Aeg: 17 August 2014
Ilm: vahelduv pilvisus, 18 kraadi sooja
Prantsusmaa-Itaalia piiri ületasime lõuna paiku, kui päike veel kenasti taevas helendas. Kindlaid külastuskohti Prantsusmaal välja vaadanud polnud ja esialgu lihtsalt sõitsime lõunakaldal suunaga lääne poole. Üsnagi varsti hakkasime nägema Monaco silte ning õige pea jõudsimegi Monte Carlo kitsaste tänavate rägastikku. Mõnda aega otsisime parkimiskohta, et linna vahel jala liigelda, aga ühtegi head saadaval polnud. Kõik kohad olid täis hotelle, mille ette pargitud väga uhked autod ja meil oma Espacega sinna ronida ei tahtnud ja ilmselt poleks saanudki. Tegime linnas veel mõne tiiru, et autosid ja vaadet imetleda ning lõpuks otsustasime edasi sõita, sest kauneid Vahemere sadamaid oleme näinud juba palju ja kindlasti näeme veel ning suured vormel 1 fännid me ka pole.
Edasi viis tee Nizza linna, kus tegime kaubanduskeskuse peatuse, et linna kohta uurida ning toiduvarusid täiendada. Võtsime ette ka kesklinna sõita, aga pärast pikka tundi ummikus istumist loobusime sellest mõttest ja sõitsime ööbimiskohta otsima. Üldiselt ongi Prantsusmaa Rivieras sõitmine väga vaevaline, sest autosid on jube palju ning iga linna läheduses on suured ummikud. Terve reisi jooksul pole midagi sellist kogenud ning juba esimese päevaga on selline tunne, et ei taha ühegi linna keskusesse sõita. Ööbimiskoha otsimine venis väga pikaks ning kaasa ei aidanud seegi, et natuke enne Cannes't ootas meid ees megaummik. Üsna varsti selgus ka põhjus - lahe kohal oli hakkamas võimas ilutulestiku vaatemäng. Poole silmaga nägime majade vahelt mõnda pauku, kui samal ajal millimeetri kaupa edasi liikusime. Auto parkimiseks me kohta ei leidnud ning vaikselt veeresime edasi. Sähvatused ei kavatsenudki otsa lõppeda ning mereäärse tee peale jõudes saime osa kõige ägedamast püroetendusest. Mari-Ly hüppas pildistamiseks autost välja, sest edasi liikusime väga vaevaliselt ja mitte ühtegi parkimiskohta silmapiiril polnud. Mõned targad autojuhid olid oma auto ohutuledega keset teed jätnud ning ilutulestikku vaatama läinud, sellest tingitud ka megaummik. Vaatemäng oli äge ning kui ma lõpuks ummikust minema sain polnud Mari-Lyd kusagil näha. Sõitsin edasi, et mingi suurem plats leida, kus ümber pöörata. Lõpuks see mul ka õnnestus ning õige pea nägin oma heledapäist kaunitari vastu jalutamas. Peaks mainima, et ilutulestik polnud ikka veel lõppenud ning kogukestvuseks oli vähemalt tund. Edasi sõitsime Cannes'i lähedal asuva väikse poolsaare tippu, kust leidsime suure parkla. Kuna aeg oli juba hiline ja homme tahtsime Cannes'is ringi jalutada ning rannas aega veeta, siis otsustasime sinna jääda. Õhtul enne magama minekut tegime ranna ääres kerge õhtusöögi klaasikese sooja veiniga, kui justkui imeväel ilmus välja üks noormees, pakkudes meile kahte suurt jääkotti, mis talle üleliigsed olid. Jäime temaga veidikeseks jutustama ööbimiskoha teemadel, ning tema soovitus meile oli mõni teine koht leida, sest kõrval asuv maja olevat ööklubi ning öösel minevat kõvaks mölluks. Sellegi poolest jäime paigale ja lootsime, et see mürgel liiga hull pole. Õhtul magama jäime kenasti ning terve öö oli üsnagi talutav. Hommikul, kui ööklubi juba kinni oli ning peolised koju minemas, otsustasid meie kõrval parkivad noored auto tümmi põhja keerata ning seda mitu tundi järjest "nautida". Peale selle nad veel karjusid ja räuskasid ning meie magus uni sai otsa umbes 5-6 paiku. Kui lõpuks autost välja ronisime olid noored juba minema sõitnud ning terve parkla oli suvitajaid täis, kes kõik oma kodinatega parkla kõrval asuvasse randa jalutasid. Panime auto varjulisemasse kohta, tegime süüa ning sarnaselt teistele otsisime ka omale liivarannas mõnusa koha. Pool päeva veetsime rannas raamatut lugedes ja snorgeldades. Lõpuks leidsime veemaailma avastamiseks hea koha. Erinevaid kalu oli väga palju, vesi oli üdini läbipaistev ning tund tunni järel veetsime vees sulistades. Kui me olime lõpuks täiesti kõrbenud, siis pakkisime asjad kokku ja sõitsime Cannes'isse.
Cannes oli veel uhkem, kui Monte Carlo. Ühel pool helesinine meri, millel hõljus hulganisti luksusjahte ja teisel pool uhked hotellid, mille ees olid koha leidnud pea kõik erinevad luksusauto tüübid maailmas. Kõige suurem sportautode kogum, mida ma olen ühes kohas näinud. Kuna me järjekordselt istusime ligikaudu poolteist tundi ummikus, siis me peale väikse jalutuskäigu promenaadil suurt muud teha ei tahtnudki. Mõtteis oli mõnus mereäärne koht, kus saaks rahus olla, päikest võtta ja supelda. Need ummikud tüütasid nii ära, et võtsime nõuks enam mitte päeval autoga ringi liigelda.
Edasi sõitsime Saint-Tropez'i suunas. Tee muutus väga käänuliseks ning kerkis kaljunukkide kohale. Vaated merele, kaljusele rannale ja Cannes'i linnale olid uskumatult ilusad. Pole siis ime, et Prantsuse Riviera on turistide hulgas nii populaarne. Sõites leidsime mitmeid väikseid parklaid, kus ööd oleks ideaalne veeta, aga kahjuks pidime kõikidest kohtadest loobuma, sest iga parkla sissepääsu ees ootas värav, mis lubab siseneda vaid autodel, mille kõrgus on vähem kui 1,9 meetrit. Meie oma koos katuseboksiga on umbes 2,05 meetrit. Milline napikas. Lõpuks, kui leidsime ühe mille kõrgus oli piiratud 2,10 meetriga, kimasime kohe väravast läbi ja otsisime omale hea varjulise koha. Parkla oli täiesti mere ääres ning öise äratuse pärast muretsema ei pidanud, sest seal oli teisigi magalateks muudetud busse. Õhtul tegime süüa, ma püüdsin kala ning õhtu lõpuks jutustasime oma parkla hollandlasest naabriga, kes meile lahkelt oma punast veini pakkus. Jällegi algas jutuajamine sarnaselt Serbia kogemusele, kus härra meie numbrimärki vaadates eeldas, et oleme britid. Nimi oli tal Francois ja selgus, et ta on siin parklas juba 6 nädalat elanud. Poleks kunagi osanud arvata, et reisi lõpus Prantsusmaal sellise laheda tüübiga kohtume. Õhtul saime teada, et tegemist on endise karjäärihaiga, kes peale oma firma pankrotti minekut ja aastaid luksuselu elamist tegi kannapöörde ja läks tagasi selle juurde, mis talle tegelikult teha meeldib. Nüüd elab ta Prantsuse Alpides väikeses majakeses ning tegeleb terve talihooaja mäesuusatamisega ning suved veedab Prantsuse Rivieras harpuuniga kala püüdes ning vabadust nautides. Firma pankrotti minekuga kaotas ta ka kogu oma vara, seega ei tee ta seda oma kogutud vara arvelt, vaid töötab vabakutselise programmeerijana, nii umbes 1-2 tundi päevas. Õhtuse jutu tulemuseks oli see, et hommikul pidime minema kõik koos harpuuniga kalapüüki harrastama. Õhtul voodisse pugedes ei suutnud magamagi jääda, sest hommik tõotas tulla põnev.
Isegi mõnus varjuline koht ei suutnud muuta tava, et hommikul ärkasin üles liigse palavuse tõttu. Päike paistis ja ilm oli ilus, kui vaid tuul poleks nii kõva olnud. Lained vaadates tekkis tunne, et tänasest kalapüügist ei tule küll midagi välja. Francois'ga aru pidades otsustasime siiski korra snorgeldamist proovida. Võtsime oma maskid, Francois andis lestad ja harpuuni, Mari-Ly võttis GoPro, ja nii me tuult ning kõrget lainet trotsides kolmekesi vette sulpsatasimegi. Nagu arvata võis, siis ühelegi kalale me pihta ei saanud, vesi oli väga hägune ja pidev lainetega võitlemine tegi isegi maskiga ujumise raskeks. Lasime niisama oma lõbuks nooli liivasesse põhja ning tegime kaameraga mõned sukeldumiskaadrid. Mingi hetk polnud Francois'd enam kuskil näha ja tekkis hirm, et äkki olen ta oma harpuuniga maha koksanud, aga nagu hiljem selgus, siis tal sai sogasest veest villand ning läks auto juurde kanepit maiustama. Me veel natuke snorgeldasime, aga õige pea olime meiegi väsinud. Viisime varustuse tagasi autodesse ja mõtlesime minna randa päikest võtma, aga Francois oli juba meie mõtte näpanud. Ta oli valmis ostnud pudeli külma rosé'd, meie võtsime kaasa oma ühekordsed joogitopsid ja paar õuna, nii me läksime kolmekesi randa päikest võtma ning elu üle arutlema. Rannas saime kogeda tänase mere tõelist tugevust, sest mõni hetk hiljem keelati ujumine liiga suure laine tõttu ära, aga meid see ei seganud. Rätikutel vedeledes jätkus juttu mitmeks tunniks ning Francois avaldas meile nii mõnegi saladuse piirkonna ja eriti ranna kõrval asuva kämpingu kohta. Ta oli kahe külastaja käest teada saanud kämpingu alale saamiseks vajaliku koodi ning sooja dušši ja pesu pesemise võimalusega suutis ta meis tekitada mõtte jääda veel üheks ööks. Hea ilmaga saaks hommegi veel kalapüüki proovida.
Kuna nii pesu kui meie vajasime loputamist, siis võtsime nõuks asja kohe ära teha. Pakkisime pesu ja muu vajaliku kraami kokku ning marssisime värava poole, mille kaudu kämpingu alale saab. Koodi sisse toksimine oli edukas ning õige pea saime sooja vett nautida. Kes oleks arvanud, et sooja dušši all käimine ühel hetkel nii luksuslik võib tunduda!? Pärast pikka dušši tegime paraja trenni pesu pesemise näol. Nimelt, meil polnud huvi hiigel summasid pesumasina kasutamise eest maksta ning otsustasime vanakooli kasuks. Nurgas asus mitu pesulauaga varustatud kraanikaussi. Kümmekond minutit hõõrumist ja loputamist ning olime valmis tagasi auto juurde minema. Tagasitee läbi kämpingu läks sama libedalt ning järgmiseks katsumuseks oli see pesu kuhugi kuivama saada.
Eestist olime kaasa ostnud jupi traati, mis praegu tundub kõige targem ost üldse. Traati kasutades meisterdasime kahe puu vahele pesunööri ning ladusime oma pesu kuivama. Kaua meie hilbud kuivada ei saanud, sest mingi hetk pistis üks politseinik, samal ajal kui ma ees istmel raamatut lugesin, oma pea autosse ning käratas midagi prantsuse keeles. Kui ta lõpuks aru sai, et meie seda keelt ei mõista vehkis ta kätega meie pesunööri poole ning andis märku, et nii ei lähe. Noppisime pesu nööri pealt maha ning enne kui kõigega valmis olime jõudis see politseinik kõikide teiste puhkajate juures käia ja nendegi suunas oma pahameelt pilduda. Ju talle siis ei meeldinud, et teised saavad ilusat ilma nautida, kui tema tööd peab tegema. Kui korravalvur lõpuks mineme sõitis panime meie oma ajud tööle, et kuidas märjad riided kuivaks saada. Algul panime pesunööri kahe auto ukse vahele, aga kui lõpuks selgus tõsiasi, et pesu enne hommikut kuivaks ei saa, siis meisterdasime pesunööri auto sisse esiistmete kohale. Päris geniaalne. Ise naersime, et elame nagu mustlased ja kui asu olla, siis palju puudu polegi. Auto on meie kodu ja kodu on seal, kus parasjagu peatume. :)
Õhtul marssisime tavapäraselt Francois'i auto juurde, sest hommikuse jutu käigus andis ta lubaduse meile isiklikult oma kokandusoskusi näidata ja üks rohelise karri roog valmistada. Meie õnneks pidas ta oma sõnast kinni ning päikese loojangu aeg meie õhtusöök juba podises. Õhtu lõppes veini juues ning ülitulist rohelist karrit nautides. Isegi meie, kes me tavaliselt üsnagi vürtsikaid toite sööme, pidime aegajalt vahet pidama, et põlevale suule rahu anda. Õhtu oli täis huvitavat arutelu, vahepeal külastasid meid teisedki parkla naabrid, kes olid otsustanud enne öö saabumist Saint Tropez'sse sõitma hakata. Tegemist oli sakslase ja hispaanlasega, kes sarnaselt meile reisisid Euroopas ringi oma ümber ehitatud volkswageni bussiga. Õhtu lõpus uurisime veel Francois kohta ning saime teada, et ta majake asub kohe suusakuurorti kõrval, kus olevat ühed parimad puuderlumega nõlvad Euroopas. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et ta lubas meile iga kell ööbimist pakkuda, kui meil peaks kunagi olema tahtmist mägedesse sõitma minna. Magama läksime siis, kui veinid otsas ja väljas juba kottpime. Voodis lesides suutsin mõelda vaid sellele, kuidas kunagi sai Kanadas iga nädalavahetus Rocky mägedes lumelauaga sõitmas käia. Olid ajad. Äkki nüüd, kui põlv on meniskioperatsioonist taastunud, saan ühe talve taas kuskil mägedes veeta.
Hommikul ärgates oli Francois'i auto kadunud, kuigi olime kokku leppinud hommikul kohe kala püüdma minna. Ilm oli natuke parem ning otsustasime Mari-Ly'ga niisama snorgeldada ja päikest võtta. Teadsime, et Francois käib aegajalt ühes lähedal asuvas kohvikus tööd tegemas ja ootasime teda paari tunni pärast tagasi. Päike oli kõrvetavalt kuum ja väga pikalt me lageda taeva alla vedeleda ei suutnud. Juba praegu olen mitu korda jõudud kooruma hakata. Kolisime oma auto juurde ja lugesime raamatut, kui uus sõber oma retkelt tagasi jõudis. Selgus, et ta auto radiaator oli vahepeal otsad andnud ning ta käis uurimas, mida ette võtta ja palju remont maksab. Kuna ta ise ei tahtnud täna vette ronida, siis laenasin ta käest harpuuni ja lestasid ning läksin ise. Nõuandeks sain, et kõige lihtsam on püüda lestasid, kes liivaste põhjade peal lesivad, aga neid on väga raske märgata.
Esimese poole tunniga nägin palju erisuuruses kalu, aga proovisin mis ma proovisin, kätte ma neist ühtegi ei saanud. Nii kuradi kiirelt liikusid eest ära ja minu harpuuni nool tabas alati tühjust. Lõpuks otsustasin vaid lesta kalu otsida ning väga kaua aega ei võtnudki. Leidsin koha, kus neid oli kümne kandis ja hakkasin muudkui sukelduma ja tulistama. Esialgu tabasid nooled taas tühjust, aga paari proovimise järel oli esimene käes. Kuna mul seda esimest kuhugi panna polnud, ujusin kogu tee tagasi kaldale ning tegin ettevalmistused järgnevaks püügiks. Traadist meisterdasin silmuse, kuhu püütud kalad kinnitada ning noale tegin tupe, et see mind kogemata katki ei lõikaks. Nii ma läksin kiirelt tagasi oma äsja leitud püügikohta ja suurte ootustega hakkasin kalu jahtima. Seekord kõik aga nii libedalt ei läinud. Laine oli muutunud tugevamaks ning peale mõne üksiku väikse lesta ja kaheksajala ma rohkem kalu ei kohanudki. Lõpuks sain ühe kala kogematta kätte ka, oli teine veel väga väike ja nii kahju hakkas, et rohkem ma püüda ei tahtnudki. Tagasi koju jõudes sain Francois käest kiita, et kaks kala esimese korra kohta pole üldse mitte paha tulemus. Kuna me olime juba niigi kauemaks jäänud ja esialgse plaani kohaselt peaks juba Inglismaal olema, siis hakkasime asju pakkima. Ära minna oli kahju, sest koht oli mõnus ning iga päev Francois'ga nalja visata, snorgeldada ja kala püüda oli just see, mis jättis reisi lõppu kõige helgema mälestuse. Enne lahkumist kinkisime Francois'le konservi täie tallinna kilusid ja suveniiri pudeli Viru Valget, sest midagi muud eestipärast meil alles polnud. Mainisime veel seda ka, et kuidas neid kilusid on õige süüa ning panime autole hääled sisse ja sõit Saint Tropez'i poole võis alata.
Kuidas me lõuna kaldalt kaugele põhja jõudsime juba osa kahes...
Edasi sõitsime Saint-Tropez'i suunas. Tee muutus väga käänuliseks ning kerkis kaljunukkide kohale. Vaated merele, kaljusele rannale ja Cannes'i linnale olid uskumatult ilusad. Pole siis ime, et Prantsuse Riviera on turistide hulgas nii populaarne. Sõites leidsime mitmeid väikseid parklaid, kus ööd oleks ideaalne veeta, aga kahjuks pidime kõikidest kohtadest loobuma, sest iga parkla sissepääsu ees ootas värav, mis lubab siseneda vaid autodel, mille kõrgus on vähem kui 1,9 meetrit. Meie oma koos katuseboksiga on umbes 2,05 meetrit. Milline napikas. Lõpuks, kui leidsime ühe mille kõrgus oli piiratud 2,10 meetriga, kimasime kohe väravast läbi ja otsisime omale hea varjulise koha. Parkla oli täiesti mere ääres ning öise äratuse pärast muretsema ei pidanud, sest seal oli teisigi magalateks muudetud busse. Õhtul tegime süüa, ma püüdsin kala ning õhtu lõpuks jutustasime oma parkla hollandlasest naabriga, kes meile lahkelt oma punast veini pakkus. Jällegi algas jutuajamine sarnaselt Serbia kogemusele, kus härra meie numbrimärki vaadates eeldas, et oleme britid. Nimi oli tal Francois ja selgus, et ta on siin parklas juba 6 nädalat elanud. Poleks kunagi osanud arvata, et reisi lõpus Prantsusmaal sellise laheda tüübiga kohtume. Õhtul saime teada, et tegemist on endise karjäärihaiga, kes peale oma firma pankrotti minekut ja aastaid luksuselu elamist tegi kannapöörde ja läks tagasi selle juurde, mis talle tegelikult teha meeldib. Nüüd elab ta Prantsuse Alpides väikeses majakeses ning tegeleb terve talihooaja mäesuusatamisega ning suved veedab Prantsuse Rivieras harpuuniga kala püüdes ning vabadust nautides. Firma pankrotti minekuga kaotas ta ka kogu oma vara, seega ei tee ta seda oma kogutud vara arvelt, vaid töötab vabakutselise programmeerijana, nii umbes 1-2 tundi päevas. Õhtuse jutu tulemuseks oli see, et hommikul pidime minema kõik koos harpuuniga kalapüüki harrastama. Õhtul voodisse pugedes ei suutnud magamagi jääda, sest hommik tõotas tulla põnev.
Isegi mõnus varjuline koht ei suutnud muuta tava, et hommikul ärkasin üles liigse palavuse tõttu. Päike paistis ja ilm oli ilus, kui vaid tuul poleks nii kõva olnud. Lained vaadates tekkis tunne, et tänasest kalapüügist ei tule küll midagi välja. Francois'ga aru pidades otsustasime siiski korra snorgeldamist proovida. Võtsime oma maskid, Francois andis lestad ja harpuuni, Mari-Ly võttis GoPro, ja nii me tuult ning kõrget lainet trotsides kolmekesi vette sulpsatasimegi. Nagu arvata võis, siis ühelegi kalale me pihta ei saanud, vesi oli väga hägune ja pidev lainetega võitlemine tegi isegi maskiga ujumise raskeks. Lasime niisama oma lõbuks nooli liivasesse põhja ning tegime kaameraga mõned sukeldumiskaadrid. Mingi hetk polnud Francois'd enam kuskil näha ja tekkis hirm, et äkki olen ta oma harpuuniga maha koksanud, aga nagu hiljem selgus, siis tal sai sogasest veest villand ning läks auto juurde kanepit maiustama. Me veel natuke snorgeldasime, aga õige pea olime meiegi väsinud. Viisime varustuse tagasi autodesse ja mõtlesime minna randa päikest võtma, aga Francois oli juba meie mõtte näpanud. Ta oli valmis ostnud pudeli külma rosé'd, meie võtsime kaasa oma ühekordsed joogitopsid ja paar õuna, nii me läksime kolmekesi randa päikest võtma ning elu üle arutlema. Rannas saime kogeda tänase mere tõelist tugevust, sest mõni hetk hiljem keelati ujumine liiga suure laine tõttu ära, aga meid see ei seganud. Rätikutel vedeledes jätkus juttu mitmeks tunniks ning Francois avaldas meile nii mõnegi saladuse piirkonna ja eriti ranna kõrval asuva kämpingu kohta. Ta oli kahe külastaja käest teada saanud kämpingu alale saamiseks vajaliku koodi ning sooja dušši ja pesu pesemise võimalusega suutis ta meis tekitada mõtte jääda veel üheks ööks. Hea ilmaga saaks hommegi veel kalapüüki proovida.
Kuna nii pesu kui meie vajasime loputamist, siis võtsime nõuks asja kohe ära teha. Pakkisime pesu ja muu vajaliku kraami kokku ning marssisime värava poole, mille kaudu kämpingu alale saab. Koodi sisse toksimine oli edukas ning õige pea saime sooja vett nautida. Kes oleks arvanud, et sooja dušši all käimine ühel hetkel nii luksuslik võib tunduda!? Pärast pikka dušši tegime paraja trenni pesu pesemise näol. Nimelt, meil polnud huvi hiigel summasid pesumasina kasutamise eest maksta ning otsustasime vanakooli kasuks. Nurgas asus mitu pesulauaga varustatud kraanikaussi. Kümmekond minutit hõõrumist ja loputamist ning olime valmis tagasi auto juurde minema. Tagasitee läbi kämpingu läks sama libedalt ning järgmiseks katsumuseks oli see pesu kuhugi kuivama saada.
Eestist olime kaasa ostnud jupi traati, mis praegu tundub kõige targem ost üldse. Traati kasutades meisterdasime kahe puu vahele pesunööri ning ladusime oma pesu kuivama. Kaua meie hilbud kuivada ei saanud, sest mingi hetk pistis üks politseinik, samal ajal kui ma ees istmel raamatut lugesin, oma pea autosse ning käratas midagi prantsuse keeles. Kui ta lõpuks aru sai, et meie seda keelt ei mõista vehkis ta kätega meie pesunööri poole ning andis märku, et nii ei lähe. Noppisime pesu nööri pealt maha ning enne kui kõigega valmis olime jõudis see politseinik kõikide teiste puhkajate juures käia ja nendegi suunas oma pahameelt pilduda. Ju talle siis ei meeldinud, et teised saavad ilusat ilma nautida, kui tema tööd peab tegema. Kui korravalvur lõpuks mineme sõitis panime meie oma ajud tööle, et kuidas märjad riided kuivaks saada. Algul panime pesunööri kahe auto ukse vahele, aga kui lõpuks selgus tõsiasi, et pesu enne hommikut kuivaks ei saa, siis meisterdasime pesunööri auto sisse esiistmete kohale. Päris geniaalne. Ise naersime, et elame nagu mustlased ja kui asu olla, siis palju puudu polegi. Auto on meie kodu ja kodu on seal, kus parasjagu peatume. :)
vaade meie koduõuelt |
vaade Francois'i "kodust" |
Francois ja tema imehea karri |
Esimese poole tunniga nägin palju erisuuruses kalu, aga proovisin mis ma proovisin, kätte ma neist ühtegi ei saanud. Nii kuradi kiirelt liikusid eest ära ja minu harpuuni nool tabas alati tühjust. Lõpuks otsustasin vaid lesta kalu otsida ning väga kaua aega ei võtnudki. Leidsin koha, kus neid oli kümne kandis ja hakkasin muudkui sukelduma ja tulistama. Esialgu tabasid nooled taas tühjust, aga paari proovimise järel oli esimene käes. Kuna mul seda esimest kuhugi panna polnud, ujusin kogu tee tagasi kaldale ning tegin ettevalmistused järgnevaks püügiks. Traadist meisterdasin silmuse, kuhu püütud kalad kinnitada ning noale tegin tupe, et see mind kogemata katki ei lõikaks. Nii ma läksin kiirelt tagasi oma äsja leitud püügikohta ja suurte ootustega hakkasin kalu jahtima. Seekord kõik aga nii libedalt ei läinud. Laine oli muutunud tugevamaks ning peale mõne üksiku väikse lesta ja kaheksajala ma rohkem kalu ei kohanudki. Lõpuks sain ühe kala kogematta kätte ka, oli teine veel väga väike ja nii kahju hakkas, et rohkem ma püüda ei tahtnudki. Tagasi koju jõudes sain Francois käest kiita, et kaks kala esimese korra kohta pole üldse mitte paha tulemus. Kuna me olime juba niigi kauemaks jäänud ja esialgse plaani kohaselt peaks juba Inglismaal olema, siis hakkasime asju pakkima. Ära minna oli kahju, sest koht oli mõnus ning iga päev Francois'ga nalja visata, snorgeldada ja kala püüda oli just see, mis jättis reisi lõppu kõige helgema mälestuse. Enne lahkumist kinkisime Francois'le konservi täie tallinna kilusid ja suveniiri pudeli Viru Valget, sest midagi muud eestipärast meil alles polnud. Mainisime veel seda ka, et kuidas neid kilusid on õige süüa ning panime autole hääled sisse ja sõit Saint Tropez'i poole võis alata.
kalamees saagiga |
kingitus |
Kuidas me lõuna kaldalt kaugele põhja jõudsime juba osa kahes...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar