Enne töö ja siis pidu

Kui kõrval toas Mari-Lyle mõeldud koogi kõik 26 küünalt põlema panin ja sünnipäeva lapse juurde kõndima hakkasin, siis taipasin saatuslikku viga. Küünlaid oli väikse porgandikoogi kohta liiga palju ning õige pea hakkasid kõik poole pealt sulama. Mini sammudega liikusin edasi ja lootsin, et jõuan peoruumi ikka nii, et mõni küünal veel põleb ka. Õnneks jõudsin kohale ja vaid mõni üksik küünal oli kuumuse tõttu kokku vajunud. Veel üks sünnipäevalaul ning Mari-Lyl jäi üle soovida ja küünlad ära puhkuda. Kuna meil hosteli köök pole suurem asi koht küpsetamiseks, siis ostsin koogi Colesist, aga sellegipoolest maitses väga hästi. Juttu, snäkke ja maiustusi jätkus tundideks ja naerda sai kõvasti. Kuna järgmisel päeval pidime jälle tööle minema, siis liiga pikaks pidu venitada ei tahtnud eriti arvestades seda, et ajavahe Eestiga on 6 tundi ning ametlik sünnipäev peaks algama alles hommikul. Aeg magama minna.

Sünnipäeva hommikul magasime kaua ning veetsime mõne tunni rannamõnusid nautides, sest päike oli kõrvetav ja õhk oli soe. Vesi oli mõnusalt jahutav, võiks õelda, et natuke isegi külma võitu. Enne seda, kui pidime taas tööle minema tegid tüdrukud ka mõne pildi, et mõnusat päeva millegi järgi meenutada oleks. Õhtul sõitsime taas tööle oma reisiplaanide jaoks raha teenima.

tetraeedrid

Teisel järjestikusel vabal päeval läksime koos randa. Leidsime mõnusa kivi mille peal päevitada ja kala püüda. Seekord võtsime plaaniks mõni kala ka alles jätta ning lähedal asuval grillimisplatsil ära küpsetada. Vahepeal sulpsatasime ka vette, et end jahutada, sest päike kõrvetab ikka jubedalt. Meie suplus kestis vaid mõne minuti, sest õige pea tuli peale haihirm. Iga paari päeva tagant kuuleme, et kuskil läheduses on haid nähtud ja iga mõne nädala tagant tuleb telekas uudis hairünnakust. Kuna meie kivi asus väikse poolsaare tipus ja vesi oli võrdlemisi sügav, siis kauaks vette jääda ei tahtnud. Õhtu lõpuks olin endalegi üllatuseks kätte saanud ühe väiksemat sorti lestalise, kelle me hostelisse kaasa pakkisime. Vähemalt oli kindel, et see kala kõlbab süüa ja maitseb hästi. Peaks mainima sedagi, et põhiline kala kes konksu otsa satub on blowfish. Süüa ta muidugi ei kõlba ning pealekauba on veel mürgine ka ja väga näppida ei tasu. Head kalaõnne.

Blowfish

Järgmised päevad kulgesid töö tähe all, sest nüüdseks olime juba natuke rohkem tunde saanud. Enamasti siiski õhtuvahetusse, mis tähendas 5-6 tunniseid vahetusi algusega kell 6. Vaba aja veetmise poole pealt oli seis väga hea, sest kõik hommikud olid vabad. Külastasime kohalikke kauneid randu ning üleüldse veetsime palju aega rannal lebades. Üks päev, kui Mari-Ly õhtuvahetusse läks ja mul vapsee midagi teha polnud, otsustasin minna kalale. Enamasti püüdsin jällegi väikseid isendeid kes kõik õige pea tagasi vette said. Aegajalt silmasin mõnikümmend meetrit eemal ka mõnda suuremat kala, aga selliste püüdmiseks mul hetkel vahendeid ja oskusi pole ning pean leppima olemasolevaga. Mingi hetk pidin peaaegu vette kukkuma, kui enda ees suurt musta laiku märkasin, sest tegemist oli hiiglasliku raiga. Mis liigiga täpselt, seda ei tea, aga kõige tõenäolisemalt astelrai. Klõbistasin kiirelt mõne pildi ning seejärel viskasin talle tüki kana, et näha mis ta sellega ette võtab. Kohe selgus, et kana kõlbab talle küll, sest korra maandus ta selle peale ja minema ujudes tükki enam ei paistnud. Terve päeva jooksul nägin seda sama elukat korduvalt  sama kivi läheduses midagi otsimas. Ju ta siis arvas, et leiab siit veel mõne kanatüki. Päeva lõpuks olin kätte saanud ja tagasi lasknud päris palju väiksemaid kalu, aga söögilauale ei saanud ühtegi pirakat. Sellegipoolest oli üks tore päev. Edasi saab vaid paremaks minna. 

Rai

Kalastamisele vahelduseks otsustasime ühel päeval minna mõne hostelikaaslasega lähedal asuvaid turistikaid külastama. Plaani kuulus nii mõnigi veinikelder, kus saab tasuta veine maitsta, juustutehas, šokolaaditehas ning õlletehas. Veinikeldreid ja muid kohalikke toidu ja joogi valmistamise kohti on Margaret Riveri kandis sadu. Igaüks väga kena ja mõnusa keskkonnaga ning tegevust jätkub nädalateks, kui mitte kuudeks. Enamasti on tegu kohalike väiksemate firmadega, kes toodavad vähe ja hea kvaliteediga. Ühte veinikeldrisse sõites märkasin metsas kängurusid, kes auto pidurdamise peale kõik kohe püsti kargasid ja sügavama metsa suunas põrkama hakkasid. See oli esimene kord, kui nägime kängurusid ringi hüppamas. Õhtu lõpetasime Busseltonis, kus sõime kõhud täis enne õhtust töövahetust ja mina sain kätte Mari-Ly kõrvarõngad, mille olin lasknud ära parandada, sest nad õrnakesed olid vahepeal katki läinud. Nagu nüüdseks juba tavaks saanud, siis olime õhtuks hostelis tagasi ja tööriietes, et järjekordne vahetus kuurortis veeta.

söö-palju-tahad šokolaadikausid

kuidas šokolaadi tehakse? vaata aknast järgi!

šokaustraalia

õlletehase aia takistuste rada

veinikeldrite iluaiad

käisime kontrollimas, kui tubli Mie oma teisel töökohal ka on. Veini voolas ojadena...

Oma ainukese vaba päeva, enne 26 järjestikust päeva töötamist, veetsin koos Korea ja Taiwani poistega kalale minnes. Plaan oli minna Busseltoni, sest sealne sadamasild on ideaalne koht, kus õhtusel ajal kalmaare ja suuremaid kalu püüda. Sild on umbes 1.8 kilomeetrit pikk ja iseenesest juba muljetavaldav, aga veel põnevamaks teeb selle tipus asuv veealune observatoorium, kus saab kalu ja muid mereelukaid uudistada nende loomulikus keskkonnas. Ise pole sinna minna veel jõudnud, aga kindlasti mingi hetk võtame asja käsile. Jettile läksime kella 6 paiku õhtul, sest siis on külastus tasuta ning kalmaari püügiks parim aeg. Mööda lõpmatut paadisilda kõndides nägime ära päikeseloojangu ning kui lõpuks silla tippu jõudsime võis püük alata. Vee sügavus seal on ligemale 8 meetrit, aga sellegipoolest oli põhi näha ning aegajalt võis tumedamaid laike märgata. Kellega täpsemalt tegu oli ei teadnud, aga ärevus oli sees, sest kunagi ei tea kes või mis konksu otsa satub. Proovisin järjest ära kõik oma landid, mille kunagi ammu Eestist ja Poolast olin ostnud. Polnud aimugi, milline see õige lant peaks olema.  Kuna Korea poisid püüavad enamasti kalmaari, siis neiltki väga palju abi ei saanud ja muud üle ei jäänud kui katse eksitus meetodil proovima hakata. Kui esialgu väga palju ei toimunud ja tundus, et keegi midagi kätte ei saa, siis mõne aja pärast hakkas asju juhtuma. Üks Korea poistest sai kala konksu otsa, mis end õige pea ikka lahti siputas, seejärel juhtus sama Howardil, Taiwani poisil. Minu landi loopimine oli endiselt tulemusteta. Kui ma lõpuks landi vahetustega ühele poole olin jõudnud ja ühtegi kala ikka polnud, siis otsustasin pika hõbedase landi otsa veel ka kanatüki panna ja juba teisel viskel nägin tumedat laiku sööda poole ujumas. Õige pea olin juba võitluses ühe suurima kalaga, mille kunagi kinni olen püüdnud. Mis kalaga aga täpsemalt tegu oli, ei saa  ma kunagi teada, sest enne kui ma ta sillale sain vinnatud läks tamiil pooleks. Kuna kai on umbes 4-5 meetrit kõrge, siis oli kala üles sikutamine üks paras ettevõtmine. Ma olin ta juba käetoeni tirinud, kui lõpuks mõistsin, et sealt vahelt ta hästi läbi ei mahu ja nii kui kalale käe külge panin, et ta parema nurga alla pöörata, hakkas ta hullumoodi rapsima ja suutis tamiili katki teha ning  jäi üle vaid järgi vaadata, kuidas ta kiirete liigutustega minema ujub. Terveks õhtuks jäi kummitama see peaaegu elu suurima kala kätte saamine. Koju läksin jällegi tühjade kätega, aga vähemalt nüüd tean, millega ühte pirakat võiks püüda. Oma Eestist ostetud forelli landist jäin muidugi ilma, aga ju leian siit midagi sama head.

Kui esialgu oli meil häda töötundidega, siis nüüdseks oleme juba paremas seisus. Meie pidev kauplemine ülemustega tõi lõpuks tulemusi, sest töötunde tuleb roppu moodi. Iga nädal ligemale 50 ja kohati isegi 60-70. Nõme on muidugi see, et ühtegi vaba päeva pole, kuna osad vahetused on vaid 4-5 tundi, aga sellegipoolest oleme nõus mõne kuu kannatama, et selle ajaga võimalikult palju reisiraha teenida. Ja kunagi ei tea, mis pärast jõule hakkab juhtuma. Kõik küll räägivad, et kuni aprillini on kiire-kiire, aga eks aeg näitab. Kui praegu saab teenida, siis tuleb võimalus ära kasutada, sest peale siinset tööd tahaks mõne kuu puhkust nautida.

Kuna meie õhtuvahetus algab tavaliselt 6 paiku, siis hommikutel külastame endiselt kohalikke randu. Seekord läksime suurema kambaga mõne kilomeetri kaugusel asuvale rannaribale, mille lähedal paari meetri sügavuses vees oli suur kivikamakas. Kohalike sõnul pidavat selle otsast saama alla hüpata ja kohe võtsime hüppamise ka oma plaanidesse. Kivi oli päris suur ja umbes 3-4 meetrit kõrge. Kui esialgu polnud päris selge, mis suunas peaks hüppama, siis kohalike näpunäidete järgi saime asjale pihta ning õige pea olime tipus ja valmis. Järgemööda maandusime kõik vette ja nii uuesti ja uuesti umbes tunni vältel. Kui lõpuks liiga külm hakkas, siis ujusime kiirelt kaldale ja soojendasime end tulikuumade kivide vastas.

Kui väljaspool tööd olime tutvunud mitmete toredate inimestega, siis isegi töö ajal saime nii mõnegi kontakti. Kui kunagi oma karmi töögraafikuga ühele poole saame ja puhkust naudime, siis on kohti kuhu minna. Seekord sattusime jutustama ühe kohaliku paariga, kellel on oma piiritusetehas, kus nad valmistavad rummi, gini, viina jms. Kuna me reisides kogume ideid, mida tulevikus tegema hakata ja üritame võimalikult paljude eri valdkondadega tutvust teha, siis  leppisime selle paariga kokku, et kui aega saame, siis lähme neile külla ja nad teevad meile seal lühikese tuuri. Kui aus olla, siis Austraalias on täiega lahe see, et inimesi huvitab kust keegi pärit on ja kuidas ning miks nad on siia sattunud. Restoranis või baaris inimesi teenindades võid sattuda pikkadesse vestlustesse ja jutustada klientidega oma tuleviku plaanidest ja elust olust. Seda ma Kanadas olles nii väga ei tundnud. Võibolla olen ise ka ajaga avatumaks muutunud. Peatüki lõpuks mainiks veel seda, et paarike pakkus meile tuba nende nelja magamistoaga majas ainult 100 taala eest nädalas. Praegu maksame kahe peale kokku 350 dollarit nädala. Ahvatlev pakkumine, kui hostel seda vaid lubaks.

Et te nüüd ei arvaks, et elu siin on lill ja teenime lihtsa tööga roppu raha, et siis jälle reisule minna, siis kirjutan natuke negatiivsema alatooniga asjadest ka. Enamasti on need seotud elamise ja valedega mida tööandja ning agentuur meile rääkisid. Perthis agentuuriga asju ajades leppisime kokku, et võime iga kell nädalase etteteatamisega hostelist ära kolida, aga nüüd olles siin on tegelikkus hoopis erinev. Keegi meid siin hostelis sunniviisiliselt kinni hoida küll ei saa, aga kui tahame kuhugi mujale elama minna, siis kaotame ka töö hotellis. Lisaks sellele peame maksma ka autode kasutasime eest 25 taala nädalas, mis nüüd on kohustuslik kõigile hosteli elanikele kuigi agentuur ütles, et enda auto ostes võime selle lepingu ära katkestada. Seal nende valed ei lõpe. Järgmine asi millest võime vaid unistada on nädalane puhkusereis. Agentuuri tädi arvas, et kui tahame nädalaks puhkama minna, siis hotelliga kokku leppides on see võimalik. Kuigi ta soovitas seda mitte teha, aga lõpuks siiski ütles, et  pigem ikka saab. Nüüd kui siin tööle hakkasime saime õige pea aru, et päris nii see ei käi. Ülemused hotellis on väga karmid vabade päevade jagamisega ning me ilmselt ei söendaks nende käest vaba nädalat küsidagi, 99 protsendise tõenäosusega nad ei nõustuks. Eriti kui neil on juba raskusi meile ühise vaba päeva leidmisegagi. Tihtipeale juhtub sedagi, et nad muudavad graafikut päev enne ainukest vaba päeva ning küsimuse peale, et mul oli ju vaba päev, kõlab vastuseks vaid karm reaalsus, et enam pole ja ei saa ka. Põhimõtteliselt oleme olukorras kus meile öeldakse millal ja kuidas me töötama peame ning ühtegi protesti ei aksepteerita, sest neil ju 100 seljakotirändurit ootamas, kes kõik tahaks tööle tulla. Kui midagi ei meeldi, siis minge minema. 
Lisaks kõigele sellele on veel üks väga oluline ebameeldiv tõik ja see on seotud töö autode kasutamisega. Nimelt, kui ma agentuuris meie auto kasutamise kindlustuse kohta küsisin, siis sain vastuseks, et kui me midagi seadusevastast ei tee ja õnnetusse satume, siis ei pea me midagi maksma. Tegelikkus on aga selline, et kaskot autodel "vist" pole ja kehtiv kindlustus meie rahvusvahelistele lubadele katab vaid teise auto kahjud. Tähendab see siis seda, et kui mõne autoga õnnetusse peaks sattuma, siis võime järgmised kuud tasuta töötada. Ja arvestades veel seda, et siin on kõik kohad kängurusid täis peab tööle ja tagasi sõitmisel väga ettevaatlik olema. Näituseks lugu sellest, kuidas üks töökaaslane Argentiinast suutis auto rehviga äärekivi vastu sõita ning lõhkus sellega ära rehvi ja midagi esisillas ning remondiarve oli umbes 1500-2000 dollarit, mille nüüd ise peab kinni maksma. Kõik see pahupool on pannud meid mõtlema selles suunas, et kui piisavalt raha oleme teeninud, siis paneme hosteli valiku ette - kas töötame hotellis edasi, aga kolime hostelist välja ja ostame enda auto ning tööautosid ei kasuta või lahkume töölt. Suure tõenäosusega on meie välja kolimise tagajärjeks töö kaotus, aga peale ühte kuud oleme me selleks juba valmis ja ilmselt oleks mõistlik aeg farmitöö ära teha. Teisest küljest oleme me end hotellis töötades näidanud väga heade töötajatena, töötame kõige rohkem tunde ning meeldime kõikidele ülemustele. Võib juhtuda, et kuna me teeme nii head tööd, siis saame hotelliga otselepingu või et hostel peab meie tingimustega nõustuma. Eks elu näitab, aga selles suunas praegu mõtleme, sest kui aus olla, siis agentuur kasutab kõiki töötajaid räigelt ära. Näituseks on meie töötasu pühade aeg, mis on umbes 3 dollarit tunnis lisaks, normaalse 2.5 kordse palga asemel. Väidetavalt on see mõne inimese arvates seadusevastane, aga meie agentuur seda kuidagi teeb. Saavad nad teha seda ainult sel põhjusel, et neil on võtta piisavalt töötajaid ning agentuur, hostel ja hotell on väga tihedalt seotud, sest hosteli omanik töötab ka agentuuri heaks ning on abielus kuurorti peadirektoriga. Ühesõnaga kas lepid kõigega või kaotad kõik. Meie oleme heas olukorras, sest meil vähemalt on raha ja kui üle viskab võime kohe vehkat teha, aga nii mõnigi töötaja on sundolukorras, kus see  töö on nende ainuke võimalus ja nad ei taha seda mitte mingil juhul kaotada.

meie tööautod

Positiivse poole pealt nii palju, et suur pluss on selle töö juures meie rahvusvaheline seltskond, mis aina rohkem kokku kasvab ja see on ka üks ainukesi asju, mis meid kõiki siin tugevana hoiab. Hüvastijätmisega läheb mõne kuu pärast raskeks. Põhilisteks kamraadideks on paarike Argetiinast , Franco ja Sabrina, kes sarnaselt meile mööda maailma ringi reisivad. Neil on kogemust mõne aasta võrra rohkem ning meil neilt nii mõndagi kasulikku õppida. Peale nende käime tihedalt läbi veel ka kahe Kanada Lindsayga kellega kunagi igav ei hakka ja isegi kõige raskematel hetkedel on nalja nabani. Kaks sõpsi, Stephen ja Kendyl, on Ameerikast kellega koos on tore Margaret Riveri piirkonda avastada. Lisaks neile on inimesi Saksamaalt, Inglismaalt, Rootsist, Taanist, Taiwanist, Koreast, Hiinast, Indoneesiast, Mailaisiast jne. Meie esimestest toanaabritest on mõned juba lahkunud ning lähiajal on veelgi inimesi minemas, kelle lahkumine juba ette kurvaks teeb. Lisaks inimestele meie ümber naudime me ilmselgelt seda imelist piirkonda, kus me elame. Mega ägedad rannad, mida saab igal vabal hetkel külastada nii kala püüdmiseks, snorgeldamiseks kui ka surfamiseks.  Tegevusi jätkub küllaga selle vähese vaba aja kulutamiseks, mis meil puhkuseks antakse. Järjekordsel kalaretkel sain kätte ja küpsetasime õhtuks 2 väga maitsvat kala. Kuna siin kala on nii palju, et rannast püüdmiseks pole lubagi vaja, siis võiks iga päev mõne tunniga õhtusöögi püüda. Kui aus olla, siis juba ootan seda aega, kui saame lihtsalt ringi reisida ning puhata ja õhtuks enda püütud kala grillida.

Põhigängiga Eagle Bay õlletehase restos lõunasöögil

seekordne saak

Ilmselt ma liialdasin, kui arvasin, et suudan vabalt 60-70 tundi nädalas töötada ilma, et efektiivsus väga langeks, sest viimastel päevadel, kui olen umbes 2 nädalat järjest igapäev töötanud, on hakanud juhtuma asju mida enne pole kogenud. Alles umbes nädal tagasi suutsin ühe veinipudeli kandiku pealt maha pillata nii, et pool baari põrandat oli punast veini täis ning vaid mõni päev tagasi panin kliendid vaatama seda, kuidas ma nende juustuburgeri ja kanapiruka põrandale kukutasin. Päriselt, ma ei saa aru kuidas see kõik nüüd juhtuma on hakanud, sest ei Kanadas ega siin pole ma nii kobakäpp olnud. :D Ju siis ikkagi on tingutud väsimusest osalt sellest, et restoran on ülimalt organiseerimata ning inimesi on mõnel päeval ikka ülimalt vähe ja töökoormus küllaltki suur. On olnud päevi, kus peame teenindama “5 tärni” restoranis 11 lauda korraga. Tähendab see seda, et peame asetama lauale kõik õiged noad kahvlid vastavalt toidule, pakkuma leiba, täitma vee- ja veiniklaase, puhastama lauad nõudest jne. Ma ei ole kindel, mis see normaalne laudade arv inimese kohta võiks olla 5* teeninduses, aga 5-6 lauda on veel enamvähem mugav teenindada. Peale seda väljub olukord juba kontrolli alt ja jube raske on kõiki asju õigel ajal ja õiges jäjekorras teha. Ilmselgelt pole see enam “5 tärni” fine dining. Alles mõne nädala tagasi töötasin üksi baaripõrandal, kus tavaliselt on 2 ja kiiretel päevadel 3 inimest. Ja muidugi oli see päev küllaltki kiire. Kõik lauad, umbes 20, olid inimesi täis ja koormus lihtsalt ületas kõik normaalsed piirid. Võibolla, kuna ma pole ei restoranis ega baaris enne töötanud, olen ma lihtsalt veel liiga kogenematu super-hästi hakkama saamiseks, aga kohati on tunne, et üritan teha võimatut. Lisaks sellele juhtub päris tihti seda, et infosüsteemis pole kõik toidud õigesti sisse pandud ning osad veinid, mis on menüüs, tegelikult puuduvad. Infosüsteemidest rääkides peab mainima ka seda, et tavaliselt just kõige kiiremalt ajal otsustavad meie kassad ja köögiprinterid koostööd mitte teha ning kõik tellimused tuleb meil endil kööki toimetada. Ja et asi ikka eriti negatiivne tunduks, siis kokad on ka natuke tropid ja lasevad teenindajatel kõik tellimused käsitsi umber kirjutada, et neid oleks mugavam lugeda. Kõik see kokku tähendab vaid seda, et 5 tärni restoran on rohkem nagu 3 või midagi sellist. Päeva lõpuks on kõik muidugi okei ja rõõmustame, et oleme ühe päeva lähemal oma puhkusele. Tagasi mõeldes nende hullude päevade peale, kui mööda restorani jooksed ja vannud, on kogu see negatiivne emotsioon kadunud ja jääb üle vaid nende üle naerda.

Õnneks või kahjuks juhtub äpardusi teistelgi. Näiteks juhtus veel selline lugu, et pooled restorani välja pandud punase veini pudelid kukkusid põrandale kildudeks. Selles õnnetuses oli üheks osaliseks ka Mari-Ly, aga polnud see teps mitte ainult tema süü, sest algajana ta ei teadnud, et selle punase veini aluse ääre all peab olema mingi klots, mis kogu seda lauda paigal hoiab.  Ülesse sättis ta seda juba kogenud inimesega kelle kaela õnnetuse määrida võiks. Vähemalt on hea see, et valede tellimuste ja katki läinud asjade eest ei pea me ise omast palgast maksma. Kui see peaks muutuma, siis ilmselt on aeg lahkuda. Ja no isegi inimesed kes seal 10 aastat on töötanud, nimelt T Bird, eksivad vahel. Tema suutis villa toidutellimust tehes ühe tellimuse autosse unustada. Välja tuli see alles siis, kui keegi teine õhtu lõpus suvalist tellimust hakkas viima ja toidu avastas. Siis oli selge, et üks tellimus ei haihtunud mitte õhku, vaid oli lihtne inimlik eksimus. Ilmselt selline eksimus saab juhtuda vaid T Birdiga. Meile sellised eksimused meeldivad, sest tähendas see seda, et kogu tiim kogunes taldrikute umber ja igaüks sai osa maitsvast õhtusöögist.

Napilt enne jõule saime oma saksa sõpradelt kirja, et nad tuleks meile hea meelega pühade paiku külla. Me olime kohe muidugi nõus ja arvasime, et kuna me üldiselt töötame vaid õhtuvahetusi, siis leiame kindlasti aega ka nendega koos chillimiseks. Mida lähemale nende saabumise kuupäev jõudis seda selgemaks sai see, kui vähe meil tegelikult vaba aega on. Kui me siin kahekesi toimetame ja vabadel hetkedel rannas või poes käime, siis tundub kõik normaalne, aga nüüd napilt enne poiste tulekut on tunne, et iga vaba hetke veedame tööl. Nii mõnigi uus inimene on peale paari päeva töölt lahkunud ning meile on vabatahtlikult sunniviisiliselt antud päris mitmeid lisavahetusi. Arvestades seda, et hommikuvahetused tihtipeale venivad kella poole kaheni ja õhtuvahetus hakkab kuus, siis jätab see igapäevaselt ainult mõne tunni sõpradega aega veeta. No ja muidugi vaja vahepeal veel hosteli rahvaga esimene jõulupidu maha pidada. Saksa poistel oli sellest suva ja nad otsustasid siiski meie juurde lõunasse sõita. Enne meie juurde jõudmist pidid nad poolele teel ka ühe peatuse tegema ja külastama meest kes neile auto oli kinkinud. Kuna nad ise vahepeal olid juba uue auto saanud ning kingitust enam ei vajanud pidid nad auto tagasi mehe vanemate juurde toimetama. Nagu tavaliselt ei läinud kõik niisama libedalt ja mõned kilomeetrid enne auto tagastust otsustas auto välja surra ning enam käima mitte minna. Õnneks võtavad nad Austraalia seiklust vabalt ning tähendas see intsident vaid ühe päevast viivitust meie juurde jõudmisel.

Tomi ja Janiki külastus oli tore ja samas väga kiire aeg. Pea iga vaba hetke veetsime koos nendega rannas ujudes ja snorgeldades. Tähendas see enamasti seda, et hommikul töötasime, siis mõni tund rannas ja õhtul jälle tööle. Kui peale tööd aega ja energiat üle jäi, siis võtsime veel klaasi veini ja jutustasime natuke veel. Tundus, et meie vähene koos veedetud aeg neid väga ei häirinud, sest neil oli tegevust küllaga ning nägid nad siin oma seikluste jooksul nii delfiine, raisid kui ka haid. Lisaks sellele pakkusime me neile rikkalikke õhtusööke hotellist kaasa krabatud nänni näol. Arvestades seda, et nad on viimastel kuudel söönud vaid saia, ube ja tuunikala, siis kõik see mis me neile pakkusime tundus justkui maailma kõige maitsvam kraam. Pärast nädalast külastust tundsime end natuke kehvasti, et pea igapäev hommikust õhtuni töötasime, aga loodetavasti nad said aru, et meie jaoks on praegu rahateenimise aeg ning lõbu tuleb hiljem. Vähemalt saime Tomi käest oma peobussile uue nime - orjabuss. Mõnikord tundub, et ega ta väga mööda pannudki.

külmkapp rannas

Õnnelik kalamees Janik

kaksikud sakslsed - kui silmad kinni panna ja nende hääli kuulata ei suuda vahet teha kumb räägib. Vasakul töökaaslane Robert, paremal vandersell Tom.

seljanka degusteerimine

aeg hüvasti jätta

Viimane põnev juhtum leidis aset napilt päev enne jõule, kui olime otsustanud hosteli reegleid eirata ning tööautoga salaja Busseltoni sõita. Nimelt oli meil vaja osta jõulukinke hostelis korraldatava secret santa tarvis. Ainuke mõistlik koht seda teha oli Busselton, sest Dunsboroughs pole ühtegi poodi, kust odavalt mõne naljaka eseme võiks leida. Reegleid otsustasime rikkuda seetõttu, et hiljutiste töögraafiku muudatuste tõttu pole meil pea üldse vaba aega. Hommikul töötame kaheksast üheni ning seejärel õhtuvahetuses kuuest kuni kaheteistkümneni. Peale tööd selle asemel, et auto tagasi hostelisse anda sõitsime Busseltoni ning tegime ära kogu shoppingu. Kuna hosteli retseptsioon on päevasel ajal kinni, siis lootsime ära käia nii, et keegi tähele ei pane. Kõik oli hästi hetkeni, kui hosteli juures asjad autost maha laadisime,  tuppa marssisime, silmanurgast paistmas meie poole lähenev hosteli retseptsiooni töötaja Bill. Fuck.