Kui aeg jookseb sabas

Asukoht: Dubrovnik, Horvaatia

Aeg: 26 Juuli 2014

Ilm: ere päike kõrvetava 34 kraadise kuumusega

Kuigi Makedoonia politsei oli meile öelnud, et Kosovo on nüüd turvaline, polnud sellest väga kasu ning piirile sõites oli sees kerge värin. Tavaliselt oleme teinud iga piiripunkti peal ka mingi väikse klipi, millest hiljem saaks ühe video kokku kleepida. Seekord jäi see klipp kahjuks tegemata. Osalt sellepärast, et kartsime piirivalvurite reaktsiooni ning osalt seetõttu, et Kosovo silt oli praktiliselt kotrollputkade kõrval. Passikontrollis küsiti järjekordselt pabereid kindustuse kohta. Kuna me foorumitest olime lugenud, et mõnikord läheb õnneks ning kontrollist lastakse ilma vajalike paberiteta läbi, siis olime natuke löödud. Piiripunktis selgus seegi, et isegi mitte Green Card ei kõlba Kosovo kindlustuspaberina. Neil on täitsa oma kindlustus, mis meie poolt leitud 20 euro asemel maksis hoopis 30 eurot. Jällegi pidime natuke rohkem raha välja käima. Olukorra juures on nõme see, et plaan oli Kosovosse jääda vaid päevaks ning kindlustuse pikkust muuta ei ole võimalik. Minimaalne kehtivus on 15 päeva. Kui ma õigesti aru sain, siis see 20 eurot peaks olema ainult serblastele. Teades Kosovo ja Serbia ajalugu tekib küsimus. Miks neile odavam on? Arvestades seda, et Kosovost Serbiasse ja vastupidi minna pole võimalik. :S Siiski maksime selle raha ära ning peatselt sisenesime Euroopa kõige nooremasse iseseisvasse riiki.

Kosovo armastus Serbia vastu

Kuna me auto oli nüüd pikalt kindlustatud ning Kosovos pole mingeid imelikke reegleid, et peab end kuskil politseis arvele võtma, siis otsustasime siin ühe päeva asemel 2 veeta. Esialgu sõitsime kohe esimesse rahvusparki lootes, et leiame õige mõnusa järveäärse koha ning veedame päeva päikest võttes ja kala püüdes. Meie plaanid olid jällegi ennatlikud, sest rahvuspark oli õige igav ning ühtegi ligipääsetavat järve polnud. Teel sinna sõitsime läbi mitmest väiksest linnast, kus meie autot jõllitasid pea kõik silmad, seega kadus ka meie kindlustunne mõne järve ääres ööbimisest. Võtsime suuna Priština poole ning õige pea sai selgeks, et ühtegi mõistlikku ööbimiskohta me ilmselt ei leia. Tee Priština on kui üks suur pikk tänav, mille ääres mõningate väikeste eranditega lebab igasugu erinevaid maju ja nii kümnete, kui mitte sadade, kilomeetrite viisi. Õnneks, sarnaselt Makedooniale leidub siingi palju suuri bensiinijaamu, millest ühe valisime oma seekordseks koduks. Jaama sees asus ka restoran, kus õhtul tellisime pitsa ja joogid. Pitsa oli väga väga odav, tervelt 4.50 eurot. Õlu ja mahlad oli mõnevõrra kallimad, kui viimast nii nimetada saabki. Kui Mari-Ly omale jooki valis, siis lõpuks otsustas veini asemel mahla kasuks ning ütles seda ka kelnerile. Too vastas seepeale, et tegu pole mitte mahlaga „juice“, vaid ace’ga. No selge, kui ace siis ace.

Kohe peale piiri ületust selgus seegi, et Kosovo on üks neist toredaist riikidest, kus euro on kasutusele võetud iseseisvalt. Mingit ametlikku liitumist pole toimunud. Ju neile meeldiks enda arvata juba Euroopa Liitu. Nende läänemeelsus on selgelt näha ka tänavapildis, millest kahjuks peaks välja jätma pealinna Priština. Äärelinnadesse kerkib palju uusi ja uhkeid maju. Kaubanduskeskused ja bensiinijaamad meenutavad vägagi neid mille laadseid on Eestiski jalaga segada. Kui seda pilti nüüd Serbiaga võrrelda, mis peegeldab selgelt nõuka aega, siis inimeste Lääne-Euroopa meelsus on täiesti tuntav. Hommikul tellisime oma kohalikus restoranis kohvid ja viskasime mõned tered ja naeratused oma õhtusele kelnerile, kes ilmselgelt oli natuke hämmingus meie varahommikuse ilmumise üle.

Priština oli kahjuks hoopis teisest puust pealinn, kui olime arvanud. Iga valgusfoori taga seistes soovis keegi meie auto tuuleklaasi pesta ning aegajalt ilmusid eikusagilt välja sülelastega naised, kes akna taga raha kerjasid. Juhtus sedagi, et peale pikka üritust tuuleklaasi pesust keelduda, see siiski ära pesti ning seejärel raha küsiti. Raha mitte saades vaadati kurja näoga ning öeldi paar arusaamatut sõna. 

Linnapildil jäid silma vanad ning enamasti üsnagi koleda arhitektuuriga majad. Paar päeva  Kosovot kokku võttes võiks öelda, et siin meile väga ei meeldinud ning otsustasime oma esiagsele plaanile kindlaks jääda ja Kosovost otseteid pidi välja sõita. Selles  pole kahtlustki, et potentsiaali ja tahtmist inemestel on, aga eks neil on veel aega vaja. 6 aastat pole kaugeltki piisav, et üks riik üles ehitada. Õige pea muutus tee Montenegro suunas väga mägiseks ning otsustasime Kosovos veel viimase peatuse teha, et vähem kui euro eest ostetud pirakas arbuus ära süüa ja viimane pilk Kosovole heita. Siit tundus tegemist olevat hoopis ilusama riigiga, mille keskel laiuv suur tasandik on ümbritsetud kaunite mägedega. Kosovo piir ületatud leidsime end eikellegi maalt. Kellegi maa see kahtlemata on, aga nii pikka teed kahe piiriületuspunkti vahel pole veel näinud.

Montenegro piirile jõudsime ligikaudu 20 minuti hiljem. Seal tervitasid meid juba sõbralikumad ametnikud, kes kogematta või mitte, unustasid meilt kindlustuspabereid küsida. Seekord me ei piuksatanud ka. Olime küll arvestanud, et peame seal Green Cardi eest umbes 15 eurot välja käima, aga sisimas lootsime oma õnnele. Montenegrost oli kohe algusest peale plaanis vaid läbi sõita, sest väidetavalt tuleb selles riigis oma ööbimiskoht politseis ära registreerida juhul, kui peatud riigis 24 tunnist kauem. Seega võtsime suuna kohe Horvaatia poole, milles esimeseks sihtmärgiks oli huvitav piirkond nimega Dubrovnik. Juba enne riigist lahkumist hakkasime kurvastama, et õige pea lahkuma peame, kuna tee oli algusest peale väga mägine ja kena loodusega. Tekkis kohe kange tahtmine suund esimese rahvuspargi poole võtta, aga õnneks suutsime end ikka vaos hoida ja enne liiga kaugele mägiteedele jõudmist keerasime ringi ning läksime otsemat teed Horvaatia suunas. Aeg oli juba hiline ja järgmist piiriületust ei tahtnud päris hommikutundidele jätta. Me ei pidanud oma valikus pettuma, sest tee oli ilus ning kulges peamiselt helesinise veega jõe kaldal. Kaugelt kõige kaunim tee, mida siiani sõitnud oleme. Ööpimeduse saabudes möödusime Montenegro pealinnast, mis tundus üllatavalt väike ning edasi kulges tee juba Vahemere rannikul. Mägine riik tõotas ka vaatemängulist rannikut, mida ta ka oli, aga väga pikalt ilu nautida ei saanudki, sest õige pea kattis maad pimedus ning meil ei jäänud muud üle, kui tuimalt piiri suunas kimada ja loota, et Horvaatia on vähemalt sama kena.

NB! Juba mitu korda oleme tõdenud, et pooleteist kuud pole selle reisi jaoks piisavalt pikk aeg. Esialgne kava nägi ette 2-3 kuud, millega oleks sõitmine ja puhkamine tasakaalus olnud. Ilmselt üritame, niipalju kui võimalik, reisi pikemaks venitada, aga lõpuks loeb ikka see, et auto ülevaatus ja Inglismaa road tax kaotavad augusti lõpus kehtivuse ning hiljemalt selleks ajaks peame otsaga saarel tagasi olema.