pühapäev, 27. september 2015

Viimane pingutus

Enne kui hakkan pajatama uutest seiklustest näitan ära meie eelmise korra võla. Natuke sulistamist ja siis veel natuke ning lõpuks Darwin. :)



Enne teele asumist tahtsime veel ühtteist korda ajada. Kõigepealt tegime Notsule ära teeninduse, et ta ikka tublilt eesolevad pea 4000 kilomeetrit vastu peaks. Teenindusest saime nimekirja asju, mida vähehaaval peaks parandama hakkama. Peamiselt tavalised kuluosad nagu rehvid, piduriklotsid jne. Muret tekitas vaid miski käigukasti kinnituse mõra, aga teenindaja andis märku, et peatselt midagi ära kukkuma ei hakka. Paar päeva veetsime veel Darwinis, et natuke rohkem linna näha ja Stepheniga hängida. Kahju oli kohe pärast taaskohtumist uuesti minema sõita, aga rahakott vajab täitmist ja farmipäevad kirja saamist. Äsja saadud farmitöös 100 protsenti kindlad polnud ja lootsime, et kõik päriselt on ka nii lilleline nagu agenditädi meile kokku jutustas. Elame näeme.

Meie plaan nägi välja selline, et äratus on iga päev varahommikul ja kokku pidime sõitma umbes 1000 kilomeetrit päevas. Agendi käest olime saanud kinnitust, et tööle kiiret pole ja võime rahulikult tulla. Eelnevad kogemused aga on näidanud seda, et jutud tihtipeale muutuvad üsnagi ootamatult ning seekord tahtsime kindla peale välja minna ja õigel ajal kohal olla. Sõit algas üsnagi venivalt. Esimesel päeval liikusime vaid 700 kilomeetrit ja lahja sauna vääriline ilm muutsid sõitmise väga väsitavaks. Kui Darwinis mõtlesime, et jõuame mõne vaatamisväärsusega ka veel tutvuda ja korra isegi Bitter Springsi sulpsata, siis reaalsuses ei jõudnud mitte midagi. Seda enam, et pimedaks läheb juba 5 paiku, mis ei jäta sõiduks just ülemäära palju aega. Öösel sõitmine on õnnemäng massimõrva ja enesetapu vahel, sest kängurud, lehmad, lambad ja teised metsaloomad on päris rumalad ning pimedas eriti agarad teele hüppama. Esimese päeva kandsime maha, kuid teisel päeval olime sõiduvees jättes kaugele seljataha Darwini ja kimasime kuldsete põldude saatel Queenslandi. Mingi hetk olidki meie ümber vaid põllud. Nii kaugele kui silm seletab. Ja nii kümneid kilomeetrid. Päevaplaanis suuri muudatusi polnud. Äratus, väsitav sõit ning harvad puhkepausid pikniku saatel

Iga õhtu nautisime päikeseloojanguid

.
Kahe päevaga olime Queenslandis ja kohe hakkas silma teepervel laiuv laibameri. Tuhanded kängurud on kõik oma otsa leidnud auto rataste all. Ilmsel pooled neist põrkasid kokku autorongidega. Sellised 30-50 meetri pikkused järelhaagistega veoautod. Kui mujal olime kohanud mõnda üksikud känguru mõnekümne kilomeetri kohta, siis Queensland tervitas meid kümnete kängurulaipadega saja meetri kohta. Ja iga laip erinevas roiskumise staadiumis. Päris rõve. Sellegipoolest jätkasime teekonda ja üritasime iga hinna eest vältida öösel sõitmist. Mis ei tähenda seda, et me edukad olime. Kolmanda päeva lõpuks olime jõudnud kaugele, aga mitte piisavalt. Pimeduse saabudes oli ikka veel üle tuhande kilomeetri minna ja seetõttu sõitsime hilistundideni. Või siis varahommikuni, päris kindel enam polegi. Vahepeal olime kokku põrganud ühe päris jubeda tormiga. Tuul oli meeletu ja vihmasadu veel hullem. Ehk saime keskmiseks kiiruseks 40 kilomeetrit tunnis. Ja pärast tormi läks külmaks. Väga külmaks. Vähehaaval hakkasime juba selle jahedama ilmaga harjuma, kui lõpuks sõitsime korralikku Eesti sügisesse. Hilisõhtul oli soojakraade vaevalt üle nulli ja isegi talvemütsid kookisime voodi alt välja. Magama saime ühe aeg hommikul ja äratus oli 5 paiku. Viimase päeva peale olime jätnud veel umbes 800 kilomeetrit. Paksu udu kiuste hakkasime sõitma ja lootsime, et jõuame tervelt kohale.

Lõpuks ometi Queenslandis

Kisub tormiseks
Ainult põllud

Viimase päeva sõit oli tõsiselt väsitav. Väsimust ei põhjustanud mitte ainult varajane äratus, vaid paks udu, külm ilm ja teepeal hüppavad kängurud. Ja kui nad polnud teel, siis pidevalt kükitasid kaks suurt ärevat kõrva teepervel võsas. Õnneks ühtegi otsasõitu ei toimunud ja kõige ärevamaks momendiks jäi see, kui üks õnnelik kängu riivas sabaga meie Notsu kängururauda. Erinevalt austraallastest ma ikka hoolin loomadest ja eesmärgipäraselt neile otsa sõita ei taha. Stanthorpe-i jõudsime napilt enne kolme ja kohe kiirustasime agentuuri. Tädi oli juba natuke ähmi täise, et äkki me ikka ei tulegi. Õnneks oli lubatud töö ikka alles ning pärast lühikest vestlust saime juhised sõiduks farmi. Ja otseloomulikult oli tööle asumisega päris kiire. Saime pool tundi aega, et omale paariks järgnevaks päevaks toiduvaru osta, pärast seda otseteed farmi ning kohe hommikul tööle. Kohale jõudsime kolmapäev ja tööle lootsime hakata heal juhul esmaspäevast, aga võta näpust. Austraallased on palkamise ja tööle panemise koha pealt eriti agarad. Mõistlik on töövestlusele tööriided kaasa võtta, sest koju naasime võimalus tihtipeale puudub. Tegelikult polnud meil selle vastu midagi ja oligi viimane aega taas raha teenima hakata.

Õhtul enne magamaminekut tegime kiire tutvuse farmi telkimisalaga ja töökaaslastega. Elamine oli pigem tagasihoidlik, aga oluliselt parem sellest millega olime arvestanud. Väikses köögimajas olid külmikud ja kõik muu vajalik söögi tegemiseks. Lisaks sellele ilutses seinal 60 tolline telekas. Natuke eemal oli väike majake vetsude ja duššidega. Mitte midagi erilist, aga väga korralikud ja puhtad. Elamist jagasime kahe sakslase, kahe briti, rootslase, hollandlase ja austraallasega. Mõnus kirju seltskond.


Hommikused naabrid

Ja õhtused naabrid

Kui õhtul saime esimese üllatuse osaliseks, tööle peame sõitma oma autoga, siis kohe hommikul selgus teinegi. Meie esimeseks tööks saab olema veiniviinamarjade pügamine. Margaret Riverist alates oleme selle töö eest põgenenud ja nüüd sattusime just sama töö otsa. Jäi vaid loota, et eelnevalt kuuldud hirmujutud osutuvad vääraks. Ja nii juhtuski. Meie jaoks oli töö lihtne. Käsi vajas natuke harjumist ning alguses muutus päris valusaks, aga paari päevaga harjus ära. Kui Eelnevalt oleme rääkinud, et söögiviinamarjade korjamine oli lihtne, siis praegune töö on 100 korda lihtsam. Ilmselt ka seepärast, et keegi ei istu kukil ning ei käse kiiremini teha. Kiiruse kohta öeldi vaid, et umbes tunniga võiks ühe rea ära pügada. Esimese päeva lõpuks tegime ühe rea ära umbes 30 minutiga ning otsustasime tempot veidi maha võtta. Me polnud päris kindlad kauaks meile siin tööd jätkub ja ei tahtnud pärast nädalat minekut teha seepärast, et tegime liiga kiiresti kõik ära. Teine põhjus miks töö lihtne võis tunduda oli see, et okste lõikamiseks kasutatakse suruõhul töötavaid aiakääre. Väga lahe.


Kes see tuleb läbi udu?

Hommikune ilu

Meile oli juba paari päevaga selge, et seekord oleme väga heasse farmi sattunud. Ülemused on ulmeliselt usaldavad. Umbes 15 minutiga näidati ette mida tegema peab ja seejärel lasti omapäi toimetada. Angus, meie noorem ülemus, käib paar korda päevas küsimas, et kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Kas bensiini on piisavalt ja kompressor töötab normaalselt? Vahepeal juhtub sedagi, et terve päeva ei tule kedagi. Selline mõnus rahulik töö. Mitte ühtegi korda pole öeldud, et teeme liiga aeglaselt, vaid pigem vastupidi. Igakord kui öeldakse ette ligikaudne kiirus, siis paari tunniga suudame selle saavutada. Ja keegi ei käse veel kiiremini teha.

Kui kõik on hea, siis midagi peab ju halba ka olema. Seekord siis töökaaslased. Tegelikult on nad täitsa toredad, aga misiganes põhjusel jäime meie neile koguaeg ette. Kord ei pesnud vannituba piisavalt ära, teinekord unustasime soojapuhuri sisse. Ükspäev panime tööauto liiga vara käima ja raiskasime bensiini, järgmine päev unustasime veekanistreid täita. Ja nii pea iga päev 2 nädalat järjest. Kuni mul lõpuks üle viskas. Too päev ei läinu ma õigel ajal appi autolt küttepuid maha laduma. Ja no keegi enne ju midagi ei öelnud, kui kõik puud ära olid veetud. Ja seda igaühele umbes üks sületäis. Lõpus nii muuhulgas öeldi kommentaar: "Oleks ilus kui te ka aitate, kui näete teisi puid vedamas". Seekord olime siis Marcusega end Xboxi taha soetanud ja mängisime FIFAt. Mul poleks aitamise vastu midagi, aga kes mind aitas, kui ma 2 nädalat järjest veekanistreid vedasin? Ja kas ma virisesin? Ja mis mõte on mul oma tegemised pooleli jätta, et 3 puuhalgu autost kööki tuua, kui vedajaid niigi rohkem kui küll. Igatahes oli pärast seda väike vaidlus ja kõik jamad said ära klaaritud. Ja kui ei saanud, siis keegi hoidis neid enda teada, sest rohkem meie kallal ei vingutud. Küll aga toimus uute tulijatega sama jama. Meil oli sel hetkel kuu veel jäänud ja kogu sellest jandist kergelt suva. Tegime asju täpselt nii nagu tahtsime.

Kui torm tuleb üle mägede


Kui me lõpuks viinamarjadega ühele poole saime, siis saime ülesandeks pügada virsikuid ja nektaiine. Sellised täitsa õunapuu moodi. Töö oli muidugi tüütu. Palju tüütum, kui viinamarjade pügamine. Aga raha tiksub ja mis seal ikka kurta. Raha oli täitsa normaalne. Päevas töötasime 8 tundi ja 10 minutit ning palka saime 8 ja poole tunni eest. 3 tundi tööd, smoko, 2.5 tundi tööd, lõuna ja lõpetuseks veel 2.5 tundi. Ja nii 6 päeva igal teisel nädalal, muidu 5. Palk tavaline miinimum casual töötaja palk 21 dollarit kopikatega. Pügama pidime nii, et alles jäävad vaid oksad, mille külge vilju hakatakse kasvatama. Ühe viljaga oksad 10 sentimeetrit ja kahe viljaga 20 sentimeetrit. Puu koosnes neljast-viiest tugevast harust ja igaüks peaks kandma kuskil 25-40 vilja. Ideaalis 160 nektariini või virsikut puu pealt. Ja neid puid oli vähemalt 10 tuhat. Võite ise arvutada.

Peaaegu hästi maskeerunud




Ja nii hommikust õhtusse




Paari päevaga oli puude pügamine käpas ja kulus nädalaid enne, kui tagasi viinamarjaaeda saime. Seekord pidime ära lõigatud oksad traatide vahelt ära rebima ja traadid õigetele kõrgustele panema.  Seda tööd jätkus umbes nädalaks ja jällegi pakkusime ülemusele üllatuse, kui üks päev smoko ajal ta üles otsisime ja lõpetatud tööst teada andsime. Pärast seda läksime tagasi puude hakkimise juurde, aga igakord kui oli vaja midagi uut teha, siis just meie olime farmeri valik. See oli väga hea ja eriti siis, kui lõpu poole olime kuu aega vilju ja õisi eemaldanud ning kergelt öeldes kopp oli juba ees. Teistel jäi üle vaid vaadata, kui me sõitsime ATVga teistele põldule muid töid tegema. Üldiselt on ikka kasulik pädev ja tubli olla.

Vahepeal olid kaks lahedat töömeest jõudnud pillid kotti pakkida ja farmist vehkat teha, mis tähendas vaid seda, et nende töö langes meie kaela. Farm kasutab kõrgemate puude hooldamiseks "kirsikorjajaid". Sellised huvitavad tõstuki moodi masinad. No ja meie tööks oli nendega ringi sõita ja puude ülemised otsad ära pügada. Ja see oli äge. Väga äge. Aimu saate tulevast videost. Kui nende töö ülevõtmine pakkus meelehead, siis nende lahkumine mitte. Eriti ühe. Üks igavest lahe rootsi tüüp, kes suitsetas igapäev kanepit ja oli lihtsalt lahe. Ja naljakas. Ja ütles kõige ebamäärasemaid asju. Näituseks palus ta andeks selle eest, et vestluse käigus vaikselt köögi seina vaatama jäi. Põhjuseks tõi selle, et ta lõpetas mõtlemise. Hüvastijätuks korraldasime talle korraliku peo ja tegime suuuuuuuure õhtusöögi kümnete roogadega. Kahju kui lahedad uued tuttavad ära lähevad.



Meie oma DJ ja diskomees

Isegi toss on olemas

Ülemused tõid oma veini mekkida

Aga pärast neid tulevad uued. Ja seekord saime posu sakslasi. Meil on üldiselt sakslastega päris hea klapp ja meid nende tulek väga ei häirinud. Teisi sakslasi aga küll. Kui Austraalias oleks eestlasi sama palju, siis võibolla viskaks ka üle. Senini me ikka täitsa hea meelega ootame kohtumisi eestlastega, aga peame tunnistama, et vägisi ei otsi. Pigem ikka tutvuks uute väljamaalastega. 


Juulikuus lumi on maas...


Lume alla mattunud George

Väike abiline


Meie, naudime külmapühasid :D

Üks päev juhtus meil farmis ka õnnetus. Meie armas farmikoer sai äkki surma. Jason, meie austraalia onu, mainis juba ammu, et üks päev keegi selle pisikese preili alla ajab. Talle ju väga meeldis õppida suure õe käest lollusi ning sõitvate autodega kaasa joosta ja no vahepeal ka ümber. Ta olevat just ühe sellise jooksu käigus äkki auto rataste alla rutanud. Ja ta oli väiksem kui keskmist mõõtu oppossum. Senini muutub meel kurvaks, sest oli ta ju osaliselt ka meie koer, sest Jasoni äraolekul magas kutsu just meie bussis ja tihtipeale soojade tekkide alla meie kõrval. Ja kui nädalavahetus juhtus olema, siis ta ei kavatsenudki seal väja ronida. Teki ära võtmine tähendas vaid seda, et ta tõusis korra püsti ja uniselt kaevas ninaga end taas teki alla. Miss you Lily!


Sõber opossum või midagi taolist

Viimastel nädalatel muutus töö eriti üksluiseks ja päevad aitas lõpuni kulgeda vaid Troonide Mängu audioraamat. Jah, peaaegu kõik 5 raamatut jõudsime ära kuulata. Kümmekond peatükki jäi veel ka tulevaste lennureiside tarvis. Mingi hetk mõtlesin, et kas ma tegelikult ka kuulan audioraamatut töö kõrvalt või hoopis vastupidi. Jäi üle vaid meie õnne tänada, tööö oli maaailma lihtsaim ja keegi toigast tagumikku ei aja. Kui saaks, siis jääks terveks hooajaks siia.


Pilved tõid alati värvilise päikeseloojangu
Kui ilmad lõpuks soojaks läksid, siis olime külmaga juba nii harjunud, et enam ei tahtnud kuumuse käes tööd teha. Aga kannatasime ära. Kuumad ilma, lumesajud, vihmatormid, viimased peod Club Cactuses kui ka viimased tööpäevad, mida nii hoolega lugesime. Ja kohati tundus, et teised lugesid hoolikamaltki. Poole päeva kaupa. Kui aga oli aeg lahkuda, siis alguse erimeelsustest hoolimata olime kõik üks suur perekond. Kahju oli lahkuda inimestest, farmist, oppossumist köögis ja meie kõige pikemast ja eriti heast töökogemusest viimase pooleteise aasta jooksul. Saime end lohutada vaid faktiga, et järgmised 4 kuud on puhkus. Kes see oli kes ütles, et kunagi nutate taga kooliaega, mil 3 kuud aastas saab puhata? Meie ei nuta.



Et siis seepärast oli menüüsse lisatud lause - valmista end ette.




Viimane tööpäev tundus kõige pikem üldse. Võibolla seepärast, et Troonide Mängu kuulamisest ei tulnud suurt midagi välja ja mõtted juba eesootavatel reisidel. Enne seda oli vaja loomulikult ju veel pakkida ning enne seda autot parandada. See parandamise osa muidugi ei läinud päris nii nagu plaanitud. Plaanisime ära vahetada käigukasti kinnituse, õlivedeliku, jahutusvedeliku ja tagumised piduriklotsid. Kõik muu saime tehtud välja arvatud piduriklotsid. Kui ma Jasonile mainisin, et käisin linnas klotside kohta küsimas, ning sain vastuseks, et mis nende idikate juurde lähed. Mul mehed olemas, kes alati õiget varuosad kohale toimetavad. Nõustusin temaga piduriklotside osas ja lasin tal ära tellida, sest parasjagu ei tahtnud vaidlema hakata. Ja kasu poleks ilmselt nagunii olnud. Viimastel päevadel läks siis kibekiirelt vahetamiseks ja tunni möödudes olime ühe pidurisüsteemi kokkupanemisega endiselt poole peal. Vandusime, aga punnitasime edasi. Ja ära punnitasime. Teise jätsime järgnevaks päevaks ja õigesti tegime, sest hommikul pea ju ikka selgem. Kulus jällegi tund ja taas punnitasime, kui ma lõpuks Jasonile oma kahtlustest teada andsin. Kui piduriklotside kokkupanek on alati selline jamamine, siis peaks iga arve 10 korda suurem olema. Jason natuke kahtles, aga lõpuks helistas oma poisile ja selgus tõsiasi, et me olime valed osad saanud. Kibekiirelt panime vanad osad tagasi ja jube lihtsalt läks. Õhku jäi vaid küsimus, et kuidas kurat me need valed pidurklotsid teisel rattal vahetatud saime.


Meie gäng
Viimase päeva hõrgutised
Pärast seda oli aeg kõigiga hüvasti jätta ja selleks puhuks tegi Mari-Ly kõigile meie lemmikut šokolaadikooki. Kook oli magus ja hüvastijätusõnad veel magusamad. Hoovi peal tegime veel pilti ja suure grupikalli. Loojuv päike tekitas horisondile veel ka kena roosa kuma ja aeg oli minna. Õhtul sõitsime pimeduse saabudes kahe tunni jagu kuni Ipswich linnani ja jäime ööseks ühele puhkealale. Hommikul tegime kohvi ja sõime võikusid täpselt nii nagu enne kolme kuu pikkust tööperioodi ning kogu möödunud aeg tundus kui silmapilk. Nagu poleks olnudki. Ja lõpuks jõudis kohale, et enam ei pea tööle minema.

Edasi sõitsime Ipswichi, kus Mari-Ly plaanis reisi tarvis riideid osta ning Notsule pidime uued rehvid ka soetama. Vanad olid täitsa siledad. Hea, et traadid välja ei paistnud. Kui alguses mõtlesime osta odavad kasutatud, siis pool päeva ringi tuuseldades oli energia täitsa otsas ja võtsime esimesest rehvitöökojast tutikad Dunlopid. Vähemalt saime tehtud. Aaaaa, ja ringi tuuseldasime seepärast, et Notsul pole tulevaks neljaks kuuks kodu. Vahepeal oleme leidnud igasugu variante, aga ühel või teisel põhjusel on kõik ära langenud. Nüüd tuli plaan, et paneme kuulutuse üles Ipswich poodide teadetetahvlile. Eks näis kas näkkab. Teine variant on maksta 400-500 taala ja jätta kuhugi parklasse.

Brisbane jõudsime õhtul ja hosteli juurde juba pimedas. Kõigepealt tegime kaks tiiru ümber elamfoukvartali, et hostel üles leida ning seejärel veel ühe, et parkimiskoht leida. Kui lõpuks retseptsioonitädiga ühele poole saime ja oma toa ära nägine, siis sammusime tagasi Notsusse. Meisterdasime kausitäie salatit ning jõime äsja ostetud punase veini ja mõtlesime, et mille kuradi pärast oli meil vaja hostel võtta. Saime küll privaattoa, aga narivoodiga. Ja toas ei tohi süüa ega juua. Ja 10 on öörahu. Ja köök pannakse ka 10 kinni. Ja 100 muud reeglit. Notsus pole ühtegi. Ja kõik asjad on käe-jala juures. Pidime tunnistama, et meile meeldib Notsus rohkem, kui selles hostelitoas. Notsu seltsis veetsime umbes tunni ja oma rendituppa läksime alles siis, kui üks töötaja meie autos viibimise vastu huvi tundma hakkas. Pidime teda veenma, et me toas nr 6 ja ei ürita hosteli parklas endale tasuta ööbimiskohta sahkerdada.

Notsule kodu otsimine lõppes ka hästi. Pärast paari pinevat päeva leidsime talle lõpuks koha. Seda umbes 400 dollari eesti neljaks kuuks. Koha leidsime mingi veebilehe kaudu, mis vahendab pikka parkimisvõimalust suvaliste inimeste koduhoovis. Päris huvitav. Ja muidugi siis kui auto ära parkisime saime sõnumi, et võiksime oma auto tema juurde jätta 300 taala eest neljaks küüks. Tore, tore. No tegelt pole ju väga vahet. Selle asemel, et 100 dollarit taga nutta läksime hoopis ühte Itaalia restorani ja kulutasime teise 100. Ja päeva lõpus marssisime õnnelikena tagasi hosteli, et asjad kokku pakkida ja varajast äratust ootama jääda.


Ja kõik hea juhtub korraga
Ja nüüd lõpuks saame öelda, et saimegi hakkama ning tänane blogipostitus polegi enam 3 kuud minevikus. Viimased kritseldused said tehtud mõni tund tagasi ning selle farmikogemusega lõpeb esimene aasta suurest Austraalia ringreisist. Homme hommikul istume juba lennukis ning mõne aja pärast näeme juba Eestis või mujal, aga vahet pole, sest poolteist aastat hiljem oleme lõpuks tagasiiiii kodus. :D

kolmapäev, 23. september 2015

Karijini video




Eelmisest postitusest jäi puudu üks video, kus seikleme Karijini rahvuspargi vägevates kanjonites ja rohelistes järvedes. Küll oli mõnus, nautige teie ka!


Darwin paistab!


Ettevaatlikult lähemale sammudes nägime, et tegemist on pisikese krokodilliga. Hirmutavad olime vist hoopis meie, sest peagi kadus pisike tegelane vee alla peitu. Sellegipoolest oli see meie esimene kroko! Rõõm oli nõnda suur, et kogu teekond läbi hirmuäratavate pimedate lompide oli peast pühitud. Tagasiteel tutvustati meid vastutulijatele kui koopa giide. Sest krokodill oleks ju ilma meieta vanakestel kahe silma vahele jäänud. Meie saime neilt peale julguse koopasse sisenemiseks ka soovituse järgmiseks peatuspaigaks, mis tõotas tulla taevalik. Aitäh Inga ja William!

Tunnel Creek





Inga ja William



Enne sihtkohta jäi teele veel üks tuntud nimega vähe tuntud vaatamisväärsus - Hiina müür. Teeviidaks oli vaid hädine sildike kinnise värava suunas. Tundus veidi kahtlane aga läksime siiski. Müür oli päris vägev, pirakas valge kvartsist kamakate rida maast välja upitamas. Ja ei läinud vaja ühtegi hiinlast selle ehitamiseks. Kaugemal paistis veel müüri osaliselt maast välja piilumas. Täpset pikkust ei teatagi, vähemalt 100 kilomeetrit. Minu jaoks oli see kõvasti põnevam kui mingi suvaline turistidest pungil kujuke või mälestusmärk-vaatamisväärsus, kust me mööda sõitnud oleme. Aga millegipärast ei ole see väga populaarseks osutunud. Mul pole midagi selle vastu, kui vaatamisväärsuse juures mingit tunglemist ei toimu.  Eks maitsed on erinevad.

Hiinamüür



Esimesest korkodillist hammas verel läksime mereäärse linnakese Wyndhami poole, ehk näkkab seal mõnega suuremaga. Kikivarvukil rannaäärt mööda otsides jäime siiski pika ninaga. Ainuke kroko kes meid linnas tervitas oli hiiglaslik kuju, mille juures me peaaegu trahvi oleks saanud. Väidetavalt oleksime pidanud oma eesti load kohaliku vastu vahetama. Pole seda tänaseni teinud :).

Kasulikud infovoldikud juhatasid meid veel ühte peidetud loodusparki, kus pidavat krokodille vahel silmama. Jällegi kikivarvul jõe kohal oleva silla peale kõndides pidime taaskord pettuma, polnud seal täna peale lindude ja vesirooside kedagi. Nördinuna vurasime esimese puhkealani ja keerasime end varakult kerra.









lootused olid suured...





Hommikul täiendasime Kunanurras veidike toiduvarusid ja võtsime suunaks vanakeste soovitatud karavanpargi. Maastik kasvas iga kilomeetriga aina mägisemaks, kuni lõpuks küngaste vahelt suur veekogu paistma hakkas. Selleks oli Lääne-Austraalia suurim (Austraalia suuruselt teine) tehislik siseveekogu, Argyle järv. Selle kaldal on vaid üks karavanpark, kust avaneb imeline vaade kogu järvele. Võtsime esialgu koha kaheks ööks, maksis nagu iga teinegi telkimisala, ei mingit lisatasu vaate eest. Kui koht oli kätte näidatud siis lubati ka lahkelt voolikutega autot pesta. Notsule see uudis meeldis. Esimese asjana tahtsime ümbrust uudistada ja seejärel mõne külma kokteili võtta. Hindasid nähes mõtlesime ümber. Kuna rahaga meil enam nii vabad käed polnud siis otsustasime, et targem on linna tagasi sõita (nii 70km üks ots), osta sealt vajalik kraam ja ise mõni meisterdada. Eestis vist ei mõtleks kunagi Tallinnast Rakverre odavama kraami pärast sõita, aga siin tundub see vahemaa köki-möki. Koksid käes tegime endale mõnusa õhtusöögi ja nautisime mitte millegi tegemist. Järgmise päeva veetsime infinity pool-i ääres, kust avanes pargi parim vaade järvele. Bassu ääres vedeledes märkasime peale tavapäraste külaliste ka uudistavaid turistigruppe, keda paariks minutiks basseinialale pildistama lubati. Õhtupoolikul võtsime higistava notsu ette ja küürisime ta igast küljest puhtaks. Meiegi kasutasime karavanpargi luksis ja saime jälle üle paari nädala sooja dušši all käia. 
Viimase hommiku jätsime järve uudistamiseks ja krokodillide otsimiseks. Argyle järv peidab endas väidetavalt üle 25 000 magevee krokodilli. Ülevalt telkimisalalt ei silmanud me ühtegi. Isegi paadisilla juures ei pastnud mõnda. Lõpuks otsimisest tüdinutena läksime jõeäärsele pikniku alale lõunat sööma ja seal lõpuks näkkas. Üsna raske oli neid märgata, nad olid enamasti vetikate ja jõerohu vahel peidus. Päikesest uimased krokod liikusid üliaeglaselt, keha vaid natuke veest välja paistmas.
Infinity Pool







Argyle järv


No kus nad on?

krokoooo!

Aeg oli jälle ratastele ronida ning lõpuks Lääne-Austraalia seljataha jätta. Viimaste päevade jooksul üritasime kogu oma toidukraami ära hävitada, sest olime kuulnud, et haiguste leviku takistamiseks peab kõik värsked toiduained piiril ära viskama. Piiripunkti lähenedes oli kõik juba kenasti prügikastis, mugisime vaid veel viimaseid apelsine. Piir tuli ja läks ning kinni ei pidanud meid aga keegi. Võibolla kehtib see vaid Põhjaterritooriumilt Lääne-Austraaliasse tulles, kes teab. Jälle oli teepeal nii palju ägedaid rahvusparke, mida oleks hea meelega külastanud. Aeg surub peale ja Notsu ka värskelt pestud otsustasime siiski mitte minna. Pisikesed inimtühjad maanteed viisid meid välja esimese suurema linnani enne Darwinit. Katherine oli pungil igavlevaid aborigeene. Seal piilusime ka üle pika aja töökuulutusi, aga midagi eriti silma ei hakanud. Veinivarusid täiendama minnes olid alko poe ees tervitamas kaks politseinikut. Küsisid dokumenti, mida osta kavatseme, kus seda tarbime. kuhu ööseks jääme. Meie hakkasime selle peale naerma ja mõtlesime mis nali see nüüd on?! Selgitati Seejärel selgitati, et avalikus kohas on siin alkoholi tarbimine keelatud ja ostu kogused piiratud. Kõige suuremad pakiveinid olid vaid 2 liitrised. Siiski parem kui Broome-s, kus pakiveinid üldse keelatud :D.
Ühe viimase paradiisi puhkuse lubasime endale Mataranka linna lähistel olevas kuumavee allikas, Bitter Springs-is. Infovoldikud ei pööra kohale väga palju tähelepanu ja pildid ei olnud ka nii väga erilised. Seda suurem oli üllatus, kui kohale jõudsime. Lühike matkarada tõelises džunglis oli juba vaatamisväärsus omaette allikas ise oli aga tõeline pärl. Helesinine allikas kutsus kohe sisse hüppama , aga enne pidi ikka paar pilti ka tegema. Vesi oli soe nagu vannis ja veidi sügavam kui üle pea. Esialgu tahtsime niisama vooluga kaasa ulpida nagu kõik teised. Mõnus soe allikas kulgeb umbes 100m. Ulpimisest meile aga ei piisanud seega tõime kohale oma snorgeldamisvarustuse. Koha tõeline ilu tuli välja vee all, kus langenud palmipuud ja kinnikasvanud kallas kokku tegid imelise vaatepildi. Päeva tipuks kohtasime ka mõnda kalda all ulpivat kilpkonna, kellest niisama ulpijad lihtsalt mööda hõljusid. Käisime ära ka teises, palju palju populaarsemas allikas, Mataranka Thermal Pool, mis meile absoluutselt muljet ei avaldanud. Looduslik allika välimus oli täiesti kadunud võrreldes Bitter Springs-iga, põhi oli madal ja kaetud plaatidega, kaldaäär samuti. Ei mingit erinevust tavalise basseiniga. Päris pettumusega me siiski ei lahkunud, tuju tõstis kalda ääres vedelev Püüton, kelle kõhus paistis suur mügarik. Kohalikud teadsid arvata, et tegemist oli väikese vallabi või muu taolisega.
Bitter Springs

Bitter Springs






Püütonil kõht täis

Mataranka  kuumaveeallikas






Täitsa täitsa viimase mõnulemise tegime Djuvalini allikates, mis kohati olid nii kuumad, et ei saanud varvastki sisse pista. See ei olnud nii vägev kui meie lemmik Bitter Springs, aga vedelemiseks kõlbas küll. Väga lõdvaks siiski lasta ei saanud, sest puudele riputatud sildid teatasid, et mõni päev tagasi nähti siin soolavee korkodilli.
Djuvalin kuumaveeallikad


ei tohi aga ikka nagu tahaks

termiidi pesad kasvavad aina suuremaks

üllatus ühel maanteeäärsel puhkealal

härra Laurence


Darwinile päris lähedale me esialgu ei läinud, sest hinna poolest parimad telkimis alad olid linnast väljas. Võtsime neist ühe, mis asus mugavalt bäkkeri parima sõbra McDonaldsi lähistel. Tööotsingud algavad nüüd. Esimese vihje saime meie kõrval istuvatelt bäkkeritelt, kes olid just hommikul farme läbi sõitnud ning ühes oli tööd olnud. Homme otsime üles. Üldiselt aga siinkandis praegu farmitööd ei ole. Mango hooaeg algab alles augustis. Üks mõte oli paariks kuuks otsida mingi hotellitöö ja siis augustis farmi ümber kolida, et viimased farmipäevad ära teha. Aga see on veidi riski peale minek, sest kes meile garanteerib, et farmi koha saame. Järgmisel hommikul farme läbi kammides öeldi meile, et hooaeg pole veel peal ja tööd pole. Ei tea kuidas poisid aru said, et on.

Võtsime tööotsimise kõrvalt päeva oma vana semu Stepheniga kokku saamiseks, kes kuu tagasi oli ka Darwini kolinud. Töötas ta samasse hotelliketti kuuluvas hotellis, kus meie vana hea Bunker Bay-gi. Töö pidi aga igavam ja lihtsam olema, kui meiega. Stephen tegi meile kiire linnatuuri ja viis oma lemmikusse parki mere ääres. Kuna meri on täis soolavee krokosid, siis sinna on ehitatud krokodillivaba, kusjuures tasuta ujumiskoht, Darwin Waterfront Lagoon. Kõrval on ka väike tasuline veepark, kus tehislikud lained loksuvad, kellel huvi on. Sealt edasi viis ta meid pika sadamakai lõppu, kus on hunnik aasia restorane ja putkasid. Vaade merele oli vägev ja söögid odavad, ideaalne lõpp mõnusale õhtule.





park ja ujumisala Darwinis

söögikohad kail

Bunker Bay kokkutulek

Mindil beach

Pembertoni tasuta veekeskus
Ühest päevast karavanpargis sai nädal, raamatukogust ja Mäkist meie parimad sõbrad. Õnneks olime valinud sellise karavanpargi, kus oli ka bassein, kus ennast pärast väsitavat päeva jahutada. Mainima peaks veel ka unetuid öid, mis olid nii kuumad, et pärani akendest polnud mingit tolku. Tasapisi hakkab sellest kuumusest kõrini saama. Ja mõelda vaid, siin pole isegi suvi peale hakanud, on alles kesktalv. Nädala lõpuks olime kõikidele võimalikele töökuulutustele vastanud. Kaasaarvatud need, mis ei asunud Põhjaterritooriumil. Vastuse saime ühest Queenslandi virsiku-nektariini farmist. Peale pooletunnist telefonivestlust öeldi, et oleme oodatud farmi juba järgmiseks nädalaks. Asub see meist nii umbes 4000 km kaugusel...