Uued algused

Midagi väga kurjakuulutavat sel hommikul ei toimunud. Tavaline päev, polnud isegi mitte kõige kiirem päev, aga töötajaid oli järjekordselt vähevõitu. Viimasel ajal pole mingi ime, et peadirektor meiega koos laudu koristab. Ilmselt järjekordne viis palgaraha kokku hoida. Mul oli tavapärase jookide lauda viimise ja baari ala asemel ainult 2 sektsiooni, mis oli tavapärasele ringi jooksmisele väga mõnus vaheldus. Tavaliselt ongi nii, et 2 sektsiooni  ühele teenindajale ning probleeme pole. No terrass on muidugi viimasel ajal pea alati mehitamata, mis tähendab seda, et enda laudadele lisaks peab igaüks jooksvalt aitama õueala teenindada. Tavaliselt pole see probleemiks, aga vahepeal meeldib meie toredatele ülemustele eksperimenteerida sellega, et kui palju meid pigistada annab. Ja nüüd, kui kõige kiirem periood ehk jõulud ja uus-aasta on möödas, on vaja ju jälle kõvasti eelarvet koomale tõmmata ja minimaalselt inimesi tööle panna. Ühesõnaga, kogu tänane draama algas sellest, et järjekordselt oli tööl liiga vähe inimesi. Kõik jooksid ringi ja vandusid ning igaüks oli selle viimase piiri peal, et kellelegi käratada. Peadirektor jooksis eesrindel. Üks hetk märkasin köögis mingit jama. Haarasin esimese ette juhtuva laua pealt paar musta nõud ja tormasin umbsesse kööki ja ennäe. Mari-Ly ja peadirektor jagelevad keset kõige liiklusrohkemat ala. Viskasin oma nõud kraanikaussi ja läksin uurima, et mis värk on. Peadirektori terav pilk ja žestid viitasid kohe sellele, et mind ta seal näha ei taha, aga sellegipoolest üritasin oma nina vahele toppida. Vastuseks sain, et kao minema ja see pole sinu asi. Mine tagasi tööle. Natuke tõrkusin ja üritasin talle selgeks teha, et natuke ikka on küll minu asi, sest koos me siia tulime ja koos läheme ka. Lõpuks, vastu tahtmist läksin jälle tööle. See ei tähendanud seda, et ma kogu olukorrast head ülevaadet ei saanud. Nad ju vaidlesid keset kööki ning kõik teenindajad ja kokad kuulasid kõrv kikkis. Mingi hetk märkasin, et Mari-Ly kõnnib tagasi restorani poole ja tahtsin juba küsida, mis täpsemalt juhtus, kuid enne kostus kõrvu peadirektori tõre hääl: „TULE TAGASI. SA EI KÕNNI MU JUUREST ÄRA.“ Ja tagasi Mari-Ly läkski.

Selgituseks niipalju, et rahulolematus algas juba nädalaid tagasi, kui tekkis selline tunne, et meid julmalt ära kasutatakse. Kui vaja, siis lastakse 10 tundi järjest ilma puhkepausita töötada ja kui mitte, siis saadetakse pärast paari tundi koju. Eriti teravaks muutusid asjad aga pärast seda, kui endine toidu ja joogi mänedžer lahkus ja, Bronwyn, meie "armastatud" peadirektor graafikute tegemise enda peale võttis. Paar päeva tagasi oli graafiku lõpuajaks märgitud 12.30, kuid jäime 12.45ni, sest ma toimetasin kohale ühte tellimust ja teised ootasid minu järgi, sest meil oli töölt koju saamiseks vaid üks auto. Lõppes olukord sellega, et järgneval päeval pidime selle tõttu lõpetama 12.15 ja põhjuseks otseloomulikult see, et eelarves pole raha, et meie kauemaks jäämisi kinni maksta. Selge. Järgmisel päeval ehk siis sellel hommikul, kui intsident toimus, pidime kõik peale ühe kolleegi töötama kella 12.30ni ja see õnnetu ainult 10.30ni. Vaevalt mõtekas tööle tulla kaheks ja pooleks tunniks :S. Ühesõnaga, tüdruk andis oma arvamuse teada ka ülemustele, et kaheks ja pooleks tunniks ta järgmine kord enam üles ei ärka ja see parem olgu mingi eksitus. Minagi olen olnud vahel märgitud tööle kaheks ja pooleks tunniks, aga iga kord lõpetanud nagu teised. Lihtsalt peadirektor on selline, kes käsib kõik lahkumise ajad üles märkida ja mitte keegi ei tohi kauemaks tööle jääda. Noh, lõpuks tehti siis nii, et tüdruk võis tööle jääda kella 12ni ja kõikide teiste töötajate lõpuaega muudeti pool tundi varasemaks. Tore, tavaliselt lõpetame 12.30 või 12.45 ja vahel harva isegi peale 13.00, sest peale hommikusööki on nii palju teha, et lihtsalt ei jõua varem ja nüüd keegi otsustab, et kõik peab 12.00 valmis olema.

Kõik need jamad tööl ja hostelis olid elu nii pingeliseks muutnud, et täna lõpuks lasi Mari-Ly nad kõik välja. Vaidlesid nad peadirektoriga just nende samade asjade üle, et pole normaalne graafikuid muuta 5 minutilise etteteatamisega ja nii vähe inimesi tööle kutsuda, et isegi Chuck Norris ei saaks kõigega hakkama. Lisaks sellele veel, et Mari-Lyle oli tol hommikul antud 2 sektsiooni ja jookide lauda viimine, millest viimane on ise juba paras üheinimese töö. Tavaliselt juhtub nii, et jookide valmistajal on nii kiire oma toimetamistega ja jookide lauda viia peab võtma vastu kõik tellimused. No ja lõpetuseks anti Mari-Lyle koristada veel ka terrass. Teeks väikse arvutuse. Terrass on 10 lauda, sektsioonid 3 ja 4 on umbes 13-14 lauda, mis teeb kokku 23-24 lauda ja siis peab tegutsema veel baaris, kus mõnikord tuleb järjest niipalju tellimusi, et 15 minutit ei saa lahkuda. Kogu olukorra võtab hästi kokku üks TripAdvisori kommentaar, kus klient kirjeldas olukorda pea perfektselt. „Rumal hommikusöögi korraldus. Liiga väike ala ja mõned inimesed soovitasid teha reserveeringu, mis põhjustas isegi suurema kaose ja selle, et teenindajad jooksid ringi nagu peata kanad.“

Mari-Ly vaidlus päädis sellega, et peadirektor tegi talle selgeks, et pole meie asi siin mõelda ja vaielda ülemuste koostatud tunniplaani ega millegi muu üle. Meid on siia palgatud selleks, et me tuleks ette määratud tundidel, töötaks nagu loomad ja pärast läheks koju tagasi ning ei tekitaks mingit draamat hotelli korralduste suhtes. Pärast intsidenti tuli Bronwyn ka minu juurde ja ütles, et hostelisse tagasi jõudes peame minema rääkima Dave’ga. Selgus, et hotell maksab palju raha selle eest, et agentuur kõik asjad korda ajaks ning hotell ei taha meie probleemidega mingit tegemist teha. Ja siis lõpetuseks tuleb keegi hotelli töötajatest ja ütleb sulle, et sa peab koguaeg naeratama. Fuck off!!

Hostelisse tagasi jõudes oli Dave retseptsioonis juba ootamas. Jutt oli pikk, aga üllatavalt sõbralik. Üritas meid veenda sinna jääma. Muidugi tahab, et me jääks. Tootsime talle selle paari kuuga kena kopika nende pikkade tööpäevadega. Kõigepealt ta uuris, et mis siis täpselt juhtus ja üritas seletada, et hotellides töötamisega ongi nii, et graafikud muutuvad koguaeg jne. Sealt liikus teema edasi selle juurde, et tihtipeale pole see isegi meie süü, et peame kauemaks jääma, sest autosid pole piisavalt. Selle jutu peale kostis ta vaid seda, et me ise peaksime siis rohkem autosid küsima ja tema arust on see iseenesest mõistetav ning selgusetu on see, et miks me ise autosid paremini ei majanda. Ei öelnud, aga mõtlesin, et selle eest me neile ju automaksu  maksamegi, et me ise ei peaks neid organiseerima, sest me tihtipeale ei teagi, mida graafikutes muudetud on. Ja see ka, et kui keegi auto kindlustuse puudumise tõttu sõita ei taha, siis peaks igaüks endale ise lisaks kindlustuse tegema. Ega see jutt kuhugi väga välja ei viinud ja otsustasime, et jääme erinevatele arvamustele. Nagu siin juba tavaks saanud, siis lõpuks kui neid ebameeldivaid punkte juba liiga palju kogunes mainis Dave, et kui midagi ei meeldi, siis võite iga kell 7 päeva teavituse sisse anda. Kuna olime seda juba eelnevalt arutanud, siis pikalt ei mõelnud ja tegime asja kohe seal samas ära. Ise seest põledes. Rõõmust muidugi. Enne kui kohale jõudis, et nädala pärast pole meil ei tööd ega elukohta. :D

Viimane nädal tööl oli lust ja lillepidu. Iga päeva võtsime ülivabalt. Millegi üle stressata polnud mõtet ning isegi kokkade nöökimistest vaatasime mööda. Ainuke vahe oli selles, et kõik meie otsesed ülemused tahtsid, et me ikka jääksime. Igapäev keegi küsis, et milline on meie jäämise tõenäosus ja igakord, kui mõte Bronwyni ja hosteli peale triivis, siis tuli vastuseks kiirelt üks suur ümmargune null.

Viimane vahetus, ajee!

Bye-bye Bunker Bay! ps: ärge otsige, meid ei ole pildil :D

Enne hostelist lahkumist tegime veel viimased reisid lähiümbruses, et toredate sõpsidega koos aega veeta. Üks õhtu otsustasime kambaga minna lähedal asuvasse salaranda. Salarand seetõttu, et niisama lihtsalt sinna autodega ligi ei saa ning pargivalvureid öösel oodata pole. Kõik võtsid kaasa magamiskoti ja natsa süüa ning magasime lageda taeva all kookonites taustaks ainult kuu- ja küünlavalgus. Enne päikeseloojangut vaatasime kaljunuki pealt delfiine mööda ujumas ja tegime hunniku austraaliapäraseid burgereid.

Muuhulgas oli jõudnud Mari-Ly ka endale uue kaamera vahepeal soetada ja sellest õhtust ongi esimesed pildid uue beebiga tehtud.

Pärast seda käisime Kendyli ja Stepheniga paar korda Simmo’s jäätisetehases, et veel viimased korrad seda suuepärast kohalikku maiust maitsta. Neid erinevaid maitseid on kümneid, aga lemmikuks on siiski vanaema õunakoogimaitseline. Kui keegi siia kanti satub, siis soovitan seda jäätist soojalt. Lihtsalt ülihea!

Kuigi me tööl saime viimase nädala vabalt võtta, siis tegelikult oli meil parajalt pingeid ka, sest ellu oli viimata meie suur masterplan – osta omale väike buss, kus sees siis elama saaks hakata. Iga päev vaatasime erinevaid autosid ja sättisime neid paremuse järjekorda, et neid järjest vaatams käia ja esimene sobiv ära võtta. Kuna siin läheduses midagi head pakkumisel polnud, siis võtsime nõuks Perthi sõita. Meie auto ostmine pidi teoks saama täpselt kahe päeva jooksul, mis isegi meie eelnevatele kogemustele tagasi vaadates tundub võimatu missioonina. Olime kindlad, et midagi saame ikka, aga ei tahtnud valet otsust teha ja kohe järgmine päev ära lagunenud masina otsas istuda. Reis Perthi sai selle võrra lihtsam, et ühed toredad hostelikaaslased Harri ja Jade laenasid meile oma bussi, milles saime ka öö veeta. Eelarve kukkus 200 taala pealt 60 taala peale. Thänksss. Reis hakkas pihta varahommikul, sest esimene vaatamine oli kokku lepitud juba 11ks. Kohale jõudsime väikse hilinemisega, aga prantsuse tüüp oli rõõmus ja valmis meile oma auto maha parseldama. Väitis, et müüb autot vaid selleks, et plaanib backpackeri eluga hüvasti jätta ning Austraaliasse elama jääda. Kuna neid jutte siin väga uskuda ei tasu, siis lasin kõrvust mööda ning kiire vaatluse ja sõidu tulemusena otsustasime pakkumist mitte teha. Masin nägi seest üsna väsinud välja ning küsimuse peale, et mis seal kapoti all kolksub, tuli üsnagi tavapärane vastus: „Ei tea“. Üritas ta muidugi müüa voodit, telekat ja kappe, mille ta sinna sisse oli paigutanud, aga need saaks 100 taala eest kuskilt kasutatud asjade poest. Viisakalt ütlesime, et jätame meelde ja vaatame teised tänaseks päevaks broneeritud autod ka üle ja võitja selgub õhtuks.

Kuna meil teise auto vaatamiseni oli natuke aega, siis tegime kiire eine. Täitsime oma laenatud masinat natukese õliga, mida mööda linna taga ajasime, sest nagu poolel teel siia selgus, siis mootor kuskilt otsast lekib ning õlituli hakkas reisi jooksul korduvalt põlema. Muidu masin sõitis ja töötas väga hästi, aga endamisi mõtlesin, et oma kodule ei tahaks küll igapäevaselt õli juurde valada ning auto ostu ees tekkis kerge hirm. Mõelda vaid, kui panustame autole meie raskelt teenitud kahe kuu raha ja viimane siis otsustab sussid püsti visata. Öäkkkk. Positiivsust paluuuun!

Järgmine auto, mida otsustasime vaadata oli kaugelt üle meie eelarve ning aja leppisin kokku vaid seetõttu, et näha milline kallim masin välja näeb. Piltide pealt tundus mingi vana rendika moodi, aga kirjeldus ja pildid olid üsnagi segadust/küsimusi tekitavad. Seega võtsime nõuks asi ise üle vaadata ja loodetavasti ka proovisõit teha. Kohale jõudes selgus, et tegemist päris suure müügiplatsiga ja meie poolt vaadatud masin ei sobinud nende autode nimistusse mitte üldse. Kõik teised autod ümber läikisid kui uued ja olid enamast tavalised sõiduautod või 4x4 kastikad. Meie vaadatav buss paistis juba kaugelt silma. Kohe otsisime üles meie kontakti Steve ja marssisime auto juurde. Väliselt oli auto tip top. Ees kängururauad, värv korralik ja vaid mõni üksik roosteplekike akna tihendi juures. Seest ülipuhas ja nägi täiega korralik välja. Istmed puhtad ning salongis vaatas vastu cd makk ning rekkameeste raadio. Mitte eriti oluline aspekt, aga ülimalt cool. :D Tegemist siis Toyota HIACE Commuteriga, mis normaalses olekus peaks olema 11-kohaline buss seega ruumi kui palju. Eluruumis hakkasid kohe silma külmkapp, kraanikauss, paar nõusid täis kappi ning parajalt suur diivanvoodi. Seinal ilutses laadimiskontroller ning külmiku all kapis juhtmerägastik kahe akuga, mille külge oli ühendatud inverter. Üks juhtmepaar jooksis ka ette istmete alla ning kõigi eelduste kohaselt on seal kolmas aku, mille pealt starter ja muu jama töötab. Katusel paistis ka kaks päiksepaneeli, millest Steveil aimugi polnud. JA MASINAL OLI TÖÖTAV KONDITSIONEER (mida Harry ja Jade'i bussis kohe mitte polnud)! Esialgu nähtust piisas ning aeg oli masinat sõitmas näha. Kuna ta oli pargitud kolme teise auto taha, siis polnud Steve väga õnnelik seda sealt välja kiskuma, sest ju ta tundis, et me päris valmis seda ära ostma pole. Ega polnudki.

Sõit oli sujuv ning eelnevalt proovituga ja meie GoWorkAbout masinatega võrreldes lausa ülimõnus. Tagasi müügiplatsile jõudes nii muuseas küsisin hinnaalandust 6888$ pealt 6500$ peale ja tüüp vastas, et ikka peaks saama, millest ma olin natuke üllatunud. Sellegipoolest oli see meie paika pandud 5000$ tunduvalt rohkem. Samas, kui võrrelda seda 5000$ dollarit maksvat autot, mida hommikul vaatasime, siis selle eest 1500$ rohkem maksta poleks üldse palju. Vahepeal olime kindalaekast leidnud hunniku pabereid, mis tõendasid, et mootori hooldus õli ja rihmade vahetuse ning veepumba näol oli tehtud umbes 1000 kilomeetrit tagasi. Jeii. Kui me küsisime kõikide teiste kulude kohta nagu kindlustus, rego ja omanikuvahetus, siis kutsus ta meid kohe oma kontorisse, et kõik numbrid meile teatavaks teha. Minu peas keerles mõte, et paneks selle lõpliku numbri paberile, vaataks talle natuke otsa ja siis mõtleks kas on palju või mitte. Lõplik number oli vaid 6700$ + misiganes see kindlustus maksma läheb, sest kolme kuu rego oli olemas ning omaniku vahetus oli vaid 200$. Päriselt nii ei mõelnud, et vaid 6700$, sest Inglismaal olles olime mõelnud, et ostame mingi kõige odavama bussi umbes 2000$ eest ja loodame parimat. Kui midagi juhtub, siis saaks selle raha eest 3 samasugust osta. Kui see 6500$ maksev masin katki peaks minema, siis oleksime omadega täitsa ummikus. Vahepeal olime müügiplatsi mänedžeri käest teada saanud seda, et tüüp, kes selle auto siia tõi ehitas ta kulla otsimise tarvis. Ta tavatses sellega minna paariks kolmeks päevaks kõrbesse, et seal rikkusi taga ajada, aga kuna naine oli äsja südamerabanduse saanud, siis see hobi enam päevakorda ei tulnud ja nüüd oli 4x4 masinat vaja. Bussi oli andnud vahetuskaubana, et hinnaalandust saada. Seepärast see auto siia ilmselt üldse ei sobinudki. Polnud nende poolt päris plaanipärane auto ja väidetavalt jätsid vaid seetõttu, et mehaanikud ütlesid, et masin on väga heas korras. Asi millest ma aru ei saa on see, et miks keegi seda veel ära ostnud pole. Jah, hind on natuke üle selle mida oleks valmis maksma, aga kui vaadata millega teised backpackerid siin ringi kärutavad ning palju nad selliste eest maksavad, siis tundub lihtsalt kummaline. Pärast umbes nii tunni pikkust hinnalipikule otsa vaatamist ja arutamist jõudsime järeldusele, et ilmselt tuleks siiski ära osta. Küsisime veel garantii kohta, aga selle peale kostus, et nii vanadele nad enda firma garantiid ei anna. Mõne aja pärast tuli meie juurde üks teine töötaja kes oli avastanud, et mingit garantiid nad meile siiski pakkuda saaks. Raha eest muidugi. Diil oli selline, et kahe aasta jooksul makstakse osa igast remondist kinni, kui praegu 900$ välja käime. Töötab asi umbes nii, et kui kütusepump katki läheb, siis garantiiga makstakse 1000$ ulatuses remondikulusid. Üldiselt ma nendesse asjadesse väga ei usu, aga seekord tundus, et võibolla peaks võtma. Garantii kestvus on 2 aastat ja kui auto kunagi maha müüme, siis saame garantii uuele omanikule üle kanda. Alati saame öelda, et garantii hind oli oluliselt suurem.  Autole kutsuti juba jägmine päev järgi ja aga garantii üle võime veel mõelda ning hommikul teada anda. Jäi veel vaid paberimajandus korda ajada, pangast raha välja võtta ning terve öö mõelda meie ostu mõtekuse üle.

Jõudsime vahepeal ka Kings Park-i, kust avaneb parim vaade Perthile

Õhtul sõitsime tagasi oma endisse kodukohta Joondalupi, et seal kinos Kääbiku viimane osa ära vaadata ning seejärel vanasse heasse Burns Beachi sõita. Seal oli lootust üks rahulik öö veeta, sest viimaste juttude järgi, erinevalt mõnest muust kohast, võib seal ühe öö autos veeta. Öö möödus enamasti kenasti, kui üks varahommikune külaline välja arvata. Mingi Joondalupi linna ametnik koputas 6 aeg uksele ja teavitas, et võime siin kindlasti vaid ühe öö veeta. Üritasime talle teada anda, et teame sellest reeglist ning olemegi siin alles esimest ööd. Ta ei tahtnud sellest aru saada ning oli veendunud, et oleme siin kauem paigal olnud. Vahet pole. Sama tarkade ja unistena ronisime voodisse tagasi ning magasime edasi. Järgnev päev oli kiire-kiire, sest hommikul pidime jõudma panka. Seejärel lühike poodide külastus, et oma järele jäänud säästud laiaks lüüa ning siis juba auto üleandmisele. Kuna meie sakslastest sõbrad olid ka endiselt siinkandis, siis plaanisime nendega ka KFCs ühe hiiglasliku õhtusöögi võtta. Seda peale auto kätte saamist muidugi. Päev möödus ülikiirelt ning hiljaks jäime isegi auto üleandmisele. Ikka polnud päris kindlad, kas teeme õige otsuse, aga tunne oli hea. Ja kui auto kätte saime, siis veel parem. Ilmselt mitte Mari-Lyl, sest tema oli see, kes meie uue beebi tagasi pidi sõidutama. Umbes 250 kilomeetrit. Garantii otsustasime ka võtta, sest kui teistpidi arvutada, siis kuu kohta teeb see vaevalt 40 taala. Vähemalt on mingi kindlus, et kui nüüd midagi peaks juhtuma, siis loodetavasti ei pea ise kohe hakkama raha auto alla matma.

Saksa poistega oli jällegi väga tore ja meie uus auto valmistas neis ilget kadedust ja igatsust nende enda bussi järele. Arvestades sellega, et nad magavad kahekesi tavalises sedaanis, siis meie väike maja pidi neile paistma nagu villa. Sest olgem ausad, seest on meie uus kodu ikka väga vinge. Poistega tegime veel plaane, et kunas ja kus me uuesti kokku saame ning naljatasime, et meid teades vast järgmine nädal. Liiga palju kordi olime hüvasti jätnud ja paari nädala või kuu pärast jälle koos õhtust söönud. Seekord tundus aga teistmoodi. Neil oli jäänud siinkandis veel nädal ja kui auto vastu peab, siis järgmisel nädalal on nad juba 1000 kilomeetrit põhjas. Meie põrutame oma uue koduga 300 kilomeetri kaugusele lõunasse. Kui kõhud rämpstoidust punnis olid, siis jätsime pimeduse saabudes viiendat korda hüvasti ning alustasime oma teed tagasi helesiniste randade maale.

Paksmaod said jälle kokku

Mari-Ly sai auto juhtimisega hakkama väga kenasti, kui esimene sõit välja arvata. Noh, tähendab hakkama sai ikka kenasti, aga see paanikahoog, mis teda valdas oli hirmutav. :D Pole teda enne nii närvilisena näinud ning ei osanud seda oodatagi. Nägi see välja umbes nii: 

Tema mulle: „Mis ma nüüd teen? Mis käik sees on? Pane esimene kiirelt. Oot. Oot. Miks auto ei liigu?“ 

Mina vastu: „Sa pead piduri ka lahti laskma.“ 

Mari-Ly: „Lasen ju.“ 

Mina: „Siduri ka.“

Tema: „Milline see sidur on?“

Saate pihta küll. Tagasi mõeldes on ikka ülinaljakas. :D

Notsuuu!

Kodu korda!

Saigi korda!

Poolel teel koju kohtasime teeäärsel parkimisplatsil paarikest kelle auto edasi ei tahtnud sõita. Poiss seisis lihtsalt auto kõrval samal ajal kui tüdruk telefoniga auto all upitas. Mina, vana mehaanik, läksin kohe abi pakkuma ja vaatasin ka auto alla, kõik kohad olid mingit vedelikku täis, ja pidin nentima, et ma ei tea autodest ikka mitte midagi. Polnud nagu mootoriõli moodi, sest konsistents oli väga vedel ja hele, aga kui näpu sisse pistsin, siis vedelik oli ikka täitsa õli moodi. Päris täpselt aru ei saanud, kust see õli välja oli lekkinud, aga kui kuulsin, et enne seisma jäämist mootor üle kuumenes, siis mingit head tagasisidet neile anda ei osanud. Ma siiski üks neist, kes vaatab ja imetleb kuidas mootor töötab, aga rohkemaks kui mõne mutri keeramine ma võimeline pole. Soovitasin RAC kutsuda, sest tihtipeale oleme siin kuulnud mootor ülekuumenemisest ning õlist igalpool ja üldiselt see selline viga pole, mille saaks nätsu ja MacGyveri teibiga ära parandab. Kõige õnnetum aspekt kogu loo juures on see, et paarike oli selle auto ostnud paar tundi tagasi Perthis ja nii kaugele, umbes 150km, nad jõudsidki. Võimalik, et üks neist paljudest autodest millele meiegi silma peale olime pannud. Valetasin. Kõige õnnetum asi on see, et nad maksid selle eest sama palju kui meie ehk 6500$!!!! :S

Hommikul ärkasin nii, et umbes tunnike läks aega enne kui meelde tuli, et eile omale auto ostsime. Muidu poleks vist meeldegi tulnudki, kui Harri seda näha poleks tahtnud. :D Kui hostelis auto jutuks tuli, siis teisedki kohe tulid uudistama. Masina juurde jõudes keegi kohe mainis, et WTF just hommikul vaatasime seda ja mõtlesime, et tahaks endalegi sellist. Keegi, isegi mitte meie, ei uskunud, et sellise autoga tagasi tuleme. Ja et asi veel toredam oleks mainiks veel ära, mis me kõik autost leidsime. Diivanvoodi all kambrites oli peidus elektrigrill, gaasipliit (2 tükki, üks suur teine väike), 2 gaasiballooni(1.25kg ja 2.5kg), veepaak elektripumbaga, suur telk(lisaks veel igasugu presenditükke ja muud kola, mida pole jõudnud lahtigi võtta), elektridušš, 2 veekanistrit, hunnik pikendusjuhtmeid, teine hunnik nööre ja köisi, LCD ekraan sisseehitatud DVD mängijaga ja hunnik sööginõusid. Kindlasti midagi veel, mis esimese hooga meeldegi ei tule. Alles paar nädalat tagasi ledsin järjekordse lüliti, mis meie laelambid tööle paneb. Imeline auto. :D

Kui Mari-ly sai vahepeal endale uue ratta, siis...

Mina sain endale hoopis vöötohatise :(

Mõnel üksikul päeval, kui me autot ei imetlenud, tegime ka midagi mõistlikku nagu viimane chill hostelirahvaga järjekordsel rannajupil, kus leidsime väikse ookeanist eraldatud basseini. Vahel harva lõi mõni suurem laine üle kivitakistuste ning tunne oli nagu kuskil veepargis. Nii me kõik koos seal päikeseloojangut ootasime ja vaatasime. Pitsatükk ühes käes ning siidripudel teises. Nagu kunagi eelnevalt sai mainitud, siis meid läks hostelist ühel nädalal minema umbes kümme ja mõned kohe järgneval. Seega võtsime nendest viimastest  koos oldud hetkedest kõik. Kes teab, võibolla ei näe enam kunagi.

Vahepeal olime saanud niipalju targemaks, et meie kaua oodatud puhkus ei alga veel niipea, sest olime end ära registreerinud ühe teise agentuuriga. Vihkan neid agentuure juba, aga tööd saab kiirelt. Seekord siirdusime viinamarju noppima. Esimene päev pidi olema kohe järgneval hommikul, kui hosteliga hüvasti jätame. Viimasel õhtul käisime veel Mari-Ly esimeste toakaaslastega õhtust söömas, et juhul kui rohkem ei näe, siis vähemalt oleme hüvasti jätnud.  Ja peale seda sõitsime juba Margaret Riverisse, mis on selle piirkonna veinipealinn. Hommikune äratus pidi olema umbes 4, sest töö hakkab pihta juba 5. Magama saime muidugi alles öösel 12 paiku kuskil suvalises rannas, millest pidi saama meie uus kodukoht. Nüüd hakkab pihta see õige backpackeri elu. Peitusemäng pargivahtidega, võimuvõitlus nende väheste heade ööbimiskohtade üle ja elu autos.

hüvastijätt meie toaga

õhtusöök Mari-Ly toagängiga plus Howard

viimased dringid meie lemmik ülemuse Michellega (vasakul)

Hommikul tõdesime jällegi, et kõige lahedamad inimesed leiavad sind ja neid ei tasu mitte otsida. Tööle ilmudes selgus, et selle agentuuri jaoks töötab veel nii mõnigi eestlane ja kaks neist olid meie uued suured sõbrad, Piia ja Aire. Jeeee. Klapp oli kohe väga hea ning suurt tutvumispidu polnudki vaja, kui juba sõitsime tööle ühes autos, tegime peale pikki (3-4 tunniseid :D) tööpäevi Margaret Riveri ühes pargis pikniku ning praktiliselt kolisime nende majja elama. Tegelt päris nii ikka polnud, aga vahepeal oli tunne küll, et peaks nende majaomanikule meie pideva sealviibimise eest mõne kopika viskama. Tööpäevad nägid välja sellised, et hommikul kulutasime rohkem aega agentuuris tiimi kogunemist oodates ja põllul numbreid jagades, kui päriselt tööd tehes. Ja viimaks tööle hakates selgus, et me tublid eestlased kahvatume ebainimlike töövõimega aasiatide kõrval, kes jooksevad ringi kui elektrijänkud ja meie eest kõik marjad ära nopivad. Ja kui ma olin eriti tubli ja korjasin 2 korda rohkem kui eile, siis neil oli veel omakorda 2 korda rohkem. Ma arvan, et nad käisid ja vahetasid ämbrites minu numbreid enda omade vastu. :D Nukker on see, et selle hullu rassimise eest, mida need aasia tüübid tegid said nad tasustatud vaid miinimumi, sest meie saime kõvasti alla selle. Kahekümne tunni eest, mis me esimesel nädalal töötasime, saime umbes 220 dollarit. Isegi kui nad hullu rügamisega korjasid iga päev 2 korda rohkem, siis ei saanud nad palju miinimumist enamat. Ja nad reaalselt jooksid nende põldude vahel. Korjamine ise pole füüsiliselt ülemäära raske. Kui päike oma pea pilve taga hoiab, siis võib lugeda üheks lihtsamaks farmitööks, mida me viimase paari aasta jooksul teinud oleme. Õhtuid sisustasime Piia valmistatud hõrgutisi süües, niisama laiseldes ja filmiõhtuid nautides. Esimene nädal möödus kiirelt, kuid vähesed töötunnid ning kaheldav palk ei andnud rahu. Kõrvalt otsisime muud tööd, kuid esialgu väga midagi ei leidnud.

Reede õhtul, kui juba Colonial Brewery poole sõitsime, et seal uus töö 10 dollarilise pitsaga sisse õnnistada, pidime kreepsu saama, sest auto mootor seiskus hetkeliselt. Korra läks veel käima ja siis oli kõik. Täitsa kutu. Vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime läbi kõige hullemaid stsenaariume! Okouuu!



Seni kuni  meie järgmist postitust ootate väike amatöörvideo meie tulevastest tegemistest :)

Margsi video from Mari-Ly Karjane on Vimeo.