Hipiparadiis

Tegelikult oli meil juba ammu teada, et mõlemad Austraalias oleme. Kokkusaamine on aga distantse ja backpackeri rändavat eluviisi arvesse võttes küllaltki keeruline. Kui avastasime, et tema uus kodulinn asub meie reisi teepeal polnud kahtlustki, et kohtume. Juhtus see muidugi nii nagu alati, hoopis teisiti kui plaanitud. Ja juhuse tahtel veel enne, kui teda teavitada jõudsime oma saabumisest.
Nelja aastaga polnud Triin absoluutselt muutunud. Võib-olla juuksed olid veidi lühemad. Töötasime koos neli nädalat Kanadas ühes laste suvelaagris ja veetsime kõik vabad päevad koos Torontot avastades. Oh, olid ajad!
Kuna Triin oli hetkel tööl, siis istusime meie kohvi ja õlle kõrvale maha. Oligi paras aeg läbi sirvida need kümned brožüürid, mis turismi infost kaasa haaranud olime. Siin on selline huvitav seadus muide, et kui kohvikul või restoranil alkoholi litsentsi pole, siis on lubatud oma alkoholi tarbida. Saabki odavamalt läbi :)

Õhtu saabudes olime meie kikivarvukil hiilides neiude uksetaha jõudnud. Jah, oli seal veel teinegi särasilme eestlane meid diivani pealt tervitamas. Ja kikivarvukil just seetõttu, et neil pidid väga ärksad naabrid olema, kellel pole paremat teha kui Triinu ja Katrini tegemistest ja külalistest majaomanikule teada anda. Pääsesime eluga. Õhtusöögi võtsime Argoga enda peale, selleks oli kodused kanašnitslid, kartulipudru ja hapukoore-tomati salatiga. Oh kui tore oli vahelduseks kokata köögis, kus saab ka üle ühe sammu astuda ja sirge seljaga seista :D! Toidu kõrvale jagasime igaüks killukesi oma seiklustest Austraalias ja mujal maailmas.

Järgmiseks päevaks olin kõik suutnud ära rääkida 8km matkale lähedal asuvas Kalbarri rahvuspargis. Kambakesi meie autoga sinnasõit oli senimaani hea idee, kuni mul lainelisel kruusateel taga istudes halb hakkas. Õnneks jõudsime enne kohale kui midagi välja tulla jõudis. Paar sõõmu värsket õhku ja olingi matkaks valmis. Enne rada infotahvlit lugedes tuli välja, et keskpäeval pole kõige targem pikale matkale asuda. Siin on nimelt juba palju kuumem kui Perthis. Mis seal ikka, me tugevad noored. Rada algas ühe uhke loodusliku kaljunikerduse juurest, mida kutsutakse looduse aknaks (Natures Window). Rada kulges hiiglasliku kanjoni servamööda ilma igasuguste piireteta. Vägev tunne oli seal serval kõõluda mõeldes, et võid iga hetk sealt alla lennata. Õnneks keegi kukkuma ei hakanud ja jõudsime tervetena alla jõeorgu välja. Jõgi paistis ehe korkodillikas. Kuigi väidetavalt neid sealkandis pole olin siiski vette minnes väga ettevaatlik. Aga pidi ju minema, sest nii kuradi kuum oli. Jahutus käes kulgesime mööda raja ägedamaid osasid jõekaldal pisikest äärt mööda kõõludes ja läbi koobaste pugedes. 8km matk kujunes päris pikaks ja viimased sammud mäkke olid katsumus omaette. Et trenn liiga tõhus poleks võtsime õhtusöögiks koju kaasa mõned pizzad, mida hea Troonide mängu ajal mugida.

Natures Window

raja algus

sama pargi teine suur vaatamisväärsus - Hawk's Head

Uueks sihtmärgiks võtsime kõva turistimagneti Shark Bay poolsaare. Peatusime veel hingetõmbeks üheks ööks maanteeäärsel 24h tasuta puhkealal, et hommikul värke silmaga kõik uus ja ilus uudistatud saaks. Esimesena vaatasime üle Shell Beachi, mis nagu nimigi ütleb kaetud täies ulatuses suuremate ja väiksemate merekarpidega. Värvuselt pidavalt olema pimestavalt valge. Päris nii muljetavaldav ei olnud, aga ilus loomulikult. Üldse on päris raske enam vaimustuda, kui siin nii palju ilusaid randu on. Kuna Notsu on meil vaid kaheveoline siis vägevad 4x4 rajad poolsaare tipus asuvas Francois Peron rahvuspargis jäid meil nägemata. Siiski oli seal pargis üks mõnus looduslik kuumaveebassein, kus vedelesime päikese loojumiseni. Karavanpargi otsingud viisid meid aga hoopis Denhami linnakese lähedal asuvasse võssa, kus lootsime korravalvurite silme alt ära olla. Siiski leidsid nad meid üles täpselt kell 5:45 hommikul, kui ka meie äratuskell helises. Õnneks saime vaid hoiatuse. Poolsaare suurima turismimagneti, Monkey Mia looduskaitseala, võtsime ette üsna skeptiliselt. Pargil oli ka eraldi sissepääsu tasu, mis meie Lääne-Austraalia pargipassi alla ei kuulunud. Võsariski seekord ei võtnud ning platsikese võtsime pargi ainukeses ööbimiskohas, Monkey Mia Resortis. Ringi uudistades jõudsime omadega paadisillale. Imeilus päev oli kohale meelitanud ka kamba delfiine, kes võidu paadisilla alt läbi kihutasid. Mõned julgemad ujusid lausa kaldalegi. Veidi aeglasemad tegelased, kilpkonnad, hõljusid paadisilla ääres omas rahulikus tempos nagu suplevad pensionärid. Ülejäänud päeva veetsime (tegusalt nagu alati) lihtsalt basseini ääres vedeledes. Huvitaval kombel olime seal vaid kahekesi, mitte et meil midagi selle vastu oleks aga veider ikkagi. Üks inimene siiski julges meie privaatsust rikkuda ja basseini kõrval asuvasse mullivanni potsatada. Lähemalt uurides selgus, et tegelane oli meie endine töökaaslane James Bunker Bayst. No milline kokkusattumus! Järgnesime talle randa, kus oli veel mitu tuttavat punetavat nägu. Kõik inglased. Nii äge oli jälle näha ja veel nii juhuslikult. Hommikul päikesega ärgates oli plaanis minna vaatama Monkey Mia põhilist tõmbenumbrit - delfiinide toitmist. Ilm oli aga üllatuseks pilvine ja meri tormiselt vahune. Suutsime valida just selle hommiku, kui delfiinid otsustasid kaldale mitte tulla. See juhtub umbes üks kord sajast. Ega me väga ei kurvastanud, sest sellised massiüritused meile üldiselt väga ei meeldi ja delfiine nägime juba eile ka.



Hamelin Pool stomatoliidid



Shell Beach





meie esimene madu, kahjuks surnud





looduslik kuumavee bassein Francois Peron rahvuspargis

Monkey Mia Resort



jalutuskäigul lähiümbruses leidsime soovituse putukate peletuseks looduslikult



muidugi pidi ka kohe järgi proovima

tormine hommik Monkey Mia-s

kui delfiine ei näidata tuleb varahommikut teisiti nautida

Saatuslik linn Carnarvon, kus meie esimesed saksa semud oma autost ilma jäid, võttis meid vastu veidi paremini. Saime lõpuks suuremasse poodi toidushopingule ja ühe miili kaile kalalegi. Mina seal kala püüda ei jõudnudki. Sain hoopis kõne tüdrukutelt, et neil on õuntest kõrini ja hakkavad varsti meie poole kihutama! Jee!

Võtsime vaevaks isegi sidrunimahla teha, et kehvamaitseline vesi joodavaks muuta. Hiiglasliku sidrunikoti andis meile muide kaasa Triin, kelle koduaias vohas suur sidrunipuu. Sidrunid on poes päris kallid, nii 50c tükk. Kui rahapuudus tekib küll siis maha müüme :D. Ööbimiskohaks leidsime kuivanud jõeäärse võpsiku, kus veetsime lausa kaks laiska päeva. Et kolmas päev veidi tegusam oleks võtsime ette paaritunnise sõidu kaugemale mereäärde. Suure jõuga taevapoole purskavaid udupilvi nägime juba kaugelt. Looduslik vaatamisväärsus Blowholes purskab iga paari minuti tagant ligi 10 meetri kõrgusele hunniku merevett. Vesi on aastatega kaljudesse suuri käike uuristanud, mis suuremate lainete korral taevasse purskub. Raske kirjeldada. Peab ise kogema, et näha kui võimas see kõik oli.

kui mahlapressi pole siis tuleb leidlik olla

Ühe miili kai

Blowholes

Oma võssi tagasi sõita me ei viitsinud, parkisime ennast hoopis paar km eemal olevale mereäärsele lagendikule. Pikalt meil vedeleda ei lastud, sest varahommikul äratasid meid koputused uksel. Rangerihirmus ust avades vaatasid meile vastu kaks tuttavat padjanägu Mark ja Christeen. Piia ja Aire endine majakaaslane ja tema sõbrants. Nad olid meist vaid paarikümne meetri kaugusel telgis maganud. Teadsime tegelikult küll, et nad mingi aeg Red Bluffi poole liiguvad, aga meil polnud plaanis sinna minna. Plaanid ongi ju muutmiseks ja see oli meie jaoks selge märk, et peame seda kohta külastama. Enne teele asumist laadisime veel paar tassi kohvi oma keredesse ning Argo nägi seda vägevat hai rünnakut, mida eelnevas postituses elavalt kirjeldasime.

äratuuuus!!!

Tee sinna oli omaette seiklus, nii umbes kaks tundi kohutaval kruusateel loksumist. See õudus ununes aga niipea, kui küngaste tagant maagiline rannaküla paistma hakkas. Tegelikult oli see hiiglaslik telkimisala, otse mäe külje all, mis paistis kui pisike hipikommuun. Esimese asjana varbad helesinisesse vette kastes ei saanud arugi, kui suured need lained seal tegelikult olid. Aga eks sellepärast need hipi-surfarid seal mõnulesidki. Miljonivaatega koduplats leitud läksime rannaserval asuvale kaljunukile kalale. Iga kord kui õnged välja tõmbasime oli eri värvi kala otsas. Meie vahetus läheduses olid ka kaks snorgeldajat noormeest päris vaimustuses meie kalapüügist ning ajasid söödaga konksu ja sellele järgnevat kalaparve õhinal taga. Õhtu veetsime samade snorgeldajatega lõkke ääres jutustades. Belgia ja Hollandi poisid olid umbes sama teekonna ette võtnud kui meie, ainult nii kaks korda lühema ajaga. Reisides on jube lahe kohata suvalisi inimesi kellega õhtu läbi lobiseda, justkui vanad sõbrad. Nemadki kohtusid juhuslikult koos ühes farmis töötades.

Red Bluffil on vist mingi maagiline tõmme, sest meie plaanidest üheks ööks jääda sai märkamatult kolm. Selle ajaga jõudsime nii kaljunukil kõõluda ja matkata kui ka snorgeldada. Kuna poisid juba käisid siis ei saa ju seal vees nii hirmus olla. Mis sest, et Argo hommikul seal samas kohas ühte pirakat haid nägi... Hirmsate lainete saatel läksimegi vaikselt vette, üritades kaljudest eemale hoida, samal ajal ühe silmaga haivahti pidades. Õnneks nägime hai asemel hoopis uimerdavat kilpkonna, kes nautis laineid täiega. Värvilised kalad, kes eelmisel päeval pidevalt konksu otsa jäid olid siin all üsna harv nähtus. Aga mõnus närvikõdine snorgeldus siiski. Nüüd tagasi mõeldes tundub see suht hullus. Eriti kui mõelda kolmele haile, keda me mõni tund hiljem täpselt samas kohas kaljunukilt päikeseloojangut vaadates nägime. Mõneks ajaks läks snorgeldamise isu üle :)

Õhtul toimus telkimisala haldaja juures suuremat sorti pidu. Mõni tõi kaasa hiiglaslikud värskelt püütud kalad, mida kõigile lahkelt küüslaugu-chilli kastmega pakuti. Kohale oli tulnud igasugu karvaseid ja sulelisi üle maailma. Oli kolm tšiili kodanikku, sekka veel paar prantslast, sakslast ja näe isegi üks eestlane. Tuli veel lisagi paar tundi hiljem. Kast õlle näpus nagu kombeks. Peo tipphetk oli loomulikult see, kui üks härra oma tugitooli tagant nii muuseas kükitava pisikese püütoni avastas. Ega hipid siis ussi karda. Võeti sülle ja silitati kordamööda nagu sülekoera.

peidetud paradiis Red Bluff

Lasse ja Leonel. Sõjamaaling autol on Leoneli kätetöö.

isegi peldik oli miljonivaatega

Haiiiii!

hullunud Mark kaheksajalga puhastamas

Muidu muretu elu Red Bluffi hipimaal viis me mõtted aegajalt neiukestele. Nagu paradiisile kombeks pole siin ju tilkagi levi ja nendega ühendust pole kuidagi võimalik saada. Nii pidime lainete ja haide pealt ennustama, millal nad jõuda võiksid. Carnarvonis saime lõpuks levisse ja muidugi oli juba mitu sõnumit telefonis ootamas. Loomulikult olid nad meist mööda kihutanud ja sõitsid kokkulepitud sihtkoha Exmouthi poole. Hipindusest veel pilves vastasime ruttu, et appi appi oleme veel Carnarvonis ja jõuame paari tunni pärast. Ja ise me ütlesime neile, et tulgu nii ruttu kui saavad. Siis me muidugi ei arvanud, et neiusid oodates meelelahutuseks sellise paradiisi leiame.

Pisikesest pohmakast pead veidi uimased laadisime kehasse paar pakki kohvi ja algas kimamine Exmouthi poole. Notsu vuras nagu rallikas 130 kilomeetrit tunnis. Kohal olime ööpimeduses. Ja üllatus üllatus, meil ei olnud ka seal levi. Kuradi Vodafone ma ütlen! Tegime peatuse tanklas, et lahinguplaan paika panna. Enne kui midagi välja mõtlesime sõitis meist mööda jube tuttav valge auto. Kuigi mõlki ei näinud, siis sisetunne ütles, et need on nemad. Jälitamine ei olnud siiski nii lihtne, sest väljas oli kottpime ja peagi kaotasime nad silmist. No kui raske saab olla nende leidmine sellisest pisikesest linnakesest, kus pole isegi levi?!

 PS: Videot näete järgmisel nädalal, kui töö kõrvalt tükikese vaba aega saame ja oma uue priske video üles laadida jõuame :)