoha ja kiirelt sinna suundusimegi. Kohale jõudes kergitas lootusi kalamees kellel ämbris üks pirakas Spangled Emperor. Ta veel kurtis, et 2 sai minema, mis andis vaid lootust. Esimese tunni jooksul suutsin ma praktiliselt kogu oma sööda ära raista ja lootuse kaotasin täiesti, kui minu kõrval õnge loopinud vanamees oma asjad kokku pakkis. Viimases hädas proovisin söödana äsja püütud väikest kala. Kui esimesed paar tükki meelitasid kohale hunniku näljased põngerjaid, siis sabatükk hoopis midagu suuremat. Vaevalt olin jõudnud sööda vette visata, kui midagi rasket otsa hakkas. Kiskus nagu elajas ja ainus mis ma teha sain oli tamiili järgi anda. Kui ta lõpuks kalda lähedale suutsin vinnata nägin pirakat lainet tulemas. Viimases hädas üritasin kala jõuga veest välja tõmmata enne, kui laine ta vabadusse laseb. Selle peale aga andis hoopis õngeritv järgi. Haarasin kohe tamiilist ning tõmbasin kala kaldale. Ootasin jälle mingit mürgist elajat, aga seekord tundsin kala kohe ära ja ei suutnud uskuda, et ühe sellise kätte sain. Hõikasin kohe Mari-Lyd, et ta kiirelt kaamera tooks. Ühest sellisest peaks meie kalakarri jaoks piisama küll. Tundub, et teinekordki peaks ajalimiit ette antama. Kuna vahepeal oli üks pargivaht huvi tundud meie ööbimiskoha üle, siis suvalisse kohta ei julenud jääda ning läksime lähedal asuvasse karavanparki. Äsja püütud kalast saime nii karrit ja kui ka kena tüki võis praetud kalafileed. Nämmmm. Öösel muidugi pidime taluma kõrval telkimisplatsil toimunud pidu ning väidetavalt olid ühed eriti agarad meie auto taga (või najal?) vanainimeste asja ka teinud. Õnneks me olime liiga väsinud, et öösel toimunud möllust sotti saada. :D

Kalakarri

Leidsin uue mütsi

Hommikul enne Ningaloo rahvusparki minekut pidasime maha pikniku ja käisime öise peo pärast kaebamas. Aussis kõik ju kaebavad ja saavad tasuta asju. Lootsime meiegi järgmise öö tasuta saada. Kaebuse peale vastati, et pole nende asi, sest mitte keegi ei andnud öösel toimunud peost teada. Huvitav kuidas me peaksime teadma andma, kui ainsa retseptsiooni juures oleva telefoni peal on kirjas, et helistada võib kella 6ni õhtul. Kokkuvõttes meie kaebusest mingit kasu polnud ja sõitsime hoopis rahvusparki. Sissepääsu juures selgus hea uudis. Tasuta pargikülastus kehtib kogu pargis viibitud aja. Meile sellest väga kasu pole, sest meil aastane pass, aga Piiale ja Airele küll. Muidu oleks sissepääs 12 dollarit öö eest auto kohta. Ööbimine oli 10 dollarit inimene ja telkimisplatsid olid kõige elementaarsemad kus olemas vaid tualett. Koht oli aga mõnus. Täitsa ranna ääres ja ei sääski ega ühtegi muud putukat. Vaatasime kiirelt omad platsid üle ja põrutasime kohe ühte soovitatud randa snorgeldama.

Turqouis Bay oli väga lahe. Sadu meetreid pikk liivarand kus hoovus on paralleelne rannaaga, mis tähendab seda, et kõnni ranna ühte otsa, hüppa vette ning hoovus viib su paraja kiirusega teise otsa. Tähelepanelik tuleb olla veest välja ronimise koha pealt, sest õige hetke maha magamise korral võid end avamerelt leida. Ega need tugevate hoovuste sildid niisama randadesse pole paigutatud. Ja kohati on nad ikka väga tugevad ja vastu hoovust punnitades ujud ühel kohal. Kohe esimese ujumisega nägin mitmeid huvitavaid mereelukaid ja korra oli tunne, et isegi üks hai hakkas silma. Järgi talle aga ei jõudnud ja seekord pidin leppima vaid mõttega, et äkki oli hai. Natuke hirm oli ka. Terve päeva veetsime snorgeldades, GoProga filmides, rannas praadides ja raamatut lugedes. Veealuseid kaadreid kogunes nii palju, et siia kõike kirjutada ei viitsigi ja soovitan soojalt tänane snorgeldamisklipp ära vaadata.

Meie kodu

Filmiõhtu

Järgmine päev läksime teise populaarsesse snorgeldamiskohta, Oyster Stacks. Peab ära mainima, et iga ilmaga sinna minna ei tasu, sest mõõna ajal on veetase väga madal ja oht end kuhugi koralli vastu katki tõmmata on väga suur. Endalgi õnnestus päeva lõpuks üks kole veritsev tallahaav saada. See selleks. Oyster Stacks oli veel lahedam kui Turquois Bay. Veetase oli mõnevõrra madalam, aga kalu ja koralli hulga rohkem. Kohe ranna lähedal on paar kivi, mille all mõnules hunnikute viisi pirakaid kalu. Sama liiki kelle eelnevalt just kinni püüdsin. Päeva jooksul nägime taaskord kilpkonna, igas mõõdus ja värvikombinatsioonis kalu ning eriskummalisi mereelukaid. Ja no minu päeva kroonis siiski ujumine haiga või õigemini ta jälitamine. Just siis kui oli jõudnud mõelda, et siin madalas vees ma haid küll ei kohta pidin kreepsu saama. Ümber pöörates vaatasime tõtt. Meenutused targast hairaamatust ütlesid, et tegu väheohtliku liigiga ja pikalt ma ei mõelnud enne kui talle järgi ujuma hakkasin. Õhtu lõpus avastasin end korraga ühe hiiglasliku kalaparve keskelt. Seal võis vabalt mõnisada kala olla ja päris suured. Mind nad väga ei kartnud ja ligi kümme minutit tundsin end osana nende parvest. Kui veel GoProle selfie sticki ka saaks!

pole ime, et mõnelt koguaeg dokumenti küsitakse :D

Uus soeng

Korralik seljakotiränduri hommikusöök

Vahepalaks pakume videot Austraalia veeloomadest:

Kolmandal päeval läksime hoopiski Mandu-Mandu jõeorgu, et seal väike jalutuskäik ette võtta. Pikalt sa ikka neid kalu vaadata viitsid ja no jalahaav läks pidevalt aina valusamaks. Jõeorg polnud päris nii lahe kui eeldasin ja Kalbarris kogetuga ei saa päriselt võrreldagi, aga snorgeldamisele mõnus vaheldus. Pärast pargi külastust sõitsime korra tagasi Exmouthi kus meil levi endiselt polnud. Kuradi Vodafone noh. Linnas täiendasime toiduvarusid ja sõitsime edasi Coral Baysse kuhu jäime ööseks, et järgmine päev veel natuke rannamõnusid nautida. Kui nüüd aus olla, siis Ningaloo Reefil võiks vabalt nädalaid veeta ja kui rohkem raha oleks, siis vaalhaiga ujumise tahaks kindlasti ära proovima. Maksab umbes 350-450 dollarit. Pidasime targemaks hetkel seda mitte teha, sest tee Darwinisse veel pikk ja aasias saab vaalhaiga ujuda 30-40 taala eest.

Coral Bay oli eelnevate snorgeldamiskohtadega võrreldes mõnevõrra igavam. Kaardi peal pakutavad huvipunktid asusid rannast päris kaugel ja vesi oli kordades sügavam. Koralli oli rohkem, aga mereelukaid vähem. Sportlikust huvist ujusin viimaks siiski ühe turistipunktini, mis oli rannast umbes kilomeeter eemal. Kohale jõudes midagi eriskummalist ei näinud, vaid mõnda suurt riffahvenat ja Giant Trevally't. Sinna minnes aga silmasin kalmaari ja tagasi ujudes pidin peaaegu kokku põrkama ühega paljudest turistilaevadest. Kokkuvõttes polnud päris selline seiklus nagu ootasin, sest pool maast ujusin jälitava hai hirmus. Vesi oli 5-6 meetrit sügav ja parajalt hägune sundimaks aegajalt selja taha vaatama. Ja ega see veritsev tallahaav väga palju enesekindlust lisanud. Õnneks olen elus ja snorgeldamise huvi on endiselt alles. Õhtul sõime ühed maitsvad burgerid ja suundusime linnast välja, et öö teeäärsel puhkealal veeta. Hommikul sõitsime teeristmikule kust meie suundusime põhja ja meie kallid sõpsid lõunasse. Mõne pildi ja kalli võrra rikkamatena olime taaskord kahekesi teel.

Coral Bay

Hüvastijätt

Ja veel hüvastijättu

Exmouthi seiklused videopildis:

Otsustasime edaspidi end kokku võtta ja võimalikult palju sõita, sest esimese kuu ajaga polnud suutnud poolt teedki seljataha jätta. Järgmiseks sihtkohaks oli Karijini rahvuspark kuhu jõudsime paari päevaga. Vahepeal olime end avastanud Lääne-Austraalia kõrgeimate mägede vahelt. Mägede otsas turnimine on meile täitsa meeltmööda ja otsustasime enne pargi külastust Mount Nameless otsa ronida. Matka võtsime ette üsnagi hilja ning tagasi koju kõndisime kottpimedas. Tagasiteel jõudsime läbi mõelda 100 stsenaariumi kuidas mõni aborigeen meie auto ära varastab ja meid kuhugi kaevanduse kõrvale kodututeks jätab. Nii õnneks ikka ei läinud ja tagasi koju jõudes sai Notsu kaks suurt kallit.

Esimesed vaated mägedele

Poolel teel Nimetu mäe otsa

Väsinud mägironijad

Teine kõrgeim mägi Lääne-Austraalias (Mount Bruce)

Karijini rahvuspark oli meie jaoks üks eriti äge kogemus. Pargis on mitu jõeorgu ja lugematu arv matkaradu. Esimesse orgu maandudes avastasime, et kõik turistid liikusid hoopis valesse suunda kuhugi võssa. Siva sammusime neile järgi ja mudase raja lõpus leidsime väga mõnusa basseini. Nimeks oli Fern Pool ja kaua me ei oodanud enne kui sisse hüppasime. :)

Sellised huvitavad puumoodustised

Fern Pool

Kõiki radu me külastada ei jõudnud, aga õnneks sattusime ühe kõige lahedama peale. Turistiinfo pildi pealt ei tundunud nii lahe, aga sellegipoolest otsustasime lõpuni välja minna. Rada oli kohati päris ebamugav ja kohe alguses pidi jalanõud ära võtma ning püksisääred üles keerama. Kui nii mõnigi külastaja pööras esimese veetakistuse peale kohe otsa ringi, siis me otsustasime võiduka lõpuni minna. Ja pärast vees sulistamist, kaljude otsas ronimist ja pragudest läbi pressimist jõudsime lõpuks Handrail Pooli'ni. Väike bassein asus umbes 30-40 meetriste kaljud vahel ja kohale jõudes polnud seal ühtegi teist hingelist. Pool tundi nautisime üksindust imeilusas looduses. Basseinist edasi kulges rada veel umbes 100 meetrit ja lõppes keelumärgiga. Seekord jäin minagi keelumärgi taha, sest kogu tee siia tundus juba piisavalt ohtlik. Kivinukkide peal lõppu turnimine oli ülilahe ning vahet pole kui palju pilte ja turistiinfot selle koha kohta lugeda, siis tegelikku tunnet ei suuda nad mitte kuidagi edasi anda. Ja Handrail Pool peaks olema palju paremini reklaamitud. Väga lahe koht! Kuna Austraalias tegelt pole aastaläbi 30 kraadi sooja, siis pärast paaritunnist oru külastust pidime hakkama suunduma tagasi auto juurde. Vesi siin varjulises kohas on päris jahe ning kui kõrvetav päike varbaid ei soojenda, siis hakkab päriskiirelt kiirelt. Tagasiteel auto juurde heitsime pikali ja kallistasime kivirahne, mida päike oli pool päeva soojendanud, et külmunud kondid uuesti üles soojendada. Mõnnnna! Pärast esimest elamust käisime läbi teisedki pargi vaatamisväärsused, aga midagi samaväärset mujalt ei leidnud. Vaated orgudele on küll lahedad, aga pärast kahepäevast külastust hakkavad kõik natuke sarnased tunduma.

Üks ärritunud sisalik

Mürgine või mitte?

Austraalia matkarajad pole üldse mitte lihtsalt läbitavad

Kullasoon

Esimene takistus Handrail Poolini

Tee muutub aina kitsamaks

Ja lõpuks auhind

Üks paljudest jõeorgudest

kus on suslik?

Üsna tavapärane nähtus Austraalia teedel

Pärast selle pargi külastust võtsime suuna Port Hedlandi, et oma teekonda Darwini poole jätkata. Port Hedlandis saime lõpuks taas levisse ning pärast paarinädalast leviaugus elamist viisime end taas eluga kurssi. Lisaks avastasime, et meie inglastest sõbrad kellega mõtlesime koos edasi Broome reisida olid jäänud hoopis Karrathasse. Meie olime linnast suure kaarega mööda sõitnud. Kuna neil polnud hetkel plaanis edasi liikuda, siis me otsustasime võimalikult kiirelt Broome sõita. Port Hedland ei ahvatlenud mitte millegiga. Selline väike kaevanduslinn, kus tänavad on täis aborigeene ja kaevureid.

Paari viimase päevaga suurendasime Notsu kilometraaži kõvasti ja õige pea oligi Broome silmapiiril. Kohe esimese asjana täiendasime kokku kuivanud toiduvarusid ning tankisime Notsu täis odavat kütust. See on ulmeline kui palju kütuse hinnad kõiguvad. Linnades on liitri hind 1.20-1.30, aga väiksemates kohtades kohati pea 2 dollarit. Peamine põhjus miks me sellise kiiruga Broomei sõitsime oli see, et paar korda kuu jooksul võib näha väga lahedat kuutõusu. Ilmselt me siia enam ei satu ja kindlasti tahtsime paljukiidetud nähtust ise kogeda. Kuu tõuseb mere taustal eriti ergast oranži värvi. Meri on madal ja veest välja ulatuvate liivalappidega, mis tekitab valguse peegelduel trepiefekti. Rannalt vaadates näed treppi, mis viib Kuule. Nii me seal nautisime äsja ostetud aasia sööki ja vaatasime Kuu peegeldust. Paar järgmist päeva vedelesime erinevates Broomei randades ja lasime päiksel end pruuniks kõrvetada. Lõpuks olime jõudnud nii kaugele põhja, et sooja oli ööpäev läbi vähemalt 20 kraadi. Kui Perthis olime plaaninud Broomist alates tööd hakata otsima, siis vahepeal olime jõudnud juba ümber mõelda. Ja no kui aus olla, siis Broome polnud ka päris see linn kuhu tahtnuks pikemaks jääda. Pärast paari päeva rannamõnusid jätkasime oma teed Darwini suunas ja võtsime nõuks Darwinisse välja sõita enne kui uuesti tööle hakkame. Sel juhul oleme jõudnud esimese aastaga vähemalt Lääne-Austraaliast välja. Ja no usse, ämblikke ja krokodille tahaks ju ka näha. Minna oli veel kõvasti, nii umbes 2000 kilomeetrit, mistõttu aega meil raisata polnud.

Cable Beach

Ja me mõtlesime, et tegu väikse üritusega.

Meie kaameraga väga head pilti ei saanud, seega pätsame.

Krokodille otsimas

Esimese peatuse tegime üsnagi Broome lähedal, linnas nimega Derby, sest tahtsime ära näha selle piraka Boab Prison Tree. Lähedal Austraalia mõttes, sest tegelikkuses oli vahemaa umbes 150 kilomeetrit. Nende puude vastu hakkasime huvi tundma juba sõites, kui tee kõrval selliseid huvitava kujuga jurakaid nägime. Nagu lapse joonistus, kus paks puutüvi lõppeb äkki ja väikeste oksadega. Kunanurra poole sõitmiseks oli meil valida kahe tee vahel, millest üks lookles läbi rahvusparkide ja väidetavalt on loodushuvilistele väga huvitav. Küsisime selle tee kohta ka Broomei turistiinfost ja saime vastuseks, et meie bussiga pole mõtet sinna minna. Tee kvaliteet pidavat olema kehva ja nelja veolise autota ei saa üleujutanud jõgedest ja ojadest läbi. Küsimus teiste Kimberley’s olevate rahvusparkide kohta sai samasuguse vastuse - meie autoga pole mõtet minna. Leppisime küll asfalteeritud teega, mis läheb ümber rahvusparkide, aga otsustasime siiski mõnda parki ka põigata. Seega võtsime suuna Tunnel Greek'i.

Esimesed beežid termiidipesad

Üks igavesti paks puu

Ikka väga paks

Ronime sisse ka?

Lõpuks nägime elusa isendi ka ära

Tunnel Greek'i jõudmiseks pidime läbima 80 kilomeetrit kruusateed ja olles sellest umbes poole läbinud sattusime takistuse taha. Üks väike oja oli osa teest üle ujutanud. Jalutasin veest läbi ja kohati oli veetase üle põlve. Seda aga vaid rööbastes. Näha neid muidugi polnud ja läbi lombi sõitsime hinge kinni hoides, et sügavasse vette ei vajuks. Õnneks nii ka ei läinud. Tunnel Greek oli palju lahedam kui ootasime. Võrdväärne mistahes Margaret Riveri piirkonnas oleva koopaga, kus sissepääs 20 dollarit. Tegemist siis jõe poolt läbi mäe uuristatud koopaga, mis kuival perioodil jala täiesti läbitav. Koobas on kohati kottpime ja kui üks vastu kõndinud vanem mees meile ütles, et nägi mitut krokodilli, siis Mari-Ly julgus kadus koheselt. Kuna meil polnud ka väga häid taskulampe, siis seisime koopa sissepääsu juures ja kogusime julgust kuni lõpuks üks vanapaarike mööda kõndis ja Mari-Lyle pea külge kinnitatava taskulambi andis. Seltsis ikka julgem ja neljakesi läbi pika pimeduse kõndima asusimegi. Tegemist oli siiski jõega ja osa koopa põhjast oli veega kaetud, siis tihtipeale pidime läbi põlvini ulatuva vee kõndima. Jalanõude märjaks saamise vastu polnud midagi kuni hetkeni, kui mõned meetrid eemal kaks kuldset silma valgust tagasi peegeldasid.