Darwin paistab!

Ettevaatlikult lähemale sammudes nägime, et tegemist on pisikese krokodilliga. Hirmutavad olime vist hoopis meie, sest peagi kadus pisike tegelane vee alla peitu. Sellegipoolest oli see meie esimene kroko! Rõõm oli nõnda suur, et kogu teekond läbi hirmuäratavate pimedate lompide oli peast pühitud. Tagasiteel tutvustati meid vastutulijatele kui koopa giide. Sest krokodill oleks ju ilma meieta vanakestel kahe silma vahele jäänud. Meie saime neilt peale julguse koopasse sisenemiseks ka soovituse järgmiseks peatuspaigaks, mis tõotas tulla taevalik. Aitäh Inga ja William!

Tunnel Creek

Inga ja William

Enne sihtkohta jäi teele veel üks tuntud nimega vähe tuntud vaatamisväärsus - Hiina müür. Teeviidaks oli vaid hädine sildike kinnise värava suunas. Tundus veidi kahtlane aga läksime siiski. Müür oli päris vägev, pirakas valge kvartsist kamakate rida maast välja upitamas. Ja ei läinud vaja ühtegi hiinlast selle ehitamiseks. Kaugemal paistis veel müüri osaliselt maast välja piilumas. Täpset pikkust ei teatagi, vähemalt 100 kilomeetrit. Minu jaoks oli see kõvasti põnevam kui mingi suvaline turistidest pungil kujuke või mälestusmärk-vaatamisväärsus, kust me mööda sõitnud oleme. Aga millegipärast ei ole see väga populaarseks osutunud. Mul pole midagi selle vastu, kui vaatamisväärsuse juures mingit tunglemist ei toimu.  Eks maitsed on erinevad.

Hiinamüür

Esimesest korkodillist hammas verel läksime mereäärse linnakese Wyndhami poole, ehk näkkab seal mõnega suuremaga. Kikivarvukil rannaäärt mööda otsides jäime siiski pika ninaga. Ainuke kroko kes meid linnas tervitas oli hiiglaslik kuju, mille juures me peaaegu trahvi oleks saanud. Väidetavalt oleksime pidanud oma eesti load kohaliku vastu vahetama. Pole seda tänaseni teinud :).

Kasulikud infovoldikud juhatasid meid veel ühte peidetud loodusparki, kus pidavat krokodille vahel silmama. Jällegi kikivarvul jõe kohal oleva silla peale kõndides pidime taaskord pettuma, polnud seal täna peale lindude ja vesirooside kedagi. Nördinuna vurasime esimese puhkealani ja keerasime end varakult kerra.

lootused olid suured...

Hommikul täiendasime Kunanurras veidike toiduvarusid ja võtsime suunaks vanakeste soovitatud karavanpargi. Maastik kasvas iga kilomeetriga aina mägisemaks, kuni lõpuks küngaste vahelt suur veekogu paistma hakkas. Selleks oli Lääne-Austraalia suurim (Austraalia suuruselt teine) tehislik siseveekogu, Argyle järv. Selle kaldal on vaid üks karavanpark, kust avaneb imeline vaade kogu järvele. Võtsime esialgu koha kaheks ööks, maksis nagu iga teinegi telkimisala, ei mingit lisatasu vaate eest. Kui koht oli kätte näidatud siis lubati ka lahkelt voolikutega autot pesta. Notsule see uudis meeldis. Esimese asjana tahtsime ümbrust uudistada ja seejärel mõne külma kokteili võtta. Hindasid nähes mõtlesime ümber. Kuna rahaga meil enam nii vabad käed polnud siis otsustasime, et targem on linna tagasi sõita (nii 70km üks ots), osta sealt vajalik kraam ja ise mõni meisterdada. Eestis vist ei mõtleks kunagi Tallinnast Rakverre odavama kraami pärast sõita, aga siin tundub see vahemaa köki-möki. Koksid käes tegime endale mõnusa õhtusöögi ja nautisime mitte millegi tegemist. Järgmise päeva veetsime infinity pool-i ääres, kust avanes pargi parim vaade järvele. Bassu ääres vedeledes märkasime peale tavapäraste külaliste ka uudistavaid turistigruppe, keda paariks minutiks basseinialale pildistama lubati. Õhtupoolikul võtsime higistava notsu ette ja küürisime ta igast küljest puhtaks. Meiegi kasutasime karavanpargi luksis ja saime jälle üle paari nädala sooja dušši all käia. 

Viimase hommiku jätsime järve uudistamiseks ja krokodillide otsimiseks. Argyle järv peidab endas väidetavalt üle 25 000 magevee krokodilli. Ülevalt telkimisalalt ei silmanud me ühtegi. Isegi paadisilla juures ei pastnud mõnda. Lõpuks otsimisest tüdinutena läksime jõeäärsele pikniku alale lõunat sööma ja seal lõpuks näkkas. Üsna raske oli neid märgata, nad olid enamasti vetikate ja jõerohu vahel peidus. Päikesest uimased krokod liikusid üliaeglaselt, keha vaid natuke veest välja paistmas.

Infinity Pool

Argyle järv

No kus nad on?

krokoooo!

Aeg oli jälle ratastele ronida ning lõpuks Lääne-Austraalia seljataha jätta. Viimaste päevade jooksul üritasime kogu oma toidukraami ära hävitada, sest olime kuulnud, et haiguste leviku takistamiseks peab kõik värsked toiduained piiril ära viskama. Piiripunkti lähenedes oli kõik juba kenasti prügikastis, mugisime vaid veel viimaseid apelsine. Piir tuli ja läks ning kinni ei pidanud meid aga keegi. Võibolla kehtib see vaid Põhjaterritooriumilt Lääne-Austraaliasse tulles, kes teab. Jälle oli teepeal nii palju ägedaid rahvusparke, mida oleks hea meelega külastanud. Aeg surub peale ja Notsu ka värskelt pestud otsustasime siiski mitte minna. Pisikesed inimtühjad maanteed viisid meid välja esimese suurema linnani enne Darwinit. Katherine oli pungil igavlevaid aborigeene. Seal piilusime ka üle pika aja töökuulutusi, aga midagi eriti silma ei hakanud. Veinivarusid täiendama minnes olid alko poe ees tervitamas kaks politseinikut. Küsisid dokumenti, mida osta kavatseme, kus seda tarbime. kuhu ööseks jääme. Meie hakkasime selle peale naerma ja mõtlesime mis nali see nüüd on?! Selgitati Seejärel selgitati, et avalikus kohas on siin alkoholi tarbimine keelatud ja ostu kogused piiratud. Kõige suuremad pakiveinid olid vaid 2 liitrised. Siiski parem kui Broome-s, kus pakiveinid üldse keelatud :D.

Ühe viimase paradiisi puhkuse lubasime endale Mataranka linna lähistel olevas kuumavee allikas, Bitter Springs-is. Infovoldikud ei pööra kohale väga palju tähelepanu ja pildid ei olnud ka nii väga erilised. Seda suurem oli üllatus, kui kohale jõudsime. Lühike matkarada tõelises džunglis oli juba vaatamisväärsus omaette allikas ise oli aga tõeline pärl. Helesinine allikas kutsus kohe sisse hüppama , aga enne pidi ikka paar pilti ka tegema. Vesi oli soe nagu vannis ja veidi sügavam kui üle pea. Esialgu tahtsime niisama vooluga kaasa ulpida nagu kõik teised. Mõnus soe allikas kulgeb umbes 100m. Ulpimisest meile aga ei piisanud seega tõime kohale oma snorgeldamisvarustuse. Koha tõeline ilu tuli välja vee all, kus langenud palmipuud ja kinnikasvanud kallas kokku tegid imelise vaatepildi. Päeva tipuks kohtasime ka mõnda kalda all ulpivat kilpkonna, kellest niisama ulpijad lihtsalt mööda hõljusid. Käisime ära ka teises, palju palju populaarsemas allikas, Mataranka Thermal Pool, mis meile absoluutselt muljet ei avaldanud. Looduslik allika välimus oli täiesti kadunud võrreldes Bitter Springs-iga, põhi oli madal ja kaetud plaatidega, kaldaäär samuti. Ei mingit erinevust tavalise basseiniga. Päris pettumusega me siiski ei lahkunud, tuju tõstis kalda ääres vedelev Püüton, kelle kõhus paistis suur mügarik. Kohalikud teadsid arvata, et tegemist oli väikese vallabi või muu taolisega.

Bitter Springs

Bitter Springs

Püütonil kõht täis

Mataranka  kuumaveeallikas

Täitsa täitsa viimase mõnulemise tegime Djuvalini allikates, mis kohati olid nii kuumad, et ei saanud varvastki sisse pista. See ei olnud nii vägev kui meie lemmik Bitter Springs, aga vedelemiseks kõlbas küll. Väga lõdvaks siiski lasta ei saanud, sest puudele riputatud sildid teatasid, et mõni päev tagasi nähti siin soolavee korkodilli.

Djuvalin kuumaveeallikad

ei tohi aga ikka nagu tahaks

termiidi pesad kasvavad aina suuremaks

üllatus ühel maanteeäärsel puhkealal

härra Laurence

Darwinile päris lähedale me esialgu ei läinud, sest hinna poolest parimad telkimis alad olid linnast väljas. Võtsime neist ühe, mis asus mugavalt bäkkeri parima sõbra McDonaldsi lähistel. Tööotsingud algavad nüüd. Esimese vihje saime meie kõrval istuvatelt bäkkeritelt, kes olid just hommikul farme läbi sõitnud ning ühes oli tööd olnud. Homme otsime üles. Üldiselt aga siinkandis praegu farmitööd ei ole. Mango hooaeg algab alles augustis. Üks mõte oli paariks kuuks otsida mingi hotellitöö ja siis augustis farmi ümber kolida, et viimased farmipäevad ära teha. Aga see on veidi riski peale minek, sest kes meile garanteerib, et farmi koha saame. Järgmisel hommikul farme läbi kammides öeldi meile, et hooaeg pole veel peal ja tööd pole. Ei tea kuidas poisid aru said, et on.

Võtsime tööotsimise kõrvalt päeva oma vana semu Stepheniga kokku saamiseks, kes kuu tagasi oli ka Darwini kolinud. Töötas ta samasse hotelliketti kuuluvas hotellis, kus meie vana hea Bunker Bay-gi. Töö pidi aga igavam ja lihtsam olema, kui meiega. Stephen tegi meile kiire linnatuuri ja viis oma lemmikusse parki mere ääres. Kuna meri on täis soolavee krokosid, siis sinna on ehitatud krokodillivaba, kusjuures tasuta ujumiskoht, Darwin Waterfront Lagoon. Kõrval on ka väike tasuline veepark, kus tehislikud lained loksuvad, kellel huvi on. Sealt edasi viis ta meid pika sadamakai lõppu, kus on hunnik aasia restorane ja putkasid. Vaade merele oli vägev ja söögid odavad, ideaalne lõpp mõnusale õhtule.

park ja ujumisala Darwinis

söögikohad kail

Bunker Bay kokkutulek

Mindil beach

Pembertoni tasuta veekeskus

Ühest päevast karavanpargis sai nädal, raamatukogust ja Mäkist meie parimad sõbrad. Õnneks olime valinud sellise karavanpargi, kus oli ka bassein, kus ennast pärast väsitavat päeva jahutada. Mainima peaks veel ka unetuid öid, mis olid nii kuumad, et pärani akendest polnud mingit tolku. Tasapisi hakkab sellest kuumusest kõrini saama. Ja mõelda vaid, siin pole isegi suvi peale hakanud, on alles kesktalv. Nädala lõpuks olime kõikidele võimalikele töökuulutustele vastanud. Kaasaarvatud need, mis ei asunud Põhjaterritooriumil. Vastuse saime ühest Queenslandi virsiku-nektariini farmist. Peale pooletunnist telefonivestlust öeldi, et oleme oodatud farmi juba järgmiseks nädalaks. Asub see meist nii umbes 4000 km kaugusel...