Hüvasti töö, teretulemast vabadus! Jeeeeeeeee!!!! :)

Kui eelmised postitused pole tundunud liiga pikad ja venivad, siis nüüd vabandaks ette, sest järgnev seda ilmselt on. Tahaks ju rääkida juba sellest, mis hetkel toimub mitte paari kuu vanuseid lugusid eks. Vaatame siis kuhu välja jõuame ja kes lugeda ei jaksa see nautigu pilte ja videosid.

Hetkel kui Anissa Mari-Lyle tagasi helistas mõtlesin mina juba igapäevasest lebotamisest ja kalapüügist. Kuna rahaseis ei pitsitanud, siis olin juba arvestanud, et kui mingit head tööd ei leia, siis naudin varajast puhkust. Aga kus sa sellega. Anissa andis Mari-Lyle teada, et tööle võiks hakata kohe homsest ja MÕLEMAD. Ta olevad seda poiste vastast farmerit senikaua moosinud, kuni viimane alla andis ja oli nõus ka mind tööle võtma. Töötamise vastu polnud mul midagi, aga selle poiste vastasuse vastu küll. Juba kujutasin ette kuidas iga minu korjatud kobar on kehvake ja kuidas ma ikka üldse ei saa hakkama.

Hommikul farmi jõudes selgus, et farmer oli poisiprobeemi lahendanud hoopis isemoodi. Kuna me juba saime erikohtlemist, siis törts veel ei tee paha. Kahe peale saime ühe käru ning erinevalt kõigist teistest pidimegi hakkama koos korjama. Tegelikkuses meile see mõte isegi meeldis. Ei pea päev otsa üksi viinamarjadega tõtt vahtima ning koos on ikka lõbusam. Korjamine sujus küllaltki aeglaselt ning pidevalt küsisime juhendaja käest millised marju jätta ja milliseid mitte. Pole see korjamine nii lihtne midagi, et võtan ja panene kotti. Pärast nädalast vihma olid marjad nii kehvaks läinud, et iga kobara küljest pea kolmandik tuleb ära lõigata. Nii mõnegi kobara võib lihtsalt maha loopida. Küll marjad on liiga väiksed, mädad, lõhedega jne. Töö ise polnud raske võrreldes eelnevate kogemustega. Võiks isegi öelda, et üks lihtsamaid farmitöid, mida üldse teinud oleme. Ei mudas püherdamist ega raskuste tassimist. Ainult pidev seismine ja keskendumine kobarate hakkimisel on mõnevõrra väsitavad. Päeva lõpuks selgus, et päris lulli lüüa ka ei saa, sest esimese päevaga korjasime teistega võrreldes umbes 5 korda aeglasemalt. Õnneks on kolm esimest päeva tunnipalgaga ja saame tempoga harjuda.

Kohe alguses uurisime elukoha kohta ka ja selgus, et saaksime farmialal olla küll. Farmer arvas, et teistega võrreldes oleks aus, kui me talle seal olemise (WC ja duši kasutamise) eest midagi maksaks. Teised ju maksavad. Tal oli farmi alal pisemat sorti majutus ja seal elas juba 4 töötajat. Neil oli elamiseks kamba peale üliväike ala ja kui aus olla, siis me ei tahtnud seda nende jaoks veel ebameeldivamaks teha. Ja kui miski üldse aus oleks, siis võinuks hoopis neile midagi ebamugavuse tekitamise eest maksta mitte farmerile. Ühesõnaga otsustasime pakkumist mitte vastu võtta ja omale ise koha otsida. Kohe esimese sõiduga ookeani kaldale võitsime jackpoti väikse täiesti tühjana seisva parkimisplatsi näol. mereni oli 25 meetrit ja avalik vets umbes kilomeetri kaugusel. Asukoht oli piisavalt kaugel elamupiirkondadest ja pargivahiohtu polnud.

igaõhtused delfiinid kodurannal

Känguga võidu tööle

ärkame koos päikesega

Järgnevad nädalad möödusid töötähe all ning vaheldust pakkusid vaid viivukesed külastused lähedal asuvatesse Bunburysse ja Busseltoni, kus juba tavapäraselt külastasime kaltsukaid, täiendasime vee ning toiduvarusid ja otseloomulikult käisime ka pesemas. Oleme nüüdseks juba paar kuud oma Notsus elanud ja avalikke dušše kasutanud, aga kohati jäise veel all pesemas käimine on ikka üks paras piin. Seda enam, et ilmad lähevad iga päevaga külmemaks. Võite küll arvata, et mis teil seal 20 kraadises „külmas“ viga on, aga proovige ise paarikuisest 35 kraadisest leitsakust tagasi normaalsusesse naasta.

Farmis oli kõik ikka vanaviisi. Hommikul käru jälle liikvele ja marju pakkima. Ühte taimede vahet korjasime poolteist kuni kaks päeva ja muudkui hakkisime kobaraid. Vahepeal olime ka kiiremaks saanud ja tavaliselt jäime sinna keskmike hulka, mis polnud paha, sest teised olid pea kuu aega kauem korjanud. Vahepeal saabus ka uusi töötajaid, mis tähendas seda, et nii mõnedki vanad olijad pidid hakkama kahekesi ühe käruga korjama. Õige pea oli kõik aga taas normaalne, sest pärast kolmepäevast imestamist, et mis see POISS siin küll teeb, olid uued näod kui õhku haihtunud ja rohkem neid enam ei kohanud. Ju see töö on ikka raskem, kui esialgu paistab.

Kui algselt pidi tööd olema vaid paariks nädalaks, siis üha enam hakkas selguma, et ilmselt läheb kauem. Valgetel viinamarjadel ei paistnud lõppu ning pärast seda olid korjata ka punased. See tähendas, et lähenevad tähtsad päevad tuli tähistada töötamisega käsikäes ja nii läkski. Ühel õhtul peale tööd võtsime suuna Bunburyle, et seal meie kolmanda koos oldud aasta puhul üks rikkalik õhtusöök süüa. Mida Mari-Ly aga ei teadnud oli see, et olin meie õhtused plaanid natuke segi löönud ja SPA õhtu organiseerinud. Kuigi elu Notsus on väga lahe ja millegi üle kurta pole, siis sellegipoolest veetsime öö Mantra Bunburys, nautisime massaazi, sõime ülihäid india sööke ning lõpetasime õhtu mullivannis shampust juues. Kahjuks polnud lõbu pikalt ning hommikul vara pidime taas tööl olema. Bunbury on töökohast umbes 45 minuti autosõidu kaugusel, seega pidime ärkama 5, et õigel ajal tööl olla. Hommik oli unine ning Mari-Ly arvas, et võiks tööle helistada auto katki minemisest teada anda. Ikka juhtub ju. Seda me siiski ei teinud, kahjuks, ja unistena komberdasime külma hommikusse. Kui lõpuks bussi käivitama hakkasin, siis starter vaevu häälitses. Ilmselgelt oli AKU TÜHI. Karma või mis? Kuna olime end hotellist juba välja checkinud, siis tagasi enam ei saanud. Abi ei saanud ka retseptsioonist ning varahommikused tööle minejad kehitasid vaid õlgu, kui abi küsisin. Käima seda monstrumit ka ju ei lükka. Lõpuks istusime õnnetutena maha ja naersime suurepärase uue aasta alguse üle, sest muud sellises alukorras teha ei oska. Võtsime nõuks mõne tunni oodata ja uue aku osta, sest ilmselt on viga tühjas akus ning autoabi võtaks käivitamise eest eest terve varanduse. Samuti mõtlesime selle peale, et kui põhja reisima hakkame, siis varuaku oleks igaljuhul kasulik. Lähim autovaruosade pood oli umbes 2km kaugusel ja ütlemata tore on hommikut sellise pika „autoaku“ matkaga alustada. Kui Lõpuks auto juurde tagasi jõudsime läks Notsu käima nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Et kogu lugu nüüd positiivsel toonil lõpetada, siis tänaks Marki, kes paar päeva hiljem seda lugu kuuldes käed meie ratastele pani ja mitte üldse irooniliselt pidas maha monoloogi teemal  “kui mul oleks autoaku vaja kahe kilomeetri kauguselt ära tuua, siis mismoodi oleks seda kõige otstarbekam teha“. Thänkss! Senini ajab naerma.

Vaid mõni päev hiljem oli jälle põhjust tähistamiseks, sest oli aeg vanusele taas üks aastanumber otsa panna. 29!!!! Uskumatu. Kui esialgu ei plaaninud suurt midagi teha, siis teade kahest vabast päevast täpselt sünnipäeval tegid tuju nii heaks, et aeg oli minna tagasi Castle Baysse. Oleme seal vist juba 100 korda käinud, aga ikka ja jälle tahaks tagasi minna. Kutsusime kokku oma eestlastest sõbrad ja kõik need kes ikka veel meie vanas hostelis elasid, ehk Stephen, ja naasime oma lemmikusse randa. Pidasime maha korraliku eestipärase toiduorgia, käisime ujumas ja snorgeldamas ning limpsasime mohhiitosid. Praegu seda lõiku kirjutades on mul muidugi kõht ülitõhi ning üldse ei tule kartulisalati ise peale. Nämmmmmm! Ja aitähh veelkord kõigile kes meeles pidasid!

Pärast pidupäevi tegime mõne päeva tööd ning saime valmis valgete viinamarjade korjamisega. Kuna vahepeal oli kaadrivoolavus suurenened märgatavalt, siis ei pidanud üllatuma, et pidime jällegi kauemaks jääma. Esialgu pidime korjama valgete viinamarjade lõpuni ning sealt edasi pidid jääma vaid väljavalitud kelle hulka me ennast ei pidanud. Inimesi oli järele jäänud aga nii vähe, et kõik kes olid said ka jääda.  Mõnepäevase korjamisega oli selge, et marjad pole veel piisavalt valmis ning sellest said aru ka ülemused, kes kahe päeva asemel kolm vabaks andsid. Pikka puhkust nautisime täiega. Esimesel vabal õhtul värvisime mune. Värvimiseks kasutasime kõike, mis Colesi juurviljaletist kätte saime, aga tulemus oli kergelt pettumust valmistav.  Umbes pooled pruunid munad olid omandanud natuke teise varjundi ning vaid mõne üksiku pealt paistis vastu midagi sinakat ja oranži. Eks teinekord proovime uuesti. Kohe hommikul sõitsime Aire ja Piia endise tööandja hobusekasvandusse, sest neil oli plaanis mõni tund hobustega ringi sõita ja me tahtsime ka proovida. Kuna meil kogemus puudub, siis tegime tavalise algajate tuuri, kus kõik ühes pikas rivis juhtobuse taga sammuvad. Peab tunnistama, et sõita on päris tore ja tahaks veel proovida. Lisaks sellele saime esimest korda elus ka traavisamme proovida. Noh, vajab veel kõvasti harjutamist. J Päeva pidime lõpetama filmiõhtuga meie Notsus, mis aga hästi ei õnnestunud, sest telekapult hakkas jukerdama ja otsus Mari-Ly läpparist vaadata lõppes sellega, et roosa elektroonikaseade otsustas pillid kotti visata ja tööle enam ei läinudki. Tore muidugi, et kõike meie kolme aasta reisipildid ainult selles läpparis asuvad. 

pühade akrobaatika

vahepeal jõudsime ka kalale

kui tavaliselt saab nimede valesti kirjutamisega nalja Starbucksis siis siin saab ka Domino Pizzas. Eriline tähelepanu Mari-Ly ja Piia nimele

Kuna ilmataat oli meid nende viimase kolme päevaga väga-väga soosinud, siis nagu arvata võite oli tööle naasmine üks õuduste unenägu. Kohe esimesest päevast peale hakkasid kummitama hoovihmad ja kui viimased liiga pikaks venisid jäid meie korjamised poolikuks. Oli hommikuid, kus üldse ei saanud korjata ja terve päeva ootasime ilma paranemist. Oli päevi kus korjasime paar tundi, seejärel ootasime paar tundi ja siis jälle korjasime. See kõik tähendas muidugi seda, et meie korjamise periood pikenes veel teadmata aja. Meie esialgne nädalane tööperiood oli niigi juba pea kolme nädalaseks veninud ja lõppu ei paistnud. Kõige hullem oli see, et nende vihmapäevade eest ei saanud ka farmipäevi kirja. Viimased paar päeva korjasime tihtipeale isegi vihma kiuste. Kui korjamise alguses oli väikenegi vihm „show stopper“, siis mida aeg edasi seda rohkem „vihmaga ei korja reeglit“ painutati. Vahet pole, saabki kiiremini tehtud.

ühtekad

kärud peitu ja varju alla!

kõik mammud ei jõua kotti :(

Aire leidis poes oma kasti!!!

Poolteist nädalat pärast vihmaperioodi algust olime korjamisega lõpuks valmis. Kes läks Balile reisima, kes õunu korjama, aga meile tähendas see vaid üht – vabaduuuuus. Meie paarikuune puhkuse- ja reisiperiood algas nüüd ning enam ei võta vastu ühtegi tööd. Kohe pärast viimase tööpäeva käisime oma lemmikus Capeli pagaris kohvitamas ning seejärel sõitsime korra veel Busseltoni, et hüvastijätt ikka pikemaks veniks ja kauaoodatud Piia telefoniparandus lõpuks teoks saaks. Ja sai ka, aga raskemalt kui olin plaaninud. Ära oli vaja vahetada kuular, mis iPhone’i puhul lähendab telefoni täiesti tükkideks võtmist. Pea iga viimane kui komponent. Hommikul oli aeg meie ülimalt toredale ja päris pikaks veninud kokkusaamisele taas punkt panna ning sõit Darwinisse võis alata.

Kui muidu sõidetakse Perthi umbes 4 tunniga, siis meil seda plaani polnud. Võtsime üli-üli vabalt ja sõitsime umbes 50 kilomeetrit päevas. Igakord jäime kämpima, kui vähegi mõnusa koha leidsime. Igas väikelinnas külastasime kaltsukaid, et raamatuvaru täiendada ja koostasime listi asjadest, mis enne Perthist lahkumist tehtud peab saama. Igas lahedas rannas tegime peatuse, kus ujusime, päevitasime ja võitlesime lainetega. Tee Bunburyst Perthi võttis nädala!

Fremantle

lõuna sadamas

Little Creature õlletehases

Lõpuks Perthis olles oli esimeseks ülesandeks hea ööbimiskoha leidmise, sest eelnevalt oleme ööbinuid vaid väikelinnades ja suurlinna kogemus puudus. Koha otsingud läksid oodatust tunduvalt paremini ning juba teisel päeval leidsime jõeäärse parkla, kus magasime kogu Perthis oldud aja ning hommikul ei pidanud endid isegi liigutama, sest keegi tüütama ei tulnud. Ei oodanud, et suurlinnas kämpimine lihtsam võiks olla, kui eelnevalt  ükskõik kus mujal. Vaikselt hakkasime oma TO-DO listist, mis oli päris pikaks kasvanud, asju maha kriipsutama. Mingi kohaliku käest soetasime GoPro 3+ kaamera, et reis ka videosse saada ja kõigiga jagada. Lisaks sellele vahetasime ära ühe kahest päikesepaneelide akust, kuna viimastel nädalatel olid akud igal hommikul täitsa tühjad. Tuli välja, et üks kahest akust oli katki. Reisi tarvis ostsime ka gaasi, korraliku toiduvaru, mõned tööriistad, diislikanistri ja veel nii mõndagi vajalikku.

Peamine põhjus miks nii pikaks ajaks Perthi jäime oli eesootav kontsert, mille piletid Mari-Ly oli juba ammu ära ostnud. Kontsert toimus Perthi kontserdiamajs ning esinejaks oli The Script. Kuna meil Inglismaal reisides oli autos Scripti plaat ja enamasti olime kuulanud vanu lugusid, siis väga lootsime, et nad mängivad palju meile tuntud lugusid. Seda aga ei juhtunud ning vanadest lugudest mängiti vaid mõni üksik, aga uued lood on lihtsalt nii head, et neid võiks kuulata päev läbi. Kontsert ise oli ka väga lahe ja peab nentima, et poisid kes üldiselt mängivad rahulikku rokki on laivis ülihead ning rokivad sajaga. Ei mingit, tuleme siia ja mängime lood ära ning lähme minema, jama. Pidevalt suhtlevad publikuga , räägivad lugusid ning pool aega jooksevad GoProga rahva vahel ringi. Väga lahe elamus oli ja nüüd kuulan The Scripti veel suurema isuga.

Pärast kontserti olime otsustanu vaikselt liikuma hakata ning esimese hooga sõitsime üllatus-üllatus, Burns Beachi. See nagu meie ainuke kodu Austraalias. Siia tagasi jõuame juba kolmandat korda ning senini üks paremaid kohti päkkerielu nautimiseks, sest pargivaht pole kunagi tüüdanud. Enne päriselt lahkumist pidime veel paar asja korda ajama. Kõigepealt ostsime välise kõvaketta, et kõik pildid ja videod ka varukettale saada. Üldse pole tore avastada, et kõikidest viimase kolme aasta piltidest on vaid üks koopia ning need läpparis, mis just pillid kotti pani. Teine halb kogemus oli siis, kui Singapuris GoPro 2 ära kaotasime ning pooled Euroopareisi videod ka teadmata kadunuks jäid. Aga nagu alati, pärast halba tuleb jälle hea ja nii ka seekord. Vigaseid läppareid olen ennegi parandanud ning olin üsna veendunud, et saan sellegi korda. Kui mitte korda, siis vähemalt pildid kätte. Seekord oli remont aga päris keeruline, sest Mari-Ly läppar Windowsisse ei laadinud ja ei töötanud isegi siis, kui USB pulga pealt Linuxit proovisin laadida. Lõpuks, tehniline jutt välja jättes, sain pildid kätte nii, et ühendasin Mari-Ly läppari kõvaketta enda arvuti külge ning jooksutasin USB pulga pealt Linuxi. Kuna kõvaketas oli ka vigane, siis niisama Linux seda ei tuvastanud. Tähendab tuvastas, aga ei suutnud midagi lugeda ega kirjutada. Ütles vaid, et failisüsteem on vigane. Lõpuks õnnestus kõvakettale ligi saada ainult lugemisrežiimis ning sain kõik olulise varukettale kopeerida. Pärast formateerimist hakkas kõvaketas normaalselt tööle, aga läpparit tööle saada ikka ei õnnestunud. Vähemalt sain omale projekti edasiseks. Kui aega saan viskan pilgu uuesti peale. See tähendas aga seda, et Mari-Lyl läppar puudus ning minu oma pole kaugelti piisavalt hea GoPro videode töötlemiseks. Otsustasime ka uue läppari osta, kui leiame mõne hea hinnaga nii umbes 500-700 dollarit. Aega meil palju polnud ning õige pea hakkas tunduma, et uue läppari leidmine on võimatu missioon. Kõik leitud läpparid olid kas liiga kallid või mitte piisavalt head. Sõitsime läbi kõik põhja Perthi elektroonikapoed ja sirvisime läbi netipoed, aga ei midagi. Pärast umbes 15 poe külastamist jõudsime suvalisse OfficeWorks’i ja kasutasime sealselt arvutit netipoodide külastamiseks. Pärast mitmetunnist surfamist polnud meil ikka midagi ja lootus oli kadunud. Poest välja sammudes tahtis Mari-Ly veel korra poe läpparivaliku üle vaadata, et äkki midagi ikka leiame. Ja leidsimegi. Silma hakkas üks ulmelise soodukaga arvuti. Hinnatud alla 1099 dollari pealt 499 dollari peale. Sildile oli kirjutatud, et tagasi toodud arvuti. Kohe kutsusime ühe töötaja enda juurde ning hakkasime läppari kohta pärima, et miks nii odav ja miks tagasi toodi. Müüja rääkis, et ostjad tulid tagasi ja ostsid omale hoopis mingit sorti macbooki ning seda ei soovinud. Poe tehnik vaatas läppari üle ning mingit viga ei leindud ja nüüd on ta uuesti müügis. Kui selle ostaks, siis garantii on olemas ja läpparit kasutatud vaid paar päeva. Selge. Panime läppari tööle, et ise ka töötamises veenduda. Õige pea selgus, et midagi on tal ikka viga, sest kui esialgu töötas kõik laitmatult, siis mõne aja pärast hakkas touchpad hakkima. Müüja käis poe tehnikuga rääkimas ning tuli tagasi jutuga, et enne tundus kõik korras olevat ning ei tea mis nüüd lahti on. Sellegipoolest olime huvitatud ja uurisime kas saaks hinda alla ja saimegi. Müüja pakkus hinnaks 299 dollarit ja tasuta hiire, sest ilmselt on viga touchpadis. Me olime diilist täiesti sillas. Ma eeldasin, et viga pole nii tõsine ja tarkvara update või äärmisel juhul uus touchpad peaks probleemi ära lahendama. Ostsime läppari ära. HP Split x2, Core i5, 8GB ram, 128GB SSD ja 500GB HDD. Juba mälud ise maksavad rohkem, kui me läppari eest maksime. Hiljem selgus, et hiire hakkimine pole üldsegi touchpadi viga ja tegu hoopis seda tüüpi läppari disainiveaga. Läppar koosneb tabletist ja dokist ning nendevahelis ühenduse katkemise korral hakkab mitte hiir vaid operatsioonisüsteem hakkima. Natuke vaja ekraani liigutada ja kõik on jälle okei. Ilmselgelt poleks HP mu läptopi ostu esimene valik, aga kamoooon, ainult 300 dollarit. Tulemusega olime väga häpid ja 8GB RAMi sobib suurte GoPro videode töötlemiseks ideaalselt. Viimase asjana tahtsime endale soetada uusi telefone, sest plaanisime omale võtta lepingulised mobiilipaketid. Maksaksime umbes 90-100 taala kuus ning saaksime 7GB netti ja uued Samsung Galaxy 6 Edged. Ei pruugi tunduda kõige parem diil, aga kui kohe räägin miks ta seda on. Praegu maksame ca 30 dollarit 1GB neti eest ja paremad paketid maksavad ca 70-80 dollarit. Lepinguga paketi saaks peaaegu sama raha eest, sest telefoni eest maksaks vaid 10-20 taala kuus. Lisaks sellele on tööhostelites internet tihtipeale tasuline, kuni 20 taala nädal. Tasuline on ta ka väiksemates raamatukogudes, teistes avalikes internetipunktides ja karavanparkides. Tihtipeale paar taala 200MB eest või ligi 10 taala päeva eest. Isegi meie lemmikus internetipunktis, McDonalds, kulub päevase külastuse peale umbes 5 taala ühe kohvi näol. No ja lisaks sellele on avalikes internetipunktides mahulimiidid ning torrentite kasutamine blokeeritud. Loodan, et see annab ülevaate miks meie blogi väga tihti ei uuene ja miks me igapäevaselt skaipida ei saa. Telefonipakett teeks meie elu päris palju lihtsamaks, aga pärast kõikide operaatorite külastamist selgus, et meie viisaga nad lepingut väga anda ei taha. Öeldi, et tulge tagasi siis, kui saate kätte oma teise aasta viisa. Ilmselt on leping võimalik ka praegu saada, kui susserdama hakata, aga hetkel meil selleks aega pole. Seega peame leppima oma Vodafone pakettidega, mis kergelt öeldes on kõige sitemad paketid üldse. Aga sellest kunagi hiljem. Ühel õhtul tagasi Burns Beachi poole sõites viskas kõik üle ja otsustasime kohe minekut teha. Pimeduse saabudes sõitsime Perthist minema ja seiklus võis alata.

Esimeseks peatuspaigaks sai Lancelin ja kohe linna kõrval laiuvad liivadüünid. Kohale jõudsime õhtul ning kuna pimedas liivadüüne avastada pole teab mis põnev, siis ööbisime linna lähedal asuvas surfirannas. Õhtul pidasime maha juba tavapäraseks saanud filmiõhtu ja lugesime raamatuid. Kuna siin reaalselt lähebki kell 6 kottpimedaks, siis õhtud kulgevad üsna sarnaselt ja magama lähme vara. Kell 10 või nii. Hommikul ärkame päikesetõusuga ja tihtipeale pole äratuskella vajagi. Jällegi ärkasime kell 6 ning sõitsime kohe liivadüüne külastama. Kui esialgu mõtlesime, et võtame ette mereäärse tee, siis õige pea pidime ikkagi otsa ümber pöörama. Tee läks väga liivaseks ja oli hea võimalus, et meie kaheveoline Notsu kaevab endale õige pea mõnusa augu. Enne tagasisõitu jalutasime veel ka düünidel ja uudistasime erinevaid liivale maalitud loomajälgi. Tagasi sõites leidsin end mõttelt, et jube lahe oleks kui Notsu oleks neljaveoline. Kui uuesti peaks autot hakkama ostma, siis ilmselt vaataks pingsamalt ka neid. Põhjus lihtne, Austraalia on täis teid kuhu saab vaid neljaveoliste masinatega ning julgen väita, et neis kohtades saaks vabalt pargivahte kartmata kämpida ja ilmselt kõige lahedamad rannad pesitsevadki just nende raskesti läbitavate teede lõpus. Sellegipoolest oleme Notsuga väga rahul ja ilmselt ei suudaks mitmeid kuid väiksemas 4x4 masinas elada.

Lancelinist edasi sõitsime The Pinnacles rahvusparki. Park kujutab endast liivakõrbe, kus asub tuhandeid kivitorne. Mõned väiksemad, teised suuremad. Infotahvlilt saime teada, et esimesed avastajad arvasid, et tegemist on iidsete varemetega ja mere poolt vaadates nii ka tundub. Tornide vahel saab kõndida jala ning laisematele on tehtud ka autotee. Üldiselt soovitan sõita autoga, sest jala parki läbi kõndides ei näe midagi rohkem ning autotee peal on piisavalt parkimiskohti, kus kivitornide uudistamiseks seisma saab jääda. Selline omamoodi ja tore vaatamisväärsus. Kui seda parki külastada, siis minge kindlasti vara hommikul, sest siis on lootust näha emusid ja kängurusid kes sel ajal autoparklas hommikueinet naudivad.

Edasi sõitsime mööda randa põhja poole. Kindlat plaani meil polnud ja seega põikasime aegajalt  mõnele randa viivale teele lootuses leida mõnus ööbimiskoht. Kohti oli mitmeid, aga tihtipeale olid elumajad liiga lähedal või olid kohad liiga avalikud ja oht pargivahile jalgu jääda tundus kõrge. Mingil hetkel ühte mereäärset kohta uudistades sattusime kohalike otsa, kes kohe tulid uurima meie plaanide kohta ja kas soovime ööbima jääda. Siiani ei saa aru miks ja kuidas nad sinna sattusid, sest koht oli üsnagi peidetud ja nad sõitsid sinna tükk aega pärast meid ning lahkusid kohe kui meie olime ära sõitnud.  Igatahes andsid nad meile väärt nõu ja soovitasid sõita järgmisse maakonda, sest seal võib 3 päeva ilma probleemideta kämpida. Võtsime nõu kuulda ning õige pea leidsime väga mõnusa koha täiesti mere kaldal. Ja jäimegi kolmeks päevaks. Enamasti lihtsalt vedelesime rannal, püüdsime kala ja lugesime raamatuid. Viimasel päeval võtsime end kokku ja tegime ka midagi kasulikku bussi akendele sääsevõrkude panemise näol. Ilmselt oli selle tegemiseks ka tagumine aeg, sest mida rohkem põhja poole sedea rohkem sääski ja kärbseid meid igal õhtul tüütama saabus.

Cervantese stomatoliidid

torm Cervanteses

kodu kolmeks päevaks

Sealt suundusime Geraldtoni, kus veetsime 2 päeva, sest blogi vajas uuendamist. Jah, Blogi üles panemiseks kulus terve päev. Teksti kirjutamine on see kõige lihtsam osa ja nagu eelnevalt mainitud, siis piltide ning videode üles laadimine see kõige keerulisem osa. Taas kasutasime blogi uuendamiseks McDonaldsi netti ja kui kõik tundus valmis olevat, siis kulus veel vähemalt tund, et tekst ja pildid õigesse formaati ja suurusesse saada. Tuleb välja, et aegajalt tekitab teksti Wordist Bloggerisse kopeerimine kokku  paraja käki ja asjast soti saamiseks tuleb lugeda blogi kujunduse koodi. Vähemalt saime tehtud ja loodetavasti teile meeldis.

Suuremad linnad on meile üldiselt no-no ja ega meile Geraldtongi nii väga meeldinud. Õige pea olime jälle teel ning järgmine sihtpunkt oli Port Gregory ja selle kõrval asuv roosa järv. Kohale jõudes tõdesime, et järv ongi täitsa roosa ja seda eriti läbi päikeseprillide. Pildile ta muidugi nii roosana ei jäänud, aga aimu saate ikka. Roosaks teevad järve vees, mis on oluliselt soolasem kui ookeanivesi, elutsevad bakterid ja vetikad. Eriti lahe meie jaoks oli järve kaldale uhutud sool, mis väiksemate lompide peal näeb välja nagu jääkate ning vee piiril kui lumi. Kui järv oli ära uudistatud, siis tegime peatuse Port Gregory sadamas ja suundusime karavanparki, sest riided ning meie vajasid pesemist. Õhtul suundusime sadama kaile, võtsime poest kaasa paar purki õlut ning püüdsime päikeseloojangut nautides kala. Kätte saime vaid ühe heeringa ning mõne merikogre. Hommikul päikesetõusuga olin mina ,vana kalamees, jälle kail. Seekord kasutades nädalaid varem õpitud tehnikat kuidas suur kala paralleelselt kaiga kaldale tirida. Kohe algul oli selge, et päris tavalise kalaga tegu pole ning lanti ära võttes pidin tõdema, et kala on päris kole ja üldse mitte selline keda tahaks küpsetada ja süüa. Küsisin nõu ühe naise käest, kes parasjagu paadiga kai juurde jõudis ning ta arvas, et ka tema seda kala ei sööks. Samal ajal karjus mingi mees eemal asuvast parklast, et kala on mürgine. Tore. Suurim kala mille senini kätte olen saanud ja ta pole söödav. Vähemalt sain pildile enne kui hirmutise tagasi vette lasin. Hiljem sain teada, et tegu oli Lagocephalus sceleratus e fugu, eestikeelses nimes kindel pole, ja süüa antud kala kohe tõesti ei kõlba. Selleks korraks oli mu kalapüügituhin kadunud ning nüüdsest ühtegi tundmatut kala näppima ei hakka.

roosa jää?

maitseb soolaselt!

kollkala

Järgmisena jõudsime Kalbarrisse, kus piltide pealt tundus väga lahe pankrannik. Sõit polnud pikk ja pettuma ei pidanud. Rannik oli tõesti väga lahe, kaljud kõrged ning vaade ilus. Jalutasime mõõda pankrannikud seni kuni kõik kaardil märgitud vaateplatformid olid külastatud ja sõitsime Kalbarri linna.

peaaegu nagu ida kallas ;)

 Enne kohvikute külastamist käisime jõesuudmes ujumas. Mõnnnnnaaa. Hiljem selgus, et seal pidi päris palju haisid olema ning kohalikud seal väga hea meelega ei uju. Jaiks. Kui kõik meie päevased toimetused olid tehtud astusime esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse. Menüüd silmitsedes kuulsin leti tagant hõiget ja nägus blondiin hüppas Mari-Lyle kaela.