Elu Paradiisis!?

Enne kui postituse juurde asun mainiks ära, kui raske on uut postitust üles panna, kui kodus puudub internet (või on räigelt kallis), kohvikutes on väga kõikuv ja aeglane ühendus ning raamatukogudes on üleslaadimise piirangud nii väikesed ja ühendus nõnda aeglane, et laen 30 pilti kuskil tunni ajaga. Aga head lugemist! :D

Kõned Samile jäid vastuseta. Aga seda asja me niisama ei jäta. Oli aeg tema uksetaha marssida. Enne kui Argo tema koduuksele koputada jõudis, märkas ta tuttavat kiilaspead kõrvalhoovis askeldamas. Raha jutu peale hakkas semu Sam keerutama ning väitis, et raha on tema naise poolt juba üle kantud ja peaks õige pea arvele laekuma. Küsimuse peale, kas arve väljavõtet näha saaks, läks härra pabinasse ja lubas selle hiljem e-mailile saata. Igaks juhuks otsustas Argo siiski ka maja uksele koputada ja uurida, mis naisel selle kohta öelda on. Esialgu väitis naine, et tema ei ole mingit ülekannet teinud, kuid kohe pärast Sam'i jutu mainimist muutus tekst ebamääraseks hakates Sam'i väiteid toetama. Kokkuvõtteks mingit väljavõtet Argo loomulikult ei näinud, vaid sai lubaduse väljavõte paari tunni jooksul mailile saada. Mõne tunni pärast saabus aga tekstisõnumi, mis kutsus ta Fish&Chipsi sularahale järgi. Kokkulepitud ajal kohale ilmudes ei olnud Samist jälgegi. Õnneks oli ta raha oma tütre kätte jätnud, kes selle meie viimase fish&chipsi tellimusega koos üle andis. Raha oli oodatust natuke vähem, viimase nädala eest oli lubatud 160 päevas aga kätte sai sama, mis iga eelneval nädalal. Aga vähemalt saime suurema osa kätte. Nägemiseni tõprad!

Suure kergendusega hakkamiseme ruttu asju pakkima, enne kui järgmine jama meieni jõuab. Ja ei pidanud väga kaua ootamagi. Hommikusi bussiaegu vaadates tuli välja, et pühapäeva hommikul nii vara ei sõida siin kandis ükski buss. Okei, järgmine variant - takso. Numbreid googeldades oli vaid käputäis vastuseid. Kõnele vastas robotlik naishääl, küsis meie aadressi ja jõudis ka õiendada, et miks helistame Brisbanest. Selgitasime, et oleme siiski Perthi lähedal ja sooviks taksot varahommikuks. Tädi vastas tuimalt OK ja  katkestas kõne. Jäime korraks mõtlema kas tegu oli roboti või inimesega ning kas me nüüd siis saime selle takso või ei? Eks hommik näitab.

Kokkulepitud kellaajal taksot meie maja ees loomulikult polnud. Õnneks oli meie pisike hiinlasest majaomanik nii lahke ja pakkus välja meid ise rongijaama ära visata. Jee, taksoraha kokku hoitud!

hüvastijätt majaomanikuga

Kaamlirännakud Perthis ühe rongi pealt teise peale polnud teab mis konte murdvad. Oleme juba kõvasti harjutada saanud. Rongisõit möödus mõnualt juustu ja oliive näksides ning filme vaadates. Ja juba oligi aeg Bunburys bussi peale ümber kolida. Bussisõit oli vaid tunnikese pikkune, veetsime selle aknast välja vahtides, lootes kohata ei kedagi muud kui kängurusid. Ei õnnestunud siiski veel ühtegi silmata. Silmad läksid särama hoopis hele-hele sinise ookeani peale, mis saatis meid viimased pool tundi meie bussisõidust, kuni Dunsborough linnakeseni välja. Kohale jõudes olime mõtteis juba ujukates ja kaelani vees, siiski pidime enne oma kodinad hostelisse tassima. Linnake oli pisem kui oskasime oodata, kaks suuremat poodi, kolm ringteed ja kogu moos. Mis meile aga meeldis ole see, et hostel asub vaid minutise jalutuskäigu kaugusel rannast, pole paha.

Hostelisse jõudes viskasime kotid receptionisse (meie tuba polnud valmis) ja ruttasime helesinise ookeani poole. Siin saab elu ikka väga magus olema, kui paradiisirand on paari sammu kaugusel. Potsatasime merevaatega platsile maha ning matsutasime oma kaasa pakitud lõunat kajakate valvsate silmade all. Kõigile teadmiseks siis kajakad ja muud tavalised linnud, mis meil ka eestis on teevad siin maal ikka täiesti teist häält. Ju siis lindudel ka omad keeled erinevates piirkondades :).  Magus elu läks veidi kibedamaks, saades teada, et elame nädalakese erinevates tubades. Mitte et see mega probleem oleks aga lihtsalt nii veider oli ühtäkki öelda teineteisele, okei ma siis lähen nüüd magama. Seda eriti, kui oleme harjunud üle 2 ja poole aasta pea iga päev teineteise kõrval ärkama.
Tuba number 13 ei kõlanud just head tõotavat. Tuppa astudes vaatasid mulle vastu kolm särasilmset neiut – kaks sakslast ja üks taiwani tüdruk. Kiire tutvustusring andis teada, et kõik kolm töötavad toateenindajatena samas hotellis, kus minagi tööle hakkan. Mõtlesime meiegi Argoga lisavahetusi toateenindajatena teha, kui restoranis piisavalt tunde ei pakuta. Selle mõtte matsid tüdrukud paari lausega maha. Töö kohta oskasid nad vaid halba rääkida: raske, väsitav, vastik ülemus, halvad töötunnid jne jne. Okei, võibolla leiame siis midagi muud. Sättisin oma pesa üles nari teisele korrusele, sakslase Anna peakohale. Tuba oli nii väike, et tüdrukud pidid kappe ja asju veidi ümber tõstma, et mu kodinad ära mahuks. Nad ise kasutasid riiulina meie ainukest üleliigset voodit, kuna kappe oli meil toas vaid kolm. Minu kasutusse jäi siis vaid üks väike riiul ja peenike seinakapp, mida jagasin meie neljanda toanaabri Karlaga. Väga mind see kitsikus ei häirinud, kuna noormees retsepsioonist oli lubanud meile järgmiseks nädalaks oma isiklikku paarikeste tuba.
Hosteli asukoht on tõesti hea, mitte ainult ranna pärast vaid ka poed on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Noh kui nüüd aus olla, siis see linnake on nii väike, et ükskõik kus otsas sa ka ei elaks on kõik lähedal :D. Coles oli juba Perthis meie lemmik pood ja õnneks üks on olemas siingi. Nädala söögieelarveks olime mõttes pannud 100 dollarit, kõik mis sellest alles jääb läheb meie puhkusereisi fondi. Esialgu shoppasime tagasihoidlikult, kes teab kauaks me siia jääme ja kas töö meile üldse sobib.

kodurand ja kajakad käivad käsikäes

vaade rõdult

lebonurk

meie tuba

Nagu ikka kohtad kõige rohkem rahvast köögis ja nii me tutvusimegi esimeste töökaaslastega. Kanada tüdruk Lindsay oli tööd restoranis alustanud vaid mõned päevad tagasi. Pommitasime teda saja küsimusega. Kõige enam huvitas meid aga see, kas meile mingi treening ka tehakse või lükatakse kohe pimesi vette. Minul oli mingisugune ettekujutus "fine diningust" Kanada kogemusest olemas, Argol mitte nii väga. Jep, ei mingit koolitust, kohe teenindama ja kohe 5* teenindust paluks. Neiul polnud eelnevalt mingit „fine dining“ kogemust, oli töötanud vaid ettekandjana Kanada pubis. Õnneks pidi menüü olema väga lihtne, kui kahe A3 suurune veinilist välja arvata.
Argo jagas oma tuba vaid kahe noormehega ja tuba oli ka selle võrra väiksem. Üheks neist oli USA poiss Stephen, kes töötab meiega koos restorani baaris. Noormees number kaks oli taiwani poiss Sama,  töötab toateeninduses. Ka Argo pidi leppima naris teise korrusega, aga õnneks oli tema kasutuses tänu sellele ka kapipealne, mis sobis asjade hoidmiseks kenasti. Ega seal toaski asju väga kusagile panna polnud. Isegi kui kappe jagus igaühele siis olid need nii väikesed, et matkakotti sinna pressida polnud lihtsalt võimalik.

Õhtupoolikul tutvusin meie neljanda toakaaslase Karlaga. Järjekordne Kanada neiu meie hostelis. Töötab, üllatus üllatus, hoopis hotelli Spas massöörina. Tüdrukutega jutustades oli kohati raske neist aru saada, sest Annal ja Patricial on väga tugev saksa aktsent ning sõnavara veel mitte nii suur. Taiwani neiul Jen’il on kõvasti parem inglise keel, kuid see aasia aktsent on kohati päris keeruline. Hoolimata erinevast keele tasemest jätkus meil tüdrukutega juttu kauemaks, kuni kõik ükshaaval magama vajusid.
Kuna olime teadlikult tulnud siia mõned päevad varem, enne töö algust, siis saime kaks päeva niisama puhata ja päikest nautida. Lebasime päev läbi oma kodurannas, pöörasime külge ja lugesime raamatut. Õhtul tutvusime veel mõne uue näoga hostelis.

Teisipäeval saime teada oma nädala graafiku, mis algab siin mingil seletamatul põhjusel kolmapäeval. Esimese asjana vaatas seal vastu treening, kolmapäeval kell 8.00. Jee, tundub, et meid siiski pea ees tundmatusse ei visata. Lisaks tunniplaanile andis retsepsiooni poiss Bill teada, et meil on vaja homseks hankida endale mustad viigipüksid. Kuigi agentuuri neiu Perthis ütles selgelt, et töö riietuse saame hotellist ja maksame selle eest veel tagatisraha 150 dollarit. Niisiis võtsime ühe GoWorkabout'i auto ning vurasime Busseltoni poole. Autodest nii palju, et hostleiga käib kaasas hunnik autosid, mida võime üldiselt vaid töö eesmärgil kasutada (vahel kui ilusti küsida saab ka lõbusõiduks) ning nädalas küsitakse selle eest kõigilt kohustuslikud 25$. Busseltonis parkisime auto ainukese ostukeskuse ette ning hakkasime poode läbi kammima. Musti viikareid leidus vaid ühes poes. Argo pidi leppima number suurematega. Maksma läksid 20$-30$ paar. Täiendasime ruttu ka kiirnuudlite varu Woolworthi poes ning oligi aeg tagasi sõita.

Koju jõudes oli energiat veel üle nii jalutasime mere äärt mööda kuni lõpuks jõudsime Meelup national park'i. Punase liivaga kaetud kitsad rajad viisid läbi sügavrohelise kõrbetaolise põõsastiku. Värvide kontrastid olid vägevad, eriti kuna taustal laius suur türkiissinine ookean. Hoiatussilt raja alguses andis märku madude olemasolust. Ütleme nii, et olin kergelt pinges oma esimesel minimatkal läbi Austraalia looduse. Olin siiski kergelt pettunud, kui ühtegi madu mulle tee peale ette ei roomanud. Tahtsin esimese mao nägemisega juba ühele poole saada. Selle asemel nägime hoopis igasuguseid põnevaid linde. Ühed must-valged kükitasid kauguses mere sees oleva kaljunuki peal, nägid välja täpselt nagu pingviinid. Minu hetkel lemmik lind sattus meie teele lausa mitmel korral. Elektrisinine pisike linnuke mille suled olid no niii sinised, et lootsin väga ühe pudenemise peale, et saaksin selle endale mälestuseks jätta. Nime kahjuks ei tea. Matka lõpetasime ühes punaste kividega kaetud rannas.

isemoodi putukad

taim/uss

Järgmisel päeval olime mõlemad tööle minekuks kenasti valmistanud, viksilt riides, pestud ja kammitud. Tuli aga välja, et tööd me siiski täna ei tee. Toimus hoopis koolitus nimega Peopleology. Räägiti hotelli keti Accor ajaloost, tehti hotelli tuur, näidati villasid jne. Tasuta lõuna restoranis ning jätkasime koolitust. Teine osa oli juba põnevam, räägiti inimese psühholoogiast ja külaliste rahulolu tagamisest. Kuiva slideshow asemel oli video pliiatsiga naise käest kirjutamas ja illustreerimas mehe jutustamist samal teemal. Peopleology põhiteemadeks olid: Inimese tahtmine kuuluda kusagile, Ole sina ise, Igal inimesel on oma lugu ja taust, Inimesed tahavad tunda ennast eriliselt, Inimestele ei meeldi eksida, Inimesed tahavad mida nad tahavad, ja Inimestele meeldivad uuendused ja huvitavad lahendused. Ja kusjuures nii ongi, kõik need põhitõed on meil igapäevaselt kasutuses ja neid järgides saavutad super teeninduse taseme ja klientide rahulolu (ja ka hea tipi). Veel üks oluline osa heast teenindusest on "ütle kõige peale JAH". Ükskõik mida klient ka ei soovi oma söögi, joogi või laua juures muuta või lisada, tee kõik võimalik et ta selle saaks. Kliendid vihkavad kui neile EI öeldakse, seega mulle väga meeldib see JAH mentaliteet,  nii on kõik õnnelikud. Inimese psühholoogia ja käitumine on minujaoks koguaeg huvi pakkunud ja seega oli Peopleology mu jaoks väga põnev.

Edasine nädala graafik andis meile kaks vaba päeva, mille üle me väga õnnelikud just ei olnud. Öeldi, et praegu peame võtma iga nädal kaks vaba päeva, kuna personali vahetuse tõttu on tööl liiga palju inimesi. Töö tunde nädalas oli kokku vaid kuskil 20-25. Mis seal siis ikka, naudime kahte järjekordset vaba päeva. Käisime jällegi Meelupi rahvuspargis, seekord võtsime kaasa ka Argo toakaaslase Stepheni. Kõndisime veidi kaugemale kui eelmine kord, Stepheni lemmikranda. Temal oli plaanis snorgeldada ning äsja ostetud odaga kala püüda. Meil snorgeldamisvarustust polnud, niisiis nautisime niisama rannamõnusid. Argo jaoks möödusid esimesed sammud rannal päris ebameeldivalt. Nimelt oli rand enamasti liivane kuid siin-seal võis näha liivast välja ulatuvaid kivinukke ja loomulikult suutis ta mereni rutates ühe sellise taha komistada ja oma suurest varbast kena tüki välja rebida. Verd oli palju aga vapper Argo elas õnnetuse edukalt üle. Keerasime soki varba otsa ja nautisime edasi päikest ja mere kohinat. Üks hetk kostis hõige veest – Stephen oli oma odaga kala kätte saanud! Jooksin ruttu fotokaga hetke jäädvustama, kui noormees järsku kiiremini siblima hakkas. Tuli välja, et veest välja tulles oli ta oma jalgade juures pisikest haid näinud ja natuke paanikasse läinud. Selle rapsimise peale oli kala teraviku otsast lahti siputanud ning ära ujunud. Eks ta oligi liiga väike, et sellest süüa teha, vähemalt on saagist pilt olemas. Õhtu lõpetasime Castle Rock’i otsas, mis oli 5-10 minuti kaugusel Stepheni rannast. Kivimürakate hunnik täiesti helesinise ookeani ääres on tõesti oma nime väärt. Ronisime nii tippu kui saime ja jäime jutustades päikese loojangut ootama. Lootsime kauguses ka mõnda vaala silmata, kuid seekord jäid need nägemata.

Stepheni salarand

Castle Rock'i tipus

Castle Rock Beach

Teise vaba päeva veetsime Busseltonis. Lisaks kaltsukate külastamisele käisime ära ka Busseltoni rannas. No siin kandis on vist iga rand nagu paradiisirand! Ja see oli veel kõvasti ilusam kui meie kodurand. Lisaks sellele oli seal Busseltoni kuulsaim vaatamisväärsus Busselton Jetti. Pea kaks km pikk kai, mille lõpus asub ookeani observatoorium. Mis teeb selle ägedaks minu jaoks on fakt, et seal näeb veemaailma ja kalasid oma loomulikus keskkonnas. Lisasime selle oma to-do list’i. Sissepääs 29 dollarit. Jetti pilet jalakäiale on 3 dollarit, peale 6 õhtul aga tasuta. Veel on seal ka rongiga sõitmise võimalus laiskvorstidele või muidu huvilistele, pileti hinda ei tea.

Busselton Jetti

Lõpuks oli kätte jõudnud meie esimene päris tööpäev. Algas see siiski järjekordse koolitusega, kus tutvustati väga pealiskaudselt menüüsid, laua katmist ja üldist etiketti. Koolitust andis restorani manager isiklikult. Kuumavereline naine Gio Kolumbiast. Esialgu oli tükk tegemist tema aktsendiga harjumisega, kuna tema hääldus oli no nii arusaamatu. Nüüdseks oleme muidugi juba harjunud. Seletati erinevaid tööülesandeid ja positsioone, mis meile võidakse määrata. Näiteks lisaks restorani õhtusöögi teenindaja kohale on veel võimalik olla teenindaja hotelli baari osas. Veel on positsioonideks VC (Villa Catering), kus toimetad inimestele tellitud toidu või joogi tuppa ja ka Pass ehk toidu lauda serveerija. Viimane positsioon, mida meile võidakse määrata on ürituste teenindaja. Meil on majas 5 või 6 erineva suurusega ruumi ürituste, pulmade ja pidude korraldamiseks. Alguses tundus kohutavalt palju infot ühe päeva kohta, aga ehk harjub ära. Paariks tunniks lasti meid jälle koju ning siis algas päris tööpäev.  Esimese asjana kohale jõudes pidime endale särgid sebima, sest keegi ei suvatsenud neid meile ise kätte toimetada. Särgid seljas tutvustati meile kiirelt kööki ja restorani laudade plaani ja sektsioone, milleks restoran on jaotatud. Mina sain oma mentoriks kolme lapse ema ja üli noorusliku välimusega kohaliku neiu Sharlee. Argo vaimseks juhiks sai inglismaalt pärit punapea Grace. Kui Sharlee oli minuga väga tasane ja hoolitsev siis Grace viskas Argo pea kohe tulle. Aga nii õpibki just kõige kiiremini. Restoran oli üsna vaikne, täiesti paras esimeseks päevaks, ei midagi kaela murdvat.
Järgnevad päevad möödusid igavalt ja aeglaselt, kuna kumbki meist polnud tundidega rahul. Olime siia tulnud tegema 50-60 tundi nädalas, hetke seisuga saime esimese nädala eest vaid vaevalt 25. Õnneks suutsin olla õigel ajal õiges kohas ning susserdada endale lisavahetue hommikul. Sain selle kuna üks noormees Edward Inglismaalt ei suvatsenud oma hommiku vahetusse kohale ilmuda ning ka ette helistada, niisiis tõmbas Gio tema järgmise päeva vahetusele kriipsu peale ja pakkus seda mulle. Päeva lõpus helistati talle ja räägiti olukorrast, poisil oli suva ja vabandusi tema poolt ei kostnud, kuna temal olevat jalg haige (kuigi meie kõik kahtlustasime pohmakat, kuna ta jõi poole hommikuni eelmisel õhtu), niisiis otsustas Gio ta lahti lasta. Raske elu, aga rohkem vahetusi meile.
Esimene hommikuvahetus möödus tempokalt, ei olnud sekundikski aega seisma jääda ja hinge tõmmata. Samas on hommikud palju lihtsamad kui õhtud, kõik on vähem formaalne, tellimusi on vähe (enamus sööki on buffee vormis) ja põhiliseks tööks on laudade koristamine, üles seadmine ja söögi lauda viimine.

Vaade hotelli terrassilit

Mõni päev hiljem saime ka lõpuks ürituste teenindamist proovida, mis on meile mõlemale juba Kanadast tuttav. Minu esimeseks ürituseks oli pulm 50'le inimesele. Töö on väga lihtne, kuna menüüs on igaks käiguks vaid kolm valikut ning meile on ette antud tabel ja istumiskaart, millele vaja vaid ristikesi teha. Pulmades on üldse nii mõnus meeleolu, et aeg möödub seal kiiresti ja lõbusalt. Ja millised kaunistused on ruumidele tehtud, tekib tahtmine ka ise oma dekoreerimisfirma püsti panna, tundub nagu unistuste töö :)! Huvitavaks tegi selle pulma aga pulmatort, mis erinevalt tavapärasest magusapommist oli hoopis juustutort. Kohalik juustumeister pidavat neid ise käsitsi valmistama ja kaunilt tordiks seadma. Kuna ma ise väga magusasõber pole, siis kõlab juustutort pulmatordina kõvasti ahvatlevam, kui tavaline tort :).

Jälle tuli ette mõni vaba päev ja meie otsustasime Busseltoni ranna ära proovida. Lisaks oli vaja mulle uusi tööjalanõusid. Tuli välja, et olin ainuke, kes endale viksid kingad on ostnud (kohutavalt ebamugavad), enamus kandis lihtsaid 5 dollarisi musti tenniseid. Sattusime bussi peale koos minu toakaaslase Karlaga. Ka temal juhtus olema vaba päev, kuid tal olid plaanid suuremad. Nimelt oli ta endale auto välja valinud ning sõitis sinna, et asi ametlikuks teha. Randa jõudes kohtusime me temaga uuesti, sest ka tema oli tulnud kuuma ja pilvitut ilma nautima. Nädala kuumimal päeval oli isegi raske paljajalu liival kõndida. Vette kastmine ja ujumine tundus sellel päeval kohustuslik, muidu oleks vist minestanud. Vesi oli tegelikult päris jahe ja jällegi täiesti läbipaistev ja türkiissinine. Mina sügavamale, kui puusani esialgu minna ei julgenudki, kuna meelel mõlkus ühe hostelikaaslase jutt haidest, kes võivad ujuda ka madalamas vees. Mõnus puhkusepäev lõppes kohalikus jäätisekohvikus Simmo’s icecream, mis asub otse ranna ääres. Kusjuures sama jäätist pakutakse ka meie 5* hotellis. Kohalik jäätisetehas asub meie linnakesest Dunsboroughst vaid mõned km väljaspool.

Busseltoni rand

Päevad möödusid hosteli rahvaga rannas vedeledes ning õhtul töötades. Töö sai aina selgemaks. Lisaks restole pandi meid tegema ka baari korrust ja VCd. Loomulikult on kõige ägedam ja lihtsam amet VC. Vastad õhtu läbi kõnedele, viid tubadesse tellimusi ja poleerid nõusid kui midagi paremat teha pole. Kahjuks saab seda teha vaid 2 korda nädalas, sest üldiselt teeb seda üks vanem töökaaslane Teresa. Naine on pealtnäha väga sõbralik, kutsub koguaeg ülejääke või valesid tellimusi sööma. Teised aga hoiatasid, et vahel keerab ta natuke ära ja hakkab su kallal nokkima või muutub veidi vaenulikuks. Olen seda tänaseks palju tähendanud ning tõesti, ta on natuke hulluke. Rääkides personalist on järgmisteks kõneväärseteks tegelasteks kokad. Kõik nad ülbitsevad teenindajatega ning suhtlevad meiega võimalikut vähe. Kui nad midagi öelda suvatsevad, siis võimalikult keerulises ja mõnitavas vormis. Hea teeninduse tagamiseks oleks aga super, kui kokad saaksid aru, et oleme üks tiim ja töötame ühe eesmärgi nimel ning ülbitsemine ja silmade pööritamine ei aita asjale mitte kuidagi kaasa. Õnneks on  tõrvapotis ka paar tilka mett, kokatüdruk Jasmine Malaisiast ja meie uus eelroa kokk Harry Inglismaalt. Võibolla on põhjuseks see, et elame nendega koos samas hostelis, aga võibolla on nad lihtsalt inimlikust aspektist toredama iseloomuga kui teised. Igatahes meile nad meeldivad.
Ühest nädalast oli saanud kaks aga meie ikka eraldi tubades. Teise nädala lõpu poole teatati meile LÕPUKS, et üks paarike on hostelist lahkunud ning saame nende toa endale. Ootasime pisikest tuba nagu Argo 4 inimese toake aga meie üllatuseks oli see tuba kõvasti suurem. Lisaks sellele asus see maja vaikseimas otsas nii, et kaks nädalat rõdul pidutsejate karjumist unelauluks kuulamist oli lõpuks läbi. Toas on peale suure voodi ka suur riidekapp, öökapid ja kirjutuslaud. Kahjuks tuli toaga kaasa ka hirmuäratava aroomiga lõhnakuusk, mille me esimese asjana toast eemaldasime.

Mõned päevad enne minu sünnipäeva käisid kuulujutud, et hostelisse on ennast sisse seadnud veel üks eestlane. Polegi siin maal veel ühtegi eestlast kohanud. Kui me lõpuks Rasmusega kokku jooksime oli esialgu väga veider kellegi teisega (peale Argo) eesti keeles rääkida. Tema oli tulnud siia baari tööle, vähemalt nii oli talle agentuur lubanud. Kutsusime ta endaga kalale Castle Rock’i juurde, seekord otsustasime aga minna ratastega. Rahvuspargini jõudes tuli välja, et ratastega seal sõita ei tohi. Niisiis läksime väikese ringiga lootes, et ehk tee on parem. Juhtus aga nii, et tee oli mega käänuline ja kitsas ning korraga olin ma äkilise pidurduse tagajärjel kraavis. Suuri vigatusi ma siiski ei saanud, korjasin ennast maast üles ja tatsasin poistele järgi. Lõpuks kohale jõudes nautisin mina veini, helesinist laguuni ja õhtupoolikut, poisid olid aga kalastamisega ametis. Kõigil nakkas lausa mitu korda, üldiselt mürgise Blow Fish’ga. Isegi mina suutsin õhtu lõpuks ühe kala kinni napsata. Üldiselt olid nad siiski liiga väikesed, et kõhtu täis saada. Lisaks meile oli kaljunukkide vahel peidus kollased ja lillad krabid, kes aeg ajalt julgust kokku võttes meilt midagi ära näpsata üritasid. Ühel korral veinipudelit, teinekord kotti söödaga ja kolmas kord üldsegi Argo sokke. Viimane võitlus krabiga toimus noa üle, mis oli kogematta vette kukkunud. Õnneks jäi meie ainuke nuga siiski perre. Tagasisõit oli ka omaette seiklus, sest olime otsustanud valida tagasiteeks autotee Castle Rock’i rannast hostelini. Mina, kes ma seda teed mööda kordagi sõitnud pole, ei osanud oodatagi nii palju künkaid ja mäkke tõusu. Hull matk koju kottpimedas viis mu otse voodisse ja magama.

Rasmuse kala

Argo kala

varganägu

minu kalaa!

noa päästeoperatsioon

Mõne päeva pärast selgus, et Rasmust baaris siiski ei vajata, räägiti erinevatest põhjustest nagu riietus polnud vastav esimestel päevadel, inglise keel polnud piisavalt hea või lihtsalt managerile ei sobinud tema olek, igatahes uus positsioon, mida talle pakuti oli toateenindaja. Samas leian ma, et seal on vähemalt kindlamad tunnid ja pingevabam töö. Eks varsti kuuleme kuidas talle seal meeldib.

Lõpuks oligi kätte jõudnud see kõige tähtsam päev aastas – MINU SÜNNIPÄEV! Suuri plaane ei teinud, plaanisime vaid väikese istumise ja õhtusöögi nüüdseks endiste toakaaslastega. Pidasin seda 1. Dets, et südaööl ametlikult 26 aasta vastu võtta. (lisaks olin järgmise päev õhtul tööl ja kes teab kas siis üldse oleks viitsinud midaigi korraldada) Jen oli kahjuks väga haigeks jäänud ning lamas palavikuga voodis samal ajal kui sakslased mulle sünnipäeva õhtusööki valmistasid. Olime valinud välja Saksamaal väga populaarse roa, mis eestlastele meenutab kõige rohkem kartulivormi. Lisaks tegime kõrvale steak’i ja salatit. Rahvast kogunes aga juurde, nii et jagasime rooga kõigile soovijatele. Argo oli kahjuks sellel õhtul tööl. Howard otsustas meile kõigile valmistada Bubble Tea'd (mulli tee?), mullideks siis spetsiaalsed marjad, mis mulle päris hästi meelde ei jäänud. Veinitades möödus aeg nii ruttu, et juba lugesid kõik tagurpidi 10st-1ni ja karjusid koos HAPPY BIRTHDAYYYY!!! Selleks ajaks oli Argo õnneks tagasi ning esimesed õnnesoovid temalt kätte saadud. Kahjuks aga puudus tort, millelt traditsiooniliselt küünlaid ära puhkuda. Minu pisikest kurvastust märgates meisterdasid Taiwani poiss Howard ja saksa tüdrukud mulle kiirkorras eheda bäkkeri tordi. Koosnes tim-tam’i maiustustest, sõõrikust ja tee küünlast. Küünalt ära puhkudes märkasin, et Argo on aga toast kadunud.

Howard, Anna, Patricia, Mina, Karla

Bubble Tea!

sünnasoovid keerlevad peas