Kõigepealt meenutame vana. Video meie lemmikust farmist Austraalias on lõpuks valmis. Tegemist kiviviljade(nektariinid, aprikoosid ja ploomid) farmiga kus me töötasime esimese aasta lõpus 3 kuud.
Pika reisimisega oleme juba plaanimuudatustega harjunud ning maha jäämisest suurt numbrit ei teinud. Ostsime uued piletid ja olime õnnelikud, et lend millele jõudma peame on alles homme. Laeval istusime baari ja võtsime mõlemad ühe Guinessi. Hingasime kergendatult ja meenutasim seda tormilist remonti millega just olime hakkama saanud. Vahepeal helises telefon ja kiire vestluse tulemuseks oli uus üüriline äsja renoveeritud korterisse. Lõpuks laheneb kõik ikka hästi. :)
Soomes ööbisime venna juures keda tavaliselt näeme kord iga paari aasta tagant. Seega oli isegi hea, et reis Helsingist algas. Sai lastele meelde tuletada millised onu ja tädi välja näevad. Järgmisel hommikul sammusime juba lennukile, et teisele aastale Austraalias hoog sisse lükata.
Väike vahepeatus ja hingetõmme oli Balil. Võtsime basseini ja linnavaatega hotelli, et viimast korda varbad vette kasta ja lõõgastuda enne suurt tööotsingut. Vihmahooajal palju päikest ei näinud kuid kuradi kuum oli ikka. Suutsin isegi pilvise ilmaga natuke ära kõrbeda. Mari-Ly naeris mu pilvepõletuse üle tükk aega, kuni lennujaamas ise oma kõrvetusrante tähele pani. Karma on ikka bitch küll.
jõudsime ka kohalikele tere öelda
Kängurumaa kõrvetava kuumuse kätte jõudsime hommikul ja asukohaks endiselt Brisbane. Esimese asjana oli vaja kuidagi Notsu juurde saada. Lennujaamast linna sõitsime rongiga ning peatuses, kus pidime transporti vahetama hakkas kohe nalja saama. Teadsime jaama kuhu pidime jõudma ning kiirustades jooksime rongile. Ma hüppasin rongile esimesena ja enne kui Mari-Ly jõudis peale tulla läksid uksed kinni. Midagi enam teha polnud ja vaatasime siis teineteisega tõtt ajal kui rong liikuma hakkas. Järgmises peatuses tuli välja, et jooksin valele rongile. Tegemist oli selle liini viimase peatusega ning nüüd pidin saama kuidagi tagasi ja siis õige rongi peale. Eelmise jaama tagasi jõudes polnud Mari-Ly'd kusagil näha ning eeldasin, et ta oli juba sihtpunkti liikuma asunud. Hetkel meil ju telefoninumbreid ega netti polnud seega ei saanud ka teineteise asukohta järgi küsida. Muud üle ei jäänud kui loota, et ta läks peatusesse kuhu esialgselt pidime minema. Sammusin järgmisele rongile, mis mu sihtpunkti peaks viima. Peatusesse jõudes nägin Mari-Ly'd perroonil seismas. Olime taas koos. :)
Kohtumine Notsuga oli tore nagu alati ja käima läks ta peale 3 kuulist seismist esimene proovimisega. Loopisime reisikohvrid voodile ja tegime Brisbane'st vehkat. Nagu tavaliselt polnud me endile midagi ette planeerinud. Ei tööd, ei ööbimist, ei reisiplaani. Pärast väsitavat reisi vedelesime mõned tunnid rannas ja seejärel sõitsime mõnesaja kilomeetri kaugusele, et tööotsingutega algust teha ja loodetavasti ka mõnda lähedal asuvat rahvusparki külastada. Tegelikult oli töö otsimisega päris kiire, sest korteriremont läks poole kallimaks ning õige pea ootasime külalisi kellega idakaldal mõni nädal reisida.
Umbes nädalaks jäime paikseks väiksesse külla nimena Lowood, sest see oli Main Range rahvuspargile pisavalt lähedal. Samuti leidsime karavanpargi, mis maksime vaid 90 taala nädalas. Hea asukohaga odav baas meie edasisteks plaanideks. Üks päev külas ringi tiirutades nägime puu otsas sadu kui mitte tuhandeid nahkhiire sarnaseid elukaid. Googeldamise tulemusena selgus, et tegemist on puuviljanahkhiirtega.
kontor teel olles
kes need seal puu otsas on?
Tööotsingud läksid hästi nagu alati. Umbes nädalaga oli potentsiaalne pakkumine olemas kiivide korjamise näol. Lubati tunnipalka ja paar nädalat tööd. Asukohaks oli Tamborine mägi, mis asus ca 300 kilomeetri kaugusel. Kuigi enne selle koha leidmist saime ka teisi pakkumisi, siis ühes kohas lubati esialgu intervjuud ning seejärel anti teada, et keegi teine juba leitud. Teisest kohast ei suvatsetud kokkulepitud ajal isegi tagasi helistada. Selline see tööotsimine Austraalias kord juba on. Farmitöö on meie jaoks alati olnud lihtsaim variant. Tuleb ainult selleks valmis olla, et farm võib olla väga halb ning minekut tuleb teha juba pärast päevast tööd. Kunagi ei tea. Enne äsja leitud farmi kohale tormamist veetsime paar päeva rahvusparke külastades. Nägime mitmeid koski ning esimest täitsa metsikus looduses pesitsevat koaalat! Tekkis hoopis teine tunne kui loomaaias istuvat looma vaadata.
Queen Mary Falls
Koreelah rahvuspark
Moogerah järv
Tamborine mäe juurde jõudsime suhteliselt hilja, aga õnneks oli karavanpark juba välja vaadatud ning töö pidi hakkama kohe järgmisel päeval. Asukoht oli väga lahe. Täitsa mägede vahel ning väikse jõe kõrval, kus soojemate ilmade korral sai ujumagi minna. Farm asus täitsa mäe otsas umbes 500 meetri kõrgusel merepinnast. Huvitav Brisbane ümbruses olevate mägedega on see, et kui loodus muidu on võrdlemisi kuiv, madal ja hall, siis nii kui merepinnast paarisaja meetri kõrgusele mäe otsa minna leiad end vihmametsast. Kui nüüd veel töö ka hea on võib öelda, et teise aasta algus Austraalias on korda läinud.
Kohe esimesest päevast peale saime aru, et see töö meile sobib. Kuigi ülemused aegajalt ütlesid, et peab kiiremini korjama, siis enamasti ei käinud see meie kohta. Meie normaalne töötempo on võrreldes teiste maade sejakotiränduritega koguaeg olnud natuke kiirem ja nii ka seekord. Mõnikord ülemus tuli pärast kõigiga õiendamist meie juurde ja mainis moka otsast, et te korjate hästi ja ei pea kiiremini tegema. Algul olime natuke pahased, et mõned korjamisega venitasid. Pärast mõtisklemist jõudsime järeldusele, et las olla. Saame kokkuvõttes mõne tunni või päeva rohkem korjata. Töökaaslased olid kõik väga lahedad. Päevad lendasid korjates ning jutustades. Pausidel ajasime näost sisse kiivisid, mis olid juba natuke pehmed ja söömiseks valmis. Selliseid korvi panna ei tohtinud, korjasime hoopis tooreid vilju, mis hiljem seistes valmivad. Iga päev üritasime mõne kõvema ka taskusse pista, et mõni nädal pärast korjamist saaks ka veel maiustada. Tööd oligi ainult pooleteise nädala jagu ning õige pea olime taaskord tööotsingutel.
Kuigi ma vahepeal olin üritanud ka programmeerimise tööd saada, siis nagu eelnevatelgi kordadel jäi otsimine tulemuseta. Potentsiaalseid pakkumisi saadetakse, saab ka mõne intervjuu. Kogu protsess aga venib liiga pikaks ning enne kui midagi kindlat paika saab töötan tavaliselt juba kuskil mujal. Seekord suhtlesin ühe agendiga kes lõpuks osutus täitsa lambaks. 2 korda leppisime kokku intervjuu ja kahe erineva kliendiga. Ma küsisin end ühel päeval ka varem ära. Tulemus oli aga see, et ma ootasin intervjuud mida ei tulnudki. Kõnedele ja sõnumitele ei vastata ning päev hiljem hakkab vabandama ning tahab uut intervjuud. Ühesõnaga, lõpuks ma otsustasin programmeerimise töid mitte taga ajada ning eelistan ikka farmi või muud lihttööd. Raha saab vähem, aga iga töö viib uude huvitavasse kohta ning suurlinnas passimise asemel saab Austraaliat näha.
Kiivide korjamise kõige huvitavam seik oli see, kui üks päev keset korjamist umbes 100 aasia turisti põõsaste vahel välja ilmusid ja meid pildistama ning intervjueerima hakkasid. Me algul ei saanud käimasolevast üritusest mõhkugi aru. Hiljem aga selgus, et tegu oli turistibussiga ning nad tulid uudistama kuidas kiivisid kasvatatakse ja korjatakse. Meie saime nende kohta teada, et nad olid hiinast ning on Austraalias puhkamas. Meile oli see igastahes huvitav kogemus. Kõige rohke muudistati muidugi heledapäiseid ja nii olimegi meie pundi suurimad staarid. Natuke andis aimu mida kuulsused igapäevaselt taluma peavad.
Järgmine koht, mille Mari-Ly meile paar päeva enne kiivide korjamise lõppu leidis, viis meid Coffs Harbouri juurde. See asus meie praegusest kohast veel umbes 300 kilomeetrit lõuna poole, aga enne seda olime intervjuu kokku leppinud ühe teise farmiga kuhu pidime kindlasti enne laimide korjamist jõudma. Miinuseks oli see, et salatifarm asus ca 250 kilomeetrit põhja pool. See tähendas seda, et kohe pärast kiivide lõppu peame sõitma 250 kilomeetrit põhja ning seejärel ca 600 kilomeetrit tagasi lõunasse. Olime juba lubanud ülehomme laimifarmis alustada.
Salatifarmi intervjuu läks hästi ning see pidi hakkama kohe pärast meie paarinädalast idaranniku puhkust. Meie pidasime seda varuplaaniks juhul kui vahepeal midagi paremat ei leia. Olime juba plaaninud ca 5 kuu pärast korra Eestisse tagasi minna, et Mari-Ly sõprade pulmades käia. Enne seda tahtsime umbes 4 kuud stabiilset tööd teha ja raha koguda.
Nüüd aga tagasi laimifarmi juurde. Ees ootas 600 kilomeetrine rännak Gattonist kuni Coffs Harbourini. See oli aga esimene kord kogu reisi jooksul kui Notsu meid meie teekonnal alt vedas. Pärast paari tunnist sõitu tundus, et sidur on kuidagi liiga pehme ja käiguvahetus on keeruline. Kuna suurem osa teekonnast oli manteedel ja väga tihti käiku ei pidanud vahetama ei teinud sellest esialgu suurt välja. Kui aga Coffs Harbourisse jõudsime ning fooride taga seisma jäime lõi probleem välja. Sidur ei töötanud üldse. Üritasin küll algul ilma sidurita käike vahetada ning õnnestus ka, aga lõpuks pidasime targemaks ööseks linna jääda, et järgmine päev auto mehaaniku juurde viia. Ööbisime bensiinijaama parklas. Õhtul ronisin ise ka auto alla ja õige pea selgus ka viga. Töösilinder oli läbi. Hommikul läks tänu öisele vea otsimisele suhteliselt kiirelt ja viga sai korda esimeses remonditöökojas. Raha taheti 170 dollarit. Olime farmerile teada andnud, et selline asi juhtus ja jõuame hiljem. Ise olime aga natuke pabinas, sest Austraalias ei tea kunagi kas pärast töö on veel alles või on juba teistele antud.
teel külastasime ka Surfers Paradise "linnakest"
ettevaatust!
Sama päeva pärastlõunal jõudsime farmi ning töö oli endiselt olemas, aga farm oli hoopis teistsugune kui olime oodanud. Selgus, et uued omanikud oli farmi äsja ostnud ning korjamine ei edenenud päris nii nagu nad lootsid. Lisaks sellele oli farm palju väiksem kui eeldasime. See meid ei morjendanud, sest kõik muu oli väga lahe. Omanikud olid vaatamata farmi hetke rahaseisule väga toredad, asukoht oli väga hea, vaated võrratud. Lisaks laimidele kasvatasid veel banaane, kanu, lehmi ja sõrmlaimi. Palka maksti 20 dollarit tunnis sulas ja tööpäevad olid 6 tundi. Ööbimise eest raha ei küsitud ning lisaks saime piiramatus koguses banaani, värskeid mune ning loomulikult laimi. Nädalavahetusel sõitsime Coffs Harbouri lähedale ja uudistasime vaatamisväärsusi. Meie lemmik oli Nambucca Heads. Tegemist Nambucca jõe suudmega, mis võrratute vaadete ja läbipaistva veega võlus meid koheselt. Lisaks sellele leidsime samal nädalavahetuse ideaalse koha Domino pitsa nautimiseks. Tegemist kaljunukiga millest mõlemal pool on väga head surfirannad. Kui ise surfata ei oska, siis see ideaalne koht vaatemängu nautimiseks.
Puhastamine
Pakkimine
töökaaslane
Ära viskamiseks
Nambucca Heads
Surfirand Sawtellis
Laimifarmis töötasime ligi 2 nädalat ning seejärel sõitsime tagasi Brisbane'i, et meie uued külalised vastu võtta. Enne seda remontisime natuke Notsut. Paigaldasime talle uue päiksevarju ning ostsime natuke telkimisvarustust. Toimetamist jagus veel viimaselegi minutile, kui juba oli aeg lennujaama poole tormata ja tähtsad külalised Notsu peale haarata.
Lühike ülevaatlik video laimide korjamisest ja pakkimisest.
Lend Bangkokist Eestisse kulges läbi Oslo, kus lennujaama kohvikus turgutuseks koduse mekiga õhtusöögi tellisime. Kartulipuder lihapallidega, nämmmma. Peab mainima, et antud hetkeks olime Eestist eemal olnud nii umbes poolteist aastat. Algas ju meie seiklus Austraaliass autoreisiga Euroopasse. Nüüd kohe-kohe saab ülimalt põnev poolteist aastat lõpuks ühele poole. Taaskord oleme Kodus.
Oslost Eestisse otsustasime lennata Estonian Airiga. Noh, et Eesti asja toetada. Hea seegi, et enne jamasid lennatud saime. :) Lennuk ja lend polnud päris see, mida me lennufirmalt ootasime. Lennuk oli võrdlemisi kitsas ja päevi näinud. Komm, mis lennu algul pakuti polnud isegi mitte Eesti oma. Pigistasime silma kinni ja nautisime seda, et saame teenindajatega oma vigast eesti keelt harjutada. Õige pea liuglesime tuledes linna kohal ja lõpuks jõudsime taas kohta, mida endiselt nimetame koduks.
Lennujaamas ootasime kohe kargeid miinuskraade, aga pidime pettuma. Ilm nagu meie Austraalia virsikufarmis. Muru ka veel täitsa roheline ja üldse polnud talve hõngu. Kodune oli ikka. Tegime kiired pildid ja tervitasime Mari-Ly tädi, kes meile vastu tuli. Meie suur, üllatame Mari-Ly ema plaan, oli endiselt jõus. Seega kõik "Jeee tagasi kodus" kommentaarid pidid päeva lõppu ootama. Koju jõudes tegime lahti pudeli veini ja näksasime kõrvale juustukuubikuid ning tundsime suurt kergendus. Jah, kergendust reisipingest. Ega see reisimine päris nii lihtne pole, et lähen ja naudin. Tegelikkuses on tihtipeale hetki kui asjad ei lähe nii nagu tahaks. Pidevalt vaja plaanida ja koguaeg neid samu plaane muuta, aga lõpuks loksub kõik ikka paika. Vähemalt olid viimased 3 nädalat puhtalt puhkamise ja puhkuse nautimise päralt.
Kodumaal plaanisime veeta umbes 3 kuud, et siis taas Austraaliasse tagasi sõita. Teine kallas on ju vaja ka ära uudistada. Enne seda, aga võtsime kaela uue projekti. Kui esialgne plaan Eestis olles nägi ette, et vedeleme 3 kuud niisama ja külastame sõpru, siis tegelikkus kukkus hoopis teistmoodi välja. Nädal enne Austraaliast lahkumist saime teada, aga meie korteris elav üürnik läheb ka välismaale tööle. Ajastus sobis meile ideaalselt, sest saame nüüd enda korteris elada. Vahelduseks. Õige pea tekkis plaan, et peaks natuke ka remontima. Vähehaaval kasvas meie lähme-Eestisse-puhkama plaanist välja massiivne remondiprojekt. Esialgu mõlkus mõtteis tapeedi vahetus, köögi akna vahetus ja nipet-näpet veel. Mõne päevaga olime jõudnud põrandateni ja sealt edasi juba vannitoa, köögi, lagede, esiku ja iga väikse nurgataguseni, mis kodus peidus oli. Kõige parem kogu meie "ehitusprojekti" juures oli see, et me tõsimeeli arvasim, et see saab olema üks tore ajaviide niisama logelemisse.
Esimeseks takistuseks oli transport. Ei tahtnud koguaeg kellegi käest autot laenata nii otsustasime, et äkki saame vanaisaga kokkuleppele tema garaažis seisva žiguli koha peal. Tehing õnnestus ja paar nädalat kärutasime ringi vanaisa valges siksis. Remont algas põrandate lihvimisest. See vana nõukaaegne lakk on üks igavesti visa tegelane. Töö lihtsustamiseks rentisime põrandalihvi ja vana laki saime maha paari päevaga. Kõige raskem osa oli kogu mööbli toast tuppa liigutamine. Ja kui pärast põrandat lakkima hakkasime, siis jälle sama värk. Kõigepealt tõsta paar tundi mööblit ringi ning seejärel kihi laki määrimine võttis pool tundi. Ja nii kogu remondi vältel.
Pärast põrandaid kiskusime tapeeti maha ja otsustasime, et üritame kõiki tube nii enamvähem korraga remontiga. Mõttetu on lakkida üks kiht ja siis niisama tühja passida. Selle asemel võiks teistes tubades midagi teha. Nädalaga olime jõudnud punkti kus kõik toad olid ehitusjärgus. Tapeedi saime kõikides tubades ilusti maha, ühest toast tegime laoruum-töökoja, ühes elasime ise oma diivani ja telekaga ja viimane tuba oli see kus parasjagu toimetasime(lakkisime, tapeetisime, värvisime jne). Vahepeal käisime kõvasti ostlemas, et meie uus kodu ka uue sisustuse saaks. No ja lisaks pidi ajama projekti asju köögi ja elutoa vaheseina augu tegemiseks. Kõigele sellele lisandus veel üks märkimisväärne tööd aeglustav faktor. Sünnipäevad, koosviibimised, pühad ja tagatipuks ka päris töö. Välja nägi see segapudru umbes nii. Hommikul, kui naabrid veel magavad ja remonti ei taha tegema hakata põrutasin tööle. Lõuna paiku käisime poode läbi, et koju nänni ja remonditarvikuid soetada ning pärast seda tegime hommikutundideni veel tööd. Reaalselt üle kesköö ja tihti kuni naabrid radikatele toksima hakkasid. Kui juhtus, et vahepeal oli vaja koosviibimine ära pidada, siis sai terve korter paari tunniga ära koristatud, enamvähem viisakaks tehtud ja pidugi peetud. See hommikust õhtusse rakkes olemine ei tähendanud aga, et kõik õigel ajal tehtud sai.
Lihvikostüüm
kõik toad olid mingi hetk umbes sellised
Mari-Ly hipisünnipäev
sünna ajal veel lund ei olnud
Jaanuari alguses hakkas tunduma, et päris kõike vist ikka ei jõua ja tegime nimekirja kõige olulisematest asjadest. Selle listi eesotsas ilutses väiks toa täielikult remont, kuna üks sõber Ameerikast pidi umbes nädalaks külla tulema ja just selle toa tahtsime tema kasutusse anda. See sama tuba oli kogu remondi aja olnud lihvimise ja värvimise jaoks, mis tähendas seda, et seal olime kõige vähem toimetanud ja isegi põrand polnud lakitud. Loomulikult oli vaja enne järjekordselt kogu möödel ümber tõsta. Poole päevaga panime tapeedi seina ja värvisime seda hommikutundideni. Viimane kiht laevärvi sai määritud viimase päeva hommikul 7 aeg. Aga saime valmis. :)
väike tuba enne
väike tuba pärast
vahepeal tuli ka talv!!!
Sõbraga veedetud nädalat võtsime kui puhkust ja remonti ei teinud üldse. Esialgu polnud ta meie 24 kraadisest pakasest väga vamistuses, aga paari päevaga harjus ära ja sai hingata isegi suud katva sallita. Polnud tal tegelikult ju isegi korralikke talveriideid. Pidime kaevuma minu niigi kitsukesse riidekappi ja kusagilt põhjast mõne sooja hilbu ikkagi leidsime. Uudistasime vanalinna ja Tallinna ümbruses olevaid jäätunud koski. Sõitsime Rakverre, et linnus ära näha ja eestlasele kombekohaselt saunas käia. Väga vaimustuses ei oldud sellestki ja otsustati, et 40 kraadi kuuma on piisav ja enda oksaga peksmine on ka natuke imelik. Kogu nädala jooksul proovisime kõike head ja paremat, mida üks keskmine eestlane toidulaual näha tahab ning jutustasime eestlastest ja reisimisest. Nädal oli väga lõbus ja andis kõvasti energiat, et remonditöid jätkata.
Jägala juga
Koos on ikka julgem uisutada
Nüüdseks oli jäänud Eestis olla veel umbes 2 nädalat ja korter oli ikka täitsa poolik. Mõnes toas tapeedid panemata, esiku parkett paigaldamata, laed värvimata ja lisaks kõigele muule veel kõige suurem komistuskivi - köögiseina auk täitsa tegemata. Kui ma novembris auguprojekti ajama hakkasin, siis ei uskunud ma kordagi, et Jaanuari keskel ootan ikka veel kooskõlastusi, aga nii läks. Õnneks saime napilt enne lahkumist Tallinna ametnike käest kõik kooskõlastused ja lammutamine võis alata. Auku palkasime tegema kogemustega tegijad, et pärast ei peaks jamasid klaarima. Ja ega seda aega ka üleliija palju järgi polnud. Augu saime tehtud nädal enne äralendu ja kui kedagi huvitab, siis kokku läks maksma ca 1000EUR. Sealhulgas projekt, järelvalve, sillus, jäätmete äravedu jms.
raske töö käib
mõni abikäsi tuli lausa Tartust kohale
Kui me uut auku imetlesime, siis äkki jõudis kohale, et nädala pärast juba minek. Ühtäkki läks väga-väga kiireks. Viimase nädala töötasime hommikul kella kuuest kuni kaheteistkümneni õhtul. Kui paar kuud tagasi tegime nalja, et lõpuks lähme lennujaama tolmustena ja otse remonditoimkonnast, siis nüüd tundus nii ka minevat. Viimastele päevadele olime planeerinud ka perekondade külastused, et kõik meie uue kodu, milles valmis kujul me ise päevagi elada ei saanud, ära näeks. See tähendas aga seda, et enne igat üritust oli vaja kodu ära koristada. Hommikul sajaga remonti ja õhtul tunniga kõik korda. Nii 3 päeva järjest. Viimaste päevade rapsimine oli juba nii haige, et lausa naljakas hakkas. Lihtsalt võtad lõppematust listist järgmise asja ning asud tegema. Umbes nagu kodu renoveerimise telesaates kus karm ajalimiit ette antud. Päev enne ärasõitu oli viimane koosviibimine minu perega ja kui külalised laiali olid läinud, siis hakkasime tapeetima ja värvima. Umbes kella üheni öösel.
säästu renoveerimisprojekt 1 - 10 eurised öökapid enne
öökapid pärast
säästu renoveerimisprojekt 2 - vanad riidekapid enne
riidekapid pärast
säästu renoveerimisprojekt 3 - esiku kapp enne
esiku kapp pärast
säästu renoveerimisprojekt 4 - 80 eurine söögitoa laud ja toolid enne
laud pärast
pilt abiväega päev enne äraminekut, ei tea kas jõuame ikka valmis?
Viimase päeva hommikul hakkasime jälle kõvasti toimetama ja lõunaks saime päris palju tehtud, aga teine samapalju oli veel tegemata. Kuigi meil oli kõvasti abilisi ja toimetasime täiega oli selge, et mõni asi jääb ikka tegemata ja laevast maha pole ka mõtet jääda. Panime paika aja millest alates hakkame koristama, pakkima ja reisiks valmistuma. Aja lõppedes hakkasime kibekiirelt prügi välja viima ja tolmu pühkima. Olime tunniga valmis ja edasi oli vaja juba kõik asjad Mari-Ly tädi juurde kolida ja laeva peale joosta. Tallinlastele tuntud ummikud ampsasid meie ajanatukesest viimast ja lõpuks olime täitsa hädas. 25 minutit enne laeva väljumist viisime õe mehele auto ära ja tellisime Kristiinesse takso. Kuna meil sularaha polnud, siis saime hädaabilaenu ja jooksime taksole. Sadamas olime umbes 10 minutu enne laeva väljumist, kuid hoonesse jõudes selgus tõsiasi, et sellest laevast jäime küll maha. Oh neid toredaid reisiseiklusi.
Kuna remondiga läks ülimalt kiireks, siis pildimaterjali kokku kraapimine osutus päris raskeks. Mõned pildid siiski saime. :)
