Uued algused

Midagi väga kurjakuulutavat sel hommikul ei toimunud. Tavaline päev, polnud isegi mitte kõige kiirem päev, aga töötajaid oli järjekordselt vähevõitu. Viimasel ajal pole mingi ime, et peadirektor meiega koos laudu koristab. Ilmselt järjekordne viis palgaraha kokku hoida. Mul oli tavapärase jookide lauda viimise ja baari ala asemel ainult 2 sektsiooni, mis oli tavapärasele ringi jooksmisele väga mõnus vaheldus. Tavaliselt ongi nii, et 2 sektsiooni  ühele teenindajale ning probleeme pole. No terrass on muidugi viimasel ajal pea alati mehitamata, mis tähendab seda, et enda laudadele lisaks peab igaüks jooksvalt aitama õueala teenindada. Tavaliselt pole see probleemiks, aga vahepeal meeldib meie toredatele ülemustele eksperimenteerida sellega, et kui palju meid pigistada annab. Ja nüüd, kui kõige kiirem periood ehk jõulud ja uus-aasta on möödas, on vaja ju jälle kõvasti eelarvet koomale tõmmata ja minimaalselt inimesi tööle panna. Ühesõnaga, kogu tänane draama algas sellest, et järjekordselt oli tööl liiga vähe inimesi. Kõik jooksid ringi ja vandusid ning igaüks oli selle viimase piiri peal, et kellelegi käratada. Peadirektor jooksis eesrindel. Üks hetk märkasin köögis mingit jama. Haarasin esimese ette juhtuva laua pealt paar musta nõud ja tormasin umbsesse kööki ja ennäe. Mari-Ly ja peadirektor jagelevad keset kõige liiklusrohkemat ala. Viskasin oma nõud kraanikaussi ja läksin uurima, et mis värk on. Peadirektori terav pilk ja žestid viitasid kohe sellele, et mind ta seal näha ei taha, aga sellegipoolest üritasin oma nina vahele toppida. Vastuseks sain, et kao minema ja see pole sinu asi. Mine tagasi tööle. Natuke tõrkusin ja üritasin talle selgeks teha, et natuke ikka on küll minu asi, sest koos me siia tulime ja koos läheme ka. Lõpuks, vastu tahtmist läksin jälle tööle. See ei tähendanud seda, et ma kogu olukorrast head ülevaadet ei saanud. Nad ju vaidlesid keset kööki ning kõik teenindajad ja kokad kuulasid kõrv kikkis. Mingi hetk märkasin, et Mari-Ly kõnnib tagasi restorani poole ja tahtsin juba küsida, mis täpsemalt juhtus, kuid enne kostus kõrvu peadirektori tõre hääl: „TULE TAGASI. SA EI KÕNNI MU JUUREST ÄRA.“ Ja tagasi Mari-Ly läkski.

Selgituseks niipalju, et rahulolematus algas juba nädalaid tagasi, kui tekkis selline tunne, et meid julmalt ära kasutatakse. Kui vaja, siis lastakse 10 tundi järjest ilma puhkepausita töötada ja kui mitte, siis saadetakse pärast paari tundi koju. Eriti teravaks muutusid asjad aga pärast seda, kui endine toidu ja joogi mänedžer lahkus ja, Bronwyn, meie "armastatud" peadirektor graafikute tegemise enda peale võttis. Paar päeva tagasi oli graafiku lõpuajaks märgitud 12.30, kuid jäime 12.45ni, sest ma toimetasin kohale ühte tellimust ja teised ootasid minu järgi, sest meil oli töölt koju saamiseks vaid üks auto. Lõppes olukord sellega, et järgneval päeval pidime selle tõttu lõpetama 12.15 ja põhjuseks otseloomulikult see, et eelarves pole raha, et meie kauemaks jäämisi kinni maksta. Selge. Järgmisel päeval ehk siis sellel hommikul, kui intsident toimus, pidime kõik peale ühe kolleegi töötama kella 12.30ni ja see õnnetu ainult 10.30ni. Vaevalt mõtekas tööle tulla kaheks ja pooleks tunniks :S. Ühesõnaga, tüdruk andis oma arvamuse teada ka ülemustele, et kaheks ja pooleks tunniks ta järgmine kord enam üles ei ärka ja see parem olgu mingi eksitus. Minagi olen olnud vahel märgitud tööle kaheks ja pooleks tunniks, aga iga kord lõpetanud nagu teised. Lihtsalt peadirektor on selline, kes käsib kõik lahkumise ajad üles märkida ja mitte keegi ei tohi kauemaks tööle jääda. Noh, lõpuks tehti siis nii, et tüdruk võis tööle jääda kella 12ni ja kõikide teiste töötajate lõpuaega muudeti pool tundi varasemaks. Tore, tavaliselt lõpetame 12.30 või 12.45 ja vahel harva isegi peale 13.00, sest peale hommikusööki on nii palju teha, et lihtsalt ei jõua varem ja nüüd keegi otsustab, et kõik peab 12.00 valmis olema.

Kõik need jamad tööl ja hostelis olid elu nii pingeliseks muutnud, et täna lõpuks lasi Mari-Ly nad kõik välja. Vaidlesid nad peadirektoriga just nende samade asjade üle, et pole normaalne graafikuid muuta 5 minutilise etteteatamisega ja nii vähe inimesi tööle kutsuda, et isegi Chuck Norris ei saaks kõigega hakkama. Lisaks sellele veel, et Mari-Lyle oli tol hommikul antud 2 sektsiooni ja jookide lauda viimine, millest viimane on ise juba paras üheinimese töö. Tavaliselt juhtub nii, et jookide valmistajal on nii kiire oma toimetamistega ja jookide lauda viia peab võtma vastu kõik tellimused. No ja lõpetuseks anti Mari-Lyle koristada veel ka terrass. Teeks väikse arvutuse. Terrass on 10 lauda, sektsioonid 3 ja 4 on umbes 13-14 lauda, mis teeb kokku 23-24 lauda ja siis peab tegutsema veel baaris, kus mõnikord tuleb järjest niipalju tellimusi, et 15 minutit ei saa lahkuda. Kogu olukorra võtab hästi kokku üks TripAdvisori kommentaar, kus klient kirjeldas olukorda pea perfektselt. „Rumal hommikusöögi korraldus. Liiga väike ala ja mõned inimesed soovitasid teha reserveeringu, mis põhjustas isegi suurema kaose ja selle, et teenindajad jooksid ringi nagu peata kanad.“

Mari-Ly vaidlus päädis sellega, et peadirektor tegi talle selgeks, et pole meie asi siin mõelda ja vaielda ülemuste koostatud tunniplaani ega millegi muu üle. Meid on siia palgatud selleks, et me tuleks ette määratud tundidel, töötaks nagu loomad ja pärast läheks koju tagasi ning ei tekitaks mingit draamat hotelli korralduste suhtes. Pärast intsidenti tuli Bronwyn ka minu juurde ja ütles, et hostelisse tagasi jõudes peame minema rääkima Dave’ga. Selgus, et hotell maksab palju raha selle eest, et agentuur kõik asjad korda ajaks ning hotell ei taha meie probleemidega mingit tegemist teha. Ja siis lõpetuseks tuleb keegi hotelli töötajatest ja ütleb sulle, et sa peab koguaeg naeratama. Fuck off!!

Hostelisse tagasi jõudes oli Dave retseptsioonis juba ootamas. Jutt oli pikk, aga üllatavalt sõbralik. Üritas meid veenda sinna jääma. Muidugi tahab, et me jääks. Tootsime talle selle paari kuuga kena kopika nende pikkade tööpäevadega. Kõigepealt ta uuris, et mis siis täpselt juhtus ja üritas seletada, et hotellides töötamisega ongi nii, et graafikud muutuvad koguaeg jne. Sealt liikus teema edasi selle juurde, et tihtipeale pole see isegi meie süü, et peame kauemaks jääma, sest autosid pole piisavalt. Selle jutu peale kostis ta vaid seda, et me ise peaksime siis rohkem autosid küsima ja tema arust on see iseenesest mõistetav ning selgusetu on see, et miks me ise autosid paremini ei majanda. Ei öelnud, aga mõtlesin, et selle eest me neile ju automaksu  maksamegi, et me ise ei peaks neid organiseerima, sest me tihtipeale ei teagi, mida graafikutes muudetud on. Ja see ka, et kui keegi auto kindlustuse puudumise tõttu sõita ei taha, siis peaks igaüks endale ise lisaks kindlustuse tegema. Ega see jutt kuhugi väga välja ei viinud ja otsustasime, et jääme erinevatele arvamustele. Nagu siin juba tavaks saanud, siis lõpuks kui neid ebameeldivaid punkte juba liiga palju kogunes mainis Dave, et kui midagi ei meeldi, siis võite iga kell 7 päeva teavituse sisse anda. Kuna olime seda juba eelnevalt arutanud, siis pikalt ei mõelnud ja tegime asja kohe seal samas ära. Ise seest põledes. Rõõmust muidugi. Enne kui kohale jõudis, et nädala pärast pole meil ei tööd ega elukohta. :D

Viimane nädal tööl oli lust ja lillepidu. Iga päeva võtsime ülivabalt. Millegi üle stressata polnud mõtet ning isegi kokkade nöökimistest vaatasime mööda. Ainuke vahe oli selles, et kõik meie otsesed ülemused tahtsid, et me ikka jääksime. Igapäev keegi küsis, et milline on meie jäämise tõenäosus ja igakord, kui mõte Bronwyni ja hosteli peale triivis, siis tuli vastuseks kiirelt üks suur ümmargune null.

Viimane vahetus, ajee!

Bye-bye Bunker Bay! ps: ärge otsige, meid ei ole pildil :D

Enne hostelist lahkumist tegime veel viimased reisid lähiümbruses, et toredate sõpsidega koos aega veeta. Üks õhtu otsustasime kambaga minna lähedal asuvasse salaranda. Salarand seetõttu, et niisama lihtsalt sinna autodega ligi ei saa ning pargivalvureid öösel oodata pole. Kõik võtsid kaasa magamiskoti ja natsa süüa ning magasime lageda taeva all kookonites taustaks ainult kuu- ja küünlavalgus. Enne päikeseloojangut vaatasime kaljunuki pealt delfiine mööda ujumas ja tegime hunniku austraaliapäraseid burgereid.

Muuhulgas oli jõudnud Mari-Ly ka endale uue kaamera vahepeal soetada ja sellest õhtust ongi esimesed pildid uue beebiga tehtud.

Pärast seda käisime Kendyli ja Stepheniga paar korda Simmo’s jäätisetehases, et veel viimased korrad seda suuepärast kohalikku maiust maitsta. Neid erinevaid maitseid on kümneid, aga lemmikuks on siiski vanaema õunakoogimaitseline. Kui keegi siia kanti satub, siis soovitan seda jäätist soojalt. Lihtsalt ülihea!

Kuigi me tööl saime viimase nädala vabalt võtta, siis tegelikult oli meil parajalt pingeid ka, sest ellu oli viimata meie suur masterplan – osta omale väike buss, kus sees siis elama saaks hakata. Iga päev vaatasime erinevaid autosid ja sättisime neid paremuse järjekorda, et neid järjest vaatams käia ja esimene sobiv ära võtta. Kuna siin läheduses midagi head pakkumisel polnud, siis võtsime nõuks Perthi sõita. Meie auto ostmine pidi teoks saama täpselt kahe päeva jooksul, mis isegi meie eelnevatele kogemustele tagasi vaadates tundub võimatu missioonina. Olime kindlad, et midagi saame ikka, aga ei tahtnud valet otsust teha ja kohe järgmine päev ära lagunenud masina otsas istuda. Reis Perthi sai selle võrra lihtsam, et ühed toredad hostelikaaslased Harri ja Jade laenasid meile oma bussi, milles saime ka öö veeta. Eelarve kukkus 200 taala pealt 60 taala peale. Thänksss. Reis hakkas pihta varahommikul, sest esimene vaatamine oli kokku lepitud juba 11ks. Kohale jõudsime väikse hilinemisega, aga prantsuse tüüp oli rõõmus ja valmis meile oma auto maha parseldama. Väitis, et müüb autot vaid selleks, et plaanib backpackeri eluga hüvasti jätta ning Austraaliasse elama jääda. Kuna neid jutte siin väga uskuda ei tasu, siis lasin kõrvust mööda ning kiire vaatluse ja sõidu tulemusena otsustasime pakkumist mitte teha. Masin nägi seest üsna väsinud välja ning küsimuse peale, et mis seal kapoti all kolksub, tuli üsnagi tavapärane vastus: „Ei tea“. Üritas ta muidugi müüa voodit, telekat ja kappe, mille ta sinna sisse oli paigutanud, aga need saaks 100 taala eest kuskilt kasutatud asjade poest. Viisakalt ütlesime, et jätame meelde ja vaatame teised tänaseks päevaks broneeritud autod ka üle ja võitja selgub õhtuks.

Kuna meil teise auto vaatamiseni oli natuke aega, siis tegime kiire eine. Täitsime oma laenatud masinat natukese õliga, mida mööda linna taga ajasime, sest nagu poolel teel siia selgus, siis mootor kuskilt otsast lekib ning õlituli hakkas reisi jooksul korduvalt põlema. Muidu masin sõitis ja töötas väga hästi, aga endamisi mõtlesin, et oma kodule ei tahaks küll igapäevaselt õli juurde valada ning auto ostu ees tekkis kerge hirm. Mõelda vaid, kui panustame autole meie raskelt teenitud kahe kuu raha ja viimane siis otsustab sussid püsti visata. Öäkkkk. Positiivsust paluuuun!

Järgmine auto, mida otsustasime vaadata oli kaugelt üle meie eelarve ning aja leppisin kokku vaid seetõttu, et näha milline kallim masin välja näeb. Piltide pealt tundus mingi vana rendika moodi, aga kirjeldus ja pildid olid üsnagi segadust/küsimusi tekitavad. Seega võtsime nõuks asi ise üle vaadata ja loodetavasti ka proovisõit teha. Kohale jõudes selgus, et tegemist päris suure müügiplatsiga ja meie poolt vaadatud masin ei sobinud nende autode nimistusse mitte üldse. Kõik teised autod ümber läikisid kui uued ja olid enamast tavalised sõiduautod või 4x4 kastikad. Meie vaadatav buss paistis juba kaugelt silma. Kohe otsisime üles meie kontakti Steve ja marssisime auto juurde. Väliselt oli auto tip top. Ees kängururauad, värv korralik ja vaid mõni üksik roosteplekike akna tihendi juures. Seest ülipuhas ja nägi täiega korralik välja. Istmed puhtad ning salongis vaatas vastu cd makk ning rekkameeste raadio. Mitte eriti oluline aspekt, aga ülimalt cool. :D Tegemist siis Toyota HIACE Commuteriga, mis normaalses olekus peaks olema 11-kohaline buss seega ruumi kui palju. Eluruumis hakkasid kohe silma külmkapp, kraanikauss, paar nõusid täis kappi ning parajalt suur diivanvoodi. Seinal ilutses laadimiskontroller ning külmiku all kapis juhtmerägastik kahe akuga, mille külge oli ühendatud inverter. Üks juhtmepaar jooksis ka ette istmete alla ning kõigi eelduste kohaselt on seal kolmas aku, mille pealt starter ja muu jama töötab. Katusel paistis ka kaks päiksepaneeli, millest Steveil aimugi polnud. JA MASINAL OLI TÖÖTAV KONDITSIONEER (mida Harry ja Jade'i bussis kohe mitte polnud)! Esialgu nähtust piisas ning aeg oli masinat sõitmas näha. Kuna ta oli pargitud kolme teise auto taha, siis polnud Steve väga õnnelik seda sealt välja kiskuma, sest ju ta tundis, et me päris valmis seda ära ostma pole. Ega polnudki.

Sõit oli sujuv ning eelnevalt proovituga ja meie GoWorkAbout masinatega võrreldes lausa ülimõnus. Tagasi müügiplatsile jõudes nii muuseas küsisin hinnaalandust 6888$ pealt 6500$ peale ja tüüp vastas, et ikka peaks saama, millest ma olin natuke üllatunud. Sellegipoolest oli see meie paika pandud 5000$ tunduvalt rohkem. Samas, kui võrrelda seda 5000$ dollarit maksvat autot, mida hommikul vaatasime, siis selle eest 1500$ rohkem maksta poleks üldse palju. Vahepeal olime kindalaekast leidnud hunniku pabereid, mis tõendasid, et mootori hooldus õli ja rihmade vahetuse ning veepumba näol oli tehtud umbes 1000 kilomeetrit tagasi. Jeii. Kui me küsisime kõikide teiste kulude kohta nagu kindlustus, rego ja omanikuvahetus, siis kutsus ta meid kohe oma kontorisse, et kõik numbrid meile teatavaks teha. Minu peas keerles mõte, et paneks selle lõpliku numbri paberile, vaataks talle natuke otsa ja siis mõtleks kas on palju või mitte. Lõplik number oli vaid 6700$ + misiganes see kindlustus maksma läheb, sest kolme kuu rego oli olemas ning omaniku vahetus oli vaid 200$. Päriselt nii ei mõelnud, et vaid 6700$, sest Inglismaal olles olime mõelnud, et ostame mingi kõige odavama bussi umbes 2000$ eest ja loodame parimat. Kui midagi juhtub, siis saaks selle raha eest 3 samasugust osta. Kui see 6500$ maksev masin katki peaks minema, siis oleksime omadega täitsa ummikus. Vahepeal olime müügiplatsi mänedžeri käest teada saanud seda, et tüüp, kes selle auto siia tõi ehitas ta kulla otsimise tarvis. Ta tavatses sellega minna paariks kolmeks päevaks kõrbesse, et seal rikkusi taga ajada, aga kuna naine oli äsja südamerabanduse saanud, siis see hobi enam päevakorda ei tulnud ja nüüd oli 4x4 masinat vaja. Bussi oli andnud vahetuskaubana, et hinnaalandust saada. Seepärast see auto siia ilmselt üldse ei sobinudki. Polnud nende poolt päris plaanipärane auto ja väidetavalt jätsid vaid seetõttu, et mehaanikud ütlesid, et masin on väga heas korras. Asi millest ma aru ei saa on see, et miks keegi seda veel ära ostnud pole. Jah, hind on natuke üle selle mida oleks valmis maksma, aga kui vaadata millega teised backpackerid siin ringi kärutavad ning palju nad selliste eest maksavad, siis tundub lihtsalt kummaline. Pärast umbes nii tunni pikkust hinnalipikule otsa vaatamist ja arutamist jõudsime järeldusele, et ilmselt tuleks siiski ära osta. Küsisime veel garantii kohta, aga selle peale kostus, et nii vanadele nad enda firma garantiid ei anna. Mõne aja pärast tuli meie juurde üks teine töötaja kes oli avastanud, et mingit garantiid nad meile siiski pakkuda saaks. Raha eest muidugi. Diil oli selline, et kahe aasta jooksul makstakse osa igast remondist kinni, kui praegu 900$ välja käime. Töötab asi umbes nii, et kui kütusepump katki läheb, siis garantiiga makstakse 1000$ ulatuses remondikulusid. Üldiselt ma nendesse asjadesse väga ei usu, aga seekord tundus, et võibolla peaks võtma. Garantii kestvus on 2 aastat ja kui auto kunagi maha müüme, siis saame garantii uuele omanikule üle kanda. Alati saame öelda, et garantii hind oli oluliselt suurem.  Autole kutsuti juba jägmine päev järgi ja aga garantii üle võime veel mõelda ning hommikul teada anda. Jäi veel vaid paberimajandus korda ajada, pangast raha välja võtta ning terve öö mõelda meie ostu mõtekuse üle.

Jõudsime vahepeal ka Kings Park-i, kust avaneb parim vaade Perthile

Õhtul sõitsime tagasi oma endisse kodukohta Joondalupi, et seal kinos Kääbiku viimane osa ära vaadata ning seejärel vanasse heasse Burns Beachi sõita. Seal oli lootust üks rahulik öö veeta, sest viimaste juttude järgi, erinevalt mõnest muust kohast, võib seal ühe öö autos veeta. Öö möödus enamasti kenasti, kui üks varahommikune külaline välja arvata. Mingi Joondalupi linna ametnik koputas 6 aeg uksele ja teavitas, et võime siin kindlasti vaid ühe öö veeta. Üritasime talle teada anda, et teame sellest reeglist ning olemegi siin alles esimest ööd. Ta ei tahtnud sellest aru saada ning oli veendunud, et oleme siin kauem paigal olnud. Vahet pole. Sama tarkade ja unistena ronisime voodisse tagasi ning magasime edasi. Järgnev päev oli kiire-kiire, sest hommikul pidime jõudma panka. Seejärel lühike poodide külastus, et oma järele jäänud säästud laiaks lüüa ning siis juba auto üleandmisele. Kuna meie sakslastest sõbrad olid ka endiselt siinkandis, siis plaanisime nendega ka KFCs ühe hiiglasliku õhtusöögi võtta. Seda peale auto kätte saamist muidugi. Päev möödus ülikiirelt ning hiljaks jäime isegi auto üleandmisele. Ikka polnud päris kindlad, kas teeme õige otsuse, aga tunne oli hea. Ja kui auto kätte saime, siis veel parem. Ilmselt mitte Mari-Lyl, sest tema oli see, kes meie uue beebi tagasi pidi sõidutama. Umbes 250 kilomeetrit. Garantii otsustasime ka võtta, sest kui teistpidi arvutada, siis kuu kohta teeb see vaevalt 40 taala. Vähemalt on mingi kindlus, et kui nüüd midagi peaks juhtuma, siis loodetavasti ei pea ise kohe hakkama raha auto alla matma.

Saksa poistega oli jällegi väga tore ja meie uus auto valmistas neis ilget kadedust ja igatsust nende enda bussi järele. Arvestades sellega, et nad magavad kahekesi tavalises sedaanis, siis meie väike maja pidi neile paistma nagu villa. Sest olgem ausad, seest on meie uus kodu ikka väga vinge. Poistega tegime veel plaane, et kunas ja kus me uuesti kokku saame ning naljatasime, et meid teades vast järgmine nädal. Liiga palju kordi olime hüvasti jätnud ja paari nädala või kuu pärast jälle koos õhtust söönud. Seekord tundus aga teistmoodi. Neil oli jäänud siinkandis veel nädal ja kui auto vastu peab, siis järgmisel nädalal on nad juba 1000 kilomeetrit põhjas. Meie põrutame oma uue koduga 300 kilomeetri kaugusele lõunasse. Kui kõhud rämpstoidust punnis olid, siis jätsime pimeduse saabudes viiendat korda hüvasti ning alustasime oma teed tagasi helesiniste randade maale.

Paksmaod said jälle kokku

Mari-Ly sai auto juhtimisega hakkama väga kenasti, kui esimene sõit välja arvata. Noh, tähendab hakkama sai ikka kenasti, aga see paanikahoog, mis teda valdas oli hirmutav. :D Pole teda enne nii närvilisena näinud ning ei osanud seda oodatagi. Nägi see välja umbes nii: 

Tema mulle: „Mis ma nüüd teen? Mis käik sees on? Pane esimene kiirelt. Oot. Oot. Miks auto ei liigu?“ 

Mina vastu: „Sa pead piduri ka lahti laskma.“ 

Mari-Ly: „Lasen ju.“ 

Mina: „Siduri ka.“

Tema: „Milline see sidur on?“

Saate pihta küll. Tagasi mõeldes on ikka ülinaljakas. :D

Notsuuu!

Kodu korda!

Saigi korda!

Poolel teel koju kohtasime teeäärsel parkimisplatsil paarikest kelle auto edasi ei tahtnud sõita. Poiss seisis lihtsalt auto kõrval samal ajal kui tüdruk telefoniga auto all upitas. Mina, vana mehaanik, läksin kohe abi pakkuma ja vaatasin ka auto alla, kõik kohad olid mingit vedelikku täis, ja pidin nentima, et ma ei tea autodest ikka mitte midagi. Polnud nagu mootoriõli moodi, sest konsistents oli väga vedel ja hele, aga kui näpu sisse pistsin, siis vedelik oli ikka täitsa õli moodi. Päris täpselt aru ei saanud, kust see õli välja oli lekkinud, aga kui kuulsin, et enne seisma jäämist mootor üle kuumenes, siis mingit head tagasisidet neile anda ei osanud. Ma siiski üks neist, kes vaatab ja imetleb kuidas mootor töötab, aga rohkemaks kui mõne mutri keeramine ma võimeline pole. Soovitasin RAC kutsuda, sest tihtipeale oleme siin kuulnud mootor ülekuumenemisest ning õlist igalpool ja üldiselt see selline viga pole, mille saaks nätsu ja MacGyveri teibiga ära parandab. Kõige õnnetum aspekt kogu loo juures on see, et paarike oli selle auto ostnud paar tundi tagasi Perthis ja nii kaugele, umbes 150km, nad jõudsidki. Võimalik, et üks neist paljudest autodest millele meiegi silma peale olime pannud. Valetasin. Kõige õnnetum asi on see, et nad maksid selle eest sama palju kui meie ehk 6500$!!!! :S

Hommikul ärkasin nii, et umbes tunnike läks aega enne kui meelde tuli, et eile omale auto ostsime. Muidu poleks vist meeldegi tulnudki, kui Harri seda näha poleks tahtnud. :D Kui hostelis auto jutuks tuli, siis teisedki kohe tulid uudistama. Masina juurde jõudes keegi kohe mainis, et WTF just hommikul vaatasime seda ja mõtlesime, et tahaks endalegi sellist. Keegi, isegi mitte meie, ei uskunud, et sellise autoga tagasi tuleme. Ja et asi veel toredam oleks mainiks veel ära, mis me kõik autost leidsime. Diivanvoodi all kambrites oli peidus elektrigrill, gaasipliit (2 tükki, üks suur teine väike), 2 gaasiballooni(1.25kg ja 2.5kg), veepaak elektripumbaga, suur telk(lisaks veel igasugu presenditükke ja muud kola, mida pole jõudnud lahtigi võtta), elektridušš, 2 veekanistrit, hunnik pikendusjuhtmeid, teine hunnik nööre ja köisi, LCD ekraan sisseehitatud DVD mängijaga ja hunnik sööginõusid. Kindlasti midagi veel, mis esimese hooga meeldegi ei tule. Alles paar nädalat tagasi ledsin järjekordse lüliti, mis meie laelambid tööle paneb. Imeline auto. :D

Kui Mari-ly sai vahepeal endale uue ratta, siis...

Mina sain endale hoopis vöötohatise :(

Mõnel üksikul päeval, kui me autot ei imetlenud, tegime ka midagi mõistlikku nagu viimane chill hostelirahvaga järjekordsel rannajupil, kus leidsime väikse ookeanist eraldatud basseini. Vahel harva lõi mõni suurem laine üle kivitakistuste ning tunne oli nagu kuskil veepargis. Nii me kõik koos seal päikeseloojangut ootasime ja vaatasime. Pitsatükk ühes käes ning siidripudel teises. Nagu kunagi eelnevalt sai mainitud, siis meid läks hostelist ühel nädalal minema umbes kümme ja mõned kohe järgneval. Seega võtsime nendest viimastest  koos oldud hetkedest kõik. Kes teab, võibolla ei näe enam kunagi.

Vahepeal olime saanud niipalju targemaks, et meie kaua oodatud puhkus ei alga veel niipea, sest olime end ära registreerinud ühe teise agentuuriga. Vihkan neid agentuure juba, aga tööd saab kiirelt. Seekord siirdusime viinamarju noppima. Esimene päev pidi olema kohe järgneval hommikul, kui hosteliga hüvasti jätame. Viimasel õhtul käisime veel Mari-Ly esimeste toakaaslastega õhtust söömas, et juhul kui rohkem ei näe, siis vähemalt oleme hüvasti jätnud.  Ja peale seda sõitsime juba Margaret Riverisse, mis on selle piirkonna veinipealinn. Hommikune äratus pidi olema umbes 4, sest töö hakkab pihta juba 5. Magama saime muidugi alles öösel 12 paiku kuskil suvalises rannas, millest pidi saama meie uus kodukoht. Nüüd hakkab pihta see õige backpackeri elu. Peitusemäng pargivahtidega, võimuvõitlus nende väheste heade ööbimiskohtade üle ja elu autos.

hüvastijätt meie toaga

õhtusöök Mari-Ly toagängiga plus Howard

viimased dringid meie lemmik ülemuse Michellega (vasakul)

Hommikul tõdesime jällegi, et kõige lahedamad inimesed leiavad sind ja neid ei tasu mitte otsida. Tööle ilmudes selgus, et selle agentuuri jaoks töötab veel nii mõnigi eestlane ja kaks neist olid meie uued suured sõbrad, Piia ja Aire. Jeeee. Klapp oli kohe väga hea ning suurt tutvumispidu polnudki vaja, kui juba sõitsime tööle ühes autos, tegime peale pikki (3-4 tunniseid :D) tööpäevi Margaret Riveri ühes pargis pikniku ning praktiliselt kolisime nende majja elama. Tegelt päris nii ikka polnud, aga vahepeal oli tunne küll, et peaks nende majaomanikule meie pideva sealviibimise eest mõne kopika viskama. Tööpäevad nägid välja sellised, et hommikul kulutasime rohkem aega agentuuris tiimi kogunemist oodates ja põllul numbreid jagades, kui päriselt tööd tehes. Ja viimaks tööle hakates selgus, et me tublid eestlased kahvatume ebainimlike töövõimega aasiatide kõrval, kes jooksevad ringi kui elektrijänkud ja meie eest kõik marjad ära nopivad. Ja kui ma olin eriti tubli ja korjasin 2 korda rohkem kui eile, siis neil oli veel omakorda 2 korda rohkem. Ma arvan, et nad käisid ja vahetasid ämbrites minu numbreid enda omade vastu. :D Nukker on see, et selle hullu rassimise eest, mida need aasia tüübid tegid said nad tasustatud vaid miinimumi, sest meie saime kõvasti alla selle. Kahekümne tunni eest, mis me esimesel nädalal töötasime, saime umbes 220 dollarit. Isegi kui nad hullu rügamisega korjasid iga päev 2 korda rohkem, siis ei saanud nad palju miinimumist enamat. Ja nad reaalselt jooksid nende põldude vahel. Korjamine ise pole füüsiliselt ülemäära raske. Kui päike oma pea pilve taga hoiab, siis võib lugeda üheks lihtsamaks farmitööks, mida me viimase paari aasta jooksul teinud oleme. Õhtuid sisustasime Piia valmistatud hõrgutisi süües, niisama laiseldes ja filmiõhtuid nautides. Esimene nädal möödus kiirelt, kuid vähesed töötunnid ning kaheldav palk ei andnud rahu. Kõrvalt otsisime muud tööd, kuid esialgu väga midagi ei leidnud.

Reede õhtul, kui juba Colonial Brewery poole sõitsime, et seal uus töö 10 dollarilise pitsaga sisse õnnistada, pidime kreepsu saama, sest auto mootor seiskus hetkeliselt. Korra läks veel käima ja siis oli kõik. Täitsa kutu. Vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime läbi kõige hullemaid stsenaariume! Okouuu!



Seni kuni  meie järgmist postitust ootate väike amatöörvideo meie tulevastest tegemistest :)

Margsi video from Mari-Ly Karjane on Vimeo.

Tunneli lõpus paistab valgus või viinamarjad?

Ei jõudnud asju tuppagi viia kui Bill juba Argo enda jutule kutsus. Külm ja ametlik jutuajamine kestis kümmekond minutit. Argo üritas teemat siluda öeldes, et läksime talle uusi tööpükse ostma. Tuim manitsemine jätkus. Autosid ei tohi väljaspool tööd kasutada, sest kellegil teisel võib seda samal ajal vaja minna ja kui ongi tööasju soetada vaja siis tuleb kindlasti luba küsida. Lisaks veel selgitas kui väga meil vedas, et just Bill meid nägi ja mitte Dave (hosteli omanik), sest muidu oleksime siit juba täna välja lennanud. Ja kui Argo julges talle veel väita, et raha, mis autode eest kamba peale maksame on kohutavalt suur, siis andis ta vaid teada, et kui midagi lepingus ei meeldi, midagi autode juures ei meeldi, või midagi tööl ei meeldi võime siit iga kell minema jalutada. Ei mingit respecti ühesõnaga. Ilmselgelt hotell ja Bill väga tihedalt töötajate teemal ei suhtle, sest jõulud olid ukse ees ja juba paari inimese lahkumsega oleks meie armas luksushotell omadega ummikus olnud. Aga sellest juba hiljem.

Varsti-varsti, 24. Detsembril, oli kätte jõudnud meie hosteli esimene jõulupidu. Restorani rahvas ei teadnud sellest aga midagi. See pidi olema ka mu ainuke vaba päev üle paari nädala, aga otsustasin siiski Lindsay pakutud hommikuvahetuse endale võtta. Loomulikult ei jäänud hommikune ka ilma õhtuseta - töölt minema sättides palus restorani manager mul ka õhtul tagasi tulla. Pole probleemi, nagunii siin 24. dets midagi ei tähistata. Siiski, siiski, töölt koju tulles ja väsinutena hosteli uksest sisse loivates saime suure üllatuse osaliseks. Kogu toateenindajate pande oli püsti pannud uhke peo millelt ei puudunud plastik kuusk ja võimas snäkivalik meie piljardilaua peal. Nii umbes keskööl võeti välja säraküünlad (rohkem nagu uusaasta värk pole või?) ning karjuti MERRRYYY CHRISTMASSS!!! Sellele kohe järgi nagu harjutatult hakkas kogu kamp hõiskama: „Fuck you Bunker Bay, fuck you Bunker Bay!“ Tundub, et ka tasastel aasiatidest toateenindajatel on mingi kana kitkuda meie hotelliga. Sotsialiseerusime veel mõnikümmend minutit kuni uni jalust niitis ja hommikune vahetus ennast meelde tuletas.

Vernet'i promotiim

Kogu Jõulude periood möödus absoluutse null pühademeeleoluga, nii et hommikust õhtuni töötada polnud mingi probleem. 25 Dets, päev mil enamus maailmast jõule tähistab, oli ka meie restos hullumeelne möll. Kodustest jõuludest inimesed siin vist ei hooli. Meil hakkas toimetamine pihta juba peale hommikusööki, kui pidime kogu restorani ja baari muutma hiiglaslikuks restoraniks. Baari osas katsime mitu lauda 50-le, restoran jäi intiimsematele pühalistele. Kahe istumisega jõululõunabuffee tähendas suht linditööd, ühed sisse, istuma, kiire joogiteenindus, hiiglaslik buffee järjekord, magustoit ning oligi juba minek. Ruttu uuesti lauad üles sättida ja algas sama trall. Seekord siiski väikese viperusega. Nimelt, kogu inglise keelt kõneleva maailma lemmik jõuluroog, täidetud kalkun, oli äkitselt meie „üli organiseeritud“ 5* restos otsa saanud. Mida paanikat hakkas nüüd saabuma. Raevunud rahvas nõudis kalkunit ning loomulikult soovisid rääkida restorani manageriga. Kõige närvilisem oli üks suur laud Argo sektsioonis. Mees oli maksnud kogu jõulunädala peale hotellis kuskil 10.000 dollarit ning ootas ka vastavat teenindust. Lisaks kalkuni jamale juhtus mees valima just neid veine, mis meie menüüs otsa olid saanud. Pettumus aina kasvas. Meie armas Kolumbia naine Gio oli kohutavalt paanikas ning jooksis ühe laua juurest teise juurde ette ja taha vabandades ning hotelli kulul jooke pannes. Mõni külaline läks tasuta joogi pakkumise peale veel eriti närvi ning hakkas ropendama ning Gio peale karjuma. Selle peale läks ta taha ruumi ennast koguma. Kui restos läheb kõik hästi on ta muidu super ülemus, kui on aga mingi suurem jama ei taha ta eriti sellega tegeleda. Kena manager küll. Edasi tahtsid külalised ürituse korraldajat Rebeccat näha. Tema jaoks lõppes vestlus kliendiga pisarates ning õhtu lõpus ka lahkumisavaldusega. Meie teenindajatena andsime endast parima ning enamus meist said ka vastavalt jootraha. Ärritunud härra Argo lauas oli lausa nii rahul, et jättis talle 100 dollarit. Kahjuks aga toa arvele, mis tähendab, et see läheb kõigi vahel jagamisele. Teadmiseks neile, kes arvavad, et saame teise palga tippi tasku pistes siis austraallastel üldiselt see nii veres pole kui Kanadas ja USA-s, kuid aegajalt ikka tuleb nagu ka.

Jõulud Dunsborough's

raske tööpäev Bunker Bays

muide, paremal on meie restorani manager Gio

Vahepeal jõudis meie hostelist lahkuda kari inglasi, kes kõik eri teid mööda Austraaliat avastama suundusid. Üks neist oli töötanud Bunker Bays umbes 5 kuud, kuid kõrvale panna ei suutnud väga midagi. Niisiis hakkas viimastel nädalatel räigelt rapsima ning üritas võimalikult palju tunde kokku kraapida, et kohe uuesti tööle ei peaks minema. Raha kulus loomulikult igaõhtusele napsutamisele hosteli rõdul.
Üks hiljuti lahkujatest oli ka mu endine toakaaslane Taiwanist, kes tegi ka algust meie toreda reisiraamatu sissekannetega. Punane saladusteraamat, mille Türgist olime soetanud rändas meiega juba pea pool aastat eesmärgita. Nüüd aga leidsime ideaalse viisi selle kasutamiseks. Nimelt kogume kõikide meeldejäävate inimeste mõtted ja kontaktid sinna raamatusse kõigepealt nende kodukeeles ning selle all tõlkena inglise keeles. Esimene sissekannetuli kohe eriti vägev kuna oli mandarini keeles ja maalitud lausa spetsiaalse hieroglüüfi pintsli ja tindiga. Tõotab tulla põnev raamat!

Kurikuulus Secret Santa, millepärast Argo ka pahandustesse sattus oligi lõpuks kätte jõudnud. Töötasin sel päeval nii hommiku-, kui õhtuvahetuses. Jäi üle vaid paar tundi lõunal, mil sain meie hädist vabaaja ruumi veidi rõõmsamaks muuta nende paari üksiku jõulukaunistusega, mille hosteli pealt kokku kraapisin. Vahepeal olid juba esimesed kingid ka kuuse alla jõudnud. Lisaks kingitustele tuli igal osaleda soovijal valmistada oma rahvustoit või tegelikult ükskõik, mis tuntud ja armastatud roog kodumaal. Meie tegime Seljankat. Mõte tuli, kui valmistasime ühel päeval Argentiina sõpradele nende lemmikut Borši suppi. Puutusid nad kokku sellega Ukrainas, kus olid seda väidetavalt iga päev söönud. Borši gurmaanid jäid meie omagagi väga rahule ning oli juba ka teisi huvilisi uudistamas, mis punakas-roosat suppi need Eestlased siin pakuvad. Kuna Borš oli juba nähtud otsustasimegi teha oma rahvusvaheliseks jõuluõhtusöögiks järgmist populaarset suppi Seljankat. Vahepeal jõudis minuni ka pakk Eestist, kus kõige muu hea ja parema kraami hulgas oli ka pakk musta näkileiba. Panime ka selle prooviks supi kõrvale välja.
Loomulikult pidi just sel õhtul olema tööl hullumaja ning varakult lõpetamine ei tulnud kõne allagi. Närvilised ja näljased hostelis helistasid iga viie minuti tagant, et kaugel me juba oleme. Meie prantslasest rahuvalvaja ajas nuiaga kõiki söögibuffeest eemale, et kõik ikka ühel ajal sööma saaksid asuda. Mõned siiski murdusid ja hakkasid juba enne meie saabumist sööma. LÕPUKS saabusime koju ning söögiorgija võis alata. Milline valik hõrgutisi üle maailma! Poutin (friikartulid kastme ja juustuga) Kanadast, Sibulasupp Prantsusmaalt, Empenadad (pirukad) Argentiinast, Bradwurstid ja Sauerkraut Saksamaalt ja kõikvõimalikud aasiapärased road Taiwanist, Malaisiast ja Lõuna-Koreast! Isegi suurima tahtmise korral ei oleks jõudnud päris kõiki roogi proovida. Kõik kukkus välja veel paremini, kui oskasime soovida. Kõigil kõhud punnis oli aeg hakata kingitusi avama. Järgemööda kutsus päkapikk Franco meid kõiki kuuse ette ning andis kingid kätte. Fantaasiapuudust meie seltskonnas vist küll karta pole. Jäi veel mainimatta, et mina sain loosi tahtel kingi teha oma endisele Sakslasest toakaaslasele Annale. Mis aga kõige naljakam on, et kõige rohkem ma just talle teha soovisingi. Meil oli nimelt ühine nali ühes poes, kus leidsin tobeda laste vannimütsi ja ütlesin talle, et kui su nime tõmban, siis saad selle secret santa’lt :D. Ja selle ta ka sai. Minu rõõmuks oli ta üli õnnelik selle üle, lubas selle mälestuseks Saksamaale kaasa võtta ning veel mitu päeva peale pidu naeris oma kingi ja selle üle, et ma just tema nime tõmbasin.

Seljankaa!

emotsioone oli erinevaid :D

mõne kingitused läksid rohkem täppi kui teistel

Ei antud meile ka vaba päeva 31. Detsember, pigem justkui topelt tööpäev. Jällegi oli pressitud lisalaudu restorani, et ikka võimalikult palju rahvast mahutada ja raha välja pressida rikastelt suvitajatelt. Ette oli valmistatud viiekäiguline rikkalik õhtusöök. Lisaks restoranile oli üles seatud ka suur ruum lastega peredele, kus toimus uusaastakarneval. Mina just seal töötasingi. Kohale jõudes pandi pähe sinised sulgedega sarved, näidati kätte sinu lauad ning kästi palju naeratada. Pole probleemi. Karnevalil said lapsed ise pizzasid valmistada, muud söögid olid kõik buffee vormis. Magustoiduks oli laste unistuste kommiparadiis. Pikk laud kaetud kümnete erinevate kommide shokolaadide ja lutsukatega, mida sai igaüks lõputult oma kotikesse kühveldada. Lisaks oli seal ka popkorni masin, shokolaadi purskkaev ja jäätis. Soovijad said ka näomaalingud ehk siis umbes kõik lapsed toas. Õhtu lõppes Pinjata’de tagumisega, kust lendas välja veelgi rohkem komme. Kuskil 10 paiku oli plats puhas ning jäi üle vaid koristada. Kõrval ruumis aga nii lihtsalt ei läinud. Just siis kui olin plaaninud endale kena taldrikutäie buffee ülejääke kerre kugistada kutsus restorani manager mu ruttu appi. Tuli välja, et meie värske ja äärmiselt enesekindel briti noormees ei suuda oma laudadega hakkama saada ning ma pidin need üle võtma. Ta oli kõik lauad segamini ajanud, valel ajal valesid sööke välja kutsund ja kõik külalised vihale ajanud. Restorani sisenedes oli atmosfäär päris närviline, oli näha, et rahvas pole rahul ning oli juba palju varakult lahkujaid. Nii mõnedki ei viitsinud oma juustuvalikut või magustoitu ära oodata. Niipalju siis meeldivast vanaaasta lõpust. Lisaks rahulolematutele külastajatele tuli õhtu lõpus välja, et pooled meie restorani lauavalgustitest olid pihta pandud. Võiks ju arvata, et meie kliendid on piisavalt jõukad, et sellise jamaga tegelema ei pea aga võta näpust. Lõpuks kui suurem rahvas oli restoranist lahkunud ja baari osasse bändi nautima läinud, tegime kiire koristuse. Peagi oli uusaasta saabumas. Veel enne klaaside kokkulöömist jutustasime hullumeelse õhtu pingelanguseks baarileti ümber, kust meid tõmmati kaasa külaliste rivi-ussitantsu. Restorani manager ladus samal ajal klaase rivvi ja täitis shampusega. Kogu kambaga lõime hõigates klaase kokku ning pasundasime oma viledega nii kõvasti kui jaksasime. Argo oli veel ainuke kelle laud oli restos alles. Nii jäi tema koos baari seltskonnaga sinna, teised suundusid hostelisse, kus ootas äärmiselt omamoodi uusaastapidu.

peo ettevalmistused naeratusega Stephenilt

tahaks ka sarvi!

nänninurk

Head Uut Aastat!!!!

„Nappy New Year“, karjusid hostelikaaslased kui uksest sisse astusime. Jalas polnud mitte kellegil pükse vaid hoopis mähkmed. Jah, sellised peod on meil siin. Taolise veidra idee peale tuli meie ainuke prantsuse poiss Clement, kes pidas ideed lausa geniaalseks ning rääkis sellest juba nädal aega. Õnneks sellise hullusega läksid kaasa vaid poisid, tüdrukud tegid end kreeka jumalannadeks. Tegelikult oli aga päris naljakas pidu, mis kestis muidugi hommikuni. Loomulikult töötas enamus meist ka järgmisel hommikul kella kaheksast. Nii mõnigi oli tööle jõudes veel tsipa napsune.

Korraldaja Clement ja kõige ägedam inglise härra Harry pidurüüs

Clement'i etteaste

Veel pea nädal jutti töötamist (Argol läks pikemaltki, umbes 26 päeva), kui saime lõpuks endale vaba päeva KOOS! Tunduks nagu lihtne planeerimine, aga ei, meie manageridele on see tunniplaani tegemine ikka üks paras raketiteadus. Niisiis meie väikeste näpunäidete abil, kes kellega vahetama peab, saimegi vaba päeva. Tundus justkui nädalane puhkus palmisaarel, sest nii pikki ja väsitavaid päevi polnud me kumbki ammu töötanud. Minu rekord tuli ka selle nädalaga ära – sain kokku 74,5h tundi. Hetke seisuga praeguse koosseisu parim tulemus!
Aga tagasi meie imelise vaba päeva juurde. Võtsime plaaniks käia lõpuks ära Busselton Jetty’l ja selle observatooriumis. Temperatuurid tõusid juba hommikul lakke – tuli selle suve üks kuumemaid päevi, üle 40 kraadi sooja. Pakkisime endale kaasa ka mõnusa lõuna ja kõik mohhiitoks vajaliku. Jetty oli küll ideaalne koht, kus sellist kuuma päeva veeta. Mõnus meretuul kuuma ihu jahutamas ja kellel veel ikka päike liiga tegi sai ka vette sulpsata. Meie leidsime kena kalamehe sillakese kuskil paadisilla keskpaigas. Täiesti omaette, nagu plaanitult saime rahulikult oma pikniku ja jääkülma mohhiitot nautida. Oli kohe nii mõnus, et pidime peaaegu oma observatooriumi tuuri maha magama. Panime kiirema käigu sisse ning haarasime oma poolikud joogid ja hakkasime silla otsa poole astuma. Siiski mõneminutilise hilinemisega, aga ilma ei jäänud millestki.
Observatoorium koosnes 3 vaateplatvormist, kus igaüks aina sügavamale mere põhja ulatus. Vaated olid vägevad, kahjuks haisid aga ei näinud. Muu turisti mula juurde räägiti ka Jetty ajalugu, kuidas see tormis hävines ning taheti maha lammutada, kuid Busseltoni kogukond otsustas selle taas üles ehitada. Riigilt selleks abi ei saadud niisiis tuli ise hakkama saada. Tänaseni toimib see ilma abita, vaid annetuste ning Jetty ja observatooriumi piletite tulust. Vägev värk!
Enne tagasi pöördumist oli rongini veidi aega ning Argo sisustas seda ligi 6m kõrguse Jetty servalt vette hüppega. Hull! Tagasi ujumine oli seekord kohe väga väle. Tunnistas hiljem, et veidi tuli hai hirm peale küll. Rongisõit möödus mõnusalt pisikestes lastevagunites kokteili limpsates.

staar kala

mina staariga

linnulennult

Tagasi Dunsborough’sse me bussiga ei saanud, sest viimane buss väljub juba kell 4 päeval. Olime otsustanud hääletada. Kõndisime enda meeles parima tee äärde ning viskasime pöidlad püsti. Mõte oli nagu sedasi seatud, et siin ikkagi backpackerite ühiskond ning küll keegi ikka peale võtab. Proovisime nii pool tunnikest, kuni palavus jalust võttis ning poetasime oma tagumikud teeservale. Hakkasime telefonist numbreid läbi kammima, kes meile järgi saaks tulla. Nii pea kui Argo esimese sõnumi oli ära jõudnud saata peatus meie ees hall sõiduauto. Mees roolis viipas käega sissepoole ning uuris kas vajame küüti. Suurest rõõmust hüppasime kohe auto peale, ise teadmata, kuidas see kõik lõppeb. Mõne minutiga saime aru, et härra pole päris adekvaatne. Kõne närviline, küsimused rutakad ja korduma kippuvad. Okei, võibolla on lihtsalt mingi väikese ärevushäirega tegelane. Lähenesime bensukale ning onu küsis kas meil on talle veidi raha anda. Loomulikult nõustusime ning viskasime kümneka pihku, sest olime mõelnud sama summa anda sellele, kes meile järgi viiksiks tulla. Mina jäin autosse. Järsku oli onkel autos tagasi ning hakkas paaniliselt midagi mu kõrval istmelt otsima. Küsis ka minu abi, et ruttu ruttu sente otsida. Kui küsisin, kust täpsemalt otsima peaks siis vastas et igalt poolt, mul terve auto münte täis! Kokku leidsime siiski vaid paar dollarit ja kui ta tuuseldamise lõpetas, pööras pilgu korra minu poole ja hakkas mind istme pealt ära tirima karjudes appiii ämbliikkk! Kiiresti haaras ta lähima eseme ning virutas ämbliku väleda keha pannkoogiks. Sa oled õnnesärgis sündinud, hõiskas onu, ise veidi hingeldades. See oli Redback spider, üks levinumaid mürgiämblikke siinkandis. Kisa peale oli ka Argo autos tagasi, et mis siin toimub, kas onkel tuli käperdama või mida. Rääkisin loo ära endal siiani süda pekslemas. Edaspidi istusin känkrasse tõmmanult tagaistmel, äärmiselt tähelepanelikult enda ümbrust jälgides.  Onu oli võtnud suuna üllatuseks hoopis Busseltoni suunas tagasi. Pidi oma jalutava tüdruksõbra peale võtma. Kõlas kahtlaselt, kas me üldse kodulinna täna jõuamegi. Tüdruksõber oli siiski päris. Jutustasid veidikese, kedagi autosse juurde ei tulnud ning sõit jätkus. Kahtlane jutuajamine jätkus teemal suitsetamine ja kanep, millest me viisakalt keeldusime. Ta pidavat just suurele pakile Dunsborough’sse järgi minema. Me üritasime võimalikult rahulikku nägu teha, lootes, et varsti tuleb meie kaua oodatud peatus. Tahtis veel vahepeal mitu korda kahtlastest väiketeedest sisse põigata ja meile midagi näidata, kuid keeldusime, selgitades, et meil siiski päris kiire. Lõpuks peatus auto suvalises elurajoonis, küsides kas siin sobib. Hoo pealt oli meil juba uksed lahti ning poole jalaga uksest väljas. Kiire hüvastijätt – jess, pääsesime eluga! Nüüd on vist pikaks ajaks hääletamise isu läinud :D!

 Järgmine vaba päev viis meid minu endise toakaaslase Karlaga armastatud Yallingupi randa lösutama ja päevitama. Kõhtude korina saatel otsisime esimese ja ainukese kohviku linnakeses, mis oli kohe eriti armas ja omanäoline. Edasi väike veinikeldrite ja õllekodade tuur. Pidi ju ikkagi ära käima meie restorani ühe armastatuma veinimeistri, Vasse Felixi, juures. Vähemalt saime oma restorani mainides kena 20% soodukat oma dessertveinile ;)

Vasse Felix

Jälle tükk aega töötatud ilmus meie järgmise nädala graafik, kus üllatus-üllatus oli meil vaba päev koos Argoga! Lähemalt uurides selgus, et sama päev on vaba ka meie lemmikul Argentiina paaril. Ei saa juhust kasutamata jätta ja oligi kohe plaan valmis koos telkima minna. Ainukeseks takistuseks oli auto, mida meil kellegil pole. Mõtlesime rentimise peale, kuid jätsime nii viimasele minutile, et ainuke koht meie linnakeses oli selleks ajaks kinni. Siis aga pakkus meie armas Ameerika tüdruk Kendyl välja oma auto, mille me ka kohe vastu võtsime.
Hommikul käis Franco veel farmis töölgi ja peale seda oligi kohe start. Tahtsime veel enne telkimist teha kiire tiiru koobastes, kuid tuurid olid selleks ajaks läbi ning järgmised alles hommikul. Plaanisime järgmine hommik siis varakult end üles ajada, et jõuaks koobastesse ning enne 12 ka auto tagastada Kendyl’ile. Kuna ööbimiskoht polnud paika pandud siis võtsime suvalise ette juhtuva tee mere poole ja panime oma pisikese auto kruusateedel proovile. Sobiv koht leitud sättisime laagri ruttu püsti. Hoolimatta tule tegemise keelust tegime ka lõket. Üritasime teha nii väikest ja ohutut kui võimalik, et pargivalvuritele mitte silma jääda. Mõnus soe suveõhtu möödus vorste pulgaotsas grillides, mida paarike muide esimest korda elus nägi. Vorsti peale pakuti kaugelt Argentiinast kaasa toodud ChimiChurri kastet, mis kujutas endast õli kastet hapukate ja vürtsikate maitsetaimedega. Grillvorstiga on ülim! Limpsisime ka nende maal kuulsat Vernet’i, mis pidavat olema seltskonna jook ja traditsioonilist juuakse seda kõik koos ühest suurest klaasist. Muideks üks Taani neiu hostelis rääkis, et nemadki teavad seda jooki ja pidavat võtma pitsikese seda iga hommikusöögi kõrvale. Olime seda tegelikult juba jõulupeol proovida saanud. Maitselt sarnanes võibolla kõige rohkem Jägermaisteriga. Nii me vahetasime neljakesi oma seiklus-ja reisijutte varase hommikuni.
Unistena luristasime hommikusöögikõrvale mate teed ja veel traditsioonilist viisi pisikesest tassikesest, millel metallist sõelaga kõrs kaasas. Juua tuli ringis, kuum vesi peale, jood tassi põhjani, annad tassi edasi, jälle vesi peale ja nii kuni isu jätkub või maitse ära kaob.
Siin lähiümbruses on palju koopaid, kuid meie valisime endile lähima ning kõige sügavaima neist – Lake cave’i. Juba vaateplatvorm suveniiripoe kõrval oli muljetavaldav. Vaade hiiglaslikule sissevajunud koopasuule oli hunnitu ning veel võimsamaks tegi selle põhjast taevasse kõrguvad hiidvanad Karri puud. Sissekäik koopasse oli kitsas nagu tavaliselt. Koopa põhjas asus pisike järv, mis kogu sisemise pildi oma peegeldustega veel maalilisemaks muutis. Väike jalutuskäik koopa lõppu võttis aega vaid 10 minutit. Tehti väike valgusmäng, mis tõi välja koopa suurimad vaatamisväärsused. Kõige vingemaks neist oli sammastega õhus rippuv mitme tonnine lauamoodi kujutis, mis on üks ainukesi omalaadseid maailmas.

Emusid nägime ka

Franco, Chimichurri kaste, (termos), Vernet ja mate tassike

vaade platvormilt

hõljuv lauake

Veel enne Franco ja Sabrina ära minekut jõudsime suurema kambaga ära käia ka Hamelin Bays. Nii mõnigi meie hostelikaaslane oli seal käinud ning taevani kiitnud ja hiljem imelisi pilte Rai kalade paitamisest ja toitmisest üles riputanud. Tahtsime meiegi neid näha ja katsuda. Siiski ei valinud me just parimat päeva, oli palju vetikaid ja vesi polnud üldse nii hele-hele sinine nagu peaks. Raisid nägime ka vaid paaril korral. Otsustasime siis lihtsalt mõnusat randa ja ilma nautida. Veidi põhirannast eemal parasjagu üht Raid taga ajades suutsin aga oma armsa pildimasina vette kukutada ja läinud ta oligi. Väga kurb ma siiski ei olnud, kuna juba tükk aega oli mõte uuest kaamerast peas keerelnud.

viimane pilt minu kaameraga

pääs salaranda läbi lukuaugu

Eesti, Eesti, Kanada, USA, Argentiina, Argentiina

Viimane päev tööl ei olnud Sabrina ja eriti Franco jaoks just kõige tavapärasem. Sabrina võttis üli vabalt, tegi nii vähe kui võimalik ja nautis kõiki hüvesid täiel rinnal, mis hotell meile vähegi pakkus. Maiustas viimast korda hommikuhõrgutisi, lasi JayJay’l erinevaid kohvisid teha jne. Franco nautis viimast päeva veidi teisiti. Viimane vahetus möödus tal basseini baaris jooke valmistades. Vaba õhkkond läks veelgi lõdvemaks, kui talle pakuti ühe külalise poolt erinevaid shotte. Muidugi oli Franco nõus ja nii nad napsutasid seal Franco vahetuse lõpuni. Lõbusast tujust läks Franco veidi üle ning jõudis järsku staadiumisse, kus peale shoti võtmist tuli kogu kraam sama teed pidi tagasi ning voolas tema särki mööda alla. Hea reklaam Bunker Bay hotellile ja no tõeliselt meelde jääv viimane päev! :D
Õhtul tegime kõik koos viimased napsud nende terviseks, Francol muidugi väga palju juurde võtta polnud vaja. Kõige viimase naljana suutis Franco prügikotist välja kookida Spiderman’i maski, mille Sabrina tuba koristades oli ära visanud. Ja nii ta käis peo lõpuni sellega ringi ning andis kõigile soovijatele ka pähe proovida.
Jääme teid igatsema ning ootame juba ühiseid seiklusi!

Ah jaa, üks asi veel. Kogu selle telkimise ja raide vahepeale peaks ka mainima, et juhtus väike intsident hotelli peadirektoriga, mille tulemusena oma lahkumisavaldused samal päeval sisse andsime. Aga sellest juba pikemalt järgmises postis :)